Oskuskeele teemad väärinuksid mitut väitluspäeva

Neljandat aastat peeti Rahvusraamatukogus oskuskeeleseminari, mis eelmistega sarnaselt tõi kokku pea sadakond huvilist raamatukogudest, mitmest ametkonnast ja ülikoolidest.
Hea tava kohaselt juhtis seminari selgi korral Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu (ERÜ) terminoloogiatoimkonna esimees Kalju Tammaru. Avasõnad ütles Eesti Rahvusraamatukogu (RR-i) teadus- ja arenduskeskuse juhataja Mihkel Volt, kes tegi põgusa tagasivaate eesti oskuskeele kujunemise algusaastatesse, juhtides tähelepanu korrastatud oskuskeele vajadusele ning nentides, et ei mõisted ega ka neid tähistavad oskussõnad sünni iseenesest.
Pikemaks ettekandeks sai sõna „Eesti märksõnastiku” töörühma üks juhtidest Sirje Nilbe, kes rääkis kahe eraldi märksõnastiku, INGRID-i ja „Eesti üldise märksõnastiku” liitmise põhjustest ja eeldustest, kirjeldas töö käiku ning ka ühitamiskeerukust.
Mõtlemisainet pakkuva ettekande tegi TLÜ Infoteaduste Instituudi lektor Elviine Uverskaja, kes käsitles mõiste "bibliograafia" ajas muutumist ja muutmist, juhtides tähelepanu sellele, et kõnesoleva mõiste käsitamine tegevusalana on eksitav. Kuigi selle terminiga on pikka aega tähistatud ka asjakohast tegevust, pidas esineja vajalikuks eelmainitud mõiste määratlus uuesti läbi vaadata.
Tartu Ülikooli semiootika magistrant Maarja Läänesaar rääkis terminoloogiast tõlkekriitikas ajakirja Vikerkaar näitel. Ta nentis, et eestikeelne tõlketeooria on suures osas võõrsõnaline ja tõlkelaenuline, oskussõnavara on ühtlustamata, puudub oskussõnastik. Esineja viitas Tõnu Kaalepi ütlusele, et „ /.../eesti kultuuriajakirjanduse ja kriitika keel on välja suremas. Ja isegi ei nuteta.” Maarja Läänesaar väitis: „Tõlkimise nimetamine vahenduseks, ümberütlemiseks, tõlgenduseks, eestinduseks, “eesti keeles ilmumiseks” või maakeelseks (Heideggeriks), ei ole enamasti pelgalt sama info edastamine mitmel analoogsel moel, vaid selline näiline sünonüümia peegeldab kriitiku suhtumist tõlkeprotsessi üldiselt, tema ootusi tõlkele ja eeldusi tõlkijale.”
Metafoorseid filmindustermineid käsitles Tallinna Ülikooli ligvistika doktorant Margit Maran, tõdedes, et eestikeelne filmindusterminoloogia on isetekkeline ja sõnastikes fikseerimata , põhisõnavara tekkis vene keeleruumi mõjusfääris, sellele on lisandunud inglise keele mõju, filmiloolisi raamatuid on ilmunud väga vähe, terminoloogia hulgas on slängi, metafoorsust, palju otsetõlkeid, tsitaatsõnu, võõrsõnade mugandusi. Ettekanne sisaldas hulganisti näiteid metafoorsetest filmindusterminitest, ning päädis tsitaadiga: „Metafoorid on meie olulisimad vahendid püüda mõista osaliselt seda, mida ei ole võimalik mõista täielikult.“ (Lakoff & Johnson Metaphors we live by,1980: 193)
Viimaseks ettekandeks sai sõna Tartu Ülikooli kirjaliku tõlke magistrant Edvin Aedma. Rohkete illustratsioonidega vürtsitatud slaidiesitlusega „Fantaasia, folklorism ja arvutimängud” kaasnes arutlus üldisest kultuuriteoreetilisest taustast, mütoloogiast, fantaasiaolenditest ja nendega seotud terminoloogia edasikandumisest kultuuris. Tekib hierarhia või keeruline süsteem erinevate olendite ja nimetuste vahel, erinevatest keeltest või kultuuridest pärit terminid leiavad oma koha hierarhias ja oma kanoonilise kujutamise, millega tõlkimisel tuleb arvestada. Arvutimängud on teiste meediavormide kõrval oluliselt mõjutamas mõistekäsitusi ja keelekasutust tervikuna. Et aga enamik arvutimänge on ingliskeelsed, kanduvad sealt eesti keelde ka võõsõnalised n-ö libaterminid. Arvutimängude eesti keelde tõlkimine oleks küll hädavajalik, kuid võib takerduda ressursinappuse tõttu.
Seminari lõpetas diskussioon, mis võinuks seatud ajapiirist kauemgi kesta. Nii mõnestki käsitletud teemast võiks aga kokku panna terve väitluspäeva. Saadud teadmised kulusid kindlasti marjaks kõigile.
Päeva võttis kokku Kalju Tammaru, kes tänas kõiki esinejaid, korraldajaid ja kohaletulnuid ning soovis jõudu ja indu terminoloogiatoimkonnale, kellel tööl lõppu ei näi paistvat.

