Kirjandusloolised vestlused. Küsitleja-kirjutaja Jaak Urmet, kuid ka Toomas Haug on mõne küsimuse vahele torganud. Järelsõnasse on oma kommentaarid läkitanud Aksel Tamm pealkirja all „Tekst. Mees. Aeg”. Lisaks leiab huviline kimbukese Parve ennesõjaaegset luulet.
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinkirjas (kui keegi tõesti soovib?) nii Rahvusraamatukogu ...
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinkirjas (kui keegi tõesti soovib?) nii Rahvusraamatukogu ...
Kirjandusloolised vestlused. Küsitleja-kirjutaja Jaak Urmet, kuid ka Toomas Haug on mõne küsimuse vahele torganud. Järelsõnasse on oma kommentaarid läkitanud Aksel Tamm pealkirja all „Tekst. Mees. Aeg”. Lisaks leiab huviline kimbukese Parve ennesõjaaegset luulet.
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinkirjas (kui keegi tõesti soovib?) nii Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalist kui ka Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust. Tublisti üle aasta kestnud koostamistöö käigus kohtusin Parvega ka isiklikult. Ta kirjutas nimestikule isegi pisikese saatesõna ning lisas ühe luuletuse 1959. aastast. Ammuse luuleteksti „Vana värsikogu” neli esimest rida iseloomustavad minu arvates ka tema viimaseid vestlusi: „Sa sirvid päevi nagu värsikogus lehti, / kus kuletunud paberil on tuhmund read: / muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti, / kuid paljusid neist tänaseni peast veel tead.” Selle luuletuse leiate ka Ralf Parve n.-ö. selgitamise ja selgimise kogust „Kõik kulgeb iseenda kaudu” (1989).
Tunnistan, et tookordsetel jutuajamistel huvitas mind Lilli Prometi isik ja looming rohkem. Ühtteist jäi nendest kohtumistest toonaste nimekate kirjanike kodus, keset tarbekunsti, mullegi meelde. Eelkõige muidugi Ralf Parve filigraanne mälu, mis kakskümmend aastat hiljem on mõnevõrra iseseisvam. Erineval ajal esitatud küsimused kostuvad ju erineval toonil, isegi kui vastuste valik tehakse ühes ja samas mälus. Mõnikord võib inimene imestada, mida ühe või teise asja kohta on aastate eest öelnud. Muu seas, kirjaniku valikul sai nimestikule lisatud ka seitsme kirjandusinimese arvamus tema loomingust. Olgu nad loetletud: Erna Siirak, Ellen Niit, Endel Nirk, Olev Jõgi, Harald Peep, August Eelmäe, Ain Kaalep. Kõik ütlused on kaunilt sõnastatud ja Parve luulet hindavad. Ja siis järgneb 191 lehekülge bibliograafilist materjali tema elu ja loomingu kohta. Kõik aastate kaupa reas. Nimestiku valmimise aegu tuli lugeda määratul hulgal Parve tekste, seega mul mingi ülevaade kirjaniku 1940ndatel ja 50ndatel ja hiljemgi lausutud sõnadest ja mõeldud mõtetest peaks olema.
Parve sai oma pika eluea tõttu võimaluse kõnelda uuesti sellest reetmise, nuhtlemise, alatuse, hävitamise, hullumeelselt kirgliku süüdimõistmise ajajärgust. Kunagi meenutavad tänased 30- ja 40aastased, ja vanemadki, oma aega, mil nende sõnadel ja tegudel oli võimu ja jõudu.
Ja ehkki ma võtsin päris sageli esimese lugejana Rahvusraamatukogus leiduvaid 1940ndatel ja 50ndatel trükitud luulekogusid kätte, lõikasin nende kolletuma löövaid lehti lahti, pole minu eesmärk anda ülevaadet nende aastate kirjandusloost, vaid põgusalt tutvustada Jaak Urmeti vestlusi Ralf Parvega.
