A. H. Tammsaare kirjad tütrele

Tagakaanelt võib lugeda, et need on seni avaldamata kirjad, mis saadetud aastatel 1935-1939 Narva-Jõesuus suvitavale Riita Hansenile. Kahju, et ei saa kõrvale lugeda tütre kirju isale. Mõeldes nendele tekstidele läks meel kurvaks, sest tänapäeval vist ei kirjuta keegi enam niisuguseid kirju oma lastele. Enamasti loetakse või kirjutatakse sõnad mobiiltelefoni, teine vahend on lihtsustatud ja lohakale väljendusoskusele suunav e-post! Loodan, et olen ülekohtune! Siiski meenub, et “Looming“ avaldas kirjandusloolase Mall Jõgi ...

Tagakaanelt võib lugeda, et need on seni avaldamata kirjad, mis saadetud aastatel 1935-1939 Narva-Jõesuus suvitavale Riita Hansenile. Kahju, et ei saa kõrvale lugeda tütre kirju isale. Mõeldes nendele tekstidele läks meel kurvaks, sest tänapäeval vist ei kirjuta keegi enam niisuguseid kirju oma lastele. Enamasti loetakse või kirjutatakse sõnad mobiiltelefoni, teine vahend on lihtsustatud ja lohakale väljendusoskusele suunav e-post! Loodan, et olen ülekohtune! Siiski meenub, et “Looming“ avaldas kirjandusloolase Mall Jõgi kirjavahetuse oma poja Mihkel Kaevatsiga. Võimalik, et aeg peidab kusagil veel epistolaarselt huvitavat. (Märkus: epistolaarromaan on hoopis teine žanr, neid muidugi ilmub.) Ent Tammsaare on suur manitseja, mis teismeeas tütrele võis vahel ehk tüütu tunduda! Teisalt aga sundis tema range väljendusstiil ja arutelude sügavus tütart põhjalikumalt kirjutatu üle mõtlema. Maarja Vaino eessõnast saab teda, et Tammsaare käis koos tütrega teatris, nad arutasid raamatute üle, tegid pikki jalutuskäike loodusesse. Need asjad kuulusid lihtsalt kasvatusnõuete hulka. Oleks päris tore, kui neid kirju tänastes koolides tutvustataks, need võiksid ju aidata noort inimest tema kasvuearaskustes. Katke 1938. aasta augustikuu kirjast, kus isa hoiatab tütart liiga varase armumise ja noormeeste eest: „Aga olgu meie elul ükskõik kui vähe väärtust, rohkem on ta ometi väärt, kui et teda raisata mõnele kaunile ja libedakeelsele vastutulijale. Eriti keeruliseks ja raskeks läheb seisukord, kui mõni paistab millegi poolest eriliselt silma, olgu ilu, tarkuse, rikkuse või kuulsuse poolest. Vähemalt viimane häda on meil kaelas. Meid tuntakse ja peetakse silmas mitu kord rohkem kui iga tosinainimest. See kipub meie ümber kokku tõmbama need kõige edevamad, auahnemad ja tühisemad. Teatud määral sünnib siin sama, mida nii sagedasti näidatakse kinoski: rikas või kuulus noor tüdruk on õnnetu, sest ta ei näe oma ümber ainustki noormeest, kes tuleks tema enese pärast, kõik peavad jahti ainult tema raha või suure soo peale. Teatud määral võib ka Sinuga see sündida: lipitsema tulevad need, kel pole eesmärgiks rohkem, kui et võida pärast kiidelda, et ta on prl. Tammsaarega (Hansen on neil ununenud) seal ja seal käinud või nii ja nii olnud. Ja mina arvan, et pole mingit põhjust olla igale esimesele vastutulijale reklaamiobjektiks, kiitlemisesemeks. Sellepärast on targem, kui ülepeakaela ligitükkijad hoitakse aupaklikus kauguses. Pealegi oled Sina arenemiselt, tervisliselt ja haridusliselt ning aastailt sealmaal, et pole mingit mõtet olla mures ei oma tuleviku, elu või ühegi noormehe pärast. Kui Sa kellegi silmas tõesti midagi maksad, siis võib ta end ometi taltsutada ja oodata, kuni Sina oled igapidi täisealiseks saanud ja iseseisvalt võid iseenda eest hea seista. Vastasel korral on kasulik, et lipitseja veel rutemini kaob kui ta ilmub. /---/ Seda kõike kirjutan Sulle, et Sa õpiksid oma kasusid ja iseend kaitsma nii inimeste kui ka teiste tühiste juttude vastu. Hulga keelekandmise alalisemaks põhjuseks on kadedus ja sellepärast peab õppima klatši peale vilistama, ometi pole mingit põhjust teadlikult või rumaluse tõttu klatši endale kaela tõmmata. See oleks sama hea kui teadlikult või rumalusest solgis supelda puhta vee asemel. Lõpuks – Sinule võib see kõik igavana ja isegi ülekohtusena näida, aga ometi ära unusta kunagi, et mina räägin seda kõike ainult selleks, et katsun Sulle kasulik olla“

