Järjekordne ENSV-d kujutav teos. Kirjeldus 1970ndate teisest poolest. Jutustus Lõuna-Eesti väikelinnas valitsenud stagnatsioonist, mis üldistab toonast „elutäiust” nii Eestis, kui terves nõukogulikus süsteemis. Taolisi raamatuid ju ikka ilmub. „Haigla” kompositsiooniga on asjad kombes – lugeja leiab romaanist neli massikirjanduse põhielementi: sentimenti, vägivalda, huumorit ja seksi. Kuna ma olin sunnitud elama nõukogude ajas, siis mind sedasorti tekstid enam väga ei huvita, omal ajal sai olmekirjandust väsimuseni loetud. Pealegi, partorgide käitumises ja ...
Järjekordne ENSV-d kujutav teos. Kirjeldus 1970ndate teisest poolest. Jutustus Lõuna-Eesti väikelinnas valitsenud stagnatsioonist, mis üldistab toonast „elutäiust” nii Eestis, kui terves nõukogulikus süsteemis. Taolisi raamatuid ju ikka ilmub. „Haigla” kompositsiooniga on asjad kombes – lugeja leiab romaanist neli massikirjanduse põhielementi: sentimenti, vägivalda, huumorit ja seksi. Kuna ma olin sunnitud elama nõukogude ajas, siis mind sedasorti tekstid enam väga ei huvita, omal ajal sai olmekirjandust väsimuseni loetud. Pealegi, partorgide käitumises ja sõnalises lolluses midagi uut ei märganud. Siiski, siiski, kuulaksin meeleldi nende toonaste kõrgametnike praegusest mõttemaailmast, aga see tundub olevat tabuteema?
Eks ma kergelt ikka muigasin, sest autor on suutnud funktsionääride kõik laused päris täpselt meelde jätta ja kirja panna. Teades seejuures, et nende aastate ajalehed on ju kohustuslikku teksti ääreni täis. Kirjuta maha ja ongi üllitis valmis. Põlvkonnad, kes oskavad täna petta, valetada ja hämada, said 1970ndatel hea kooli - minu seisukoht on, et oskused omandati just toona. „Haiglale" tehti tublisti reklaami, Avo Kulli võrreldi juba Eerik Tohvriga, varavõitu, kuid raske haiguse sissetoomine romaani on küll tohvrilik võte. Banaalsust ja naiivsust on tekstis palju, aga kirjutajat ei tohi selles süüdistada, sest Kulli eesmärk on ju tollele ühiskonnale hinnang anda. Võib-olla isegi hoiatada, vaadake, milleni võib viia mõtete ja ideede tsementeerumine! „Haigla” on paraku liiga pikaks venitatud, kuid romaani algusleheküljed on tõesti mõjusad. Ma pole küll kompetentne hindama, ent näib, et riikliku julgeoleku agenti Armin Raja kujutatakse liialt primitiivse ja napakana, ehk küllap oli temataolisigi. Arvestades, kuidas inimeste hingi hävitati, ei töötanud selles süsteemis pururumalad.
Tuletagem siis meelde: „„Kuhu lauad katame?” küsis Arne. „Ministri käsk oli operatsioonisaali, sünnitustuppa, peaarsti kabinetti ja konverentsiruumi. Nii et igale korrusele üks peopaik. Lugupeetud komisjoni liikmed ei pea viina pärast teps mitte palju pingutama.” Uhkuse- ja väärikusekoorma all vaevalt jalul püsides sisenesid sirgeseljalised komisjoniliikmed. Ukse juures nad seisatasid hetkeks ja vaatasid ümberringi, veendumaks, et nende ainulaadse ja kordumatu isiku saabumine on seisusekohast mõju avaldanud. Kohalolijad tõttasid neid tervitama ja kerge kummarduse saatel kätt suruma. Tähtsate ülemuste edevus ja eneseimetlus sai lisa aukraadilt alamate ametnike truualamlikust koogutamisest. Komisjoni avadefilee võimsaks finaaliks kujunes partei rajoonikomitee esimese sekretäri Vaike Marani ja minister Mati Parkeri saabumine. Jutuvada liftihallis vakatas kui lõigatult. Esimene sekretär noogutas kõigile tervituseks. Tema karusnahaga ääristatud tumehall talvemantel äratas tähelepanu isegi niisuguses paljunäinud seltskonnas. Raha ja kallist karusnahka poldud selle loomisel kokku hoitud. Riietus oli efektne ja rikkalik, sellest vaatas vastu toredus ja eksklusiivsus. Minister kandis samuti karusnahaga ääristatud pruuni seemisnahkset kasukat, mida venepäraselt dubljonkaks kutsuti. Niisugust luksust ei kandnud siin keegi teine./---/”Seltsimehed, täna näitame teile uut haigemaja, mis on eeskujulikult ehitatud ja tänapäeva moodsa meditsiinitehnikaga sisustatud. See avab meie töötavale rahvale uued, enneolematud ravivõimalused. Palun tutvuge majaga ja andke oma hinnang ehituse kvaliteedile. Kui leiate mingeid puudujääke, andke neist kohe teada ja meie tublid ehitajad likvideerivad need välgukiirul."”
