Ott. Raun. Iseenese väljanäitus

Kuigi Ott Raunil on ilmunud viis luulekogu, kõneldakse temast kui luuletajast harva. Rohkem on jäänud silma ehk proosa, kuid sellegi lugejaskond pole suur. Viimane kogu on koostatud varasemate „Hobusel on täna sünnipäev” (1973), „Kummelilõhn kirikus” (1991), „Silmlill” (1996), „Kaheks saa” (2002), „Alraun” (2005) põhjal. Kui üldistada, siis „Iseenese väljanäituses”, mis sisaldab luulet aastatest 1965-2005, prevaleerib intellektuaalne luule, mis eeldab mõnevõrra humanitaaralade tundmist, nõnda kui parafraasid ja viited eesti kirjanduselegi. Ent ...

Kuigi Ott Raunil on ilmunud viis luulekogu, kõneldakse temast kui luuletajast harva. Rohkem on jäänud silma ehk proosa, kuid sellegi lugejaskond pole suur. Viimane kogu on koostatud varasemate „Hobusel on täna sünnipäev” (1973), „Kummelilõhn kirikus” (1991), „Silmlill” (1996), „Kaheks saa” (2002), „Alraun” (2005) põhjal. Kui üldistada, siis „Iseenese väljanäituses”, mis sisaldab luulet aastatest 1965-2005, prevaleerib intellektuaalne luule, mis eeldab mõnevõrra humanitaaralade tundmist, nõnda kui parafraasid ja viited eesti kirjanduselegi. Ent ridadesse on sätitud ka suhtumist poliitikasse, ühiskonna protsessidesse. Ja nõnda kui iga aastaid turjale kogunud kirjanik, mõtiskleb Ott Raungi elu ja surma, armastuse ja aja üle. Hea, et tundeluule näited ei piina lugejat oma trafaretsuse ega sentimendiga. Kas just kõik, aga paljud Rauni tekstid sobivad mulle, neis on kohati peent sarkasmi, (nt. „kaelkirjaku moodi pea”), vaikset nukrust, irooniat autori endagi arvel, sõnamängu, kummalisi detaile. Tõsi, märkasin ka ülesõnastamist, liiga paljude mõtete ühtekuhjamist, teisalt ridu, mis sobivad kõigile mõistetavateks mõtteteradeks: „Aednik laotab aias sõnnikut ja keiser naudib orhideed, / ja lossiplatsil sülelemas vennalikult Caesar Brutust.” („Hamletit mängides”). Kuigi ma pole kõiki Rauni varasemaid kogusid korralikult lugenud, mäletan ammuloetud esikogu nimiluuletust „Hobusel on täna sünnipäev” praegugi, mis nüüd, aastate järel, mõjus hoopis tõsisemalt. Kõik, kellel aastaid juba rohkem kui nelikümmend, võiksid vähemalt selle luuletuse läbi lugeda, ehkki kirjutanud on Raun selle noorena. Loetlen mõned luuletekstid, mida teadagi subjektiivse arusaamaga esile tõstan: „Vana ajalooõpiku asemel”, ”Kasiinos”, „Iga õis puhkab oma vaasis”, „Vananeda on lõbus oi lõbus”, ”Kuidas mõista luuletaja sõnu”, armastusluule näitena „Kuidas ma armastasin Anne-plikat”. Tsiteerimiseks: „keegi pole / mu luuletusi lugenud / kas ma ise olen / võileib suus / näpud arvutiklahvidel / pilk Andres Langemetsa näol / sellesama Langemetsa / kes kunagi ütles / et Guillevic ütles / midagi tuhandeaastasest luulest / aga mida / kes see enam mäletab / kõrva ääres on telefon / ja põlved nügivad prügikasti / kes teab / kas minagi olen lugenud / oma luuletusi” ; „kas kuuled kellahelinat / sääl iidses orus / kus aega vaadatakse /allikavulina järgi / kus varasügisene madu / rändab läbi heinamaa / mida keegi / pole kunagi niitnud / kus lilled nõrguvad pisaraist / mida keegi pole valanud / kus pole ühtegi hingelist / mõistmas / et hing kisendab / sealt tulebki tagasi luule / mis oli peitnud end / lööksõnadesse / roppustesse / kuule / ära räägi”.
