Tunnistan, et luulekogu oli jäänud kahe silma vahele, aga kui juba välismaal, Struga rahvusvahelisel festivalil algaja autori kogu parimaks kuulutati, siis tuleb asja uurida. Kas Siim Kerast saab klassik? Praeguse põhjal veel seda öelda ei saa, kuid oleme rahvaraamatukogudega n.ö. mõttes kokku leppinud, et noorautorite esimestele kogudele tuleb tähelepanu osutada. Autor väidab, et tema luule on mõjutatud muusikast ja laulusõnadest, mida kuulab (The Smiths, Modest Mouse, Metro Luminal). Mina ei ...
Tunnistan, et luulekogu oli jäänud kahe silma vahele, aga kui juba välismaal, Struga rahvusvahelisel festivalil algaja autori kogu parimaks kuulutati, siis tuleb asja uurida. Kas Siim Kerast saab klassik? Praeguse põhjal veel seda öelda ei saa, kuid oleme rahvaraamatukogudega n.ö. mõttes kokku leppinud, et noorautorite esimestele kogudele tuleb tähelepanu osutada. Autor väidab, et tema luule on mõjutatud muusikast ja laulusõnadest, mida kuulab (The Smiths, Modest Mouse, Metro Luminal). Mina ei tea nendest nimedest mõistagi suuremat.
Nagu viimasel ajal enamasti, leian sellestki kogust pöörast sõna- ja mõttemängu, nihkes maailmavaadet, teatavat vastumeelsust igava reaalsusega tegelda. Mind huvitavad värsked sõnumitoojad luules, leian sealt põnevust ja teistsugust lähenemist igavestele teemadele, ekstravagantseid kujundeid, pahutsemist, rõvedust ja elu. Mõnikord varitseb oht küll kõigega üle doseerida - aga algus peabki üllatama, kuid seekord jääb minu jaoks just elust puudu. Kuidagi kunstlik, päris oskuslikult kokku seatud või lükitud, mis ei tähenda, et „Me vaatame kuud...” tekstidesse tuleks ükskõikselt suhtuda. Autor kirjutab luuletuses „me kõik oleme luuletused” nõnda: „me kõik oleme luuletused / tühjaldastel lehekülgedel / tolmustel riiulitel / oodates et keegi / mõistaks neid kujundeid / metafoore millest pahatihti / isegi aru ei saa / palun / ära keera lehte”. Need kujundid, kõigist ei saa tõesti aru, võivad olla päris julmad. Nt. „naftatanker”: „naftatankerite hingeelu / merehaigetele meelepärane / grandioosne maailmalõpp / sa reostad ribadeks / ma eelistan põletusmatust”. Kuidas kõlavad „veretõbised maasikapõllud”, „paksud anorektikud” või ”ema, ma olen maailma pikim jõgi”, mis lõpeb ridadega „ mu kromosoomidel / polnud piisavalt aru / et öelda / ema, palun / ema, palun tee abort”. Ma pole isegi päris kindel, kas „krematooriumis töötas mees nimega kalle” ja „akendel on aasade mälu” mõjub ikka sotsiaalse luulena? Öeldule vaatamata koged taas üht mõttemaailma, mis konkureerib kümnete teistega, kes püüavad eesti luuleparnassile jõuda! Kuulakem neid!