Kõigepealt kinnitab Parve jutt, et ajakirjanikud pole kunagi ajaga rahul, see aitab ehk mõista tänaste kirjutajate käitumist ja sõnavara. Üllatusin, et lk. 43 kasutab Parve endiselt halvustava tähendusega mõistet „emigrantlik kirjandus”, sest pagulastele andis ta ammustel aegadel ülikarme hinnanguid. Urmeti intervjuusid „Loomingust” vaheaegadega lugedes, jäi prevaleerima pehmem toon, tagasihoidlikumad varjud ja varjundid. Kokkuvõetult raamatukaante vahele, tundub mulle, et Parve leiab õigustavaid sõnu küllalt osavalt, oskab end varjata faktide taha ja leiab isegi võimaluse lk. 97 viidata, et on nt. Jaan Krossi suutnud toetada. Suurepärane! Varjundina näen eneseõigustamist! Ja need Helmi Mäelo pisarad lk.42... Kuid keda need alltoonid üldse enam huvitavad. Lugesin uuesti üle Lilli Prometi „Andmed säilinud muinsusvara kohta” (Sirp, 17. aprill 1953), kus samanimeline reporter kirjutab oma töövisiidist Viljandimaale, ühte alevikirikusse, koos seltsimees Arnussoni (N. Andresen) ja kirjanik Tuulemaaga (Fr. Tuglas). Kas see ikka on jutustus (lk.165)? Jaak Urmet oleks võinud lugemise kergendamiseks mõne selgitava allika juurde lisada, nt. mis juhtus pärast kirjutise ilmumist? Kohati võib Parve meenutuste põhjal aimata, et mitte ainult Johannes Semper ei arvanud Eestiga toimunu kohta - „Juhtus nii!”, vaid ka ta ise jagas sarnast seisukohta. Kui teeklaas läheb kildudeks, öeldakse - juhtus! Riigi hävitamise puhul kasutatakse teistsuguseid väljendeid, ilmselt toona neid keeles ei leidunud... Ja viimaks lausub Parve lk. 192 : „Ju ma siis kellelegi kunagi halba ei teinud...” Vahest ei teinudki, aga pole kuulnud, et keegi nendest Metsakalmistul puhkavatest, kellest Parve räägib, oleks oma eluajal lausunud, et tegin kurja küll, andestage!
Töötasin Kalju Ojaga aastaid ühes asutuses, raamatukogus, olen temaga juttu ajanud, aga minule oli ehmatavaks üllatuseks Andres Langemetsa viide („Looming” nr. 3) nende koolivendlusele ja Ralf Parve võimalikule jälgimis- või jälitamistegevusele.
Hea, et Urmet ja Haug esitasid korduvad küsimusi, nii saadi enamasti ka korduvaid samasisulisi vastuseid, mis ühtlasi näitab, mis rääkijal meelel ja südamel. Heast mälust nagunii. Ühte ei suutnud Parve jutt mulle selgeks teha, keda kujutas endast esseer Johannes Semper?
Kindlasti on Ralf Parve „Minu aeg” mälu raamat. Hea, kui nooremadki seda sirviksid, loetu üle natukenegi mõtleksid, uskumine ja mõistmine on juba teine asi. Mida rohkem me erinevaid autoreid, mälestusi-meenutusi kuulame, seda kergemaks võib muutuda isikliku arvamuse kujundamine. Seda paremini tajume, milles me enam eksida ei tohi. Seekord tsiteerin lõpetuseks hoopis Ralf Parve luuletuse „STOP, EISENHOWER! aastast 1952: ”Hüäänid / seal mere taga / võivad ulguda üht ja teist, / Eisenhower kõneles aga / Baltimaadest - / see tähendab: meist. / Ta apla kiskjana raevuhoos / suust välja pritsis kõik süljega koos / ja, näe, juba mõtteis sel hetkel / kui ristisõitja / ta oligi retkel... / Ma kujutlen: / hambad ristis / maakaarti põrnitses ta, / pöidla Eesti kohale pistis: / „Haa! Väikene, võrratu maa!” / Ta pilguga Tallinnas lonkis, / mööda Eestimaad kärsaga sonkis, - / ... kuid ainult kaardil / sündis kõik see, / et oli ta päralt / ENSV...! / Stop, / kindrali kängunud aju! / Kaart on kaart / aga maa on maa! / Ega sülje ja sõnade raju / riike maakaardilt pühkida saa. / Teie, hüdropea, / teadke, et Eesti / pole ammugi tilluke / „puhverriik” – nii et dollari eest / osta ära see kamarakilluke...”.
Kuigi kirjanik vastab küsijale, et tema mälestused eelmise vabariigi aegsest Tallinnast on ilusad ja head, (lk.23), siis oma luulega ta seda küll ei julgenud kinnitada.