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

OST JA MÜÜK

Kuulan poole kõrvaga kellegi ametniku juttu. Algus läks kahe kõrva vahelt läbi, nii et ei tea, kes ja kust, aga see polegi tähtis. Mees räägib innustunult sellest, mida kõike nad on sisse ostnud. Tegu pole millegi ainelisega, jutt käib peamiselt teenustest. Küll osteti sisse koristust ja küll koolitust. Kangesti tahaks küsida, mida nad välja on ostnud. Tänapäeval tundub, et välja saab osta vaid pantvange. Varem sai ka poes ...

Kuulan poole kõrvaga kellegi ametniku juttu. Algus läks kahe kõrva vahelt läbi, nii et ei tea, kes ja kust, aga see polegi tähtis. Mees räägib innustunult sellest, mida kõike nad on sisse ostnud. Tegu pole millegi ainelisega, jutt käib peamiselt teenustest. Küll osteti sisse koristust ja küll koolitust. Kangesti tahaks küsida, mida nad välja on ostnud. Tänapäeval tundub, et välja saab osta vaid pantvange. Varem sai ka poes kinni pandud kaupa, aga nüüd saab kaardiga maksta.
Ametnikud tahavad ikka olla või vähemasti näida väga moodsad ja loomingulised (nende keeles muidugi innovatiivsed), aga mulle hakkab üha enam ja enam kangastuma Paunvere laat oma väljamüükide ja sisseostudega. Ka peened linnaprouad käisid sisseoste tegemas, aga neil oli suur häbi, kui neid väljamüükidel nähti odavat kaupa taga ajamas. Neid sõnu kasutati usinasti üle-eelmisel sajandivahetusel, mitte eelmisel.
Ma ei saa aru, miks ei saa lihtsalt osta ega müüa? Kas tundub liiga rahvalik? Täiendsõna on enamasti täiesti ülearune, sest tegu ongi lihtlabase ostu ja müügiga. Ennetamaks võimalikke etteheiteid lisan, et eksport ja import on hoopis teised asjad.
Inna Saaret

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

VÕÕRSÕNADEST

Kas on tagasi tulnud totalitarism? Miks muidu kuuleb ja näeb nii tihti sõnu totaalne ja totaalselt? Kui on vaja mingit omadust rõhutada ja esile tõsta, siis on selleks küllalt puht-eesti sõnu: üldine, terviklik, täielik, väga, täiesti, üleni jne. Ometi on näited elust enesest:
Põua järel oli karta totaalset nälga.
Totaalne korralagedus laostas ettevõtte.
Autori totaalne teoste arv on üle kahesaja raamatu.
Teatrisaal oli tol õhtul totaalselt täis.
Selline kõnepruuk on ju rumal, kui totaalselt aus olla.
Inglise keelest voolab keelde teisigi võõrsõnu, mille tähenduses on olemas meil ka eesti sõna. Nii on mõne arvates peenem. Imelik, et keegi pole vabanduse palumiseks tänini tabanud võõrsõna: palun, ekskuseerige mind!
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Tallinna Kirjandusfestival oli sisult võimas

