Kirjanduse ja keele ajaveeb

Hea kultuurirahvas! Head kirjanikud ja kolleegid!

2012-01-11T12:53:00.004+02:00

Lugemisrikast ja mõistlikku uut aastat! Jõudsin otsusele, et jagan teiega oma mõtteid nn. kohustuslike ja valikuliste teoste nimekirja asjus. Kui leiate aega trükis ilmunud leheküljekese läbi lugeda, siis märkate ka ise, et seal pole midagi ehmatavat ja äärmuslikku. Me oleme ju koos aastakümneid tegelenud eesti kirjanduse tutvustamisega oma lugejatele, eriti hoolsalt aga viimased kaks kümnendit. Mõni vähem, teine rohkem. Nii peaks lugemishimulisematel olema enam-vähem selge, mida kujutab endast tänane eesti kirjandus. Ta kujutab ju eeskätt meie igapäevast elu, inimeste olemust ja autorite suhteid ühiskonnaga, sageli mõistagi iseendaga. Ja need vaated võivad mõnigi kord erineda meie eneste arvamusest kunsti ja kultuuri, ühe või teise raamatu sisu kohta. See aga ei tähenda, et teised ilmtingimata vääralt oma ümbrust ja maailma näevad.
Võib-olla on käes aeg, kus peame n.ö. kohustuslikul kombel oma kultuuri toetama, sest kes veel seda teeks, kui meie, raamatukoguhoidjad, kirjanikud, kirjastajad, toimetajad seda ei tee, sest eesti kirjandus kuulub ju eeskätt eestlastele. See on minu mõistmistpidi ju meie mure. Eesti kirjanikud kirjutavad eesti lugejatele, kui julgemalt öelda, siis eesti rahvale. Neid eesti kirjanikke, kes suurde maailmakirjandusse jõuavad, on väga-väga vähe.
Looming ja Loomingu Raamatukogu on tegelikult igati väärt lugemised ja peaksid olema jõukohased ka rahvaraamatukogude lugejatele. Vahel mõtlen, et kui mõni ses sarjas ilmunud tõlge nt. Põhjamaade kirjandusest ilmunuks kõvade kaantega ja särava kaanepildiga, siis komplekteeritaks romaani ehk julgemalt ja loetaks koguni aktiivsemalt? Ent tagasihoidlik välimus võib peita sügavat sisu, konkreetsel juhul võin seda igatahes kinnitada. Mõni raamat jääb alati riiulile tolmuma, neid on kõikidest aastatest ja kümnenditest. Kõike ei jõua kunagi läbi lugeda, ja seda ei saa keegi meilt ka nõuda, aga ühtteist siiski. Isegi minul, kel on natuke rohkem voli tööajal lugeda, ei jätku vaimset jõudu uuemast eesti kirjandusest üle käia. Tõsi, Rahvusraamatukogu uudiskirjanduse näitusel puudutan kõiki raamatuid, heidan pilgu mõnele leheküljele. Vahel arvan, et võin paari katke põhjal juba otsustada, kas on sügav kirjandus või pole, ent olen mõnigi kord eksinud. Ühtegi luulekogu ega romaani ei tohi võtta kätte eelarvamusega, et eelmine oli ebaõnnestunud, rohkem ma A tekste ei loe. Eriti ettevaatlikult võiksid olla niisugusel juhul raamatukoguhoidjad.
Sirp laiendab silmaringi kõikide kaunite kunstide alal, egas igat artiklit pea rida realt läbi lugema, kuid üldkultuuriline pilt aitab kultuuri alal töötavate inimeste silmaringi ju avardada. Ka väsinud külakogu külastaja võib sealt innustust ja uusi teadmisi leida. Jah, Vikerkaar võib vahel tunduda keeruline või igavavõitu, koguni ehk kõrvalallikaid otsima sundiv, pead vaevav olla, aga elitaarsus kuulub kultuuri juurde. Mõelgem kui piiratud oleks eesti kultuur 1980ndate ja 90ndate Vikerkaareta. Mulle ka ei sobi enamik teater NO99 lavastusi, aga teadvustan, et mu amet eeldab nende sisuga tutvumist. Julgen arvata, et kui komplekteerija peab mõnd väljaannet täiesti vastuvõetamatuks, aga mõni eesti kirjanduses eksisteeriv sõpruskond on teose pjedestaalile tõstnud, siis aja jooksul seda ehk mõistetakse ja „kohustuslikkust” saab mõistena kindlasti ka mõistlikuks ja vastuvõetavaks kohendada. Kui seda ei lubata teha, siis on muidugi ühiskonnas lood halvad. Ebalusega suhtun ajakirja Keel ja Kirjandus absoluutsesse valikusse, kuigi ise hindan, loen ja austan väljaannet, ja olen sinna ka aastate jooksul kaastööd teinud, aga paljudele rahvaraamatukogu lugejatele käib see tõesti üle tema võimekuse. Lingvistika ja leksikoloogia eeldavad enamat kui lihtsalt filoloogilist haridust ja huvitatust. Seal retsenseeritakse teadusraamatuid, mis väga paljusid ei puuduta. Muidugi leidub erandeid! Just erandite tegemisse võiks ka Kultuuriministeerium suurema tähelepanuga suhtuda. Tuleks uurida, mis keeles Eestis veel loetakse? Aastakümnete pärast võib olukord olla hoopis teine ja kogu Ida-Virumaa rahvas suudab eesti kirjandust vaevata lugeda, praegu tuleb aga raha arukalt kasutada.
Valiku hulgast tasuks minu arvates tellida Tuna, see on suurepärane ajakiri, eeskätt just meessoost lugejatele ja igas eas. Värske Rõhu autoritega kohtudes on nii raamatukogud kui lugejad kirjandustuuridel üldiselt rahul olnud, vahel lausa vaimustunult noortesse kirjutajatesse suhtunud. See on mõistlik kultuuriväljaanne ja aitab hiljem ka tulevaste kirjameeste-sulenaiste loomingut valida. Ja koolinoortele võib seda iga kell soovitada. Olgem paindlikud! Olgem mõistvamad oma kultuurivõsude vastu! Suurkirjanikke annab sajand ehk kolm-neli... Õpetajad, ehk konsulteerite raamatukoguhoidjatega sagedamini!
Mis puutub kirjandusauhindadega pärjatud teoseid ja igat masti nominente, siis enamasti leiavad nad kõik oma väärika koha raamatukogude riiulitel ja kodusteski kogudes. Sinna hulka satub mõnikord ka minu jaoks üllatavat või küsitava väärtusega loomingut, aga võib-olla me alati kohe ei adu, kui oluline on see raamat kirjandusloo mõttes? Mõtleme siis natuke kirjandusklassikale, mida nüüd nauditakse ja tüvetekstideks nimetatakse, aga ilmumisajal peeti ühe või teise poolt kultuuriliseks arusaamatuseks..., kehvaks kirjanduseks. Arvamus, et ühe või teise kirjaniku romaan on liiga raske, ei sobi raamatukoguhoidjatele, haritlastele laiemalt. Siis peame ennast edasi harima, ja loomulikult aitama ka lugejaid mõista, miks ta võiks, vahel isegi peaks, mõne raamatu läbi lugema.
Olen alati olnud "Eesti mõtteloo" innustunud jälgija, loen mõistagi valikuliselt. Me olime kaua oma mõtteloost eemale tiritud, see väärib kohta paljudel riiulitel, ent eeldab erandite tegemist. "Avatud Eesti raamat" kuulub lihtsalt võimaluste hulka olla euroopalikult haritud ja tutvuda suurte, maailma tasemel mõtlejatega. Loodan, et ükski Kultuuriministeeriumi esindaja ei mõtle, et külakogudes keegi sarja kirglikult loeks, aga on asju, mis võiksid ka rahvaraamatukogude puhastel riiulitel seista. Jah, lihtsalt seista, sest nii hindame tõlkijate ja väljaandjate tohutut tööd. Olgem järgnevatele põlvkondadele eeskujuks! Repliigi korras küsiks, kui palju nn. „kohustuslikku” kirjandust on ametnikud ise läbi töötanud? Olen nõus sel teemal ka julgemaid vastuväiteid esitama, kui antud kirjatükis laiemale avalikkusele praegu pakun. Mõelge, millised ammuilmunud teosed meid täna hoidlates tervitavad, kui viisakalt me eelmise sajandi alguse trükiseid kohtleme, sageli sisusse tungimata. Tõsi, rahvaraamatukogudes on päris vanu raamatuid vähem, aga mõelgem üldistavamalt ja suuremalt!
Kultuurirahvas, kelle hulka kuuluvad iseenesestmõistetavalt ka raamatukogu töötajad, need praegu murest vaevatud, natuke ka solvatud: võtame koos ja pahandamisteta vastu pakutud eesti kirjanduse ja anname Ajale endale võimaluse erinevate arvajate sõnu hinnata. Üks on selge, nii palju ma eesti kirjanduse väärtustajate arvamust siiski veel usaldan, et täiesti mõttetuid, olematu kunstilise sisuta teoseid Kultuurkapital ei rahasta. Eksimusi muidugi tuleb, aga nagu juba öeldud, kui me mõnd raamatut ikka ei taha, siis ei võta ka. Egas selle eest veel karistata. Riik peab ometi vastutama nende eest, keda Kultuurkapitali rahakest jagama määratakse. Enamus meist ju tunnistab, vähemalt salajas, et anglo-ameerika meelelahutuskirjandus ei rikasta me vaimu, ta ehk vahel laseb lõõgastuda, aga kas me peame selle ühiselt kinni maksma, on ja jääb valuliseks küsimuseks.
Palun mõistke mu tasakaalustatusse pürgivat indu õigesti, tean suurepäraselt, et paljudes ajakirjanumbrites ja eesti autorite raamatutes leidub talumatut sõnavara, rõvedaid kirjeldusi, et avaldatakse palju, sõna ausas tähenduses kehva kirjandust, aga loodetavasti leiame üles ikka parima. Arvan, et saavutatud olukorras peaks ka eesti kirjanik mõtisklema, kas ta ikka on kirjutanud teksti, mida me ilmtingimata lugema ja komplekteerima peame. Väga tõsiselt mõtlema, ent lõppude lõpuks otsustab alati lugeja raamatu saatuse, mis võib kujuneda ka eesti kirjaniku ja kirjanduse saatuseks. Lugejad oleme aga me kõik.

TÕLKEVAESUSEST

2012-01-10T10:14:00.002+02:00

Kui inglise keeles on kirjas make, siis on see paljude meelest nii lihtne sõna, et mingit mõtlemist ega sõnaraamatust vaatamist pole vaja. Tegema ja kõik!
Kui uurida Silveti sõnaraamatut, siis on selle sõna kohta kirjas üle kahe veeru võimalusi. Et mitte hakata Silvetit ümber kirjutama, jätan näited ära ja loetlen need eestikeelsed tegusõnad, mis selle sõna tõlkimiseks seal välja pakutud. Kuidas täpsemalt ja millistes sõnaühendites, vaadake ise ja valige (mitte ärge tehke valikut!).
Sõnad on: tegema, valmistama, looma, tootma, koostama, moodustama, kujundama, fabritseerima, ülendama, põhjustama, sundima, panema midagi tegema, kujutama, arvama, oletama, teenima, võitma, esitama, selja taha jätma, ära käima või sõitma, saavutama, saabuma, suunduma, liikuma, võrduma, nimetama.
Kui võtta ka väljendid appi, siis lisandub veel kaks korda nii palju, aga seda lugege ise edasi. Kindlasti pole sealgi kõiki võimalusi loetletud, nii et avastusrõõmu võib ka tekkida.
Inna Saaret

VIGADE VÕIMENDAMINE

2012-01-10T10:02:00.003+02:00

Kui keegi hakkab agaralt kasutama mingit vale keelevormi, siis varsti peetakse seda õigeks. Jälle tulemas tule ja jää pidu ning järjekindlalt kutsutakse 21. jaanuaril Shnelli tiigi äärde. Alguse sai see seni väga keeletundlikuna tundunud Tiit Pruuli täiesti ebakeelelise firma Gobus (kas lugeda Koobus?) hotellist, millele pandi nimeks Shnelli. Kõrvale kerkinud klaaspalee kannab samasugust nime. Ime siis, et rahvas pruugib nüüd tiigi kohta sama nimetust, kuigi õige oleks kas saksapäraselt Schnelli või eestipäraselt Snelli. Nime on see tiik ju saanud Tallinna linnaaedniku Johan Schnelli järgi, kellel oli tiigi lähedal maja. Eestlased mugandasid selle suupärasemaks Snelliks.
Inna Saaret

KUIDAS ALUSTADA?

