26. juuni 2009

PARADIISIST JA PÕRGUST

Kui arvate, et mind inspireerivad usuteemad, siis kaugel sellest. Lugu hoopis maine.
Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. Mind on juba ammu häirinud ususõnade kasutamine kaubanduses. Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused nagu Tolmulestade Põrgu, Batsillide Põrgu, Tselluliidi Põrgu, Koerakirpude Põrgu.
Siis aga hakkasid kirjastused (eriti agaralt Sinisukk) kuritarvitama sõna piibel. Viimane tilk minu karikasse kukkus, kui korraga nägin raamatupoe riiulil kümmekond sellist raamatut: “Akvaariumikalade piibel”, “Kassitõugude piibel”, “Koeratõugude piibel”, ”Värviskeemide piibel”, “Koekirjade piibel”, “Lapimustrite piibel”, “Tikkimispistete piibel”, “Toataimede piibel”, “Maletaja piibel”, “Värviefektide piibel”. Küllap mõni jäi ka kahe silma vahele.
Saan aru, et tegu on tõlkeraamatutega ning see hullus ammu üleilmne, aga kas peame iga tobeduse üle võtma?
Kui 1960ndatel ilmusid Leo Taxili “Lustakas piibel” ja “Lustakas evangeelium”, siis kindlasti pahandasid need tõsiusklikke, aga neis oli siiski juttu piiblist, kuigi äraspidiselt ja pilavalt. Nüüdne pruuk aga hakkab lausa vastu.
Inna Saaret
bxAv110 bxAv110 bxAv110

KUIDAS HÄÄLETADA

Valimisi olnud ja tulemas, ehk ongi õige aeg hääletamisest rääkida.
Ega ma ei kavatse teha valimispropagandat ühe või teise poliitilise jõu poolt või vastu. Asi ikka keeleline.
Mitmes kohas olen lugenud üleskutset: HÄÄLETA OMA LEMMIKU EEST! Mõeldud on muidugi kutsuda üles hääletama oma lemmiku POOLT!
Milles vahe? Vahe on muidugi lihtne, sest kellegi eest saab hääletada siis, kui see isik ise ei viitsi hääletama minna ning te mingil salakavalal kombel teete selle toimingu tema eest ehk tema nimel ära. Poolt hääletanu aga annab oma hääle kellegi heaks, hüvanguks või toetuseks.
Inna Saaret
bxAv110 bxAv110 bxAv110

ESIMENE JA ESMANE

Sõnad esimene ja esmane ei ole täpselt sama tähendusega. Esimene tähendab täiesti esimest asja, millest esimesemat ei saa olla ja mida võib nummerdada (nr. 1). Teine iseloomustab mõistet, mis koos mõne teisega kuulub esimeste (eesmiste) hulka.
Näiteid liitsõnadena: esikoht võistluses, esisilp sõnast, esimast laeval, esikümme (1 kuni 10), esiratas jalgrattal jne., kuid esmaabi (esiteks osutatud abi), esmavajadused (tähtsad vajadused), esmajärjekorras (järjekorra eesotsas) jne.
Millegipärast on tekkinud nihestusi ning hakatud kõnelema ja kirjutama raamatute esmatrükkidest ja näidendite esmalavastustest. Terminina on need ekslikud. Raamatu vm. trükise puhul tuleb öelda esitrükk, esiväljaanne, esikaas, esileht, esitäht jne. Teatreis, kontserdisaalides, kinodes on ikka esilavastus, esitendus, esiettekanne, esilinastus jne.
Kuidas meeldiks, kui esimehed ja esinaised muutuksid esmameesteks ja esmanaisteks?
Hans Jürman
bxAv110 bxAv110 bxAv110