Neile, kes ei suuda nii paksu romaani (428 lk.) läbi lugeda, teatan itsitades, et poolteist maapinnast allapoole jäävat korrust olid veel ehitamata, ja vahepeal see naljaga pooleks ehitatud hoone lausa varises, ent sest polnud midagi. Viina juuakse selles raamatus roppu moodi. Viinaga maksti kõige eest, see oli tasu elusolemise eest, viin päästis ja kaitses, viin tekitas usaldust, andis jõudu, mõtestas ühiskonna kulgemist. Kaine peaga poleks suutnud, vähemalt „Haiglas”, küll keegi toimetada. Huumor, kas pole?! Armini osaks jääb vägivalla demonstreerimine, verdtarretavalt kõlavad püstolipaugud, süütu inimese surm. Laskja enesetapp. Sentiment ja seks käivad tavaliselt käsikäes, haiglat ehitav töödejuhataja Kalvi ja naistearst Tiina täidavad oma kohustused korrektselt, ja romaan oligi valmis.
bxAv110
[Loe edasi]
[Kinni]
Eks ma kergelt ikka muigasin, sest autor on suutnud funktsionääride kõik laused päris täpselt meelde jätta ja kirja panna. Teades seejuures, et nende aastate ajalehed on ju kohustuslikku teksti ääreni täis. Kirjuta maha ja ongi üllitis valmis. Põlvkonnad, kes oskavad täna petta, valetada ja hämada, said 1970ndatel hea kooli - minu seisukoht on, et oskused omandati just toona. „Haiglale" tehti tublisti reklaami, Avo Kulli võrreldi juba Eerik Tohvriga, varavõitu, kuid raske haiguse sissetoomine romaani on küll tohvrilik võte. Banaalsust ja naiivsust on tekstis palju, aga kirjutajat ei tohi selles süüdistada, sest Kulli eesmärk on ju tollele ühiskonnale hinnang anda. Võib-olla isegi hoiatada, vaadake, milleni võib viia mõtete ja ideede tsementeerumine! „Haigla” on paraku liiga pikaks venitatud, kuid romaani algusleheküljed on tõesti mõjusad. Ma pole küll kompetentne hindama, ent näib, et riikliku julgeoleku agenti Armin Raja kujutatakse liialt primitiivse ja napakana, ehk küllap oli temataolisigi. Arvestades, kuidas inimeste hingi hävitati, ei töötanud selles süsteemis pururumalad.
Tuletagem siis meelde: „„Kuhu lauad katame?” küsis Arne. „Ministri käsk oli operatsioonisaali, sünnitustuppa, peaarsti kabinetti ja konverentsiruumi. Nii et igale korrusele üks peopaik. Lugupeetud komisjoni liikmed ei pea viina pärast teps mitte palju pingutama.” Uhkuse- ja väärikusekoorma all vaevalt jalul püsides sisenesid sirgeseljalised komisjoniliikmed. Ukse juures nad seisatasid hetkeks ja vaatasid ümberringi, veendumaks, et nende ainulaadse ja kordumatu isiku saabumine on seisusekohast mõju avaldanud. Kohalolijad tõttasid neid tervitama ja kerge kummarduse saatel kätt suruma. Tähtsate ülemuste edevus ja eneseimetlus sai lisa aukraadilt alamate ametnike truualamlikust koogutamisest. Komisjoni avadefilee võimsaks finaaliks kujunes partei rajoonikomitee esimese sekretäri Vaike Marani ja minister Mati Parkeri saabumine. Jutuvada liftihallis vakatas kui lõigatult. Esimene sekretär noogutas kõigile tervituseks. Tema karusnahaga ääristatud tumehall talvemantel äratas tähelepanu isegi niisuguses paljunäinud seltskonnas. Raha ja kallist karusnahka poldud selle loomisel kokku hoitud. Riietus oli efektne ja rikkalik, sellest vaatas vastu toredus ja eksklusiivsus. Minister kandis samuti karusnahaga ääristatud pruuni seemisnahkset kasukat, mida venepäraselt dubljonkaks kutsuti. Niisugust luksust ei kandnud siin keegi teine./---/”Seltsimehed, täna näitame teile uut haigemaja, mis on eeskujulikult ehitatud ja tänapäeva moodsa meditsiinitehnikaga sisustatud. See avab meie töötavale rahvale uued, enneolematud ravivõimalused. Palun tutvuge majaga ja andke oma hinnang ehituse kvaliteedile. Kui leiate mingeid puudujääke, andke neist kohe teada ja meie tublid ehitajad likvideerivad need välgukiirul."”
Neile, kes ei suuda nii paksu romaani (428 lk.) läbi lugeda, teatan itsitades, et poolteist maapinnast allapoole jäävat korrust olid veel ehitamata, ja vahepeal see naljaga pooleks ehitatud hoone lausa varises, ent sest polnud midagi. Viina juuakse selles raamatus roppu moodi. Viinaga maksti kõige eest, see oli tasu elusolemise eest, viin päästis ja kaitses, viin tekitas usaldust, andis jõudu, mõtestas ühiskonna kulgemist. Kaine peaga poleks suutnud, vähemalt „Haiglas”, küll keegi toimetada. Huumor, kas pole?! Armini osaks jääb vägivalla demonstreerimine, verdtarretavalt kõlavad püstolipaugud, süütu inimese surm. Laskja enesetapp. Sentiment ja seks käivad tavaliselt käsikäes, haiglat ehitav töödejuhataja Kalvi ja naistearst Tiina täidavad oma kohustused korrektselt, ja romaan oligi valmis.