2012-01-10T09:58:00.001+02:00

Kui loete tekstist sõna alustama, siis võib viimasel ajal kindel olla, et järgneb kaasaütlev kääne, s.t. alustatakse millegagi. See on tõepoolest õige, kui edasi on kirjas, et midagi järgneb sellele, millega alustatakse. Näiteks: Alustame hommikusöögiga ja siis läheme linna jalutama.
Tavaliselt aga ei saadagi kaugemale ning kui on kavas näiteks raamat kirjutada, siis öeldakse ka, et alustan raamatu kirjutamisega, kuigi õigem oleks alustada raamatu kirjutamist või veel parem muidugi hakata raamatut kirjutama.
Kolmas alustamise kääne on seestütlev. Seda on vaja siis, kui kellestki või millestki tuleb alustada: loendamist alustame Marest.
Inna Saaret

Kärt Hellerma. Unenäoliiv

2011-10-21T12:59:00.003+03:00

Alapealkiri teatab, et raamat sisaldab novelle ja proosapalu aastatest 2005-2011. Kaheksast tekstist on pooled varem ajakirjanduse vahendusel ilmunud: „Üks õhtu” (2005), „Aet-Iris Tähelind. Kiri isale” (2008) „Veemõõtja” (2009), „Kott” (2010). Kärt pole oma põhiteemat – eakaaslasest naine silmitsi ühiskonna ja meestega – vahetanud. Küll on aga lisandunud, õieti küll süvendatult esile tõusnud, mõned uued rakursid. Niisiis on endiselt kesksel kohal autori isikulugu, mis on eriti nähtavalt kirjas kahes tekstis: „Teine mees” ja „Unenäoliiv”. Samal ajal kui Hellerma arutleb eelnimetatutes tekstides oma soo valikute ja võimaluste üle veel üsna ratsionaalselt, hakkab irratsionaalsuse tuul kogumiku viimastes tekstides juba vaikselt puhuma. Kuid toonid on võrreldes „Sinise missaga” sootu rahulikumad ja ükskõiksemadki. Tema peategelane, olgu nimi mis tahes, rändab siin ilmas üksinda, ja kuna üksi liikudes tajutakse maailma ja teisi inimesi süvenenumalt, siis toimub pidev (enese)analüüs. Eriti silmapaistvalt just nimijutustuses, kus Kreet, kes pole küll mina-vormis esineja, murrab ajaga piike. Aeg ongi uus vaatenurk, mis on Kärdi loomingusse sisse tunginud. Aeg hirmutab, aga see on loomulik protsess. Kreeda teekond jaanilaupäeval läbi linna ja kalmistu ühte tüüpilisse linnamagalasse kujuneb julgeks hingeliseks jutuajamiseks. Võib-olla natuke kaootiliseks, aga küllap piisavalt ausaks. Ühiskonnakriitilisus küll peegeldub, aga nõrgalt ja natuke otsitult. Kreeda prototüüpe liigub nii kirjanduses ja elus palju ringi: „Kas Kreedaga oli siis teisiti? Kuidas tema aega mõõtis? Aeg ja selle mõõdud libisesid tal üha läbi sõrmede, volksatasid kokku nagu väiksed veidrad terasvedrud, vilksatasid välguna õhku – tarretav, külm helk, üksainus elutu viiv, vakatav hirmusööst -, kõrvetasid sulatinana silma ja kadusid. /---/ Aeg oli ju vaid sõnadest tehtud, inimese keelest loodud, inimese oma. Aja tõi kohale inimese mõte, inimese loodud sõnad andsid ajale vormi. Lõpuks jäidki ainult sõnad, sõnad, sõnad. Või veel midagi? Mis see oli? Midagi sellist Kreet Kiek in de Köki mäest alla tulles endalt ei küsinud. Pea mõnusalt tühi – polnud seal küsimusi ega vastuseid, ei ühtki külge kleepunud sõnakõlksu -, astus ta tuttavast, natuke juba lagunemismärke kandvast trepist alla. Astmed nõudsid piisavalt tähelepanu ja riigipüha jättis ta külmaks. Polnud ühtki koormavat mõtet, ühtki sunnitud sõna. Kogu see kaootiline, kuuldamatu lärm, kõik need ideede ja seisukohtade kidad, kogu see kahtlane kaadervärk, mis Kreeda peas muidu tüütult ringi logistas – hindas, arvas, kirjeldas, osutas, heaks kiitis, hukka mõistis -, kõik oli haihtunud. Ta hõljus armastuse igavikus, inimlikest mõõdupuudest vaba. See oli õnnis olek, seisund, kus polnud ajamäärusi – aga see ei saanud jääda kestma.”
Need, kes on Hellerma varasema loominguga tuttavad, leiavad mõtteid ja arutlusi, millest osa juba tuttavad. Kuid kõik ongi päevast päeva korduv, kinnitab kirjanik ka ise, ja õieti ei üllatagi teda enam miski. Eks üllatuste aegki on tegelikkuses üürike! Soov olla „taevalinnaks” (novell „Taevalinn”) teisele inimesele, on mõistetav, aga üsna lootusetu täitumise mõttes. Autor on igatsenud ja otsinud kõigis oma belletristilistes teostes armastust. Kärt Hellerma pärib ikka ja jälle, miks küll on armastust nii vähe, miks ei hinnata naise kaunidust ja tarkust? Keegi tema tegelastest ei oska sellele ammendavat seletust anda. Võib-olla oskab ta ise kunagi sellel küsimusele vastata, kui asetab end kirjanikuna näiteks vastassoo positsiooni...
Kärt kõneleb enamasti siiralt ja tuliselt (eriti „Sinises missas”), uskudes oma sõnu, ja ega neis keegi suuremat kahtlegi, aga ehk peaks otsingute kese muutuma? Oht kujuneda kordajaks kumab juba kukla taga. Naise saatus tänapäevas keskkonnas on juba kümnes variatsioonis läbi kirjutatud. Väga keeruline on lisada uut üldteada seisukohale, et vanem naine ei pälvi ühiskonnas enam suuremat tähelepanu ja et naist, nooremat muidugi, hinnatakse vaid tema maise keha ilu järgi. Kärt Hellerma teemaarenduse kaitseks räägib aga autori oskus ja tahe ironiseerida nii novellis „Mängumeri” kui „Taevalinn”. Mängides näkki võid leida enda kõrvale küll imetleva tehispoisi, kuid kummalgi neist puudub võime inimese kombel armastada. Ja näkk läheb mängumerre tagasi...
„Unenäoliiv”, „Mängumeri” ja „Taevalinn” moodustavad omamoodi tsükli, kus kirjutaja jõuab otsusele, et ükskõik, kuhu poole kujutletud tegelane ka ei vaataks, ikka kujuneb taksituseks naiseks olemine. Sal-Salvadori ja Gala suhteid ja teineteise otsimist „Taevalinnas” sobib kohati lausa sarkastilisteks nimetada. Eriti peenelt irvitab autor ses tekstis raha, selle kultuurirahva igavese paine, ja teisalt tähelepanu nautimise, inimeste eneseimetlemise ning suurustlemise üle.
Kärdi laused on viimistletud, kohati ehk liigagi steriilsed, jahedad, vahel eeldaks isegi pehmemat väljenduslaadi. Tasub tähele panna, et proosakogu tegevuskohaks on kujunenud Tallinn. Autor jälgib oma tegelaste liikumist, uurides: „Millal sai Tallinnast koopiate linn, maailmalinnu järele aimav provints? Millal laotus tema üle raha hall vine ja ümbritses raha lämmatav kookon?” Võiks ju vastu küsida, kas Tallinn on üldse kunagi teistsugune olnud?
Hellerma proosa on seegi kord rangetest seisukohtadest üle koormatud, isegi kohati vaevatud. Nii mõnedki karmilt sõnastatud järeldused meenutavad kohtuniku otsust, kes annab hinnanguid vaid fikseeritud seaduste järgi. Kuid iga lugeja otsustab iseseisvalt, mõtlemapanevat leidub kogus „Unenäoliiv” keskealisele naisele piisavalt. Ja pöörake oma pilk ka kaanekujundusele, kus on kasutatud detaili Naima Neidre joonistusest „Pilvel ujuja”.

Rahvusraamatukogus peeti aru oskuskeeleprobleemide üle

2011-10-19T17:37:00.007+03:00

5. oktoobril peeti Rahvusraamatukogus oskuskeelepäeva, sedapuhku juba seitsmendat korda. Suurde konverentsisaali oli kogunenud sadakond oskuskeeletundjat ja -huvilist. Esinesid Tartu Ülikooli Sihtasutuse eestikeelse terminoloogia sihtstipendiumi pälvinud teadurid ja õppejõud.
Tervitussõnad lausus RRi peadirektor Janne Andresoo, kes rõhutas eestikeelse oskussõnavara olulisust ning tänas koostööpartnereid.
Terminoloogia sihtstipendiume jagatakse juba viiendat aastat ning nende rolli omakeelse terminoloogia arengus on raske ülehinnata, rõhutas stipendiumikomisjoni esimees,
Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll.
Põhiettekannetes keskenduti peamiselt retoorika, filosoofia ja semiootika omakeelse terminiloome võimalustele ja puhuti ka keerukusele. Nii väitis Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia lektor Janika Päll: „Nagu enamiku teadusharude oskuskeele puhul, nii on ka retoorikaterminid suuremalt jaolt välja arenenud vanakreeka oskuskeelest, mis enamasti tõlkelaenudena või mugandatult ladina keele ja edasi teiste Euroopa keelte (peamiselt saksa, inglise) kaudu on jõudnud eesti keelde. Sageli on arusaam selle terminoloogia algsest päritolust vahekeelte poolt tekitatud müra tõttu väga segane. Omakeelsete terminite puudumine ja segadus nende kasutamises raskendab ka kirjanduse ja retoorikaajaloo kursuste mõistmist.“ Ka rõhutas esineja, et käsilolev, Aristotelese „Retoorika“ terminite ja nende tõlkevastete registri loomine on heaks alguseks omakeelse retoorikasõnavara korrastamisel.
Tartu Ülikooli professor Ülo Matjus rääkis eestikeelse filosoofilise sõnavara arendamisest, millega ta on tegelenud aastakümneid. Ta tõi värvikaid näiteid olemisajaloolise mõtlemise esindaja, saksa filosoofi Martin Heideggeri loomingust ja selle eesti keelde vahendamise problemaatikast, tuginedes nii õpetamiskogemusele ülikoolis kui ka omaenda tõlkepraktikale. Professor Matjuse ettekanne avas nii mõnegi tahu Heideggeri tekstide tõlkeraskusest ning viis sammukese lähemale palju erimeelsusi tekitanud filosoofi mõistmisele. Kõlama jäi, et ühtegi teost ei tohiks eestindada kolmanda (sageli inglise) keele kaudu, vaid tõlkida tuleb otse lähtekeelest. Nii välditakse terminoloogilisi ebatäpsusi ja vale arusaamist mõistetest.
Vikisõnastiku koostamisest ja kõnesoleva keskkonna arendamisest rääkis Tartu Ülikooli arvutilingvistika teadur Olga Gerassimenko, kutsudes kõiki üles seda sõnastikku kommenteerima ja täiendama. Vikisõnastik asub veebiaadressil http://et.wiktionary.org
Mõistetest, mudelitest ja teooriatest filmisemiootikas kõneles Tartu Ülikooli semiootik Katre Pärn, kes muu hulgas juhtis tähelepanu terminite ’filmikunst’ ja ’kinokunst’ ebatäpsele kasutusele.
Kontakttõlke probleemidest Eestis, sealhulgas termini ’community interpreting’ eestikeelse vaste otsinguraskustest (kogukonnatõlge?; dialoogtõlge?; olmetõlge?; sotsiaaltõlge?; vahendustõlge?; asjaajamistõlge?) rääkis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lektor Katrin Karu.
Statistika sõnavara loomise algusaastatest ja selle valdkonna terminoloogia edasiarendamise tänapäevastest võimalustest tegid meeleoluka, kuid samas väga põhjaliku ühisettekande Tartu Ülikooli matemaatilise statistika instituudi professor Ene- Margit Tiit ja sama ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna dotsent Liina-Mai Tooding.
Päeva juhtis Eesti Terminoloogia Ühingu juhatuse liige Heikki Vallaste.

Kristiina Ehin. Viimane monogaamlane.