KESKI KUSKI TEGI MISKIT

Sõnad kuski, kuskil, kusagil näitavad ebamääraselt, kus midagi on või keegi asub. Niisiis kohamäärus, mis ei saa näidata aega, pikkust ega kaugust.
Väärad näited: Kuusalu on Tallinnast kusagil 40 kilomeetri kaugusel. Selle töö saab valmis kuskil kella kuue paiku. Mul on raha taskus kuski 200 krooni. Seame need asjad korda kuski kevadel.
Kommentaarid: Kuusalu asub suure maantee ääres ja mitte ei tea kus metsas. Kas tööd töökohal ei saa valmis teha? Taskuid on vist liiasti, kui raha asukohta ei tea. Kuhu tuleb minna, et asjad korda seada?
Parandused: Kuusalu on Tallinnast umbes 40 kilomeetri kaugusel. Selle töö saab valmis umbkaudu kella kuue paiku. Mul on taskus raha ümmarguselt 200 krooni. Seame need asjad korda kunagi kevadel.
Niisiis ärgem unustagem, et on olemas ka sõna umbes ja selle sünonüümid.
Hans Jürman
bxAv110 bxAv110 bxAv110

17. juuni 2009

Sofi Oksanen. Puhastus

Palun vabandust, kuid juba esimestest lehekülgedest ununes meelest, et loen soome kirjaniku romaani. Õieti ei suutnud mõeldagi, kes on selle kirja pannud. Et autoriks on noor inimene. Tõesti, meie olevik muutub minevikuks liiga kiiresti, meil endil, st. eestlastel pole leidunud jõudu mõelda süvenenumalt 1990ndate peale. Ja endiselt suhtume kuidagi heitlikult hirmuaastakümnetesse. Miks me peame unustama, mis meiega on juhtunud, mis on toimunud? Vastupidi, tahaks kuulda, kes annavad vastuseid, kes kannavad vastutust? Küll aga meenus lugedes, et olen „Puhastuse“ Aliide-mõõtu tegelast kohanud Ene Mihkelsoni „Katkuhauas“ - nimeks Kaata, kes keeldus patukahetsusest. Kuid nende elulugudes on juhuse ja valiku vahekord äärmiselt keeruline. Kuid ka Sanna ja proua Binta sooviksid: „UNUSTAME ÄRA, alustame puhtalt lehelt, homne päev on nii täielikult homme, et eilsega seob teda vaid meie ihumahlades õhetav keha“. Nõnda kui Mihkelsoni tegelane, (tegelased) kidub ka Aliide hing elu lõpuni, kuid tal polnud ka kuigi palju valikuid tehtust vabanemiseks. Tundub, et ta ei otsinudki andestust. „Puhastus“ on mälu lugu. Aliide sugulane, Venemaalt Eestisse taritud Zara on näide, kuidas on katsetatud muuta meie identiteeti, lõhki kiskuda mälu. Kelle süül? Mäletamisele vastandatakse unustamine. Aliidegi on juhtunu sügavale mälusoppi lükanud, ja et see välja imbuks, oli vaja šokki kui teraapiat. Tuleks tähele panna, et mõlemad kirjanikud toovad teksti keha kannatused. Pidevalt kombatakse keha ja hinge, sugulaste ja võõraste ning elu ja surma piiride taluvust. Zarale oli ju keha needuseks, ta sunniti libuks. See oli trauma. Kehaline ja hingeline trauma oli osaks saanud ka Aliidele ja tema õele Inglile (Zara vanaemale) kunagi 40ndatel vallamajas ülekuulamisel. Sealt algas Aliide teine valik. Oksanen oskas meie ajaloo üles otsida ja teeb seda valdavalt naiste kaudu. Aliided on viimased, kes veel midagi teavad, tuleb loota nende individuaalsele mälule. Nende tahtele vabastada end mäletamistaagast. Kollektiivne mälu on meil ikka veel ligipääsmatu. Niipea kui tegevusse astus Vladivostokist Eestisse sattunud Zara, meenus et tema saatusekaaslane oli kõnelnud ka Eeva Pargi romaanis „Lõks lõpmatuses“. Need kolm kirjanikku ja nende romaanid sunnivad mõtlema ajastuomastele seostele. Kannatused pesitsevad mälus, nõnda on pealkirjastatud ka üks „Puhastuse“ peatükk.