Seminari korraldasid RR-i teadus- ja arenduskeskus ning ERÜ terminoloogiatoimkond. Juba kolmandat aastat toetab Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Eesti Terminoloogia Ühinguga riikliku programmi kaudu edukamaid terminikomisjone ning jagab terminoloogia sihtsipendiume. ERÜ terminoloogiatoimkond on saanud tegevustoetust kahel korral ning mõlemal kasutanud üht osa toetusest oskuskeelepäeva korraldamiseks.

Ettekanded pannakse välja Rahvusraamatukogu veebisaidile.


NB!
20. novembri Sirbi keele-elu rubriigis on avaldatud oskuskeelepäeva järgne intervjuu Sirje Nilbega, kõneks „Eesti märksõnastik“, küsitleja Aili Künstler.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Robert Randma. Sigaret

Noore autori (s.1984) romaan on moodsalt hull, ka kaanekujundus on vastav. Oma arvamust ei oska ma päris täpselt lahti harutada, aga kui üks inimene vajab endasse süüvimiseks ja oma eksistentsist arusaamiseks ühest kehast teise kolimist, siis päris loomulik see ju ei peaks olema. Ent peatugem, tegemist võib olla hoopis mäluteemaga, ja see on erakordselt tõsine ning oluline, sest mälu on kõik. Mõistagi sunnib suur juhtija, Uudishimu, inimhingi katsetama kõikvõimalikke ebareaalseid mänge. Eriti tundlikud on ilmselt noored, kuid 50 aasta pärast võib-olla ei kergitata seda lugedes enam kulmugi. Mida küll arvatakse siis Internetist, narkootikumidest, siis, kui kehast kehasse rändamine võib tehnika abil tõepoolest võimalik olla… Randma kirjutatut võib vabalt ulmeromaaniks nimetada, ja siis on kõik lubatud. Ulme puhul võib juhtuda, et lugeja ei saanud kõigest päris täpselt aru. Kunagi hüppasid neiukesed jalalt jalale ja kurtsid „mu hing on haige“, nüüd aitavad sellest hädast välja joovastavad joogid ja droogid. Ma mõistan, et depressiooni puhul võib inimene hakata enese peal eksperimenteerima ükskõik mida, et säilitada elujõud. Vist on tõesti vaimujõud see, mis meil kipub kõige kergemini kaduma. Ent „Sigaretis“ on minu jaoks rohkesti kurbust, mis tuleneb identiteedikriisist, noorte ahastusest teabekiiruse ja infopaljususe pärast. Kurbus peitub lootusetuses kõike endasse ahmida, kurbust märkab küllastumisekstaasiski. Randma raamatus toimub hinge liikumine kehast kehasse veidralõhnaliste heintest keeratud sigarettide abil. Noor mees Raul langes teadmata põhjusel koomasse, misjärel tema hing ruttab vägagi erinevatesse kehadesse ning katsub nende kaudu heita pilku erinevatesse maailmadesse, tehes seda küll vana naise ja kauni noore tüdruku või mehe kaudu. Nõnda püüab ta mõista peegeldusi iseendast. Tegelik keha jääb haiglavoodisse lamama. Kohati on Randma tegelane kehi „jahtides“ pila-aldis (inimeste võimalik kiibistamine, koopiate valmistamine entsüklopeediast jms.), siis muutub aga mõtlikuks (nt. vana naise elulugu jälgides). Enne kui tsiteerin katke, mida oli keerulise konteksti tõttu raske valida, kinnitan, et lugesin „Sigaretti“ huvi ja hooga, ega leidnud ainsatki põhjust kurtmiseks. Pisut ehk hämmastas algaja kirjamehe hea keelekasutus ning igapäevanähtuste nüansirikas kasutamine. Sobib kõigile, kes tunnevad huvi tänapäeva noorte inimeste hingeelu vastu. „Kui ma nüüd ütlen sulle, et mitte ainult üks inimene, vaid terve rahvas uskus kord sellesse, et nende hinged rändavad kehast eemale nende eluaja jooksul, siis see ei ole enam üks veidrik – see on midagi palju suuremat. See võtab teised tõedimensioonid. Täna me kõnnime siin tänaval, kus on veel mitukümmend, mitusada inimest ja ma julgen arvata, et keegi neist ei usu seda täie siirusega. Aga me oleme seesama rahvas – nendesamade vanemate lapsed, kes kunagi talitasid kogu oma elu selle teadmise järgi. Kuhu see teadmine on kadunud? Me oleme jõudnud uude aega. Uude aega, kus vanad teadmised ei ole enam tänapäevast teadmiste aluseks, vaid on asendunud millegagi, mis tegelikult ei ole kunagi täiel määral meie omad olnud. Ühte kultuuri ei tohiks teisega asendada. Mõistad? Me moderniseerume, käime ajaga kaasas – see on arusaadav, aga kultuur peaks selle arenguga ajas läbi põimuma. See on meie eripära. Ja kui sa millessegi väga usud – millessegi, mida su vanemad ja nende vanemad on ammu siiralt uskunud, siis võib-olla oli neil õigus. Võib-olla tõesti hinged eluajal rändavad kehast kehasse nagu anumast anumasse ja sa ei ole midagi rohkemat kui moosipurk. Kaas maha ja uus kraam sisse.“
Kuulsin, et kaubanduskettide raamatuosakonnad polevat respekteerinud „Sigareti“ kõlvatuvõitu kaanepilti, minu meelest natuke dekameroonlikku ja põnevat!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Birk Rohelend. Enesetapjad

Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“. Kõigepealt küsin: kas ainult tänase verinoore põlvkonna saatus on närune, nende tegelikkus vastamisi suurte unistustega? Igal põlvkonnal on omad noored Wertherid, variatsioonid teemal kannatused, mis tunduvad erinevad olevat, ent on mõttejõult ometi sarnased. Kas tõesti on elamine ise, kohustus elada, lihtsalt olemas olla, põlvkondlik kannatus? Küllap on enamik põlvkondadest omas ajas lootnud, et elu peaks olema muinasjutt. Kes on aga lõpuks süüdi, et enesearmastus muutub sisemiseks vihaks? Just nendele küsimustele otsin mina, lugeja, praegu vastust. Vaatamata eale tean, et ajastumärkideks on anonüümsed ühendused, narkootikumide lihtsamast lihtsam kättesaadavus, depressioon, väsinud õpetajad, perekondade armastuse-viha segu üksteise vastu. Kuulen kirjanduse kaudu, et mitte millelgi pole väärtust, ei kunstil, ei ilul-elul. Ometi käib pidev täiuslikkuse otsing. Harald, kes katsetab enda peal erinevaid droogisegusid, unistab elueliksiirist. Ta teab oma sõnutsi, mida kujutab endast tõeline pargu, ja selle kirjeldus on mõjus. Ometi peaks poja silme ees seisma hoiatus - Haraldi ema tegi enesetapu, kui poiss oli 10-aastane. Pia peab „Kuritööd ja karistust“ maailma parimaks raamatauks.
Pealkiri on täpne, enesetapjad, eks igaüks interpreteerib noorte tegelaste enesevaatlust ja otsuseid omamoodi. Kes nad õigupoolest oma olemuselt on, meie tulevik ja lootus, kes on sattunud kasiinovõrku või kihutavad purjuspäi autodega ülepeakaela? Keda rahuldavad hoolimatus ja julmad naljad? Tegelane Mia ütleb oma õele, kui saab teada isa ajuvähist, et oleksid võinud roobiga kõvemini lüüa, sest haiguse põhjustas ilmselt kunagine löök vastu isa pead! Noor tüdruk Sofia ei suuda meenutada iseennast.
Hulk lugejaid suudab tsiteerida peast klassiku luuleridu „Nii ilus on surra, kui oled noor /nii päikesen magama minna. / Su ümber on sõprade leinai koor, / sa nende südamen igavest noor…“ , kuid need kirjutas Visnapuu noorte langenud sõdurite mälestuseks. Samas üks Rohelennu tegelane mängib enesetapmist, kui see aitab tal targemaks saada, siis olgu pealegi. Ent kõrvalseisjad, kuidas nemad peavad toimima? Kuulakem: „Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, et ta silmitseb teda pilkavalt üle õla. Ta kägardas paberi vihaselt nutsakuks ja surus kõrvallaual olevasse tuhatoosi. Lind… Kui Zen oleks lindu joonistanud, teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida. Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus. Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid. Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest. Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.“ ; „“Piakene,“ ütles ema paluva häälega, „Midagi ei ole ju halvasti.“ Ta ei uskunud seda isegi. Oli. Kõik oli halvasti. Pia lihtsalt ei teadnud, miks ta oli. Miks ta olemas oli. Miks ta kössitas siin sellel neetud punalillelisel päevatekil ja oli. Reaalsuses oli kohutavalt palju kohustusi. Need väljendusid ootustena. Õhk Pia ümber oli teiste inimeste ootustest paks. Ema ootas, et ta saab sellest kõigest üle ja edaspidi läheb paremini. Mia ootas, et see laastab ta täielikult ja Pia laseb kõigel minna. Langeb depressiooni, sööb ennast paksuks ja teeb mõne avaliku enesetapukatse. Isa ootas ka. Tema ootas, et Piast saab järgmine Einstein või Universumi President. Sest vähemaga poleks isa kunagi rahul olnud. Isa ei olnud kunagi rahul.“ Sama Pia ent loodab, et kui tema oleks Jumal, siis tema kummardajad peaksid armastama elu ja üksteist ja tööd. Tahaksid luua, mitte hävitada. Et neil poleks põhjust uskuda enesetapjate paradiisi. Alati võib tunduda, et just sina ei sobi sellesse aega ja kohta.
Romaan saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastus „Tänapäev“ 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Pühendatud Andresele ja Raulile, keda enam ei ole.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