On viimane aeg avastada Ott Rauni luule ja teistelegi soovitada.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Lauri Vahtre. Torm

Uskumatu, Vahtrelt põnevusromaan! Kui näiteks Tiit Aleksejevi spiooniloo „Valge kuningriik” tegevus toimub Euroopas, siis „Tormis” viiakse lugeja Kuubasse ja USA-sse, raamatu lõpus ka eri kohtadesse Euroopas. Stiililt ja teemaarenduselt kaldub vaekauss pigem Aleksejevi kasuks, ent haaravad lugemised mõlemad. Nõnda kui Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist” ja „Ruutuemanada sündroom”. Kui mõelda viimastel aastatel märatsenud loodusjõududele, mõjub „Torm” kuidagi kurjakuulutavalt, isegi ettenägelikult...
Et Eesti riigiametnik, kes elab arusaamatul kombel Lasnamäel?, nimeks Adam Saks, ...

Uskumatu, Vahtrelt põnevusromaan! Kui näiteks Tiit Aleksejevi spiooniloo „Valge kuningriik” tegevus toimub Euroopas, siis „Tormis” viiakse lugeja Kuubasse ja USA-sse, raamatu lõpus ka eri kohtadesse Euroopas. Stiililt ja teemaarenduselt kaldub vaekauss pigem Aleksejevi kasuks, ent haaravad lugemised mõlemad. Nõnda kui Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist” ja „Ruutuemanada sündroom”. Kui mõelda viimastel aastatel märatsenud loodusjõududele, mõjub „Torm” kuidagi kurjakuulutavalt, isegi ettenägelikult...
Et Eesti riigiametnik, kes elab arusaamatul kombel Lasnamäel?, nimeks Adam Saks, läheb „Tormis” maailma katastroofi küüsist päästma, võib romaani žanrilt nimetada ka ulmekirjanduseks. Kas „Tormi” torm ehk orkaan (viienda või kuuenda kategooria oma) on päris või inimtarkuse korraldatud sündmus? 21. sajand suudab küllap viimastki? Loen: „Taolist rünnakut ei olnud ameeriklased mitte kunagi näinud ega kogenud. Isegi Pearl Harbor tundus nüüd koomilise kõrtsikaklusena. Miljonid inimesed olid otseselt hukkunud, miljonid võib-olla hukkumas, miljonid kodud hävinud, kommunikatsioonid purustatud, tuhanded ruutmiilid üle ujutatud, tuhanded barrelid naftat merre voolanud ja põhjavette imbunud. Kahjusid tuli lugeda mitte miljonite ja ka mitte miljardite, vaid triljonite dollaritega.”
Igatahes sõidab abielukriisis vaevlev Adam eriülesannetega Kuubasse. Havanna ehk Fidel Castro režiim on üldteada, ses mõttes autor midagi juurde ei fantaseeri, ent lugeja liigub hooga koos Adama, Marki (spioon ehk segaduses keerleja temagi) ja Manuelaga peagi edasi Ühendriikidesse. Seal on seis juba keerulisem, uskumatult segane, aga Stirlitzi-tüüpi Adam ja Mark pääsevad sealsestki põrgust esialgu terve nahaga. Vahtre analüütikuvõimed muudavad kirjutatu päris ilmekaks. Mõned sündmused toimuvad kui imeväel. Lõpuks sõidab kangelane, ta pole ju päris lihtne tegelane, kasutütreks „muundatud” Manuelaga koju tagasi, samal ajal pauguvad ümberringi püssid, inimesi langeb siit ja sealt poolt. Kõige hirmuäratavamalt mõjub aga mingil põhjusel nende seiklusrikas teekond Euroopa teedel. Mingil hetkel võib ju ununeda, et küllaltki turvalises Euroopas kaob kord – kohtuvad kaos ja anarhia. Tormist tõusnud kaose on autor pigem seikluslikuks kirjutanud. Kas tõesti suudab loodus tsivilisatsioonile lõpu peale teha? Kuuba muidugi vajaks oma raputavat „tormi”, aga on meil, eestlastel, vaja sinna jälle oma nina toppida? Viimane lauseosa on pigem metafoor, ei rohkemat. Muidugi tegutseb Adam koos teiste karmide meeste, ent julgete naistegagi, nende vastas on sedapuhku natuke nõrgemad, teisel juhul poleks ta Eestisse tagasi jõudnud. Siin ootab teda ees samuti korralagedus. Rohkem siiski isiklikumal tasandil, abikaasa ja lapsed. Nende keerdkäigud.