2011-10-12T11:49:00.003+03:00

Ühise pealkirja all on ilmunud kaks köidet: esimene sisaldab aastatel 2009-2011 kirjutatud luuletusi, teine jutte. Kristiina Ehin on imetletud ja hinnatud autor. Oma stiili ja isikupärase vaatlejanäoga, sügavaid emotsionaalseid kihte otsiv ja sõnastav kirjanik, ent „Viimane monogaamlane” jätab küllastatuse tunde. Liiga sõnamänguline ja kujunditest rammus. Eriti juttude raamat. Üks on selge, Kristiina Ehin kirjutab armastusest -, selle müstilise, erutava ja enamasti põletava tunde ootusest, aga ka kogetud tagajärgedest. Me oleme lugenud ja kuulnud viimastel aastakümnetel nii räigeid ja roppe armastuslugusid, et tuleb tänada loojat, kes kirjutab sootu isemoodi. Lugeja tajub juttudes noore naise, nimetagem teda peategelaseks, sõnadega mänglemises kord viha, siis harva kogetavat raevu ja isegi vägivalla ilminguid. Ainult kes on see naine? Kas ürgselt soomeugrilik loitsija või allegooriatest lummatud kaasaja kaunis daam, kes nõuab elult rohkem ja rohkem, kuni ka ise küllastub? Ma jään vastuse võlgu. Üldistatult saab iga meeski aru, et naine, kes peitub luuletustes ja veikleb juttudes vihapursete vahel, tajub oma sugu suuremana, kui tavaline igapäevast väsinud naine. Tal on jõudu veel mõelda hirmudele ja muredele, mida armastus kaasa toob. Eriti just hingele. Keha on lihtsalt lisatasu. Kristiina Ehini tekstides toimuvad üksteisest lahkuminekud jõuliselt ja valuga, kättemaks aga on väge täis. Tema allegooriates võib peituda karm feminism, mida ma varem pole ehk ära tundnud? Mul on „Viimase monogaamlase” luuletuste osaga kergem toime tulla. Nende tonaalsus, isegi mõningane sõnavalik ja rütm on juba varasematest kogudest tuttav, ja see paelub mind kõigele vaatamata edasi.
Jutud ent tundavad esimesel lugemisel küll klaarid, ilusad ja uskumatud, nõnda kui muinaslood ikka, aga natuke hiljem tunned, et need on liiga kunstlikud. Kohtumised Jaanide ja jumalustega ei veena mind. Aga igal kirjanikul, igal inimlapsel on õigus oma kõige salajasemad ihalused kirja panna. Mõistukõnega peibutavates kunstmuinasjuttudes leidub rohkesti tänapäevaseid ohkeid ja viiteid võimalustele, kuidas saab armastust korvata. Viimases jututekstis „Kohtamisõhtu” peitub üldistus, kus antakse mõista, et õnnelik lõpp pole isegi armastuses võimatu: „”Sa ahvatled kõiki. Kõiki,” ütles Elulugu.” „Elulood painduvad sinu järgi, käänduvad ja väänduvad. Sa hellitad neid pisut ja jätad siis maha. Ja me lõpetame oma lood pettunult, segaduses, õnnetud ja ilma ühegi valemita. Ilma ühegi pagana valemita!” Ta tundis kuklas Õnne Valemi kuuma hingeõhku. See joovastas teda. Õnne Valem pani oma käe Eluloo kaela peale. „Sääsk sõi sind!” Ta torkas männiokkaga Eluloo põske. „Ja sööb veel...” sosistas ta. Elulugu pööras ringi ja vaatas vihaselt Õnne Valemi ülemeelikult helkivatesse silmadesse. „Ega mina ei ole naine. Ja sina ei ole mees. Ja isegi kui oleksime, tead sa väga hästi, kui ohtlik on oodata õnne kelleltki teiselt. Õnne ei või oodata isegi endalt mitte. Elulugu peab keskenduma millelegi muule, kindlasti mitte õnnele ja kindlasti mitte valemile. Siis võib-olla... Aga ära tule mind ahvatlema oma lõhnavate ümbrike, termosokkide, lemmikjäätise ja Igale-Valule-Leidub-Rohtu-filosoofiaga.” „Ma olen palju rohkemat kui lemmikjäätis ja termosokid,” lausus Õnne Valem. „Hüva. Aga ma olen õnnelikum ilma sinuta.” Ja Elulugu läks ära. Ja männipuu otsast hüppas talle õlale tema Aju Ahvipärdik. Ja kusagilt kõrgelt maandus ta teisele õlale tema Armastuse Punane Faasan. Ja ta läks, et hoolitseda aia eest, kus tema Ahvile ja Faasanile meeldis elada. Ja ühel õhtul, kui Ahvipärdik juba magas, tuli Õnne Valem nagu kevadsadu. Nad kohtusid ootamatult sinkjal paadisillal ning Punase Faasani sulgede ja punaste merepoide paistel kooris Elulugu Õnne Valemi seljast ja Õnn päästis Elu ettevaatlikult Loost lahti. Jäid Õnn ja Elu, kes said teineteisele osaks sel pimeneval paadisillal. Ei ühtegi sõna, sääske ega männiokast.”
See katke peaks emotsionaalsetele lugejatele hinge pugema, kuigi kõik jutud pole sedavõrd otsekohesed. Kristiina Ehin kuulutab, et naised on ühest küljest metsikud, teiselt poolt õrnad, ülitundlikud, kes võivad kergesti mehe hävitada. Mõni moondub mustaks toonekureks, mõne tööks on „tasasel tulel isaste pealtvaatajate südamete ja ihuliikmete praadimine”.
Kuid ühte loen küll välja, et armastus ei jäätuks, et ta kestaks, tuleb tublisti tööd teha. Armastuse Asjaajaja palkamisest pole kasu, ikka tuleb ise midagi ette võtta. „Sürrealisti tütre” ja „Maasturi tütre” lood aga jätavad ühetoonilise, isegi arusaamatu mulje. Müütiline Uitlaiu Lena sümboliseerib nähtavasti midagi igikauget, kuid osutab samas alati su kõrval ootavatele võitutele ja kaotustele. Aga üldistavalt: eks iga lugeja interpreteerib Kristiina Ehini lugusid ja laule oma ea, fantaasiavõime ja soovide kohaselt. Vaevalt et neile tekstidele leidub kolme-nelja ühtmoodi mõtestajat. „Kuldvõtmes” leidub kuldvõti, mida me kõik kaasas tahaksime kanda, et hoida oma saladusi uudishimulike eest.
Nagu varemgi, ilmutavad Kristiina Ehini luules end iidvanad märksõnad: ikka on armastus käsil, selle kõrval rusud, ja lõpmatu lootus. Aga praegu kõlab ajatult: „Kolletav kurguni kinni nööbitud / sügis / seisab seljaga vastu/ alasti puud”. Kõik on nii ju ka saja aasta pärast ja igal pool. Võimalik, et poetess tahab lugejat veenda, et inimsuhete keerulisus ja igikestvus leiab igal ajajärgul oma luulekeele. Kui keegi küsiks, kummast köitest alustada, siis ikka luuletustest, Kristiina Ehini loomingu pärisosast.

Terminoloogia ümarlauas on arutluse all raalinduse ja sidetehnika eesti oskussõnad

2011-08-23T16:49:00.004+03:00

31. augustil 2011 kl 10.00-12.45 korraldab Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskus ümarlaua seoses rahvusvahelise konverentsiga „Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses“ (vt http://www.tlu.ee/nataclangest). Teemavaliku on ajendanud tõik, et raalinduse ja sidetehnikaga puutuvad erialast olenemata kokku kõik ja nii tehnika kui tarkvara areng on väga kiire. Ümarlaudkond arutleb senise terminiloome õnnestumise-ebaõnnestumise, standardite olukorra ja kasutatavuse ja tulevikupürgimuste üle.

Arutelu eel annab lühiülevaate hollandi IKT oskussõnavara seisust Jan Roukens Brüsselist (inglise keeles). Füüsikuharidusega Jan Roukens on Euroopa Komisjonis välja töötanud mitmekeelse infoühiskonna programmi ja olnud tegev mitmes keele-ja terminoloogiaühenduses.

Ümarlaudkonnas arutlevad:

prof Peeter Normak, TLÜ informaatika instituudi direktor
prof Tiit Roosmaa, Infotehnoloogia Kolledži rektor
Taavi Valdlo, Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi Riigi infosüsteemide osakonna juhtivspetsialist, EVS/TK4 sekretär
Heikki Vallaste, Eesti terminoloogiaühingu juhatuse liige, e-Teatmiku autor
prof Jaak Vilo, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja
em-prof Leo Võhandu, Tallinna Tehnikaülikool

Arutelu juhib Peep Nemvalts, TLÜ teaduskeelekeskus

Ümarlauda toetab riiklik eestikeelse terminoloogia toetamise programm.

Kuulajana osalemine on tasuta, kuid eeldab registreerumist hiljemalt 25. augustil veebis või e-posti teel natali.kilk@ttu.ee Terminoloogia ümarlaud 31.8.2011 lehel http://www.tlu.ee/nataclangest) .

Jürgen Rooste. Kuidas tappa laulurästikut.

2011-08-23T11:38:00.003+03:00

Vastses luulekogus on sisu mõttes natuke uut, enam kostub aga juba tuttavat. Roostele on endiselt väga oluline Taanilinn Tallinn ( nt. „Hommikunägemus”), sest siit ammutab ta ju elu- ja loomejõudu, ja kaotab seda, end poeedi kombel pillates. Leheküljel 45 ütleb autor, et nagu inimesedki, ei pea kõik luuletused sugugi head olema. See väide kehtib tõepoolest nii elus kui kirjanduses. Jah, ka Jürgeni puhul.
Lugejana olen alati hinnanud Rooste siirust, ühiskonna peent-valusat tunnetamist. Selles luulekogus on rohkem kui üks kurbusenoot, kujund „üksildane loom vihmas” pole kindlasti juhuslik väljend. (vt. lk.58) Ja siis see uus münt, taevase ja maise vahekorra mõtestamine, teema, mida tuleb veel Jürgeni puhul uurida ja jälgida. Jumala ( JR-l väikse tähega) loodud maailm näib luuletajale praegusel eluetapil kõigele vaatamata meeldivat, kui need inimesed vaid poleks nõnda ükskõiksed (nt. „Suure reede õhtu”). Igal juhul julgeb Jürgen Rooste kirjutada: „meie isa/ kessa tõenäoliselt oled /oled taevas / ära ole midagi nii limast / ja määrduvat / nagu nemad arvavad / aamen”. Loodetavasti pole see pelk iroonia, vaid hingerahu otsimine. Täiuslikkus Jürgenile iseenesest meeldib, kuigi ta ise seda polevat, ega suuda olla (vt.„Seisundiluuletus, lohakas”, „Kohvikupoeet uue aastatuhande esimese kümnendi lõpul”), sest kolmekümnendatesse jõudnud mees teab: „ent elus peab olema veidike madu/ ja kõdu ja lagu ja kadu”. Seega rästikut inimeses tasub otsida! Nii jõulist sõnalist väljendust, kui on kogus „Ilusaks inimeseks” (2005) avaldatud „milleks on vaja luulet”, „Laulurästikust” ei leia, sest nt. ”Kirjutada luuletust” on pigem ulatekst, ent üheks Rooste parimaks luulekoguks tuleks viimane arvata küll.
Ühiskonnakriitilisus, eesti kirjanike päristeema, kestab kesksena Jürgeni loomingus edasi, ent sotsiaalne teravus on kaetum. Sel teemal on kerge loorbereid lõigata, end nähtavaks teha, ent sama kerge ka ennast korrata ja lihtsustatud sõnastajaks muutuda. Argipäevakriitikas on oht langeda pealispindse, lihtsustatud vaatemängude kujutamisse. Mõnekese näite leiab ka „Laulurästikust”. Üldiselt Jürgen mõistab sügavaid ja mõjuvaid kujundeid leida, neid kõigile vastuvõetavaks kirjutada, kuid raamatu kolmanda peatüki ehk osa „Särada särada särada (puhastustuli)”, eriti nt. luuletuste „Dadaistlik riik” või „Hullu lehma naasmine” sõnum jääb lihtsakoeliseks, Neljas osa ehk „Kirevälgatus (Eesti muinasjutu ainetel)” kahjuks mind ei puudutanud. Rooste suudab juba suuremate üldistusteni jõuda.
Mida öelda luulekogu pealkirja kohta, kuidas selgitada kujundit laulurästik(ud)? Ma ei hakka praegu arutama, kes need on, kus nad liiguvad, kui suur üldistus ühes mürgises maos peitub, kas üldse peitub, või on see vaid sõnamäng, Harpwr Lee romaanist „Tappa laulurästast” saadud inspiratsiooni täpe... Seda arutelu alustatagu teistes väljaannetes! Maagiliselt „ne” muidugi mõjuvad, need „ rüsinal-sisinal / roomlevad laulurästikute sitked parved”, eriti kui ”ne vajuvad kuskil koplis-kalamajas välja ühe ropusuise ja vaese /poeedi korteripugeriku uksest”. (Väike asesõna ne, kõlab igatahes peibutavalt.)
Jürgeni luulerida „ma ei ole vist kunagi / kirjutanud luuletust liblikaist” assotseerub 2006 aastal „Vikerkaarest” 4-5 loetuga: „vahel õdaku tulles / takso taanilinna taevas / millest küll tehtud on see kuu - / kui olid veel väike siis oli ta juust / millest küll tehtud on väikesed tüdrukud / marlboro tuhast ja guinnessi vahust / kui olid veel väike siis millestki muust.”
Siirusele viitab ka metafoor maailmavalupeni (lk. 52) Epiloogis ehk lõpuluuletuses „Püha Jüri teekond” on tunda Rooste sarkasmimustrit, valulemist, kibedust, aga jüriüdilik espriitaotlus vajab veel pisut lihvimist.
Koidulale pühendet tekstide sari „Koidulaulik”, luuletused ilmusid pool aastat tagasi ka „Loomingus” (1910, nr. 12), nõnda kui tekst „minu isa maa”. Neis piidleb autor aegade sisusse. Seda näitab kas või pisiasi kirjapildis Lydia, Liidija, ja Lidija („Loomingus”). Mõistagi pole Künnapi ja Sinijärvega kahasse avaldatud „Lydia Koidula on surnud” kolmiku ühiskogust „Laulurästikusse” võetud.
Olen mõelnud, kas eesti kirjanikud ikka peavad (õlle)joomisest nõnda sageli kirjutama (vrd. ka Peeter Sauteri tekste), aga kui süda sunnib, kui see aitab kurbust avada, kui see kuulub kirjutaja elurütmi juurde, siis peab lugeja olema leplikum.
Lõpuks võtan riski tsiteerida kogu esimest luuletust, mis on küll pikk, aga ehk juhib teiste lugejate teed Rooste luuleraamatu suunas! Julgen „Laulurästikut” tõesti kõigile soovitada!
Niisiis ”Laulurästikute tulemine. Palve”: „siksakkes heiklevad ne lõpmatud / rodud ja read / meie uskmatud – me rasked hommikupead / see on laulurästikute tulemine / mil linn on hingest tühjaks vooland / kõik elust säriseva endast välja / kooland mil linna sisim bluus on / pakitud ja pekstud / plastikusse ja plekkpurkidesse / kuskile kaugele kogumispunkti veetud / maha müüdud ära äritud / järatud näritud neetud / haige ilma hulkuvate / peninukihulkade poolt / siis tulevad laulurästikud / et anda sellele linnale / uus hing ja hingamine / uus katkematu elupide ja / too puuduv idee / kõnniteed kobrutavad rästikute laulust / rästikud ripuvad postidel puudel ja / traatidel / ripuvad katuseräästaist / ja punuvad pesi automootori sisimas / sisinas / nad täidavad linna oma lahvatava / lohutava lauluga / ja kõik ses kolekiires kolekeevas / põrundpöörases lollinnas vakatab / vaikib ja lakkab /see on laulurästikute tulemine / nad on nii ilusad ja metsikud / ne kehis kohiseb jõudu mis äratab õudu / ja ihalust / silmis sulatulena terendab lõputu lust / kõik see millest linn tühjaks on vooland / linna hing oleks kui koos laulurästikutega / tagasi roomand et ei kunagi enam - / enam kunagi ei saaks siin valitseda / pimeduse maaletoojad ja tühjuse turustajad / mandumismaaklerid ja nõmedusenõustajad /see on laulurästikute tulemine / linna sisemine põrgupõlemine / me ainuke lunastuslootus / linna laulurästikutepäeva ootus”.