Kõigele vaatamata tuleb okupatsioonis elanud meeste-naiste tegemisi rahulikult võtta, kuid siiski hoolsalt mällu salvestada. See kõik nõuab meeletult tolerantsust, mida mul endalgi alati piisavalt ei jätku, ent ühte tuleb arvestada, aeg ei jätta meid kedagi enne, kui on kätte saanud.
bxAv110
[Loe edasi]
[Kinni]
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinkirjas (kui keegi tõesti soovib?) nii Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalist kui ka Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust. Tublisti üle aasta kestnud koostamistöö käigus kohtusin Parvega ka isiklikult. Ta kirjutas nimestikule isegi pisikese saatesõna ning lisas ühe luuletuse 1959. aastast. Ammuse luuleteksti „Vana värsikogu” neli esimest rida iseloomustavad minu arvates ka tema viimaseid vestlusi: „Sa sirvid päevi nagu värsikogus lehti, / kus kuletunud paberil on tuhmund read: / muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti, / kuid paljusid neist tänaseni peast veel tead.” Selle luuletuse leiate ka Ralf Parve n.-ö. selgitamise ja selgimise kogust „Kõik kulgeb iseenda kaudu” (1989).
Tunnistan, et tookordsetel jutuajamistel huvitas mind Lilli Prometi isik ja looming rohkem. Ühtteist jäi nendest kohtumistest toonaste nimekate kirjanike kodus, keset tarbekunsti, mullegi meelde. Eelkõige muidugi Ralf Parve filigraanne mälu, mis kakskümmend aastat hiljem on mõnevõrra iseseisvam. Erineval ajal esitatud küsimused kostuvad ju erineval toonil, isegi kui vastuste valik tehakse ühes ja samas mälus. Mõnikord võib inimene imestada, mida ühe või teise asja kohta on aastate eest öelnud. Muu seas, kirjaniku valikul sai nimestikule lisatud ka seitsme kirjandusinimese arvamus tema loomingust. Olgu nad loetletud: Erna Siirak, Ellen Niit, Endel Nirk, Olev Jõgi, Harald Peep, August Eelmäe, Ain Kaalep. Kõik ütlused on kaunilt sõnastatud ja Parve luulet hindavad. Ja siis järgneb 191 lehekülge bibliograafilist materjali tema elu ja loomingu kohta. Kõik aastate kaupa reas. Nimestiku valmimise aegu tuli lugeda määratul hulgal Parve tekste, seega mul mingi ülevaade kirjaniku 1940ndatel ja 50ndatel ja hiljemgi lausutud sõnadest ja mõeldud mõtetest peaks olema.
Parve sai oma pika eluea tõttu võimaluse kõnelda uuesti sellest reetmise, nuhtlemise, alatuse, hävitamise, hullumeelselt kirgliku süüdimõistmise ajajärgust. Kunagi meenutavad tänased 30- ja 40aastased, ja vanemadki, oma aega, mil nende sõnadel ja tegudel oli võimu ja jõudu.
Ja ehkki ma võtsin päris sageli esimese lugejana Rahvusraamatukogus leiduvaid 1940ndatel ja 50ndatel trükitud luulekogusid kätte, lõikasin nende kolletuma löövaid lehti lahti, pole minu eesmärk anda ülevaadet nende aastate kirjandusloost, vaid põgusalt tutvustada Jaak Urmeti vestlusi Ralf Parvega.