Lauri Vahtre romaan sobib igas eas ja erineva haridustasemega lugejale. Kuigi globaalse hävingu teemal on varemgi kirjutatud ja filme tehtud, pitsitab omamaine vaade natuke rohkem närvirakke. Võimalik, et meid iga päev ähvardav terrorism suudab kord romaanis kujutatud orkaanist sündinud kaose matkimiseni. Terves ilmas korraga, sest sinnapoole ta vist teel on. Nii et „Torm” on ühtlasi ka ohuromaan. Üks koomilisevõitu stseen teel üleüldisest kaosest puudutatud kodumaale: „Kuule, vana,” ütles Riina. „Las mina korraldan selle asja.” Vastust ootamata tõmbas ta taskust nutsaku, mis osutus kokkukäkerdatud kilekotiks, rebis pesunöörilt paar ettejuhtuvat pusa, toppis need kilekotti ja pidas hetkeks aru. Kuid juba selgines ta pilk, tüdruk tuustis veidi oma seljakotis, tiris sealt välja mobiiltelefoni akulaadija ja toppis kilekotti. Siis leidis ta seljakotist teibirulli, kohendas pusasid ja akulaadijat, nii et juhe kilekotist natuke välja paistma jäi ja teipis kotisuu hoolikalt kinni. „Kuidas on?” küsis ta. „Näeb välja nagu kinniteibitud kotitäis pesu,” kehitas Adam õlgu. „Aga mis sina arvad?” pöördus Riina Manuela poole. „Nagu pomm,” arvas Manuela. „Pomm?” päris Adam üllatuslikult. „Miks ta sulle pommi meenutab?” „Telekas näidati. Seal hotellis, kus me olime. Ameerikas. Mitu korda.” „Näedsa, sina saad asjadest aru,” lausus Riina rahulolevalt. „Nüüd ootate siin ja ei liigu, kuni ma ütlen.” Ta otsis seljakotist musta rätiku, sidus selle näo ette, lisas rätile päikeseprillid, võttis kinniteibitud kilekoti kaenlasse ja kadus. Natukese aja pärast nägid Adam ja Manuela, kuidas ta autode vahelt läbi jooksis, väga pahaendelisel viisil vasakule-paremale vaatas, piiripunkti ukseni jõudis, pambu ukse kõrvale maha jättis ja siis tulistvalu kadus. Loomulikult märgati teda autodest. Hetk kõhklust, siis paiskusid autouksed lahti ja inimesed tõttasid läbisegi välja. See omakorda ei jäänud märkamata piirivalvureile hoone sees. Taas hetk kõhklust, siis andsid niigi narmendavad närvid järele ja piirivalvuridki lahkusid joostes kõrvaluste kaudu. „Nüüd! Otse läbi heki!” kuulsid Adam ja Manuela kiirest jooksust hingeldavat häält. Nad kargasid püsti ja sööstsid raginal läbi sirelite pääsla poole, Riina kannul. Kuskilt kostis kisa ja hüüdeid. Kõlas pauk ja kuul vingatas Adami eest majaseina sisse. Kuid juba olid nad hoones varjul ja jäi vaid sellest läbi joosta, et olla üle piiri. See on halb unenägu, sähvatas Adamilc läbi pea. Kohe jäävad mu jalad nagu vatti kinni ja ma ärkan oiates üles. Või astub meie ette viimasel hetkel mingi sajakilone kapp ja püüab meid paljaste kätega kinni. Ei. Mitte midagi sellist. Nad tormasid takistamatult vastasuksest välja, Adam sasis Manuela sülle ja nad kadusid majade vahele. Nad olid Eestis, kuid sellele ei olnud aega mõelda. „Kes oleks osanud arvata, et maailmalõpp nii totter välja näeb,” pomises Adam, kui nad mingi ilmetu kiviaia taga hinge tõmbasid.” Olgu lisatud, et nutikas Riina on pisitegelane, kellega lõikus Adami tee vaid korraks.
Kuid surma, pealtkuulamist, reetureid ja oma tões veendunud fanaatikuid kohtate parajalt paksus „Tormis” (356 lk.) küllaga.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Chris Kala. Ebaõnnestunud!

Loomulikult ehmatab viisakas ja kombekas inimlaps seda raamatut lugedes end kaameks või sõnatuks. Vanematel kerkib vererõhk, võib tekkida lämbumistunne. Arvatavasti ei loe siivas inimene seda lõpunigi, kuid mina ei kavatse karmi kohtumõistja positsiooni võtta. Kuna kuulun ealt autori vanaemade põlvkonda, püüan eelkõige mõista, miks Chris oma noore elu müügile pani? Kas suunasid tema ambitsioone tuntud nimede elulood ja -laulud, mida on kõik kohad täis, või ta soovis oma eakaaslaste (elu)rutiini ...