Andrei Hvostov. Sillamäe passioon.

2011-07-01T08:56:00.003+03:00

Hvostovi kui ajakirjaniku ärritav-terav väljenduslaad on kuuldavasti paljudes, nende seas minuski, sageli arusaamatusest tekitanud, isegi segadusse ajanud. Kes ta õieti on? Milline identiteet teda suunab? Kirjaniku osa on ta teistmoodi etendanud ja järjest isikupärasemaks muutunud. „Sillamäe passiooni” lugemine avab Hvostovi isiksust ja vaimsust sedavõrd põnevalt, et kogu tema senine looming avaneb mulle sootu uuest rakursist, sest veel eelmisel sügisel toimunud kirjandustuuril ei mõistnud ma tema järsemaid reageeringuid (Oksaneni "Puhastuse" kohta) lahti harutada.
Teadagi on minuealisele ühiskond, mida autor kirjeldab, tuttav, kuid piiritletud keskkond, kus autor kasvas ja kujunes, pigem müstiline, sest elasin Hvostovi väljendit kasutades „päris”-Eestis, kellele Sillamäest kuulmine mõjus kui ohtlik hundiulg veebruaritaeva all. „Sillamäe passioon” reastub oma individuaalse lähenemisega kahtlusteta elulugude uhkesse jadasse, kus on ilmunud tuntud persoonidest või nimekamatelt inimestelt isikulugusid, kuid Hvostovi kirjapandu on paljude teiste kõrval võrratult analüütilisem, kirjanduslikum ja läbinägelikum. Sobib näiteks Leelo Tungla mälestuslike tekstidega „Seltsimees laps” ja „Samet ja saepuru” kõrvutada, ehkki jälgitava aja vahe on rohkem kui üks kümnend.
Minus süveneb „Sillamäe passiooni” põhjal igatahes tunne, et nõukogude ajastule omane elamine-mõtlemine Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva kandis on muutnud enamikku sealsetest inimestest tagasipöördumatult, ja seal jäädaksegi teistsuguse maailmamõistmisega võrreldes „päris”-Eestiga. Seega on raamat aidanud mul oma arvamust kohendada, ja nii ütlengi ausalt välja, et lõimumiskatsed kuuluvad illusioonide hulka, ja ehk polegi see nii paha... Ja need, kes on juba ammu kahelnud mingis erakordse sillamäeliku intellektuaalsuse olemasolus võrreldes teiste Kirde-Eesti linnadega, võivad rahulikult ohata – Hvostov kummutab selle võimaluse. Mis puudutab ajalugu, siis praegu ma usaldan ajaloolast Hvostovi.
Seda kogukat teost võib lugeda kui üht lugu, ent kuna iga peatükk mõjub omaette tervikuna, esitades erineva jõudlusega küsimusi, siis mõnda kahekümne kahest tekstist sobib novelliks tituleerida. Näiteks „Teksad” (varem ka „Loomingus” ilmunud) võidutseb üle teiste kui põlvkonnakaaslaste täitumatu unistuste sümbol, aidates ühe kujundi kaudu mõista talumatult agressiivse ja väsitava ühiskonna jäikust ja uskumatut absurdsust. Hvostovi tekst teksastest, mille pealkirjastan omavoliliselt ümber „Oodiks tekstastele, mida polnud” väärib auhinda!
Mõnevõrra üllatatuna lugesin peatükke (kas või „Eesti vanamehed”, „Eesti poisid”), kus osutati meie rahva tõujoontele, mis ühtlasi kuuluvad ju otsapidi kirjutajalegi, sest eestlasena peab ta nendega ja me segaduskeerulise ajalooga samavõrd toime tulema, kui ülejäänud rahvas. Ometigi olen tema varasemaid samasisulisi kirjutisi interpreteerinud valulisemalt. „Sillamäe passiooni” loetakse ja sellest kõneldakse, ja ühe lugejana nautisin selle ainulaadset sisu. Ainulaadsuseks pean mulle siiani võõravõitu olustiku kirjeldamist ja avamist. Oleks hää, kui keegi suudaks nõnda täpselt Ida-Virumaa enamusele „päris”-Eestit tutvustada. Andrei Hvostov uurib: „Kellelt küsida praegu vana Sillamäe kohta? /---/ Ja üldse, mis juhtus Sillamäega sõja ajal? Narva hävis, Sinimägedes lükati kõik nii siledaks, et isegi alustaimestikku ei jäänud, Jõhvi põles maha – ümberringi oli häda ja hukatus, ega see saanud ju Sillamäestki mööda minna? Kuulge, aga rand, Sillamäe rand, minu ajal oli see kiviklibune, ei mingit liiva, sest liiva olevat ära uhtunud see uuesuunaline lainetus, mis tekkinud pärast tehase juurest pikalt-pikalt merre ulatuva muuli rajamist, aga teie ajal seda veel polnud ja siis pidi rand olema täiesti liivane, räägitakse, et üks ilusamaid randu, mõelda vaid, minu ajal polnud sellest enam jälgegi, ainult kõvasti ida poole kõndides läks jälle liivaseks, aga muidu oli ainult klibu. Ja kuskohas täpselt oli see sild, mis andis linnale nime, see, mis pidi olema mäe pealt laskuva tee lõpus; praegu on meie linnas kaks tammi ja üks puusild, teie ajal seda polnud, teil oli kaarega kivisild, küllap paarsada aastat tagasi ehitatud, ma olen seda vaid postkaardil juhtunud nägema, ei tea, mis sellest sai, miks seda enam pole meie linnas olemas, kas tõesti lõhuti lihtsalt maha...? Ja kas see oligi teie lapsepõlve ajal üldse linn või olid need kõigest kolm kõrvuti paiknenud rannaküla: lääne pool Türsamäe, seal oli veel uhke mõisahoone, kas see oli teie ajal ka veel alles? Nüüd laiub selles kohas tehasejõledik. Siis tuli Sillamäe küla ja edasi ida poole Kannuka küla; ma mõtlen vahel, et kas minu kodutänav, Gagarini-nimeline, on kunagise Kannuka küla maadel?”
Küsimusi esitab Hvostov raamatu lehekülgedel rohkesti, kuid tõepoolest, kust leida veel inimest, üht ja ainukest, seda „teiet”, kelle poole kirjutaja pöördub, kes suudaks, tahaks ja oskaks, jaksaks vastata? Kuigi autor annab märku, et ta kodulinn pole talle eriti lähedane ja armas, lubab pealkirjas kasutatud mõiste passioon ehk armastus(avaldus) oletada, et kirjutaja pole siiski Sillamäe vastu päris ükskõikne ja tundetu, sest elatud aega me ju hingest lõplikult välja juurida ei suuda. Kordan üle, Hvostov tutvustab „päris”-Eestile Sillamäed, kuid kas nemad üldse huvituvad Eestist? Ei tea! Lõpetan omapoolse küsimusega. Olen mõelnud, kas „Sillamäe passioon” on ajakirjaniku või kirjaniku looming? Pärast kahtlemist arvan, et pigem siiski belletristika, sest ajakirjanikuna kirjutanuks Hvostov ilmselt teistsuguse tonaalsusega.

Ralf Parve. Minu aeg.

2011-05-11T11:49:00.003+03:00

Kirjandusloolised vestlused. Küsitleja-kirjutaja Jaak Urmet, kuid ka Toomas Haug on mõne küsimuse vahele torganud. Järelsõnasse on oma kommentaarid läkitanud Aksel Tamm pealkirja all „Tekst. Mees. Aeg”. Lisaks leiab huviline kimbukese Parve ennesõjaaegset luulet.
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinkirjas (kui keegi tõesti soovib?) nii Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalist kui ka Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust. Tublisti üle aasta kestnud koostamistöö käigus kohtusin Parvega ka isiklikult. Ta kirjutas nimestikule isegi pisikese saatesõna ning lisas ühe luuletuse 1959. aastast. Ammuse luuleteksti „Vana värsikogu” neli esimest rida iseloomustavad minu arvates ka tema viimaseid vestlusi: „Sa sirvid päevi nagu värsikogus lehti, / kus kuletunud paberil on tuhmund read: / muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti, / kuid paljusid neist tänaseni peast veel tead.” Selle luuletuse leiate ka Ralf Parve n.-ö. selgitamise ja selgimise kogust „Kõik kulgeb iseenda kaudu” (1989).
Tunnistan, et tookordsetel jutuajamistel huvitas mind Lilli Prometi isik ja looming rohkem. Ühtteist jäi nendest kohtumistest toonaste nimekate kirjanike kodus, keset tarbekunsti, mullegi meelde. Eelkõige muidugi Ralf Parve filigraanne mälu, mis kakskümmend aastat hiljem on mõnevõrra iseseisvam. Erineval ajal esitatud küsimused kostuvad ju erineval toonil, isegi kui vastuste valik tehakse ühes ja samas mälus. Mõnikord võib inimene imestada, mida ühe või teise asja kohta on aastate eest öelnud. Muu seas, kirjaniku valikul sai nimestikule lisatud ka seitsme kirjandusinimese arvamus tema loomingust. Olgu nad loetletud: Erna Siirak, Ellen Niit, Endel Nirk, Olev Jõgi, Harald Peep, August Eelmäe, Ain Kaalep. Kõik ütlused on kaunilt sõnastatud ja Parve luulet hindavad. Ja siis järgneb 191 lehekülge bibliograafilist materjali tema elu ja loomingu kohta. Kõik aastate kaupa reas. Nimestiku valmimise aegu tuli lugeda määratul hulgal Parve tekste, seega mul mingi ülevaade kirjaniku 1940ndatel ja 50ndatel ja hiljemgi lausutud sõnadest ja mõeldud mõtetest peaks olema.
Parve sai oma pika eluea tõttu võimaluse kõnelda uuesti sellest reetmise, nuhtlemise, alatuse, hävitamise, hullumeelselt kirgliku süüdimõistmise ajajärgust. Kunagi meenutavad tänased 30- ja 40aastased, ja vanemadki, oma aega, mil nende sõnadel ja tegudel oli võimu ja jõudu.
Ja ehkki ma võtsin päris sageli esimese lugejana Rahvusraamatukogus leiduvaid 1940ndatel ja 50ndatel trükitud luulekogusid kätte, lõikasin nende kolletuma löövaid lehti lahti, pole minu eesmärk anda ülevaadet nende aastate kirjandusloost, vaid põgusalt tutvustada Jaak Urmeti vestlusi Ralf Parvega.
Kõigepealt kinnitab Parve jutt, et ajakirjanikud pole kunagi ajaga rahul, see aitab ehk mõista tänaste kirjutajate käitumist ja sõnavara. Üllatusin, et lk. 43 kasutab Parve endiselt halvustava tähendusega mõistet „emigrantlik kirjandus”, sest pagulastele andis ta ammustel aegadel ülikarme hinnanguid. Urmeti intervjuusid „Loomingust” vaheaegadega lugedes, jäi prevaleerima pehmem toon, tagasihoidlikumad varjud ja varjundid. Kokkuvõetult raamatukaante vahele, tundub mulle, et Parve leiab õigustavaid sõnu küllalt osavalt, oskab end varjata faktide taha ja leiab isegi võimaluse lk. 97 viidata, et on nt. Jaan Krossi suutnud toetada. Suurepärane! Varjundina näen eneseõigustamist! Ja need Helmi Mäelo pisarad lk.42... Kuid keda need alltoonid üldse enam huvitavad. Lugesin uuesti üle Lilli Prometi „Andmed säilinud muinsusvara kohta” (Sirp, 17. aprill 1953), kus samanimeline reporter kirjutab oma töövisiidist Viljandimaale, ühte alevikirikusse, koos seltsimees Arnussoni (N. Andresen) ja kirjanik Tuulemaaga (Fr. Tuglas). Kas see ikka on jutustus (lk.165)? Jaak Urmet oleks võinud lugemise kergendamiseks mõne selgitava allika juurde lisada, nt. mis juhtus pärast kirjutise ilmumist? Kohati võib Parve meenutuste põhjal aimata, et mitte ainult Johannes Semper ei arvanud Eestiga toimunu kohta - „Juhtus nii!”, vaid ka ta ise jagas sarnast seisukohta. Kui teeklaas läheb kildudeks, öeldakse - juhtus! Riigi hävitamise puhul kasutatakse teistsuguseid väljendeid, ilmselt toona neid keeles ei leidunud... Ja viimaks lausub Parve lk. 192 : „Ju ma siis kellelegi kunagi halba ei teinud...” Vahest ei teinudki, aga pole kuulnud, et keegi nendest Metsakalmistul puhkavatest, kellest Parve räägib, oleks oma eluajal lausunud, et tegin kurja küll, andestage!
Töötasin Kalju Ojaga aastaid ühes asutuses, raamatukogus, olen temaga juttu ajanud, aga minule oli ehmatavaks üllatuseks Andres Langemetsa viide („Looming” nr. 3) nende koolivendlusele ja Ralf Parve võimalikule jälgimis- või jälitamistegevusele.
Hea, et Urmet ja Haug esitasid korduvad küsimusi, nii saadi enamasti ka korduvaid samasisulisi vastuseid, mis ühtlasi näitab, mis rääkijal meelel ja südamel. Heast mälust nagunii. Ühte ei suutnud Parve jutt mulle selgeks teha, keda kujutas endast esseer Johannes Semper?
Kindlasti on Ralf Parve „Minu aeg” mälu raamat. Hea, kui nooremadki seda sirviksid, loetu üle natukenegi mõtleksid, uskumine ja mõistmine on juba teine asi. Mida rohkem me erinevaid autoreid, mälestusi-meenutusi kuulame, seda kergemaks võib muutuda isikliku arvamuse kujundamine. Seda paremini tajume, milles me enam eksida ei tohi. Seekord tsiteerin lõpetuseks hoopis Ralf Parve luuletuse „STOP, EISENHOWER! aastast 1952: ”Hüäänid / seal mere taga / võivad ulguda üht ja teist, / Eisenhower kõneles aga / Baltimaadest - / see tähendab: meist. / Ta apla kiskjana raevuhoos / suust välja pritsis kõik süljega koos / ja, näe, juba mõtteis sel hetkel / kui ristisõitja / ta oligi retkel... / Ma kujutlen: / hambad ristis / maakaarti põrnitses ta, / pöidla Eesti kohale pistis: / „Haa! Väikene, võrratu maa!” / Ta pilguga Tallinnas lonkis, / mööda Eestimaad kärsaga sonkis, - / ... kuid ainult kaardil / sündis kõik see, / et oli ta päralt / ENSV...! / Stop, / kindrali kängunud aju! / Kaart on kaart / aga maa on maa! / Ega sülje ja sõnade raju / riike maakaardilt pühkida saa. / Teie, hüdropea, / teadke, et Eesti / pole ammugi tilluke / „puhverriik” – nii et dollari eest / osta ära see kamarakilluke...”.
Kuigi kirjanik vastab küsijale, et tema mälestused eelmise vabariigi aegsest Tallinnast on ilusad ja head, (lk.23), siis oma luulega ta seda küll ei julgenud kinnitada.
Kõigele vaatamata tuleb okupatsioonis elanud meeste-naiste tegemisi rahulikult võtta, kuid siiski hoolsalt mällu salvestada. See kõik nõuab meeletult tolerantsust, mida mul endalgi alati piisavalt ei jätku, ent ühte tuleb arvestada, aeg ei jätta meid kedagi enne, kui on kätte saanud.