Eelmisel nädalal toimunud kirjandusfestival jäi küll reklaamijõult natuke Tartu Prima Vistale alla, ent haardelt ja sisult ei tohiks küll keegi midagi ette heita. Tuuline ilm võis muidugi natuke pelutada (telk plagises üsna hoiatavalt), aga kava oli võimas. Jah, eesti kirjanike kuulajaid oli vähem, eriti päevasel ajal, aga ilmselt võtab tallinlastel teadmine, et meilgi on oma kevadine kirjandussündmus, rohkem aega. Kunstiline juht oli teatavasti Jan Kaus, kellel ideedest ei näi olevat ...

Eelmisel nädalal toimunud kirjandusfestival jäi küll reklaamijõult natuke Tartu Prima Vistale alla, ent haardelt ja sisult ei tohiks küll keegi midagi ette heita. Tuuline ilm võis muidugi natuke pelutada (telk plagises üsna hoiatavalt), aga kava oli võimas. Jah, eesti kirjanike kuulajaid oli vähem, eriti päevasel ajal, aga ilmselt võtab tallinlastel teadmine, et meilgi on oma kevadine kirjandussündmus, rohkem aega. Kunstiline juht oli teatavasti Jan Kaus, kellel ideedest ei näi olevat kunagi puudust, kuid keda teiste asjatoimetuste tõttu polnud näha. See-eest kõndis EKL-i esimees Karl Martin Sinijärv mõõdukal ja soliidsel ilmel ikka telki sisse ja välja - kui vaja, tutvustas võõras keeles esnejaid, kui vaja, ajas kohalolijatega törtsu juttu. Ja Jürgen Rooste, tema jõudis oma väledatel jalgadel igale poole, küll juhtima, küsima, nõu andma, tervitama ja külalisi ära saatma. Isegi pleede külmetajatele jagama. Kõik, kes vähegi festivali kava jälgisid ja esinejaid kuulasid, küllap nõustuvad, et kolmik väärib tänusõnu. Kindlasti väärivad tänusõnu ka tekste lugenud ja küsimustele vastanud kirjanikud ise. Loodatavasti meedial jätkub täheruumi või diktofonilinti nendegi tarvis..., kogu mahtu ei saa ometi poliitilisele sehkendamisele kulutada. Ei hakka ma üles lugema ega üle kordama, kes ja kuidas ja mida sõnas. Teate niigi, et Sofi Oksase ajal oli telk puupüsti täis, nõnda kui õhtuti, mil toimus Poetry slam või jazz. Ahsoo, üllatuskülalisena serveeriti Hiina Rahvavabariigi kirjanike juhti ja õpetajat, oli huvitav tedagi vaadata. Pisku ka isiklikku. Mind vaimustas Islandi kirjanik Eirikur Örn Norddahl, kes oli täiesti teistsugune kui ootasin. Pigem suurepärane näitleja, nagu mõned meiegi noored kirjanikud. N.-ö. moodsa ja tänapäevase piirideta luule esindaja. Tema sotsiaalse sõna- ja häälikumänge võimaldava loomingu puhul kasutati väljendit "sound poems". Kuid huvi suurenes ka noore luuletaja Paavo Piigi loomingu vastu. Veel kord üllatas mind Ivar Sild, ja väga noorte hulgast tuleb jälgida Triin Tasuja sõnade käiku. Huvitav, et Sauteri auhinnatud näidend "Keldris" mõjus kuulates natuke jõulisemalt kui ajakirjast lugedes. Tõsi, mõnigi kuulaja mu läheduses hakkas paari väljendi pärast nihelema, kuid Sauteri vali hääl kostus telgisüdamest kaugemalegi... Pärast seda, kui kuulsin telesaates ropendavaid korravalvajaid ja paar päeva hiljem ühe poliitiku sõnavara, ei sobi mul endal ega tohiks keegi enam kurjustada kirjanikega roppuste pärast, sest nemad kujutavad ju elu ennast - elu suurepärases eheduses. Õhtul mõtlesin, et Sauteri näidend on omal moel 21. sajandi variatsioon Tammsaare romaanile "Elu ja armastus"!? Teised head autorid mõjusid nagu ikka headena. Mõne suhtes olen küll natuke ükskõiksem, aga lugupidamine kirjanike vastu eeldab, et ma neid ei nimeta. Kahju muidugi, et kirjarahvast ennast oli kolleege kuulamas napilt ja ega ma raamatukogurahvastki eriti kohanud. Kahju, et Tiit Aleksjev ei jõudnud kohale. Ent kokkuvõtvalt - väärt tegu!
NB! Leidsin telgist ühe väikese väljaande "Väike-Ameerika Hääl", mis sisaldab mõndagi huvitavat: nt. kavatsetakse Koidu tänava kirjanike maja (seal elab mitu neist) keldris pisiraamatukogu avada! Uurige asja!

