Tiitellehel on kirjas 11. Järgnevas tsiteeritud katkes avaldub suuresti romaani mõte: „Sa näed seda kõike üleloomulikult selgelt ja mõistad, kui võõras sa endale oled – võõram, kui kunagi enne -, ning ühtäkki mõjub see kummaliselt vabastavalt, sest sa ei hooli enam sugugi sellest tundmatust mehest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Tund aega hiljem marsib too keha välja ja kõnnib miilide kaupa piki jõeäärset promenaadi, olles otsustanud endast välja higistada selle ...
Tiitellehel on kirjas 11. Järgnevas tsiteeritud katkes avaldub suuresti romaani mõte: „Sa näed seda kõike üleloomulikult selgelt ja mõistad, kui võõras sa endale oled – võõram, kui kunagi enne -, ning ühtäkki mõjub see kummaliselt vabastavalt, sest sa ei hooli enam sugugi sellest tundmatust mehest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Tund aega hiljem marsib too keha välja ja kõnnib miilide kaupa piki jõeäärset promenaadi, olles otsustanud endast välja higistada selle kõik – pohmelli, alanduse, kogu lõppenud suve, võib-olla ka elu enda – ning taas näed sa seda kõike otsekui kusagilt eemalt: üht kõhna, rapsivat kogu, mis lükkab end jõuga läbi tuulest ja heledast oktoobripäikesest, edasi, edasi, edasi, kuni äkki ühe silla all kokku vajub ja kõõksudes oksendab, siis liikumatuks jäädes. Sest korraga on teda tabanud hirm, hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saada surnuks, olles jätkuvalt üksi. Hirm selle ees, et ta on klammerdunud esimese objekti külge, mille pimedas, külmas meres ärgates leidis; mõtte ees, et nüüd tuleb tal lahti lasta ja üksi ujumist jätkata, teadmata kuhu. Hirm selle ees, et ta ei pruugi enam kunagi ärgata kellegi teise kõrval; raev teadmisest, kuidas aeg läheb ja jookseb olematuseks nagu katkisest liivakellast. See õudus tuleb ja peatub ta silmaakende taga, surub oma näo klaasidele lähemale, avab hambutu suu ning hingab. Kuid siis on viirastus läinud; ja sa ajad end huuli pühkides püsti, põlved kruusatolmused, südame pekstes.”
„11” mõjub kui spliini ülemlaul, põlvkonnakroonika ehk romaan. Kõik näib olevat olemas, igapäevasest elust ent ei piisa, tuleb minna kaugemale, otsida elamise tarvis uusi tähendusi ning tõlgendusi. Maailmakodanikutunne pole sugugi kerge, elu hotellist hotelli või üüritoast puu alla, rannale, lennukilt teise, mingi nimetu igatsus turjal. Seisan silmitsi omamoodi põlvkonnadraamaga, inimes(t)ega, kes suhtlevad SMS-i kaudu, otsivad armastust messengerist, kellel on ühised suhtlusteemad, nt. ingliskeelne laul, mõned tsitaadid ühest ja teisest suust või väljaandest. Niisugune see moodsa aja sisu juba on, räägitakse kõigest ja mitte millestki, pealiskaudsus pea kohal kõrgumas. Naised võivad juua rummi ja mehed kanda punaseid kontsaga kingi. Kogu elu on valatud pisikesesse mobiilikastikesse. SMS-ist näed ise oma pisaraid, teised mitte. Tunded, eeskätt armastus, on markeeritud vaid suure tähega, kes tegelikult N-i või D-e taga peitub jääb selgusetuks. Ei kuuluta kuhugi, kõik on tegelikult võõras, ja ka ise oled kõigile ja lõpuks ka endale tundmatu. Ma natuke pelgan tegelasi, kes kõnelevad endast ainsuse teises pöördes, st. sa-vormis. Paistab, et eesti nüüdisromaan tegeleb üha süvenenumalt eksistentsi otsimisega, ja enda õigustamisega suures üleilmastuvas ruumis. Võõrandumine, millegi otsimine, mingi arusaamatu väsimus, vastukaaluks ja tasuks üksindus. Närvilisus, mis võib vihaks muutuda, pulbitseb naha all, sest keegi ei hooli sinust. Kummaline, et romaani vaade on tulevikus, aastas 2011 (ilmunud 2010), siit vahest pealkirigi.Ent mõistel ÜKSTEIST on mitu sisu. Ma pole kindel, kas sain sõnumist ikka õigesti aru. Kui ma ütleksin, et ma ei mõista Krister Kivi raamatust kõike, siis see ei tähendaks midagi, sest „11” polegi minu jaoks kirjutatud.