Herta Müller. Hingamise kiige.

2011-03-23T12:38:00.007+02:00

Kirjutan rumeenia-saksa kirjanikust Herta Müllerist erandkorras, tema tuleku puhul Eestisse. Kohtumine lugejatega toimub Goethe Instituudi kutsel 16. aprillil Rahvusraamatukogus. Ent ühtlasi soovin osutada tema sõna väele, sügavale kirjanduselamusele, mis tekkis Nobeli kirjandusautasu pälvinud romaani „Hingamise kiige” (e.k. 2010, tlk. Tiiu Relve) lugemisel. (Eesti keeles kasutusel ka tõlkevariandid „Hingekiik”, „Hingetõmbekiik”, „Lõõtsutus”.)

Herta Müller (sünd. 17. aug. 1953) on pärit Edela-Rumeenia Banati piirkonna švaabi murdeala saksakeelsest külast Nitzkydorfist. Põllumajandusega tegelevate vanemate kodus polnud kirjaniku sõnutsi ühtegi raamatut. Ta on õppinud Timisoara ülikoolis germanistikat ja rumeenia kirjandust ning töötas Rumeenia masinaehitustehases kasutusjuhendite tõlkijana, kuni oli 1987. aastal sunnitud poliitilistel põhjustel, salapolitsei surmaähvarduste tõttu, sünnimaalt lahkuma tollasele Lääne-Saksamaale. Üheks põhjuseks ülikooli ajal sõnavabaduse eest võitlevas rühmituses osalemine. Järgnenud jälitustegevusest, ühiskonnast väljatõugatusest, töölt vallandamisest, mõttekaaslaste saatusest ja kodust lahkumisest kirjutab ta autobiograafilises romaanis „Südameloom”, mis on ilmunud 1994. aastal (e.k. 2010, tlk. Vilma Jürisalu). „Pakkisin oma mineviku kaasa, kui lahkusin,” on ta öelnud. Traagiliseks muutis kirjaniku elu kahtlustus Securitatele töötamises. Oma intervjuus on Müller väitnud, et kuigi ta oli kaastööst julgeolekule keeldunud, hoiduti temast n.-ö. kuulduse tõttu Rumeenias eemale, kuid ka Saksamaal ei usaldatud teda täielikult. Nii tõugatigi inimene üksindusse, kus ta hakkas kirjutama, et ennast mingil kombel aidata. Seega kujunes diktatuurikogemus oluliseks tõukejõuks tema kirjanikuks kujunemise teel. Enda sõnutsi tunnetas Müller surmahirmu repressiivaparaadi ees viisteist aastat. Kodumaatuse teema on vaevanud Müllerit mõlemal maal.

Herta Mülleri kirjanduslik debüüt oli 1982. aastal. See oli idüllivaest külaelu kirjeldav jutustuste kogu "Niederungen" („Madalikud”), mille tsenseeritud variant ilmus Rumeenias, algtekst aga 1984 Saksamaal. Paljud kirjanduskriitikud hindasid tema esimest teost kõrgelt. Kokku on Herta Müller avaldanud üle 20 raamatu. Enne Nobeli preemiat on teda pärjatud Kleisti, Joseph Breitbachi, Ricarda Huchi, Franz Kafka ning Würthi Euroopa kirjanduse auhinnaga. Tema loomingut on tõlgitud vähemalt 24 keelde. Rootsi Akadeemia nimetab Müllerit kirjanikuks, kes „poeesia tiheduse ning proosa otsekohesusega kirjeldab kodumaatuse maastikke”. Tema üks kirjanduslikke eeskujusid on olnud Thomas Bernhard (e.k. 1984 „Külm”, tlk. Toivo Tasa).

Müller on puudutanud oma vaheda keelenoaga tegelikult kogu Ida-Euroopa režiimi, ennekõike mõistagi mõtestanud oma kogemuste kaudu Rumeenias valitsenud Ceausescu diktatuuri. Kõik Mülleri teosed kirjeldavad, kuidas terror ilmub inimese ellu, teda piinab ja hävitab. Sõprus ja vestlused vangielu kogenud rumeenia-saksa kirjaniku Oskar Pastioriga (romaani prototüüp) (1927-2006) ning kodukülast üleskirjutatud küüditamislood kujunesid „Hingamise kiige” põhjaks ja põhjenduseks. Lisaks oli viibinud ka autori ema sõja järel viis aastat sunnitöölaagris. Põhjus: pärast Punaarmee võitu Saksamaa üle, mil Rumeenia valitsus asus Venemaa (NSVL-i) poolele, peeti Rumeenia sakslasi Hitleri tegude eest vastutavaks ja kõik 17 kuni 45-aastased mehed ja naised küüditati kodudest minema. Müller on vestlustes maininud, et neil oli kavatsus taoliste inimeste saatusest koos Pastioriga raamat kirjutada, ent viimase surm tegi kavas korrektiive.

Saksa kriitika ei suutnud esialgu Nobeli autasu määramist mõista, sest Müllerit on peetud monotemaatiliseks, keerulise keelega nišikirjanikuks. Ent Mülleri enda arvates sai autasu teema - diktatuur ja üksikisiku hävitamine.
„Hingamise kiiges” kirjeldatakse Ukrainas asunud Novo-Golovka sunnitöölaagrit, kuhu 17-aastane Leopold (Leo) Auberg mõisteti viieks aastaks. See noor mees jäi minu arvates ellu oskusest mõelda kurjusest ja piinavatest hädadest kaitsvate, lepitavate ja heade asjade kaudu. Ta suutis mõttejõu toel tõusta kõrgemale põrgulikust tegelikkusest ja tajuda elu elatavana, kuigi surnud ta kõrval nägid välja kui kooritud puud. Herta Mülleri kirjanikukeel on erakordselt sugestiivne, ”Hingamise kiige” tegelane ütleb : „On olemas sõnu, mis teevad minuga, mida nad tahavad. Nad on täiesti teistsugused kui mina ja mõtlevad teistmoodi, kui nad on. Nad tulevad mulle pähe selleks, et ma mõtleksin, et on olemas esimesed asjad, mis juba iseenesest järgmisi tahavad, kuigi mina neid üldse ei taha. Koduigatsus. Justnagu oleks mul seda tarvis.” Mülleri keel on pärit Rumeenia Banati piirkonna švaabide arhailisest saksa keelest, mis on säilitanud ürgse kujundlikkuse. Sellel keelel on tõesti maagiat ja võlu, nagu näiteks ka tuntud rumeenia kirjanikul Mircea Eliadel „Jaaniöös” (e.k. 1995, tlk. Riina Jesmin). Mülleri sõnakonstruktsioonid võisid olla tõlkijale tõeliseks katsumuseks, kuid Tiiu Relve on oma tööga imetlusväärselt toime tulnud. Näiteks sõna nahajaluuaeg tähendab Mülleril iganädalast täitapmisparaadi laagrihoovis. „Hingamise kiige” peatükke võib lugeda kui iseseisvaid esseid, nad on eraldi pealkirjastatud ja teevad mingeid kokkuvõtteid ühe või teise märksõna kohta. Herta Mülleri laused on enamasti lühikesed, lakoonilise sisuga, mis ühelt poolt paistavad impressionistlikud, aga on sisult sageli sürrealistlikud. Kujundid on äärmiselt sugereerivad, kohati uskumatudki, ent kui suudad piinavas näljas näha näljainglit ja hallis vedelikus kapsasupi igavikku, lusikatäies supis plekksuudlust, siis mingi lootus ellu jääda peaks tõesti säilima? Enneolematult osav metafooride valdamine ja valitsemine valisid mu mälust välja võrdluse Jaan Krossi romaaniga „Mesmeri ring”. Mülleri romaani vanglat kui proletaarse süsteemi sümbolit, kus eksisteerimist suunasid mõistust ängistav näljatuli, kõrvetav külm, lõputu väsimus, täid, vastuolulisi tundeid sisaldav koduigatsus, mis meeleheite hetkedel võib samastuda vaid näljaga. Öeldu iseloomustamiseks mõned väljanopped n.-ö. sunnitöö poeesiast: „Täimunad on värvitult rivis nagu klaasjas roosipärg või läbipaistvad herned kaunas.” ; ”Aga tema parem silm kiikas minu poole, nii nagu vana siid, kui seda ümber pöörata.” ; „... tunded plisseeritud kui akordioniribid.” ; „Peaõnn võib olla märjasilmne, väänatudkaelne või sõrmiväristav. Aga igaüks neist kolistab otsmikus nagu konn plekk-karbis.” Küsimusele, kuidas tunned end maa all kuuma šlakki tõstes, vastab vang: ”Iga vahetus on kunstiteos.” Laagris meenutab dünamiit jahu ja söelaadimine iluuisutamist! Joodi kivisöeviina! Terve raamat koosneb suuresti sarnastest nõiduslikult mõjuvatest väljaütlemistest. Väljend sunnitöö kui poeesia võib näida halvav, aga seda on Mülleri loomingust kõneldes kasutatud. Ükskõik, kui kohutavas seisus ka Leopold Aubergi kehaline jõud oli, ta valitses oma vaimu ja see omakorda tagas süsteemist üleoleku. Kuid sünge iroonia peitub selles, et temalt suudeti ära võtta tunne, mida nimetatakse koduigatsuseks.
Kui lugesin Ene Mihkelsoni romaane „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, oma rahva mälu ja mäletamise tragöödiat, tundsin hõõguvaid käsi oma kaelal pitsitamas, nüüd mingit kangestust ja jäist põlgust kogetud režiimi vastu. Mind on alati huvitanud, kuidas toimub ja toimib vaimne vägivald, „Hingamise kiige” on filigraanne näide sellele vastupanust.