Kuid te olete kindlasti juba lugenud Oksaneni raamatut. Üht variatsiooni teemal „Eesti lugu“. See on minu arvates lugu hirmust, mis on kestnud aastakümneid ja pole tänagi kadunud. See on lugu ka armastusest, kirest, reetmisest, enesehävitamisest ja alistamatusest. Kuid ennekõike järeljätmatult piinavast hirmust, mis on sirutanud oma jääkülmad kombitsad igasse aega, ja mis on muutnud paljude perekondade ja suguvõsade olemise ning olemuse. Kuhu ta saabki kaduda? Hirmu on kujutatud paljudel lehekülgedel ja erinevate tegelaste puhul. Mida lõpu poole - seda sugestiivsemalt. See ajab peaaegu hulluks ausa Hansu, kes on sunnitud ülesandmishirmus aastaid peidikus elama. Hirm haarab kõrist ka Aliide mehel, koletul partorgil Martinil, kes pärast Tšernobõli katastroofi koduõuel kokku variseb, uurides juhtunu mõju lehekesele... Aastakümneid hirmuga kahevõitlust pidanud peategelane Aliidegi tunneb end lõpuks väsinuna ja teeb fataalse otsuse. Meenutagem vaid üht situatsiooni: „Aliide ajas selja sirgu, jättis kapi rahule, kallas endale klaasi viina ja läigatas selle endale kurku, nuusutas käist peale. Nagu venelased. Aliide polnud veel kindel, kuidas tegutseda ja mida teha. Ta ninna tungis kaselõhn, ta tundis sõõrmetes kasevett, millega Ingel oli pesnud ennast ja oma juukseid, seda rasket kaselõhna, mis oli pahvatanud laiali alati siis, kui Ingel oli palmiku lahti sõrmitsenud. Kaselehk ei kadunud ka pärast teist klaasi, Aliidet ajas öökima. Uuesti hämardusid ta mõtted, need hakkasid ajukoore all loksuma nagu vaakumis, läksid hetkeks selgemaks, kuid siis algas jälle loksumine. Aliide märkas, et mõtleb tüdrukust kui tüdrukust, kummaline küll, aga tema nimi oli kadunud, ta ei osanud seda kasutada. Tüdruku hirm oli olnud ehtne. Põgenemine pidi olema ehtne. Mafioosod olid ehtsad. Nad polnud huvitatud temast, vaid tüdrukust. Võib-olla pidas mafioosode jutt paika, võib-olla oli saatus heitnud tüdruku Tallinnasse, tüdruk oli tapnud oma kliendi ja ära põgenenud ega polnud teadnud ühtegi teist kohta, kuhu pakku minna. See oli usutav lugu. Võib-olla ei tahtnudki tüdruk midagi. Võib-olla ei teadnud ega tahtnud tüdruk muud, kui pakku pääseda. Võib-olla oli see nii. Aliide teadis küll, kuidas see oli, kui oli vaid tahtmine minema pääseda. Martin oli tahtnud osaleda poliitikas, aga Aliide mitte kunagi, kuigi oli marssinud Martini kõrval. Võib-olla oli tüdruku lugu sama lihtne. Kuid tüdrukust tuli lahti saada, Aliide ei tahtnud mafioososid oma koju. Mida ta tegema peaks? Võib-olla ei peaks tegema midagi. Kui keegi tüdruku järele ei igatse, võib konku õhuaugud kinni toppida. Aliide aju oli paks. Kardinad laperdasid ägedalt, klambrid kõlksusid, riie plagises. Tule praksumine oli lakanud, tuul oli katnud kella tiksumise. Kõik kordus. Kuigi rublad olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi Pika Hermanni kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast saabas, ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi kõri peale astuv. Kaevikud olid sisse vajunud, padrunikestad metsades tuhmunud, punkrid kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma.“
Tõe väljapressimine Aliide käest toimub gradatsioonis. Zaras vallandub jõud. Kuid vastaspool on tugevam, seda me ju teame. Nõukogude KGB või vene mafioosod: mõlemal on samad võtted, sama jõhkrus, sama soov võimul püsida. Eriti halastamatult koheldakse naisi, nõnda kui sõdade ja vallutuste aegu enamasti. Nõnda õõvastavalt pole naiste vägistamist eesti kirjanduses vist kujutatud? Soome kirjanduse puhul ei tea vastust. Sugestiivsuse suurendamiseks on autor kasutanud aistinguid, looduspilte, suurepäraseid võrdlusi, säravaid detaile, mida tuleks kindlasti jälgida. Just nende abil pääseb mõjule me ajaloo ja inimelu dramatism. Vahel on tundunud, et hakkan väsima traagikast, kaotustest, taasalustamisvaevast ja tagasivaatamisvalust, ent „Puhastus“ sunnib erksusele. Sunnib veelgi sügavamalt vaatama sündmustesse, mis enda suguvõsa ja sõprade perekondi neil aastail tabasid. Veel pole tärganud tahe andestada „Puhastuse“ Vollidele, kes habisevi käsi kordavad – me olime ometi head inimesed, olime vaid käsualused.
Ja lõpetuseks: Jan Kausi tõlge on vaimustav.
bxAv110 bxAv110 bxAv110

