Mul kulus raamatuga põhjalikumaks tutvumiseks kolmkümmend kaks päeva, tõsi, päris iga päev ei jõudnud lehekeeramiseni, kuid käsi südamel kinnitan, ma lugesin Underi monograafia korralikult läbi. Olen kontrollinud, st. küsitlenud lugejaid siit ja sealt ning jõudnud järelduseni, et kõik seda ei tee. Ühtlasi kahtlustan, et mõni valju ütlemisega arvustaja pole samuti vaevaks võtnud Sirje Kiini mammutkäsitlusega sügavuti tutvuda. Ikkagi 815 lehekülge, lisaks kasutatud allikate loetelu ja isikuregister.
Igal lugejal on õigus oma arvamusele, ometigi on minu jaoks ehmatav senine põlglik suhtumine väljaandesse, teadagi leidub ka erandeid. Näib, et Sirjet on tahetud tuleriidale visata, kuid Underi loomingu uurijana ei tohiks ta sellest ju heituda. Üheks põhjuseks võib olla kirjutajate maailmavaade, teiseks hindajate kiirustav pealiskaudsus, materjalile allajäämine.
Arvamustest õhkub rohkem suhtumist monograafia autorisse, kui tema teksti. Need, kes valisid või valivad välja vaid Underi eluloolise teekonna ja muu suuremat ei huvita, peaksid olema hinnangutes ettevaatlikumad.
Kõige olulisemaks pean, et nii mahukat käsitlust võivad lugeda ka väiksema kirjandusteaduspagasiga inimesed, ka need, kes kirjandusloolisi kogumikke tavaliselt kätte ei võta. Aastakümnetega on Eesti lugejate teadvusesse kinnistunud kujutlus Underist kui pühakust ja klassikust, nüüd aga korraga teavitatakse, et sarnaselt lihtsurelikele oli temagi hingest ja kehast inimene. Et ta on elanud rikast ja jõulist isiklikku elu. Julgen koguni üldistada - me kohtume monograafia kaudu ühe suure armastuslooga, kuhu kuuluvad küll konkreetsed isikud, kuid eelkõige Underi looming. Meenutuseks, enne kui Under muutus jumaldatud poetessiks, pidi ta üle elama rohkesti alandavaid sõnu oma kriitikutelt, kellest mõnel pole märkimisväärset kohta meie kultuuriloos. Äkki võinuks monograafia karmimad hindajad hädakisa tõsta juba siis, kui Sirje Kiin avaldas ajakirjas „Looming” 2008, nr. 12 ja 2009 nr. 10 väljavõtteid monograafiast? Need ju kompasid omal kombel olukorda, andsid aimu, mida monograafiast võib leida. Miks siis keegi ei osutanud Adsoni märkmetele? Need intiimsushetked pani kord Artur Adson ise kirja, ja neid uuesti tsiteerides ei tee ju keegi kuritegu või pattu. Võiks ju küsida, millist eetikat kannavad need, kes süüdistavad faktide ülekordamisega nende väljatoojat? Inimene, kes avaldas oma arvamuse pealkirja all „Kuidas Under Adsonit magatas” ei riiva Sirjet kuidagi, vaid solvab sügavalt poetess Underit, aga selle vääratuse mõistjad võib-olla alles õpivad lugemist. Teisalt, kui midagi muud lugejale meelde ei jäänud, siis olgu pealegi. Kuna 2002. a. ilmunud väljaandes „Tammsaare elu härra Hansenina” on Elem Treier avaldanud A. H. Tammsaare majandusliku arvepidamise, mis samuti väga isiklik asi, kuigi mitte sedavõrd hõrk materjal kui erootika, siis võib süüdimatult pärida, miks Underit puudutavad märkmed kuuluvad erandlikumasse kategooriasse?