Hirmu ja vaimu mahasurumiste tagajärgi, Ida-Euroopa režiimi üht põhijõudu, ja selle jälgi inimese elujoonel, on kujutanud Mihkelsoni kõrval ka noorema põlvkonna soome kirjanik Sofi Oksanen „Puhastuses”. Mülleri romaanis pole hirmule pühendatud eraldi peatükki, kuid selle üht võtet kujutatakse pealkirja all „Mustad paplid”, kus ööl vastu 1. jaanuari kamandati mehed valjuhääldi kaudu välja rivisse, vangide arvates mahalaskmist ootama: „Kui tahad oma surmahirmu alla suruda, aga ei pääse sellest, lülitub hirm ümber hurmaks. Ka jäine külm, milles ei tohi end liigutada, luiskab õudse leebeks.” Neid ei lastud maha, vaid neile „kingiti” pühade puhul öötäis hirmu, sundides jäisesse pinnasesse paplitele auke kaevama, vahisõdurid püssidega kukla taga. Aga hirm on pugenud ka laagrist väljapool asuvasse hurtsikusse, kohaliku mutikese toanurka, kelle poeg saadeti vangiks „lihtsalt” kaebuse peale. Hirm ajas näojooned sassi, vahel vahetatakse hirm aga hullumeelsusega, on kirjas „Südameloomas”. Tsiteerin: „Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses.” Võib juurde lisada, et just taolise režiimi tõttu on jäänud kestma paljude rahvakildude pidetus, paigaotsimine, juurte haprus. Kui Nobeli auhinna pälvinud Herta Müller suudab panna Euroopa suuremad rahvad kuulama variatsiooni stalinistliku režiimi Rumeeniast, siis loetakse ühtlasi kõigi teiste allutatute lugu. Kusjuures kirjanik hoiatab ühes intervjuus Rumeenias säilinud salaluurejäänuste eest, kes on vahetanud küll nime, aga kasutavad hästikohandunud meetodeid ja endisi julgeolekus tegutsenud persoone! Me ise, eestlased, kipume vahel tegema tõredat nägu, kui okupatsiooni kannatustest belletristikas kirjutatakse, lisades, et kõik ikka polnud päris nii..., või kordame enesekaitseks, peame seda teemat raskeks. Mõistagi on igal inimesel oma individuaalne hirm, aga see kuulub rahvaste hirmude üldkatlasse, seda ei peagi alati teistega võrdlema. „Hingamise kiige” on jõuline süüdistuskõne kogu kommunistlikule terrorile, mille kaitseks leitakse tänapäevalgi liiga sageli lamedaid õigustusi.
Hirmust sündinud fantaasiapildid saadavad inimest enamasti terve eluea, nii ka Leopoldi: „Mõnikord ründavad laagriasjad mind mitte üksteise järel, vaid trobikonnana. Sellepärast ma tean, et asjadele, mis mind kollitavad, ei ole üldsegi olulised minu mälestused, vaid ahistamine. Vaevalt jõuan mõelda, et mul olid nessessääris õmblusasjad kaasas, kui sekkub käterätik, millest ma ei tea, kuidas see välja nägi. Lisaks tuleb küünehari, millest ma ei tea, kas see mul oli. Lisaks veel taskupeegel, mis oli olemas või siis polnud. Lisaks käekell, millest ma ei tea, kuhu see kadus, juhul kui ma selle kaasa võtsin. Esemed, millel minuga mingit tegemist polnud, otsivad mind. Nad tahavad mind öösel küüditada, tahavad laagrikoju tagasi viia. Kuna nad tulevad trobikonnana, ei jää nad ainult pähe. Mul on maos surve, mis tõuseb suulakke. Hingamise kiige käib üle võlli, pean lõõtsutama. Selline piikammnõelakääripeegelhari on koletis, nagu nälg on koletis. Ja asjade kollitamist poleks olemas, kui poleks olnud nälga kui asja. Kui asjad mind öösel kollitavad ja mul õhu kõris kinni pigistavad, kisun akna lahti ja pistan pea välja. Taevas seisab kuu nagu klaas külma piima, see peseb mu silmi. Mu hingamine leiab jälle rütmi.”

Kalju Kruusa. Tühhja.

2011-03-16T10:24:00.003+02:00

Nimetet raamatus vahelduvad Kruusa enda luuletused jaapani keelest tõlgitutega. Seega igati hariv! Ükskõik, kui palju ma tänapäevast eesti luulet ka loen, pole ma täpselt aru saanud, milline osa sellest kuulub mõttesügavuselt ning kirjandusajaloo seisukohast ajas püsivaks? Kuna ka Kalju Kruusa on üha sotsiaalsemaks muutunud, siis ilmselt on ühiskonnakesksed, mõistagi kriitilis-vihased tekstid primaarsed? (lk. 67 küsib autor, kas Eestis on juba piisavalt vastik elada, et jalga lasta, ja kas on üldse kohta kuhu kaarega kusta!) Sama kehtib proosas. Ma tõesti ei jaksa enam sedasorti salme lugeda. Ma naudin küll mõnikord sõna- ja tähemängu, aga Kruusa eriline sõnapruuk, tema stiil, ei ole mind ikka veel puudutanud, nagu on vahel kombeks väljendada. Ometi pistan oma nina alati tema raamatusse. Kuid igakord jääb vaevama kerge arusaamatus. Kruusa luuletused on sisult ju lihtsad ning üsna ausad, „Tühhjas” isegi kurvad, kui ta väljendab oma isiklikke tundeid ning vaateid. Sõnastab oma meeleolusid, näiteks rattaga Pääsküla kandis ringi sõites. ( NB! luulekogu „Meeleolu” ilmus 1999.) Mingi uuslihtsus neis peegeldub, kui kasutada kirjanduse hindamisel kasutusele võetud väljendit, teisalt viitavad autori asjatundlikule lugemusele, oma stiili otsimisele. Kõik tundub olevat ajastupärane, ent natuke seatud ja sätitud, ükskõikseks jättev. Võimalik, et Kruusa ei hooligi lugejate arvamusest, vähemalt Pentti Saarikoski luuletuse väännelmä viitab sellele, mulle need read tegelikult meeldivad: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva / see meenutab mulle seent / / mis pistab oma nina / välja maast / mis on parajalt pehme ja niiske / või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele / kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki / mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja”.
Nimiluuletus, üks parimaid algupäraste seas, kõlab aga nõnda: „tühhja et südamesoovid / ei ole halvasti varjatud / vaid vastupidi / nad on hästi avatud/ tühhja et süda / on snoobidele maitsetu / ja tühhja et ta on / keerutajate ees kaitsetu / tühhja et talla alla / alati jäävad / alatuse ja madaluse / kaksiktornid / tühhja et süda on ainuke / loll”.
Kokkuvõtteks: pistke oma nina, olgu ta mis värvi tahes „Tühhja” sisse, seal on üks lugemistvääriv mõte veel, pealkirja all „luuletamine laseb mul elada”. Pealegi, praegu ootab meist igaüks Jaapani sõnumit.Viimane lause võib mõistagi varsti aeguda.

Avo Kull. Haigla

2011-02-17T11:27:00.003+02:00

Järjekordne ENSV-d kujutav teos. Kirjeldus 1970ndate teisest poolest. Jutustus Lõuna-Eesti väikelinnas valitsenud stagnatsioonist, mis üldistab toonast „elutäiust” nii Eestis, kui terves nõukogulikus süsteemis. Taolisi raamatuid ju ikka ilmub. „Haigla” kompositsiooniga on asjad kombes – lugeja leiab romaanist neli massikirjanduse põhielementi: sentimenti, vägivalda, huumorit ja seksi. Kuna ma olin sunnitud elama nõukogude ajas, siis mind sedasorti tekstid enam väga ei huvita, omal ajal sai olmekirjandust väsimuseni loetud. Pealegi, partorgide käitumises ja sõnalises lolluses midagi uut ei märganud. Siiski, siiski, kuulaksin meeleldi nende toonaste kõrgametnike praegusest mõttemaailmast, aga see tundub olevat tabuteema?
Eks ma kergelt ikka muigasin, sest autor on suutnud funktsionääride kõik laused päris täpselt meelde jätta ja kirja panna. Teades seejuures, et nende aastate ajalehed on ju kohustuslikku teksti ääreni täis. Kirjuta maha ja ongi üllitis valmis. Põlvkonnad, kes oskavad täna petta, valetada ja hämada, said 1970ndatel hea kooli - minu seisukoht on, et oskused omandati just toona. „Haiglale" tehti tublisti reklaami, Avo Kulli võrreldi juba Eerik Tohvriga, varavõitu, kuid raske haiguse sissetoomine romaani on küll tohvrilik võte. Banaalsust ja naiivsust on tekstis palju, aga kirjutajat ei tohi selles süüdistada, sest Kulli eesmärk on ju tollele ühiskonnale hinnang anda. Võib-olla isegi hoiatada, vaadake, milleni võib viia mõtete ja ideede tsementeerumine! „Haigla” on paraku liiga pikaks venitatud, kuid romaani algusleheküljed on tõesti mõjusad. Ma pole küll kompetentne hindama, ent näib, et riikliku julgeoleku agenti Armin Raja kujutatakse liialt primitiivse ja napakana, ehk küllap oli temataolisigi. Arvestades, kuidas inimeste hingi hävitati, ei töötanud selles süsteemis pururumalad.
Tuletagem siis meelde: „„Kuhu lauad katame?” küsis Arne. „Ministri käsk oli operatsioonisaali, sünnitustuppa, peaarsti kabinetti ja konverentsiruumi. Nii et igale korrusele üks peopaik. Lugupeetud komisjoni liikmed ei pea viina pärast teps mitte palju pingutama.” Uhkuse- ja väärikusekoorma all vaevalt jalul püsides sisenesid sirgeseljalised komisjoniliikmed. Ukse juures nad seisatasid hetkeks ja vaatasid ümberringi, veendumaks, et nende ainulaadse ja kordumatu isiku saabumine on seisusekohast mõju avaldanud. Kohalolijad tõttasid neid tervitama ja kerge kummarduse saatel kätt suruma. Tähtsate ülemuste edevus ja eneseimetlus sai lisa aukraadilt alamate ametnike truualamlikust koogutamisest. Komisjoni avadefilee võimsaks finaaliks kujunes partei rajoonikomitee esimese sekretäri Vaike Marani ja minister Mati Parkeri saabumine. Jutuvada liftihallis vakatas kui lõigatult. Esimene sekretär noogutas kõigile tervituseks. Tema karusnahaga ääristatud tumehall talvemantel äratas tähelepanu isegi niisuguses paljunäinud seltskonnas. Raha ja kallist karusnahka poldud selle loomisel kokku hoitud. Riietus oli efektne ja rikkalik, sellest vaatas vastu toredus ja eksklusiivsus. Minister kandis samuti karusnahaga ääristatud pruuni seemisnahkset kasukat, mida venepäraselt dubljonkaks kutsuti. Niisugust luksust ei kandnud siin keegi teine./---/”Seltsimehed, täna näitame teile uut haigemaja, mis on eeskujulikult ehitatud ja tänapäeva moodsa meditsiinitehnikaga sisustatud. See avab meie töötavale rahvale uued, enneolematud ravivõimalused. Palun tutvuge majaga ja andke oma hinnang ehituse kvaliteedile. Kui leiate mingeid puudujääke, andke neist kohe teada ja meie tublid ehitajad likvideerivad need välgukiirul."”
Neile, kes ei suuda nii paksu romaani (428 lk.) läbi lugeda, teatan itsitades, et poolteist maapinnast allapoole jäävat korrust olid veel ehitamata, ja vahepeal see naljaga pooleks ehitatud hoone lausa varises, ent sest polnud midagi. Viina juuakse selles raamatus roppu moodi. Viinaga maksti kõige eest, see oli tasu elusolemise eest, viin päästis ja kaitses, viin tekitas usaldust, andis jõudu, mõtestas ühiskonna kulgemist. Kaine peaga poleks suutnud, vähemalt „Haiglas”, küll keegi toimetada. Huumor, kas pole?! Armini osaks jääb vägivalla demonstreerimine, verdtarretavalt kõlavad püstolipaugud, süütu inimese surm. Laskja enesetapp. Sentiment ja seks käivad tavaliselt käsikäes, haiglat ehitav töödejuhataja Kalvi ja naistearst Tiina täidavad oma kohustused korrektselt, ja romaan oligi valmis.

Krister Kivi. Üksteist

2011-01-14T12:16:00.003+02:00

Tiitellehel on kirjas 11. Järgnevas tsiteeritud katkes avaldub suuresti romaani mõte: „Sa näed seda kõike üleloomulikult selgelt ja mõistad, kui võõras sa endale oled – võõram, kui kunagi enne -, ning ühtäkki mõjub see kummaliselt vabastavalt, sest sa ei hooli enam sugugi sellest tundmatust mehest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Tund aega hiljem marsib too keha välja ja kõnnib miilide kaupa piki jõeäärset promenaadi, olles otsustanud endast välja higistada selle kõik – pohmelli, alanduse, kogu lõppenud suve, võib-olla ka elu enda – ning taas näed sa seda kõike otsekui kusagilt eemalt: üht kõhna, rapsivat kogu, mis lükkab end jõuga läbi tuulest ja heledast oktoobripäikesest, edasi, edasi, edasi, kuni äkki ühe silla all kokku vajub ja kõõksudes oksendab, siis liikumatuks jäädes. Sest korraga on teda tabanud hirm, hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saada surnuks, olles jätkuvalt üksi. Hirm selle ees, et ta on klammerdunud esimese objekti külge, mille pimedas, külmas meres ärgates leidis; mõtte ees, et nüüd tuleb tal lahti lasta ja üksi ujumist jätkata, teadmata kuhu. Hirm selle ees, et ta ei pruugi enam kunagi ärgata kellegi teise kõrval; raev teadmisest, kuidas aeg läheb ja jookseb olematuseks nagu katkisest liivakellast. See õudus tuleb ja peatub ta silmaakende taga, surub oma näo klaasidele lähemale, avab hambutu suu ning hingab. Kuid siis on viirastus läinud; ja sa ajad end huuli pühkides püsti, põlved kruusatolmused, südame pekstes.”
„11” mõjub kui spliini ülemlaul, põlvkonnakroonika ehk romaan. Kõik näib olevat olemas, igapäevasest elust ent ei piisa, tuleb minna kaugemale, otsida elamise tarvis uusi tähendusi ning tõlgendusi. Maailmakodanikutunne pole sugugi kerge, elu hotellist hotelli või üüritoast puu alla, rannale, lennukilt teise, mingi nimetu igatsus turjal. Seisan silmitsi omamoodi põlvkonnadraamaga, inimes(t)ega, kes suhtlevad SMS-i kaudu, otsivad armastust messengerist, kellel on ühised suhtlusteemad, nt. ingliskeelne laul, mõned tsitaadid ühest ja teisest suust või väljaandest. Niisugune see moodsa aja sisu juba on, räägitakse kõigest ja mitte millestki, pealiskaudsus pea kohal kõrgumas. Naised võivad juua rummi ja mehed kanda punaseid kontsaga kingi. Kogu elu on valatud pisikesesse mobiilikastikesse. SMS-ist näed ise oma pisaraid, teised mitte. Tunded, eeskätt armastus, on markeeritud vaid suure tähega, kes tegelikult N-i või D-e taga peitub jääb selgusetuks. Ei kuuluta kuhugi, kõik on tegelikult võõras, ja ka ise oled kõigile ja lõpuks ka endale tundmatu. Ma natuke pelgan tegelasi, kes kõnelevad endast ainsuse teises pöördes, st. sa-vormis. Paistab, et eesti nüüdisromaan tegeleb üha süvenenumalt eksistentsi otsimisega, ja enda õigustamisega suures üleilmastuvas ruumis. Võõrandumine, millegi otsimine, mingi arusaamatu väsimus, vastukaaluks ja tasuks üksindus. Närvilisus, mis võib vihaks muutuda, pulbitseb naha all, sest keegi ei hooli sinust. Kummaline, et romaani vaade on tulevikus, aastas 2011 (ilmunud 2010), siit vahest pealkirigi.Ent mõistel ÜKSTEIST on mitu sisu. Ma pole kindel, kas sain sõnumist ikka õigesti aru. Kui ma ütleksin, et ma ei mõista Krister Kivi raamatust kõike, siis see ei tähendaks midagi, sest „11” polegi minu jaoks kirjutatud.