Loomulikult ehmatab viisakas ja kombekas inimlaps seda raamatut lugedes end kaameks või sõnatuks. Vanematel kerkib vererõhk, võib tekkida lämbumistunne. Arvatavasti ei loe siivas inimene seda lõpunigi, kuid mina ei kavatse karmi kohtumõistja positsiooni võtta. Kuna kuulun ealt autori vanaemade põlvkonda, püüan eelkõige mõista, miks Chris oma noore elu müügile pani? Kas suunasid tema ambitsioone tuntud nimede elulood ja -laulud, mida on kõik kohad täis, või ta soovis oma eakaaslaste (elu)rutiini kirjeldada: „Linnalaps nagu ma olen ja kodus üldse ei püsi, siis ei jäägi ju mitte midagi muud üle, kui väljas oma aega veeta. Täitsime rahulikult koos olles neid tühje lünki, mida vaba aeg meile siin ilmas pakub. See on kõige absurdsemalt, kõige tüütum tegevus üldse, kuid ka see käib selle debiilse rutiini alla. Nii siis me tolknesimegi linnas ringiratast, kord Vanalinnas, siis jälle kesklinnas. Kesklinna kaubanduskeskused, poed, riided, raha, söök, jook – see kõik on kuidagi nii ajudele käiv.”; „Kohtusin oma parima sõbraga jälle linnas. See linnas olemine ja üleüldine selle sõna mõiste ja tähendus, viskab vaikselt juba üle. Ma olen seda ilmselt korrutanud Teile siiani nende lehtede jooksul sitaks palju. Kui ma oleksin lugeja, nagu Sina, ilmselt oleks ma selle käesoleva raamatu ammu põlema pannud juba. Kõik asjad seostuvad linnaga, see on absurdselt pinda ja närvesööv. Igakord, kui midagi teha tarvis, on alati linn see pisike ning peamine objekt.”
Meie ees seisab ühe koolipoisi päris karmi lõpuga lugu (seaduse ees kurjategijaks muutumine), variatsioon teemal „musta pori näkku”, ainult et toimetamata ja valusalt tobedate, andestamatute kirjavigadega. Sõnavaraga, mida ei peeta viisakaks, kuid mida kõik vähemal või suuremal määral kasutavad. Erilist ilgust, mida olen märganud tunnustatud kirjutajatel, ma ei avastanud. Kui mõni abivalmis emakeeleõpetaja olekski aidanud Chrisi laused ja mõtted põhikooli keelereeglitesse sättida, poleks see enam nooruki mõttemaailma valitsev lohmakas ja lohakas tekst, ja kogu roppus-räigus oleks arvatavasti võikamalt mõjunud. Võimalik, et Chrisi inspireeris ka Sass Henno populaarseks osutunud „Mina olin siin”.
Minu arvates oskab Chrisi-nimeline noormees üsna hästi oma ümbritsevat keskkonda silmitseda: „Valed uskumused, kombed, tavad – see ongi see tänapäeva maailm.” Ta on vaatamata keelelisele harimatusele suutnud oma põlvkonna, nende nn. Viru Keskuses hängijate vaateid kirjeldada, mis avalduvad tülpimustundes ja mõttetus siia-sinna sebimises, mis omakorda sunnib aina uusi elamusi taga ajama. Avaldub arusaamatus kires kampadesse koguneda, juua ja oksendada. Küllap on nende hinges muudki, suuremat ja sügavamat, sest teismelistest kasvavad ühel päeval ju korralikud issid ja emmed – kodanikud! Nõnda kui eluloonäites ”Musta pori näkku”. Enne tuleb aga läbida noorus - ülimalt keeruline periood inimese elus. Kohaneda suuremate kaotuste ja väikeste võitudega, teha läbi täiskasvanute salapärasesse maailma jõudmise kadalipp. Nad pole tegelikult hullemad, kui minu põlvkonna lõngused või hilisemad pungid ja muud tegelased. Enamasti pigem rumalad lapsed. Chrisi teeb minu jaoks sümpaatseks enesevaatlus: ta pole mingi eneseimetleja, kuid ta ei oska ega suuda veel oma käitumist muuta. Kõige kardetavam iseloomuomadus tundub olevat viha, aga teismeliste vihapursete olemust oskavad vaid vähesed piisavalt