LAHTI VÕI KINNI?

Ütlen kohe, et sabast otseselt juttu pole, kaudselt küll.
Käibele on läinud seletamatu väljend lahti ühendama, mis koosneb kahest täiesti ühendamatust poolest. Kui saaks midagi lahti ühendada, siis peaks saama ka kinni lahutada? Et asi selgem saaks, toon teise näite. Oletame, et ees on selline ebameeldiv toiming kui abielulahutus. Kas siis ütlete, et ühendate oma abielu lahti? Kui samast loogikast lähtuda, siis abiellumisel ilmselt lahutasite end oma abikaasaga kinni?
Ebardi allikas on muidugi ingliskeelne disconnect, mida truult ja mõtlemata täht-tähelt tõlgitakse. Eesti keeles öeldakse selle kohta eraldama, välja lülitama, ühendust lahutama või katkestama.
Varese saba ja nokaga vanasõna kõlaks moodsal kujul ilmselt nii: Nokk lahti ühendatud, saba kinni lahutatud; nokk kinni lahutatud, saba lahti ühendatud!
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KAS METSHALDJAS MUUTUB METSIKUKS?

Telesaates käskis kokk võtta metsikut riisi. Selle taga kummitab inglise wild rice, kuid ega see tee eestlasele riisi veel metsikuks. Võib-olla eksitab mõnelgi sellisel puhul arvamus, nagu peaks mets- seostuma vaid metsaga. Aga metspart ei ela ju metsas, metskaptenist rääkimata. Peale metsriisi on olemas vesiriis. Kas see oleks siis vesine riis? Kui ohtra veega keeta, siis ehk ongi.
Kui see näide ei veena, siis võrrelge edasi. On olemas metskassid, kuid kui teie armas kodukiisu metsikuks läheb, siis see ei tee temast veel metskassi. Metshani on siiski keegi muu kui metsikuks muutunud koduhani, kes tiibu lehvitades kallale tormab. Metskaptenil pole ametitunnistust ette näidata, aga diplomiga kapten võib ka vahel metsik olla. Metsik maasikas või vaarikas oleks juba päris jabur.
Ega siis ilmaasjata ole olemas üldnimetused metsloom ja metsinimene, kes erinevad metsikust loomast ja metsikust inimesest.
Samasuguse pika jutu võinuks kirjutada sõnu kodu- ja kodune aluseks võttes.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

ABSOLUUTSELT

Oleme jõudnud absolutismi ajastusse. Sageli ei lepita enam sellega, et millestki või kellestki rääkimisel iseloomustatakse, kirjeldatakse, hinnatakse teda tavalisel kombel, nii ütelda normaalselt. Liialt sageli väljendatakse nüüd seda hoopis ekstreemselt, kasutades sõna absoluutselt, mis kõnes kõlab pealegi appsaluutselt.
Lubatagu siin avaldada absoluutselt kindlat arvamust, et sellise kõnepruugiga läheme absoluutselt ja kindlalt eemale korralikust ja ilusast eesti keelest. Muidugi ei saa seda sõna absoluutselt ehk täielikult välja tõrjuda. Kuid väga veider (ei, ikka absoluutselt kurioosne!) oleks ligemail päevil saada tervitusi kujul:
Absoluutselt mõnusaid jõulupühi!
Absoluutselt head uut aastat!
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kristiina Ehin. Emapuhkus.