RAHAST

2011-01-12T14:27:00.001+02:00

Eelmisel nädalal küsiti minult suisa mitu korda, kuidas meie (uut) raha nimetada ja kirjutada.
Segadust võivad tekitada igasugused imelikud seigad. Kui alustame kroonist, siis kirjutati mõnikord krooni asemel EEK ka sinna, kuhu seda vaja polnud. Sealt läks edasi veel veidram kasutus, sest mõni tahtis ka rääkida eegist või koguni eegust. Et midagi uut on raske välja mõelda, siis on sama juhtunud euroga. Tahetakse kirjutada EUR ja rääkides käänata seda eur : euri. Puudub veel see, et mõni tarkpea hakkaks hääldama inglise keelt mugandades juurö või vene eeskujul jevro.
Asi tegelikult väga lihtne: oli kroon, nüüd on euro. Kui aga on tegu valuuta märkimisega (ja ainult siis!), siis oli EEK ja nüüd on EUR. Kasutatakse näiteks siis, kui tahetakse näidata USA dollari (USD) ja euro (EUR) kurssi. Pole mitte mingit põhjust neid suurtähelisi lühendeid ega ka euro lühisümbolit kodumaises tavatekstis pruukida.
Hinnakirjas võib ju lühisümbol olla, aga lihtsam on anda hinnad tulbana ning kirjutada päisesse vaid üks kord euro (kodumaal) või EUR (kui suhtleme välistellijaga). Ja veel üks meeldetuletus: Eesti keeles on eurode ja sentide (ja ka kõigi teiste selliste rahaühikute) vahel punkt, mitte koma. Kui tahetakse aga midagi protsentides väljendada, siis seal on endiselt koma. Suvaline näide, millel ei pruugi olla õiged numbrid: leib maksab 1.20 eurot, mis on 7,2% rohkem kui nädal tagasi.
Lõpuks mõiste, mis on uue rahaga seoses usinalt kasutuses: summa ümardatakse, ümmardada võite kedagi kena inimest, kui tahate.
Inna Saaret

Rein Põder. Unustatud

2011-01-10T11:37:00.003+02:00

Tõeline, sõna otseses mõttes klassikaline romaan, mis täidab soliidsel tasemel oma žanri nõudeid. Neid ei ilmugi enam nii sageli, igatahes rahvaraamatukogud võivad rahuliku meelega seda kõigile soovitada. Mõnele varasemale romaanile mõeldes tuleb meelde, et kirjanik Rein Põder on keeranud tundeelu kirjeldades vindi veidi üle, mis inetu väljend minult, aga seekord on kõik kaunis tasakaalus. Nooremaid põlvkondi huvitab meie ajalugu ehk vähem, aga kolm teekonda on täpselt doseeritult, ja ühtlasi põnevalt kujutatud. Niisiis teekonnaromaan, nagu autor on ka tiitellehele lisanud. Täpsemalt põgenemisteekonnad, kuhu Teise maailmasõja käigus on sunnitud asuma fotograaf Richard Klinkmann, üks eesti naine Ellen koos tütardega ja grenader Kalju Illa. Nad liiguvad Saksamaa suunas erinevaid teid pidi, kuid suurt kaotust aimavale maale lähenedes toimuvad mõned kummalised, ent intrigeerivad kohtumised üksteisega. Kus need kolm teekonda kord siis lõpevad? Lisan vaid ühe täpsema teate, et Kalju käsutatakse tagasiteele, põgenemiskatse rongist küll õnnestub, aga kodulinnas leidub äraandja. Järgmine tee viib traataia taha, Komimaa metsadesse tööle, kuid ühel päeval jõuab ta siiski Tartusse tagasi. Siis on aga reetja oma eluga juba ise lõpu teinud. Ülejäänud teeliste kohta on kasutatud aastakümneid väljendit pagulased. Romaanist leiab ka viite pagulaskirjanikule Gert Helbemäele, kelle saatuslik pääsemine uputatud laevalt nimega Moero, võis anda inspiratsiooni Rein Põdrale, sama laeva kasutamiseks oma raamatus. Ellen pääseb Moeroga üle piiri, tema mees võis aga just sellega uppuda. Iga lugeja võib romaani pealkirja omal kombel lahti mõtestada, ise jagan muret, et uued elunõuded sunnivad meid mineviku unustama. Kuid seda me ei tohiks endale lubada.
Seistes silmitsi vene sõduri Sašaga, lihtsa tšehhi talunaise vägistajaga, mõtleb Kalju: „ Kuid samas manitses sisehääl, mida ta oli õppinud endas kuulama, seda teps mitte tegema. Mäletad, sa oled seda viha juba kord läbi elamud? Aga sa ei saavuta sellega mingit kättemaksu ega õiglust. Sõda ongi selline õudus, mis hakkab oma esimesest ohvrist peale looma uut julmust. Ja nii võib see kesta lõputult. Ometi, inimene peab suutma ükskord sellest ringist välja murda. Jah, kui sa nüüd lööd selle poisikeseohtu vägistaja ja pealegi poolpurjus mehe uimaseks ning tirid ta alla jõekese äärde ning lükkad seal vette, lastes jõel viia tasumine lõpuni, ei sünni sellest kokkuvõttes midagi muud kui vaid raskust su enda hingele. (Ei ole koma)Nad tulevad tagasi, nad tulevad hulgakesi ja leiavad lõpuks oma uppunud kaaslase üles. Ja nad teavad, keda kahtlustada. Nad lähevad ja tapavad seal talus kõik maha. Kas sa seda tahadki!? Ja pealegi ei ole see enam tükk aega sinu sõda! kuulis ta toda kainusehäält jätkamas. Nii nagu sinu jaoks, on sõda ka selle poolpoisikese jaoks läbi. Kas sa ei aima, milline kergendus tema sisemuses valitseb. Et ta on ellu jäänud, erinevalt kümnetest oma kamraadidest.”

Miks OMA õilmitseb?

2010-12-09T10:39:00.002+02:00

Kindlasti olete lugenud lauseid, mille koondtüübid järgnevalt konstrueerin.
Poeet kirjutas oma luuletuse. Tüdruk pani oma kleidi selga. Kannatanu jäi oma silmast ilma. Pood teenindas oma ostjaid. Alustage oma harjutusi!
Ehk piisab. Kui neid lugeda, siis tekib tahtmine küsida, kelle siis veel? Oma on kõigis neis lauseis ülearune. On üsna vähe ütlemisi, kus peab rõhutama, et tegu on just selle inimese omandusega. Vahet on lihtne teha: kui püüate panna oma asemele enda, siis saab selgeks, kas rõhutamist on vaja või mitte.
Mõni näide, kus oma on vajalik:
Igaühel oma mure. Võtan süü omaks. Omadega mäel. Omal ajal oli teisiti. Sina kasvata oma lapsi, küll mina omadega toime tulen.
Eriti palju kohtab liigset oma tõlketekstides. Kui natuke mõelda, siis saab aru, miks see nii on. Eesti keeles grammatilist sugu pole, aga näiteks inglise keeles on kogu aeg lausetes his või her ning eestlane arvab, et need peab tingimata tõlkima. Sellele aga järgneb vägisi kiusatus lisada oma ka eestikeelsesse teksti.
Inna Saaret

KUIDAS KIRJUTADA AJAVAHEMIKKE

2010-12-09T10:15:00.001+02:00

See kirjutis sai alguse ühest kuulutuse parandamise palvest. Kui olin vastanud, siis tekkis mõte, et võiksin seda veidi laiemalt ka teistele meelde tuletada. Kellel sellist teadmist tihti vaja läheb, võiksid selle tekstiosa lausa välja trükkida, et oleks kohe võtta, kui tarvis.
Muud kasulikku veel laiemalt lugege Ebeli Pirso päris heast artiklist “Tarbeteksti kirjutamine eeldab oskust” (KoolitusEkspress, 24. jaan. 2008).
Nüüd siis ajavahemikest.
Kuulutuses võivad arvud olla üksteise järel (aga ei pea olema, kui tühikutega variant kena välja näeb), muidu kipuvad jääma üksteisest näotult kaugele, seega: 12.02.-15.03.2010. Kui kuu kirjutatakse numbriga, siis peab selle järel kindlasti ka punkt olema. Kuu nimetuse võib kuulutuses sõnaga kirjutada, eriti kui ühe kuuga tegu. Nii kaob iseenesest ka probleem, et õigupoolest tuleks kirjutada 01.-09.02, mis ei ole kena vaadata.
Tekstis, s.t. lauses peab tühiku jätma kindlasti enne aastaarvu. Muul juhul tuleb "läheneda loominguliselt".
Ühe kuu piires pole tühikut kuupäevade vahele vaja, kuid kuupäevade, kuu ja aasta vahele peaks jääma tühik: 15.-25. 02. 2010, veel parem on sellisel juhul kirjutada kuu nimetus välja: 15.-25. veebruar 2010. Kui järgneb sõna aasta või lühend, siis tuleb ka aastaarvu järele panna punkt: 15.-25. veebruaril 2010. aastal.
Kui on tegu kahe või mitme kuuga, siis tuleks tekstis ka vahed jätta: 15.01. - 12.03. 2010 või 15. 01. - 12. 03. 2010 (nii on täiesti õige, aga see ei näe alati kuigi ilus välja), parim: 15. jaanuar - 12. märts 2010 või 15. jaanuarist 12. märtsini 2010.
Kirjutamisel soovitan hoida alati aktiivsena enteri märki kujutav show/hide (asub kirja suurust näitavate protsentide kõrval vasakul), mis hoiatab ka siis, kui tahate mitu tühikut sõnade vahele jätta. See ei ole üldse haruldane, et teksti sättivate inimeste tööst moodustab suure osa liigsete tühikute kustutamine või puuduvate lisamine, kui autor nendega väga pillav või kitsi on. Aga uskuge, see on väga tüütav ega ole üldse loominguline.
Inna Saaret

LEGENDAARNE SÕNA legendaarne

2010-12-09T09:54:00.000+02:00

Olete kindlasti tähele pannud, kui ülekoormatud on see sõna juba pikka aega olnud. Tarvitseb vaid kellelgi millegagi silma paista, kui ta kuulutatakse legendaarseks. Abiks pakun suvalises järjestuses sõnu, mida sobib selle asemel pruukida. Neid on üllatavalt palju ning tasub ka mõelda, milline tähendus tegelikult välja koorub:
muinaslooline, ebaharilik, enneolematu, imepärane, kuulus, nimekas, tuntud, teatud, mainekas, populaarne, maailmakuulus, tubli, silmapaistev, esileküündiv, suurepärane, imetlusväärne, imeteldav, klassik, elav klassik, kultuslik, teenekas, edukas, andekas, unustamatu, kõrgelt hinnatud, vana hea, armsaks saanud, särav isiksus, liider, igihaljas, parim.
Valige neist iga kord sobivaim või mõelge välja mõni uus väljend, siin pole kindlasti kõik kirjas.
Inna Saaret