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Arved Viirlaid. Põhjatähe pojad

Mälestusi ilmub ja ilmub, muu seas, ka rootslastel käivat memuaaride buum. Taas 450 lehekülge loetud ja võin rahulolevalt kinnitada – huvitav! Sõna huvitav on natuke ehk primitiivne hinnang, sest Viirlaid jutustab, kuidas ta ise ja tema koolivennad ning sõbrad sattusid 1943. aastal Soome sõjatandrile. Iga taoline lugemine tuletab meelde oma rahva ajalugu, inimeste otsustusi Teise maailmasõja käigus. Kaotusi ja kannatusi. Võite, nagu me teame, meile ei jagatud. Mõistagi on raamat ...

Mälestusi ilmub ja ilmub, muu seas, ka rootslastel käivat memuaaride buum. Taas 450 lehekülge loetud ja võin rahulolevalt kinnitada – huvitav! Sõna huvitav on natuke ehk primitiivne hinnang, sest Viirlaid jutustab, kuidas ta ise ja tema koolivennad ning sõbrad sattusid 1943. aastal Soome sõjatandrile. Iga taoline lugemine tuletab meelde oma rahva ajalugu, inimeste otsustusi Teise maailmasõja käigus. Kaotusi ja kannatusi. Võite, nagu me teame, meile ei jagatud. Mõistagi on raamat pigem meeste raamat, ent soovitaksin seda lugeda just gümnaasiumide viimaste klasside poistel, et nad mõistaksid, mida kunagi nende eakaaslased läbi elasid. Aeg, mida kirjeldab Viirlaid, kestab 1944. aastani, mil allesjäänud noored eesti mehed tulevad Soomest koju tagasi ja katsetavad siin sama edukalt oma maad kaitsta. Ent juba septembris tuleb kiiresti tagasi suunduda, kuid ajalugu ei lubanud neil jääda sinna. Tuli liikuda venelastele väljaandmishirmus Rootsi ja sealt kaugemale, Viirlaidil näiteks lõpuks Torontosse. Autor keskendub viie relvavenna, ise kuues, sõduriõppustele, isevärki lahinguvõtetele (tuli õppida suusatamist), kuid lisab ülestähendustele värvi väikeste seikluste, lühiarmumiste ja noorte kuraasikate meeste tempude meenutamisega. Viirlaid ise küll Karjala kannase tõrjelahingutest osa ei võtnud, kuid neli verevenda, nagu nad üksteist kutsusid, küll. Paraku langesid kuuest kaks kodus Tartu all. Põhjatähe poegi jäi Malmi kalmistule 303 - Viirlaidi väljend „külmad ja vaikivad numbrid“ on tõesti kõle oma igavikulises tähenduses. Ehk jätkub teil aega kuulata : /---/ “Räägiti ka, et sõbrad Eesti rinnetel heitnud neile ette kodurahva unustamist – reetmist oma naha hoidmisega. Kuna siingi suhtuti kõrgemal pool tõrjuvalt meie palvetele pääseda vendadele kodumaal appi, siis ei ole reaktsiooni raske mõista.