Alustan luuletusega: „Las trammid kaovad / taamal teetolmu / las kajakad liuglevad / Stockmanni Hullude Päevade kohal / nagu lastelennukid / Las pajud ajavad urbi / ja lumi jätab endast viimaseid / haledaid laike / Komeedikommipaki ja kasemahlapudeliga / istume noorte mändide alla maha / keset käbisid ja liiva / paiselehti ja kive / parki linnamüüri taha / Mul on hariliku pliiatsi karva silmad / ja käeseljad suudlusi täis / Sul on punane lõng ümber käe / ja käed ümber minu / Ma õitsen ja valutan / pikkade paekivikarva juuste all / ja meie südamed on selle maavaratu Maarjamaa / viimased põlevkivitükid / Varsti lõpevad needki / Me ärkame surmaunest / suurte suguvõsade viisi / ajame varred sirgu / harutame keeled sõlmest lahti / Globaalküla kutsub meid kokku / ühe elektrikamina ette / ja kujutlus tulest / seob meie sooned ja südamed“.
Kristiina Ehini viienda luulekogu põhitonaalsus pole muutnud, juurde on küll tulnud argipäevasemaid motiive ja konkreetsemaid märksõnu, ent põhimeeleolu on valulik. Raamatu kujunduselementide hulka kuuluvad esivanemate fotod ja nende kõrval ühe ja sama käekirjaga lisatud tekstid nende saatuse kohta. Selged, üldistavad ning aukartust äratavad, nõnda kui kogu Ehini luulegi. Tähtsamateks motiivideks jäävad endiselt esivanemate veri, põlvest põlve pärandatud sõnumid, taassünd, järjepidevus. Jõulisemalt on lisandunud uue järglase sünnist algavad mured, tüdrukust naiseks saamise habras ilu, sellega seonduv vabaduse mõõt. Üldisemad teemadki: globaalküla tähendus juurtele, mõiste naftalind, järjest lähemale trügiv autode müra, mis halvab rahu ja mõtte, inimeste hoolimatus pärandatu vastu, isegi täna ajakohane lepitamismotiiv („Lapsed ehitavad“). „Emapuhkuse“ kohal hõljub alverlik vaim, puhtus, suursugusus ning aimamisanne, ent autor ei varjagi seda (nt. „Lendavad linnad“. Kuid ka underlikult naiselikku elevust koos nukrusega ( „Merest tulevad lehmad“). Veidi ka tundlikku irooniat oma rahva suunas (nt. Kaduneljapäevaõhtul“). Ükskõik millisel tunnil või päeval ma ka ei võta Ehini luulekogusid kätte, taas ja taas leian sealt hiidvana armastust, hiidvanu hirme, kuid ka usku ja lootust. Lõpetuseks värsiridu luuletusest „Ümin Eestile“: „Vaata seda siinset inimhõimu / aasta külmimal kuul / põhjamaa tähttaeva all / tähistavad nad oma püüdmatusepäeva / Prii ja pisut pelglik tõug / rahvasteookeanis / pärit pimedatest / puhastest / põhjaveekihtidest“.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Uute kohtumisteni, kirjarahvas!