16. juuni 2009

Maarja Kangro. Heureka

Taas allusioonidekirju luule, mille avamisega peavad lugejad kurja vaeva nägema. Autor on ise öelnud 11. jaan. „Litris“, et talle meeldivad ideed rohkem kui keelemäng, mina pole seda ega teist tabanud. Kangro eelnevad luulekogud „Kurat õrnal lumel“ ja „Tule mu koopasse, mateeria“ on jätnud mind ükskõikseks, õieti on need kirjutatud mulle arusaamatus keeles ja tonaalsuses. Ja ega „Heureka“ palju rohkem haaranud. Kindlasti on autori sotsiaalsus avatumalt lahti kirjutatud, ent mina ei näe siin tippluulet, öeldagu mida tahes. Hinnatagu kuis tahes! Pigem leian kunstlikkust ja rafineeritud sõnade paigutamist ridadesse, mis siis moodustavad tekste. Muidugi on näha itaalia kultuuri mõjusid, aga sellest jääb emotsionaalsuse saamiseks napiks. Külma intellektiga võib neid lugeda. Maarja Kangro kõiki kogusid piirab tundetus, ükskõiksus, kohati lausa külmus. Tehislikkus. Ilmselt osutatakse globaalse elujõu piiridele või millelegi veel hirmsamale, aga mina ei saa päris hästi aru, õieti saan vist valesti aru. Mida ütlevad näiteks „PORGANDIKRISTUS: TAPPEV EMPAATIA“ või „NURMENUKUD“ ? Näideteks olgu „LIIKLUSMÄRK“: „ „Sest ma ei looda enam pöörduda / Sest ma ei looda enam / Sest ma ei looda pöörduda“ / Nii kutsutakse kuivalt kevadet./ Aga maanteel on üks teistmoodi märk: / see hoiatab hobuse eest. / Ja hobusele on jälle / joonistatud pikk türa. / Türa lehvitab: päike / ja näiline lõpmatus ilmuvad uuesti. / Totakas fallos ja siiras türa / vilgub ja ühendab lahkesti. / Peatu, teeline, imetle seda / kena lülitust liiklusmärgil. / Veel pole lootust mitte pöörduda, / kui ilmub õis, siis ärgem jätkem –„. Ja nimiluuletus kõlab nii: „“Mul on see nüüd olemas“ / Kena sompus ilmaga / vesteldakse kohvikus / vaikselt, lusikad löövad / kõlavalt, mõnele õrnemale / võib-olla näib, et vastu luid. / „See hoiab mind praegu püsti, / ma loodan. Jah. Tõesti, kui mõelda, et mul on nüüd see olemas.“ Korraks vaatab ta kive, / mis on roosad, ja vett. / „Ma mäletan loomafilme. / Ja päris loomakarju ka. / Väga sageli nad lihtsalt konutasid.“ / Ettekandja tuleb, kohv on päris kallis, majakooki saab ka, vihma tibutab. „Aga kui keeles on olemas sõna „norus“, / ei saa kogu keel olla norus. / Või kogu olemine või – eks? / Sellist rekursiivsust ei saa ju olla? „Nõud kõlksuvad siin nii valjusti.“ / „Mul on nüüd see olemas. / Mõnda aega hoiab see meid püsti, eks?““ Ühes „Sirbi“ intervjuus annab autor mõista, et kes ei mõista üht või teist luuletust,eriti "Liiklusmärki", pole just eriti intelligentsed, mis teha – lepin sellega!
bxAv110 bxAv110 bxAv110