“ „Mehed ütlesid seda ise, ja nii tundsime meie kõik,“ sekkus juttu oma sõnu peaaegu kuulipildujavalanguna puistav Raimond Viik. „Tundsime, et mingu pikalt kõik keerutajad ja venitajad – me tulime üle lahe oma rahadega ja tagasi saab mindud samuti!“ „Muidugi, ega see omavoli meie nimele kullasära too,“ muheles Väike-Ats, nagu tunneks ta jooksu läinute teost rõõmu. “Soomlastel on üks nurk meie mõistmises tume ja sellesse pole valgust lootagi. Nemad oma vabale maale, kehtivale korrale ja seadustele ei oska üldse kõrvale panna meie arusaamu, mis kujunenud kahe vaenuliku režiimi kütkes vingerdamisest. Et jääda vaimult vabaks indiviidiks, oleme pidanud võõraste utoopiate sumas valetama ja varastama, käima kõige kõveramatel radadel oma arusaamu ja tõdesid hõlma all kandes nagu varas laternat. Vaevalt oleme korda ja käsklusi siin Soome armeeski täie tõsidusega omaks võtnud. Okupeeritud riigis võitlesime orjastamise vastu, kuid selle võitluse traagika on see, et endale märkamatult muututakse ka ise: kunagistest sirgetest tõdedest on ühel päeval saanud jahmatavad kõverikud. Taevas halastagu, mis võib küll ühest rahvast saada niiviisi pikas perspektiivis! – Anarhistide ja orjade ristsugutis – ajaloo veidrik.“ Arved Veemets ehk Väike-Ats oli üks nendest, kes langes Tartu all.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Loeme ja soovitame endiselt hoole ja armastusega

Rõõmustan koos eesti kirjanikega, et viimaks jõuti otsuseni eelistada raamatute kirjutajaid nende tõlkijatele. Autorihüvitiste mõttes. Loodan, et ka raamatukogurahvas jagab seda arvamust. Kuigi leidub tõlkevirtuoose (nt. Riina Jesmin), kelle kõrval paljud ennast kõrgelt hindavad sõnaseadjad peaksid piinlikkust tundma, neilt koguni õppima. Ent leidsin eilse „Postimehe“ (5.05) juhtkirjast ühe väite ja kaks küsimust, mis puudutavad meie ametit. Tsiteerin: „ Omaette küsimus on väärtkirjanduse tõlgete vähesus raamatukogus. Raha raamatute tellimiseks napib ja ...