Kõigepealt kinnitab Parve jutt, et ajakirjanikud pole kunagi ajaga rahul, see aitab ehk mõista tänaste kirjutajate käitumist ja sõnavara. Üllatusin, et lk. 43 kasutab Parve endiselt halvustava tähendusega mõistet „emigrantlik kirjandus”, sest pagulastele andis ta ammustel aegadel ülikarme hinnanguid. Urmeti intervjuusid „Loomingust” vaheaegadega lugedes, jäi prevaleerima pehmem toon, tagasihoidlikumad varjud ja varjundid. Kokkuvõetult raamatukaante vahele, tundub mulle, et Parve leiab õigustavaid sõnu küllalt osavalt, oskab end varjata faktide taha ja leiab isegi võimaluse lk. 97 viidata, et on nt. Jaan Krossi suutnud toetada. Suurepärane! Varjundina näen eneseõigustamist! Ja need Helmi Mäelo pisarad lk.42... Kuid keda need alltoonid üldse enam huvitavad. Lugesin uuesti üle Lilli Prometi „Andmed säilinud muinsusvara kohta” (Sirp, 17. aprill 1953), kus samanimeline reporter kirjutab oma töövisiidist Viljandimaale, ühte alevikirikusse, koos seltsimees Arnussoni (N. Andresen) ja kirjanik Tuulemaaga (Fr. Tuglas). Kas see ikka on jutustus (lk.165)? Jaak Urmet oleks võinud lugemise kergendamiseks mõne selgitava allika juurde lisada, nt. mis juhtus pärast kirjutise ilmumist? Kohati võib Parve meenutuste põhjal aimata, et mitte ainult Johannes Semper ei arvanud Eestiga toimunu kohta - „Juhtus nii!”, vaid ka ta ise jagas sarnast seisukohta. Kui teeklaas läheb kildudeks, öeldakse - juhtus! Riigi hävitamise puhul kasutatakse teistsuguseid väljendeid, ilmselt toona neid keeles ei leidunud... Ja viimaks lausub Parve lk. 192 : „Ju ma siis kellelegi kunagi halba ei teinud...” Vahest ei teinudki, aga pole kuulnud, et keegi nendest Metsakalmistul puhkavatest, kellest Parve räägib, oleks oma eluajal lausunud, et tegin kurja küll, andestage!
Töötasin Kalju Ojaga aastaid ühes asutuses, raamatukogus, olen temaga juttu ajanud, aga minule oli ehmatavaks üllatuseks Andres Langemetsa viide („Looming” nr. 3) nende koolivendlusele ja Ralf Parve võimalikule jälgimis- või jälitamistegevusele.
Hea, et Urmet ja Haug esitasid korduvad küsimusi, nii saadi enamasti ka korduvaid samasisulisi vastuseid, mis ühtlasi näitab, mis rääkijal meelel ja südamel. Heast mälust nagunii. Ühte ei suutnud Parve jutt mulle selgeks teha, keda kujutas endast esseer Johannes Semper?
Kindlasti on Ralf Parve „Minu aeg” mälu raamat. Hea, kui nooremadki seda sirviksid, loetu üle natukenegi mõtleksid, uskumine ja mõistmine on juba teine asi. Mida rohkem me erinevaid autoreid, mälestusi-meenutusi kuulame, seda kergemaks võib muutuda isikliku arvamuse kujundamine. Seda paremini tajume, milles me enam eksida ei tohi. Seekord tsiteerin lõpetuseks hoopis Ralf Parve luuletuse „STOP, EISENHOWER! aastast 1952: ”Hüäänid / seal mere taga / võivad ulguda üht ja teist, / Eisenhower kõneles aga / Baltimaadest - / see tähendab: meist. / Ta apla kiskjana raevuhoos / suust välja pritsis kõik süljega koos / ja, näe, juba mõtteis sel hetkel / kui ristisõitja / ta oligi retkel... / Ma kujutlen: / hambad ristis / maakaarti põrnitses ta, / pöidla Eesti kohale pistis: / „Haa! Väikene, võrratu maa!” / Ta pilguga Tallinnas lonkis, / mööda Eestimaad kärsaga sonkis, - / ... kuid ainult kaardil / sündis kõik see, / et oli ta päralt / ENSV...! / Stop, / kindrali kängunud aju! / Kaart on kaart / aga maa on maa! / Ega sülje ja sõnade raju / riike maakaardilt pühkida saa. / Teie, hüdropea, / teadke, et Eesti / pole ammugi tilluke / „puhverriik” – nii et dollari eest / osta ära see kamarakilluke...”.
Kuigi kirjanik vastab küsijale, et tema mälestused eelmise vabariigi aegsest Tallinnast on ilusad ja head, (lk.23), siis oma luulega ta seda küll ei julgenud kinnitada.
Kõigele vaatamata tuleb okupatsioonis elanud meeste-naiste tegemisi rahulikult võtta, kuid siiski hoolsalt mällu salvestada. See kõik nõuab meeletult tolerantsust, mida mul endalgi alati piisavalt ei jätku, ent ühte tuleb arvestada, aeg ei jätta meid kedagi enne, kui on kätte saanud.
