Käsilolev lugemisaasta on toonud raamatu ja lugemise mitmel eri moel taas tähelepanu keskmesse. Teema kehutas raamatukoguterminite andmebaasist välja korjama raamatut tähistavaid termineid – nii liigi, laadi või mõne muu tunnuse alusel kirja panduid.
Aabits, aadressiraamat, aastaraamat, ahelraamat, aimeraamat, ajaraamat, akefaalne raamat, anneraamat, antedateeritud raamat, antikvaarne raamat, armoriaal, fantoomraamat, heliraamat, homiliaar, horoloog, inventariraamat, irdlehtraamat, kirikuraamat, kirjaraamat, rullraamat, ksülograafiline raamat, kukkurraamat, missaal, palmilehtraamat, palveraamat, panoraamraamat, postdateeritud raamat, teadmisraamat, teadusraamat, ribaraamat, tirelraamat, tunniraamat, ...
Käsilolev lugemisaasta on toonud raamatu ja lugemise mitmel eri moel taas tähelepanu keskmesse. Teema kehutas raamatukoguterminite andmebaasist välja korjama raamatut tähistavaid termineid – nii liigi, laadi või mõne muu tunnuse alusel kirja panduid.
Aabits, aadressiraamat, aastaraamat, ahelraamat, aimeraamat, ajaraamat, akefaalne raamat, anneraamat, antedateeritud raamat, antikvaarne raamat, armoriaal, fantoomraamat, heliraamat, homiliaar, horoloog, inventariraamat, irdlehtraamat, kirikuraamat, kirjaraamat, rullraamat, ksülograafiline raamat, kukkurraamat, missaal, palmilehtraamat, palveraamat, panoraamraamat, postdateeritud raamat, teadmisraamat, teadusraamat, ribaraamat, tirelraamat, tunniraamat, tähtraamat, voltraamat, voluumen, vigurraamat, viirastusraamat – see on vaid väike osa terminitest, millega raamatutüüpe tähistatud ning mis raamatukogusõnastikus kirjas. Oskussõnu, milles sisaldub sõna raamat või raamatukogu on andmebaasis üle kuuesaja. Kaldun arvama, et kasutame me neist vast kolmandikku – võiks aga märksa rohkem.
Huumoriga pooleks: Bibliofiilid ja bibliomaanid on ilmsesti bibliolaatriast nakatatud, mis muu sunniks neid bibliopoole ja kolportööre külastama. Bibliofoobide, bibliolüütide ja biblioklastide eest peaks aga raamatut kaitsma anateem. Milline väljendirikkus, kas pole? Paari lausesse kammitsetuna küll ülepingutatud, kuid ilmekas näide terminiküllusest. Sobiva konteksti, kus ühte või teist kasutada, leiab igaüks vaevata. Ja kui mõni sõna võõristav või ununenud, tasub raamatukogusõnastikku sirvida.
Et just lugemisaastal tähistame Paul Saagpaku 100ndat ja veel teisegi suurmehe, radikaalse keeleuuendaja Johannes Aaviku 130ndat sünniaastapäeva, on tähelepanu vääriv tõik. Paul Saagpaku suur „Eesti-inglise sõnaraamat“ on tuttav igaühele. Kuigi ilmavalgust näinud 1982. aastal, pakub see keeleabi tänini. Huvitavaid sõnaleide on tulvil raamatuke „Valik vähelevinud sõnu“, kuhu Paul Saagpakk kogus Johannes Aaviku sõnaloomingust selle osa, mis mitmesugustel põhjustel pole tänasesse keelekasutusse jõudnud ja kui, siis vaid mõni üksik sõna. Võinuks siiski rohkem! Kaassõnas on koostaja öelnud: „Loodan, et käesolevast väikesest valimikust leiavad üht-teist kasulikku kõik keelehuvilised, kes oma igapäevases töös tunnevad vajadust nõtkema ning mitmekesisema väljendusvõimaluse järele.“ Soovitan lehitseda!
Lugemisaasta ülistuseks laseks mõtetel veelgi vabamat rada rännata. On ju öeldud, et loovuse hirmsaim vaenlane on norm, sestap imetlen ning austan kirjanikke ja luuletajaid, kes vaimu värske hoidnud ning sõnailu selle täies hiilguses paista lasevad.
Üks mu kolleeg küsis kord üllatunult: „Kas sina loed luuletusi? Sa oled ju keeleinimene, terminoloog!“ See pani mind pikalt mõtlema. Naljatamisi on keelekorraldajaid suisa keelenõidadeks tembeldatud. Kui järele mõelda, pole ka nõiaametil viga midagi, ütleb ju laulusalmgi „...Ah, kui hea on olla nõid, kui sa vaid õppind oled...“, mõttetera ju siingi.
Loomulikult loevad ka terminoloogid, lisaks teadmis- ja teabekirjandusele, luuletusi ning muudki ilukirjandust. See vabastab normide krambist. Igal asjal oma aeg ja koht!
Tänapäeva hullunult kihutavas maailmas on lugemine üks parimaid viise n-ö karussellilt maha astuda ning puhata. Tore, kui jõuaksime nii kaugele, et fraas „pean lugema“ asenduks fraasiga „tahan lugeda“. Lugemine ei pea olema sundus, vaid puhkus. „Aega ei ole,“ öeldakse sageli, „millal ma loen?“ Aeg tuleb võtta ja lugemise luksust hindama õppida. Ikka ja jälle meenub mõttetera, mille on kirja pannud üks minu lemmikutest, Oscar Wilde: „Nad tõusevad vara üles, sest neil on ju nii hirmus palju teha, ja lähevad vara magama, sest neil on nii vähe mõelda“.
Mida rohkem raamatute seltsis veedetud aega, seda vähem on põhjust õhtuti liiga vara magama minna, lisaks ei jää nägemata öised tähesajud ning nautimata kuuvalged ööd – elu on selle võrra rikkam ja täiuslikum. Mõtlemine ei ole vaev, vaid ülim nauding.
Mõnusat lugemist!
bxAv110
[Loe edasi]
[Kinni]