Rõõmustan koos eesti kirjanikega, et viimaks jõuti otsuseni eelistada raamatute kirjutajaid nende tõlkijatele. Autorihüvitiste mõttes. Loodan, et ka raamatukogurahvas jagab seda arvamust. Kuigi leidub tõlkevirtuoose (nt. Riina Jesmin), kelle kõrval paljud ennast kõrgelt hindavad sõnaseadjad peaksid piinlikkust tundma, neilt koguni õppima. Ent leidsin eilse „Postimehe“ (5.05) juhtkirjast ühe väite ja kaks küsimust, mis puudutavad meie ametit. Tsiteerin: „ Omaette küsimus on väärtkirjanduse tõlgete vähesus raamatukogus. Raha raamatute tellimiseks napib ja see pisku, mis on, kulutatakse populaarse kiirkirjanduse peale. Mis sai plaanist püüda raamatukogudesse soetada vähemalt kirjanike liidu või rahvusraamatukogu soovitusliku kirjanduse hulgas olevaid teoseid?“ Keeruline ja mõnevõrra üllatuslik arupärimine. Kõigepealt kostaks, et rahast pole mõtet praegu kõnelda –, seda pole raamatukogudele kunagi kandikul ette kantud. Teiseks, ei tea mina, mida mõeldakse kiirkirjanduse all? Kas angloameerika naistekaid või „hulluksajavalt haaravaid“ elulootekste tuntud eesti persoonidest? Tõsi mis tõsi, taoliste raamatute lugejate järjekorrad on sama pikad kui odavlennupiletite kampaaniate aegu. Põlva Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Külli Otsa arvates on ajaviitekirjanduse huvi püsinud jeenuveeva-aegsetest lugudest saati ühesugune, kuigi rahva haridustase on tunduvalt tõusnud. Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendina tutvustan rahvaraamatukogude töötajatele loetud eesti kirjandust elektrooniliselt. Nüüd on meil, nagu märkate, ka ajaveeb. Kuuldavasti on mu paljulugenud kolleegid need lugemised poolehoiuga vastu võtnud. Keskendun põhiliselt uudiskirjandusele, eriti aga noorematele autoritele, sest nemad vajavad alguses toetust. Loodan, et need arvamused on pälvinud ka komplekteerijate tähelepanu, ent üks on kindel, kui ikka raamat ei leia rahvaraamatukogudes lugejat, siis pole ju seda mõtet tellida. Head inimesed, meil on kokkuhoiuaeg! Muidugi on ohtlik ja pisut subjektiivnegi otsustada, et see kirjanik võib raamatukogudes lugejate soosingu pälvida, teine mitte, kuid sama riskantse vastutuse võtab enda peale iga teine kriitik või kirjanik või soovitaja ajalehes ja ajakirjas. Meie erapooletust tagab ka mitmesuguste sõpruskondade ja rühmituste puudumine, mida kirjarahva endi seas aeg-ajalt võib tunnetada. Ka on Rahvusraamatukogu korraldanud üle Eesti kümneid ja kümneid tutvustavaid loenguid, arutanud erinevatel kokkusaamistel lugemisolukorda – seega, oleme püüdnud täita oma kohustusi eesti kirjanduse ja kultuuri ees. Meie, st. raamatukogurahva, võimalus toetada eesti kirjandust peitub põhiliselt lugemises ja soovitamises, mida jätkuvalt teeme, käske me lugejatele ei tohi jagada.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Peeter Helme. September

Romaan on piisavalt tähelepanu pälvinud, ent olen hoidunud kuulamast, lugemast – ikka isikliku arvamuse kujundamise mõttes. Üks „Septembri“, pange tähele - sügiskuu, prevaleeriv tunne on tuimus või tüdimus, mis peategelase ümber ja kõrval haigutab. Kuulakem ja siis mõelgem edasi: “Asutusse jõudnud, poeb Siiri oma laua taha, naeratab korra ja süveneb siis paberitesse. Lähen oma tuppa. Uks on lahti, aga kedagi ei ole. Ilmselt jookseb Eve kuskil maja mööda ringi… Vaatan ...