Niisiis kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ (26.10.-29.10.) on läbi, on alanud hingedeaeg. Ehk leiab ka mõne kirjaniku hing üles oma maa ja rahva, kuulatab, mis meil täna oleks talle öelda…, millised vaevad ja valud on igavikulised, millised uuemad ja raskemad… Kuid mõelgem hetkeks, mida jutustaksid meile lahkunud ise: need, kes olid sunnitud pagulusse peituma (nt. Marie Under), need, kes allutasid oma ande võimu teenistusse (nt. Juhan Smuul), need, kes kaua vaikisid, ent viimaks siiski oma sõnad üles leidsid (nt. Betti Alver), mõni nende seast, kes kurjalt kirjutasid, (nt. Egon Rannet), kes kartsid?
Ent tuur? Arvan, et võime Jürgen Roostega rahulikult ohata, asi sujus kenasti, mõni pisikene viperus ju juhtus, ent kui arvestada, et seitse ekipaaži ja kakskümmend kaheksa isiksust oli teel, siis ei tohi nuriseda. Kogu senine tagasiside raamatukogudelt on olnud positiivne ja täis valmidust järgmisel aastal taas kohtuda. Kuna liikusin kaasa seltskonnaga, kuhu kuulusid luuletaja ja eesti kirjanike juht Karl Martin Sinijärv, endine kirjanike karjane (viimane sõna on laenatud ajakirjandusest), prosaist ja luuletaja Jan Kaus, poeet Jürgen Rooste ja noor proosakirjutaja Birk Rohelend, siis minu otsesemad ja täpsemad tähelepanekud on seotud nende esinemistega ning Hiiumaa ja Läänemaa rahvaga. Üht võin kinnitada, iga esinemine oli uus, sest improvisatsioonid teemal eesti kirjandus olenesid ju kuulajaskonnast. Kirjanduslikuks „avastuseks“ kujunes paljudele Birk Rohelend, kelle looming ja särav isik minu arvates vastanduvad. Ent põhiline on, et lugejad süüviksid tema raamatutesse, kuulaksid noort, jõulist ja väga enesekindlat sõnumitoojat, mõtleksid tema tegelaste elukäsitluse ja vaimu üle. Birk oli sunnitud kordama, et tema viimast teost „Minu sõraline sõber“ on peetud koleraamatuks koleraamatute pikas reas, vähemalt olevat interneti retseptsioon selline. Kuid küllap kuuleme ka sügavamaid analüüse, sest Rohelennu kirjanduslik lend on veel ees. Sel kirjandustuuril, mis oli juba kuues, juhtus enneolematu lugu, võimalik, et isegi kirjandusajaloo seisukohalt – nimelt paluti Jan Kausi teist korda lugeda üht proosaluuletust „Miniatuuride“ raamatust, mis algab nõnda: „11 995/30 000: Uurija Smith teatab Jayle, et Jake ei tapnud Johni…“. Põhjuseks kahtlemata autori iroonilis-vaimukas esinemislaad. Ent uurige järele, milles siis kirjutaja sarkasm õieti peitub! Ja Karl Martini sõna- ja häälikumängulisele luuletusele soovis väga noor luulekuulaja „eestikeelset tõlget“! Niisugused mälestused siis Suuremõisa lossis toimunud kohtumisest, kus istus ka rohkesti tulevasi potentsiaalseid meeslugejaid. Tüdrukuid nagunii.
Paar märkust veel, mis väärivad kordamist. Mõtestades Ene Mihkelsoni romaani „Ahasveeruse uni“ kui tüveteksti, mis endiselt tundub eesti lugejatele raskevõitu, arvas Jan, et raamatukoguhoidjad võiks paariks nädalaks saata Käsmu loomemajja seda raamatut lugema. See oli igati sõbralik soovitus ja osutas võimalusele Mihkelsoni loomingu üle ühiselt diskuteerida. Kolmes esinemiskohas põrkus minu arvamus, et eesti kirjandus (eriti praegu olulisemate autorite looming) on pigem sünge ja karm, kohti isegi jube, vastu Jürgeni väidet, et tegelikult on tänases eesti luules ka väga palju ilusat. Olen mitu päeva tema arvamuse peale mõelnud ja jagan tõde, et leidub ka kaunist, emotsionaalselt sooja, kuid proportsioonid on siiski sotsiaalselt julmema sõna ja mõtte kasuks. Miks paistab tänane maailm sellisena on juba omaette teema. Olen iga tuuri järel väitnud ja kordan taas: noorema põlvkonna kirjanikud on suurepärased esinejad, n.ö. hääd müügimehed. Lisaks Janile ja Jürgenile on mitmel korral pälvinud kuulajate kiidu rühmituse „Purpurmust“ (seekord Kaarel B Väljamäe (Bööma), Tuuli Taul, Urmo Mets, Robert Randma) esindajad. Kuid tuur-tuurilt kogunevad kogemused ning kirjanikud, nende keeleline individuaalsus, maailmavaade jms. on leidnud alati mõistmist ja tähelepanu. Olge tänatud kuulajad, olge tänatud esinejad!

bxAv110 bxAv110 bxAv110