8. juuni 2009

KünnapRoosteSinijärv. 2008...9

„Vikerkaare“ nägu väljaanne, kus kolm eesti luule silmapaistvamat nägu (kes ka kaanel Künnapi nägemise järgi) avaldavad oma poeese, proosat ja tõlkeid. Ent osutus sisult tagasihoidlikumaks kui eeldasin. Tähendagu sõna tagasihoidlik siis mitut asja korraga: igavust, kordamist, ammukuuldut, iseenese ja üksteise ülearust eksponeerimist! Eks nad ole oma tekste ennegi kolmekesi kokku korjanud: vt. „Neid vigu me ei korda.“ Ja „Kaardipakkides“ ollakse ka koos, kuid seal leidub teisigi. Sinijärv ütleb Rooste kohta: „Jürgen Rooste on käesoleva sajandi elava ja otsiva eesti luule lipulaev ja vapiloom“. Sessinatses kogus esineb ta, luule vapiloom siis, proosaga, kus prevaleerivad joodiku unenäod ja seisundid, kuid nendest on juba ennegi kuuldud. Kuulsatelt soomlasteltki. Nii et latt on kõrgele aetud. Ikka ehe ja räme, kirjakeele suhtes lugupidamatu, kuid teisalt nagu vabandust anudes - niisugune ma juba olen. “Meil on tegemist esteetiliselt muundatud poeediga. Kas ka eetiliselt?“ jätkab teine poeet, kel eesnimeks Karl Martin. Otsus on vägev - Rooste on eesti luule käilakoletis, kes jääb kirjanduslukku. Seda usun ka mina. Et jääb küll. Künnapi eelmine kogu „Su ööd on loetud“ tõstis tema luuletaseme minu silmis nõnda kõrgeks, et sellest raamatukesest ei leidnud ma midagi tsiteerimiseks või eraldi nimetamiseks. Siiski vajab meile meenutamist, et kurikuulus reklaamlause „võidab see, kel on surres kõige rohkem…“, kuulub just nimelt Künnapile. Kolme mehe ühiskogust mis, nagu öeldud, meenutab ajakirja „Vikerkaar“, leiate ühe mehe ehk Künnapi pilte, nõnda kui ajakirja originaaliski kombeks. Ühislauluna sündinud „Lydia Koidula on surnud“ kostub nõnda: „jah / lydia koidula on surnud - / rahu tema põrmule pühale / lydia koidula on surnud / emajõe ööbik ei laula / enam kunagi / lydia koidula on surnud / nekrofiil liigub labidas käes / lydia koidula on surnud / maetud saksamaale / mis venemaa on / lydia koidula on surnud / on tõesti surnud / jah / tema kes sai karistuseks / lätlasele mehele pandud / raha peale trükitud / igasse kooliõpikusse topitud / lydia koidula on surnud / postipapa enese tütar / püha rulluisutaja taevas / jumala ainus silmarõõm / isemängiv pajuvile neeva luhal / lydia koidula on surnud / enam ei kriibi ta veriste küüntega / luuletusi pruunile tapeedile / kuskil kuratlikus kroonlinnas / lydia koidula suri / loitsides madruste mässu / munedes merevahusse geenigranaate / millest maailmamered saavad koorutama / lenineid elviseid grebenštšikove / ja kahekümnendaid sajandeid / jah / lydia koidula on surnud - / rahu tema põrmule pühale / (koidula myortva a mõ ještšo nyet / koidula myortva – a mõ? / te kto nas lyubyat smotryat nam vsled / koidula myortva – a mõ? / a mõ ještšo nyet)“ Mõistagi ei saa ma jätta tsiteerimata Sinijärve loomingu näidet „Sammas“: /---/. Sic!
bxAv110 bxAv110 bxAv110