Romaan on piisavalt tähelepanu pälvinud, ent olen hoidunud kuulamast, lugemast – ikka isikliku arvamuse kujundamise mõttes. Üks „Septembri“, pange tähele - sügiskuu, prevaleeriv tunne on tuimus või tüdimus, mis peategelase ümber ja kõrval haigutab. Kuulakem ja siis mõelgem edasi: “Asutusse jõudnud, poeb Siiri oma laua taha, naeratab korra ja süveneb siis paberitesse. Lähen oma tuppa. Uks on lahti, aga kedagi ei ole. Ilmselt jookseb Eve kuskil maja mööda ringi… Vaatan lootusetu pilguga oma laua poole, avan kõige ülemise sahtli ning kraamin paberid välja. Koridorist kostab kleepjaid samme. Alo. Vaatan üle õla. Seisab ukse peal. Kuidas läheb? Õlakehitus. Alo lahkub. Uksepaugutus. Istun maha ja uurin pabereid. Avastan üsna ruttu, et viimased seitse lehte ei lisa enam midagi uut. Seega: kõik on olemas. Lappan veel viimased leheküljed läbi, süvenen natuke kõige viimasesse, kokkuvõtete osasse ja võin endale öelda, et tänaseks on kõige raskem möödas. Mingit kokkuvõtet ma enam kirjutama ei hakka, tassin paberid õhtul koju kaasa ja lappan nad seal veel läbi… „Stopp! Kas sa võtad tõesti tööd koju kaasa?!“ katkestan oma peas täiesti tahtmatult tekkinud mõttekäigu. Tõstan pea paberite kohalt, panen käed kuklale ja nõjatun tooli seljatoele. „Kas selline sa oledki?“ Kas selline ma olengi? Kas ma olen muutunud? Tahaksin natuke järele mõelda, aga ma ei saa…“ /---/ „Istun veel kord maha ja vaatan paberid jälle läbi. Koju ma neid küll võtta ei kavatse! Mis jabur luul see veel oli? („Jah, mis jabur luul see oli?“) Oeh! Ma ei saa niimoodi enam… Surun pea veelgi sügavamale paberite kohale ja katsun olulisemad laused meelde jätta… Kuid sedagi tegevust jätkub vaid kümneks minutiks – veerandtunniks, siis olen neid jälle tüdimuseni uurinud…“
Niisugune ta siis on, „meie aja kangelane“, olemisest vaevatud, ent enesekindel. Teiste suhtes hoolimatu, aga elu hindav koos selle võimaluste ja paremate paladega! Tuim ja kale! Mees, kel korralik juuraharidus, aga kes on liiga laisk, et advokaadiks hakata. Pealegi kindlustab töö riigiettevõttes õlle ja toidu. Kontorimauk, kel isegi vist omad unistused ja soovid, ent kes on mugav ega viitsi neid realiseerida. Tekst jookseb kui film: pikk olemise tee viib veel pikemasse olemisse, kuigi lobedasse elurutiini lüüakse romaani lõpupoole mõra sisse. See ei tähenda aga midagi. Peagi leiab meie valgekraeline uue töökoha ja kõik algab otsast peale. Muiged, tüdimus ja alatu soov kõrvalseisjaid proovile panna. Peeter Helme raamatu peategelane tuletab mulle natuke meelde Jan Kausi “Tema“, mõnel silmapilgul isegi Kaur Kenderi „Yuppiejumalat“, kedagi Armin Kõomägi tekstidest. Neid olemisega silmitsi seisvaid peetersauterlikke hingi, keda huvitab iseenese seedimise kulg ja hääled tualetipotil ning isiklik esteetiline löövus! Olen ilus mees, mul on ka ülikond ja … midagi veel. Kui neid kujutatakse, siis tähendab, et niisugused ametnikukarakterid eksisteerivad meie ümber. Jah, tööpostil olemise kirjeldamine võimaldab luua ajanäolise tegelase imago. Inimtüübi, kelle ajaviide on arvutimängud, alkohol, juhuslikud naised, ükskõiksustunne surma ja leina puhul. Ainus, mis Helme tegelase meeled äratab, on kujutelm või mälestus surnud teismelisest õest, kelle keha ta oli kord oma ajju jäädvustanud. Kuid seegi kirg tundub olevat perverssevõitu!? Poole raamatu peal tuli igavus peale, lõpus siiski äratati üles ja muiates ma lugemise lõpetasin. Romaanil pole ju viga, lugege ikka, pealegi võib niisuguste meeste elukord teiseneda…, aeg muutub teistsuguseks. Loodetavasti.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]