seletada. Chris pole klassikaline narkar või joodik, isegi mitte suitsetaja. Poisi 17- sünnipäeval ei pruugita tilkagi alkoholi (lk. 243), see on täiesti ootamatu otsus, kui tead, kuidas põhikoolilõpetajad kevadeti purjuspäi ringi kakerdavad. Vastupidi, ta teeb sporti ja teab, et tuleks korralikult toituda. Kuigi Chris lahkub Lasnamäe koolist (kas põhjuseks oli ikka ainult kirjutamissoov?), ei kahtle ta põhimõtteliselt õppimise vajalikkuses. Tüdruku tähelepanu nimel muutus vahepeal koguni innukamaks õppuriks, ent mingil hetkel saabus murdepunkt. Pole ju midagi komblusvastast, kui üks poiss koos sõprade ja sõbrannadega pidusid peab, vahel ka libastub oma tegemistes ja ettevõtmistes. Siiski oodanuks Chrisilt selgitust, miks ta käib nendel lollidel pidudel, millest ta õieti ei hooli? Äkki ei julge ta heaoluühiskonnavõrsena eirata subkultuuri käitumist, kuigi kirjutab: „Minu ajastu noored võiksid vähem tähelepanu pöörata oma soengutele, keha vormimisele, pidudele, joogile, seksile. Ja lisaks sellele haigele tupsule, mida noored meeletult armastavad oma igemete alla toppida. Padjakest all hoides näevad nad välja nagu jänkujutad, kes igapäevaselt suhu saavad, ning hiljem oma veritsevate igemete üle rõõmu tunnevad.”
Jah, noor inimene tahab olla eriline, paista millegagi silma. Kolab öösiti väljas, ent piiripidamine on selles eas keeruline, pealegi oma vanemate põhimõtetest ja temasse suhtumisest kirjutab napilt. Suudab küll kambas olles alkoholist loobuda, joob aga mõõdutundetult Coca-Colat, teades, et see on mürk. Siin võiks teist korda rumalalt küsida, miks ta end kulutab? Kuigi Chrisile ei meeldi tühi loba ja mõttetu ajaraiskamine, lööb ta ometi oma "kallist aega" nõmedates burgerite söögikohtades laiaks. Samas annab mõista, et vahel loeb ka raamatuid ning vaatab normaalseid filme. Muusika ja LP3-d kuuluvad aga temaealiste staatuse juurde. Moraalilugemine kogu põlvkonnale ei aitaks. Kodu on parim koht, rõhutab ta mitmel korral pärast pidutsemist (lk.118, 307). Chrisi „ebaõnnestumiste” põhjused tunduvad olevat esmapilgul lihtsad, imetletud tüdrukud ei hooli temast vajalikul määral. Lihtsad on need tagantjärele, sel hetkel aga võivad kujundada nooruki edasist elu. Haigetsaamine ongi üks märksõnu, millele ta pidevalt osutab. Kas Chrisi ja tema kaaslaste arusaamad, kombed, kurnavad peod, jõhkravõitu käitumine on põhimõttelised hullemad kui varasemate noorte omad? Ma ei tea, kuid neid endasse imev maailm, sealhulgas räpparid ja nende sõnum, on loomulikult teistsugune. Kas mitte meie, täiskasvanud, pole Viru Keskust „teiseks koduks” valinud noori sinna näilisesse külluse vanglasse tirinud? Meid võiks vähemalt heidutada, et nõnda noorena mõeldakse enesetapule, tuntakse kõigest väsimust: „See hommik oli üsna mõttetu, kuna sel hetkel kui me lahkusime bussiga, kõik ikka veel magasid ja kell oli päris palju juba tegelikult. Jaanipäev möödus Jägala Joal, ning see ei olnudki nii hull, kui arvasin, et see tuleb. Mäletamistväärt osaliselt küll. Bussiga Tallinna poole kihutades, ma ei teinud jälle muudkui, mõtlesin ja mõtlesin. Ma mõtlen üleüldse liiga tihti, minu suured mõtted viivad mind niimoodi hullumajja viimaks. Ma lõpetaksingi ehk seal, kus mulle kohane. Vaatan bussi istmete vahelt esiaknast välja ning ma tunnen, ma OLEN VÄSINUD. OLEN VÄSINUD SELLEST KÕIGEST!”

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]