Underi monograafiaga tutvudes saavad lugejad tegelikult ülevaate peaaegu tervest 20. sajandi kirjanduselust nii kodus kui võõrsil. Kuulevad nt. Aleksander Aspelist ja Ants Orasest, Aleksis Rannitist, need on aga tähtsad nimed Underi, kogu eesti kirjandusajaloo jaoks. Sirje Kiin on järjekindlalt rõhutanud, et jätkates Erna Siiraku tööd on tal õnnestunud pärast okupatsiooni jõuda kirjade ja materjalideni, mis aastakümneid seisnud kusagil varjul. Underi käekäigu kaudu peaksid kaasamõtlevad lugejad suutma mõista eesti kirjanduse käekäiku eelmisel sajandil. Seal leidub valusaid detaile..., mõnestki olime teadlikud, ent ikkagi... Eks teadnud minagi natuke Underist, Adsonist, Tuglasest ja teistest Eesti kultuuriinimestest, aga ma leidsin Sirje doktoritööst kümneid pisifakte ja interpretatsioone, millest varem polnud aimugi. Pean erakordselt huvitavaks, lausa ainulaadseks, uurija retrospektiivset lähenemist Underi loomingule, seega doktoritöö teist poolt. Loomulikult on teadjamaid, kes näiteks Underi kirjavahetuse läbi töötanud, aga minutaolisele pakkus huvi nt. Dagmar ja Hermann Stocki käekäik, Underi suhtlusulatus kultuuriinimestega. Olgugi, et Adsoni kirjutatu, kas või „Marie Underi eluraamatu” kaks osa pole mulle võõrad, ei tule mul mõttessegi sealt tsiteerimist ette heita. Tore seegi, et meenutati, kuidas 1930ndatel, majanduskriisi aastatel, asendati luule proosaluulega, nõnda kui praegu. Jah, leidub liigseid ülekordusi, mõni isegi ehk häirib, aga mõistmiseks saab kasutada lauset – kordamine on tarkuse ema! Olulisem on teadmine, et nüüd on ehk lõpuks kokkuvõetud kõik Underi luule tõlgendusvõimalused. Teame tänaselt vaateveerult, kuidas Underit on loetud ja mõistetud. Kunagi ehk hinnatakse sedagi, kuidas Sirje Kiini monograafiat Underist interpreteeriti. Järeltulevad kirjandusteadlaste põlvkonnad valivad oma rakursi, oma mõistmise. Kokkuvõtvad laused Sirje Kiinilt: „Marie Underi sisemine areng suundus romantiliste sonettide ning ekspressionistlike tundepursete juurest sügavate metafüüsiliste, eksistentsiaalsete teemade poeetilise mõtestamiseni. Ent mida suuremaks kasvas tema luules väljenduv esksitentsiaalne pinge, seda suurema klassikalise lihtsuse ning selguse suunas arenes tema esteetika, stiil ja väljendusviis. 1930. aastate lõpuks jõudis Under arusaamale, et tema luule areng on saanud teatud mõttes niivõrd valmis, et ta nõustus koostama kolmeköitelise kogutud luuletuste väljaande. Luuletaja osutus ettenägelikuks, justkui oleks aimanud, et üks loominguperiood on lõplikult ümber saamas. Samas oli tema minapilt jätkuvalt kriitiline varasema erootilise luule suhtes, mida mõjutas tugevasti aastatetagune siuruaegne vastuoluline vastuvõtt – toonane häbi ning avalikkuses toimunud mõnitamise šokk ei läinud meelest. Under asus otsustavalt tsenseerima ja kärpima kolme esimese kogu noorusluulet, muutes tekstid küll kohati kunstiliselt sujuvamaks, kuid kaotades samas palju nende omaaegsest originaalsest värskusest ning sensuaalsest särast. Tulemuseks olid luuletused, mille puhul on raske tagantjärele ära tunda, mille üle toona erututi, pahandati, vaieldi ja vaimustuti. Under ei tajunud ise üldse, kuivõrd oluline, nii esteetiliselt kui moraalselt, ja kuivõrd revolutsiooniline pedagoogiliselt oli olnud kaasaegseile lugejaile sonettide luule tähendus. Under reageeris ning lähtus omaenese tekste tsenseerides ainult isiklikust negatiivsest emotsioonist, mis talle oli jäänud kaasaegsest vastuvõtust, teadvustamata oma noorusluule märksa suuremat positiivset mõju.”
Underi monograafia kaudu saate te aimu, millised olid muudatused, ja kuna kogu käsitlus on pikitud luulenäidetega, siis ühtlasi tuletatakse meelde, milliseid luuletusi tasuks üle lugada. Milliseid esitrükke võiks raamatukogude hoidlatest välja otsida.