Oskuskeelepäev tõi kokku üle sajaviiekümne huvilise

2010-10-29T16:45:00.004+03:00

6. oktoobril peetud oskuskeelepäev näitas ilmekalt, kuidas aasta-aastalt on oskuskeelehuvi kasvanud. Juba kuuendat korda Rahvusraamatukogus korraldatud kokkusaamise juhtlõngaks oli sel korral e-keskkonna mõju terminikorrastusele. Omajagu meelitas kindlasti ajakohane ning pisut ehk intigeeriv teemakäsitus, rääkimata teada-tuntud esinejatest.
Oskuskeelekorrastajail ei ole alati pakkuda n-ö võtmed-kätte valmislahendusi ja polegi see alati parim lahendus, tõdes avasõnu lausudes muu hulgas peadirektor Janne Andresoo ning soovis kõigile mõttetihedat ning sisukat päeva.
Sel korral keskenduti eeskätt arhiivide, muuseumide ja raamatukogude terminitööle ning vaeti e-õppe võimalikku mõju terminikasutusele. Lisaks tutvustati tarkvaralist terminitööriista.
Päeva alustas Rahvusarhiivi arendusbüroo nõunik Hanno Vares, kes keskendus arhiivinduse alusterminitele, tõi näiteid olulisematest mõistetest ning nende seostest valdkonna sees ja sidusalade vahel. Arhiivinduse oskuskeel puudutab loomulikult eeskätt arhiivitöötajaid ja -kasutajaid, kuid laiemalt puutume kokku sellega kõik, seda eriti mäluasutustes töötades, kuid ka igapäevaelus. Lisaks valdkonnalähedasele kasutusalale, on arhiiviterminite selgus ning järjepidevus oluline nii tarkvaraarendajatele kui ka õigusdokumentile loojatele. Terminoloogiline ebatäpsus võib nii mõnelegi tarkvaralahendusele saatuslikuks saada, rääkimata seadustes ja muudes normivates dokumentides vohavast terminisegadusest, mille mõju igaüks, kes rohkem, kes vähem, omal nahal on tunda saanud. Lahendusena käis Hanno Vares välja mõtte, et seadustes tuleks oluliselt piirata terminite sätestamist ning seletamist. Esmalt tundus mõte pisut pentsik, kuid mida rohkem mõelda, seda arukama varjundi võttis. Tõepoolest – kui seaduseloojad pole mingi ala terminoloogiast kuulnudki ega vaevu ka asjatundjatega nõu pidama, tõuseb tühjast tüli rohkem kui vaja.. Mis seaduses kirjas, see on täitmiseks, mis sest, et sageli ei ole üldse võimalik aru saada, millega tegu. Terminoloogidel on siis aga hilja sekkuda. Seega: Hanno Vareselt kõlas hea hea idee, mis vajaks juurutamist!
Teisena sõna saanud Kunstimuuseumi peavarahoidja Mirjam Rääbis tutvustas muuseumide infosüsteemi MuIS-i sõnastikke. Ettekannet jälgides selgus, et tegemist pole siiski sõnastikega nende tavatähenduses, vaid pigem kogusid kirjeldavate andmekogudega. Siiski on pakutav info äärmiselt huvitav ning kindlasti paljudele ka uurimisobjektina vajalik. MuIS-ist on võimalik otsida kõigi Eesti museaalide hulgast, vaadata pilte ning nende kirjeldusi. Siiski on tegevus alles algusjärgus, ning vajab veel suurt pingutust, et andmekogu suudaks rahuldada kõigi kasutajate vajadusi. Väärt algus on siiski tehtud.
Kolmandana võttis esinemisjärje üle mitu aastat Tartu Ülikooli, praegu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, Webmedia vanemanalüütik Veiko Berendsen, kes on vaieldamatult üks dokumendihalduse pädevamaid asjatundjaid. Ajaloolase eriala ning aastatepikkune töö Riigikogu Kantseleis, on kindlasti lisaväärtus. Mainimata ei saa jätta ka kütkestavat õppejõuoskust auditoorium n-ö kuulama halvata. Tihe ning filosoofiliste kõrvalepõigetega ettekanne võinuks kesta etteantud ajast kauemgi – ja ilmselgelt poleks ükski kuulaja toolilt tõusnud. Kokkuvõttes jäi ka Veiko Berendseni jutust kõlama see, et valdkondade vahel tuleb oskuskeele korrastamise ja ühtlustamisega kõvasti vaeva näha. Värvika tsitaadi toel tõdes ta, et ükskõiksus (oskus)keele vastu on kadumas.
Siiski seab päevakava ettekannetele ajapiirid, sestap mindi kohvipausi pidama.
Päeva teist poolt alustas Mainori Kõrgkooli infotehnoloogia dotsent Hurmi Jürjens, jututeemaks e-õppe võimalik mõju erialaterminoloogiale. Seda, et mõju on olemas ja mitte väheoluline, tõestas esineja veenvalt. Kuidas olukorda paremaks muuta, jäi iga kuulaja edasi mõtelda.
Raamatukogutöötajad ja e-kataloogi ESTER kasutajad ootasid põnevusega Tartu Ülikooli Raamatukogu infosüsteemide osakonna juhataja Anneli Sepa ja RR-i normandmete osakonna juhataja Sirje Nilbe ühisettekannet „Millenniumi“ tarkvara eestindamisest. Kuulajad ei pidanud pettuma. Kõnesoleva tarkvara eestindamise üheks eesmärgiks oli muuhulgas ka eestikeelse raamatukogundusliku terminoloogia arendamine. Vastavalt uute funktsioonide lisandumisele on tõlgitud lugejakataloogi menüüd, teated ja lisatekstid. Töö käigus leiti toredaid infosüsteemi funktsioone kirjeldavaid eestikeelseid sõnu. Keerukaks on tõlkimise teinud asjaolu, et eesti keeles ei ole sõnadel universaalset tähendust,nagu nt inglise keeles. Vaatamata tõlkeprogrammi väikestele veidrustele on töö kulgenud tõrgeteta. Nauditavaks tegi ettekande hästi kokku pandud slaidiesitlus, mille põhiautoriks Anneli Sepp ning Sirje Nilbe alati selge, loogiline ning mõõduka huumoriga vürtsitatud esinemismaneer.
Viimaseks ettekandeks sai sõna Margit Kurm tarkvarafirmast Tilde Eesti, et tutvustada tõlkimist ja terminiotsingut hõlbustavat MS Word-i tööriista, mille igaüks endale suurema vaevata arvutisse võib laadida. Lisandmoodul on mugav – termini tõlkevastete leidmine on paari hiireklõpsu kaugusel, moodul on integreeritud igapäevaselt kasutatava tarkvara külge. Peamine võlu on mugavus ja ajasääst, s.t tõlkevastete leidmiseks ei pea otsima paljusid andmebaase mitmest eri kohast. Nii sai sellestki ettekandest palju kasulikku kõrva taha pista.
Päeva juhtis tavakohaselt Hoiuraamatukogu peavarahoidja, ERÜ terminoloogiatoimkonna esimees Kalju Tammaru, kelle karismaatilist isiksust kõigi oskuskeelepäevade õnnestumise üheks pandiks võib pidada.
Ettekanded on huvilistele kättesaadavad Rahvusraamatukogu kodulehel

Tiit Aleksejev. Leegionärid.

2010-10-25T13:21:00.004+03:00

Hiljuti kuulsime, et Tiit Aleksejev sai Euroopa kirjanduspreemia, see tähendab loodetavasti sedagi, et tema loomingut, eesti kirjandust, tõlgitakse ka Euroopa keeltesse. Olen eelmisi romaane „Valge kuningriik” (2006) ja „Palveränd” (2008) tutvustades kinnitanud, et olen ka ajalookirjanduse suur huviline, seega sobib Aleksejevi looming minu kirjandusliku maitsega igati. Tema väljendusstiil ja keel nagunii. Näidend „Leegionärid”, ärge peljake žanrit, see ei häiri sedapuhku üldse, kõneleb meestest, kelle saatus märgistati 1944. aasta septembrikuu päevil. Kes langesid, kes jäid invaliidideks, kes põlu alla. Kellele anti aega... Autor selgitab järelsõnas ajendeid, miks ta on kirjutanud „Leegionärid”. Põhjused, miks lugu topelt korda läheb, on sarnased kirjaniku sõnastatule - keegi on suguvõsas 21. septembril 1944 Porkuni lahingus osalenud.
Tiit Aleksejev edastab belletristika kaudu üht meie ajaloo keerulist sõnumit rahulikult, inimliku mõistmise ja taktitundega. Meie n.-ö. ajaloolist mälu avavad põhiliselt neli meest: kolm langenut, üks sõjast puutumatu. Tekst mahub viiekümnele leheküljele, öeldes draamavormis võib-olla rohkem, kui mõni tuhandeleheküljeline monograafia. Rahvaraamatukogud, ärge unustage seda oma lugejatele soovitamast - koolipoisist vanurini! Kuulakem kõigepealt, mida arvab üks vana mees, sõjast puutumatu siis, toimunust näidendi viimases stseenis: „SUUR-EINAR: Andrei kohta öeldi, et noor mees, kogu elu jäi tal elamata... et mida ta kõike oleks võinud korda saata... no ma ei tea... muidugi olen ma temast kauem elanud, aga kas see on mõni asi, millega kiidelda... kilpkonn elab saja aastaseks... ja krokodill saja viiekümneseks... kas neid peab siis kuidagi kadestama või?... Ja kui ma nüüd omaenda elu peale tagasi mõtlen... Mida mina siis nii erilist korda olen saatnud?... Kõik need järved, mida me kaevasime, on kinni kasvanud... neid ei olnudki lõpuks kellelegi vaja... naisega oleme võõraks jäänud... poegadega samuti... neist ei saa ma üldse aru... ega ma neid väga tihti ei näegi... kaks või kolm korda aastas... Noorem õpib usuteaduskonnas... vanem poiss elab üldse välismaal... pildistab seal ajakirjadele sildu ja sambaid... kõiki neid betoonist jurakaid... ütles mulle: isa, tule Pariisi, näitan sulle Eiffeli torni! (Ägestub.) Kurat, ma võin ise Lasnamäel tornkraana otsa ronida ja sealt alla vaadata, mul pole mingit Eiffeli torni vaja! Ja vaevalt seal Pariisis on midagi sellist, mida ma näinud ei ole! (Rahuneda püüdes.) Ja teinekord tundub mulle, et see, mis mu elus üldse olemas oli... mis seniajani kestab... oligi mu vend... Ja mida vanemaks ma saan... seda lähedasemaks ta mulle muutub... ei lähe päevagi mööda, mil ma tema peale ei mõtleks... Et kuidas ta seal küll oli... ja mida ta tundis... kui ta üldse midagi tundis... Ja teinekord ma mõtlen, et kuidas ma ise tema asemel... (Paus.) Einoh, nemad olid ikka kõvad poisid... mina oleksin kindla peale vedelaks löönud... (Paus.) Ja siis ma mõtlen, et kas sellel Leegioni asjal üldse mingit tähendust oli... ehk veidi oli ka. Võib-olla need mehed võtsid mingit häbi vähemaks... sedasama orjapilku, millest too kagebiit rääkis... kuigi ega me seda kellelegi teisele selgeks ei tee, ainult endale... Aga mõned asjad tulebki enda teada jätta, ei ole mõtet neist laia ilma ette pasundama minna... (Paus.) Ma olen teinekord üritanud poistega sellest kõigest rääkida... vanem poiss ütleb, et teda ajalugu ei huvita... et miks see maa peab kogu aeg ühte jalga pidi minevikus olema nagu kukk sõnnikuhunnikus... (Paus.) Ja noorem poiss on mulle öelnud: ära otsi seda valu. Ära kisu teda üles. Surnud tuleb vabaks lasta, võib-olla nad seda meilt ootavadki. Võib-olla siis sa leiad, mida sa nii väga otsid. (Trotslikult.) Aga kust tema seda teab, mida mina otsin!... Ma ei tea seda isegi! (Paus. Resigneerunult.) Aga võib-olla teab ka, tema on jumalamees, mitte mina... Mina olen maaparandaja. (Seisab mõnda aega.)”
Nõnda kui piinab Ene Mihkelsoni romaanide tegelasi mäletamisvalu ja mingi vaimne jõuetus kõike toimunut mõista, jutustavad Aleksejevi mehedki kohati talumatult keerulistest valikutest, mida aeg oli nende ette seadnud. Kes olid leegionärid Euroopa ajaloos ning kes meie mineviku seisukohalt, ja millise dilemma või vandega nad silmitsi pidid seisma, võiks iga lugeja juba ise avastada. Mida vähem seletussõnu, ümberjutustamist, seda enam pakub tekst ise. Vähemalt „Leegionäridest” kõneldes küll. Teemal võõras munder eesti mehe seljas, on kirjutatud palju ridu, ja küllap kirjutatakse edaspidigi, sest ajalugu liigub ikka veel elavate väsinud ajusoppides. Iga väiksemgi ohe või õhkõrn puudutus äratab meeled ja lööb need pingesse kui terastraadid. Nende meeste hinged ei leia vist kunagi igavest rahu, see ongi üks nende valiku tagajärgi. Kuid toona ei osatud nõnda mõelda, ja praegu ei suudeta tõega leppida.

Ott. Raun. Iseenese väljanäitus

2010-09-27T14:00:00.003+03:00

Kuigi Ott Raunil on ilmunud viis luulekogu, kõneldakse temast kui luuletajast harva. Rohkem on jäänud silma ehk proosa, kuid sellegi lugejaskond pole suur. Viimane kogu on koostatud varasemate „Hobusel on täna sünnipäev” (1973), „Kummelilõhn kirikus” (1991), „Silmlill” (1996), „Kaheks saa” (2002), „Alraun” (2005) põhjal. Kui üldistada, siis „Iseenese väljanäituses”, mis sisaldab luulet aastatest 1965-2005, prevaleerib intellektuaalne luule, mis eeldab mõnevõrra humanitaaralade tundmist, nõnda kui parafraasid ja viited eesti kirjanduselegi. Ent ridadesse on sätitud ka suhtumist poliitikasse, ühiskonna protsessidesse. Ja nõnda kui iga aastaid turjale kogunud kirjanik, mõtiskleb Ott Raungi elu ja surma, armastuse ja aja üle. Hea, et tundeluule näited ei piina lugejat oma trafaretsuse ega sentimendiga. Kas just kõik, aga paljud Rauni tekstid sobivad mulle, neis on kohati peent sarkasmi, (nt. „kaelkirjaku moodi pea”), vaikset nukrust, irooniat autori endagi arvel, sõnamängu, kummalisi detaile. Tõsi, märkasin ka ülesõnastamist, liiga paljude mõtete ühtekuhjamist, teisalt ridu, mis sobivad kõigile mõistetavateks mõtteteradeks: „Aednik laotab aias sõnnikut ja keiser naudib orhideed, / ja lossiplatsil sülelemas vennalikult Caesar Brutust.” („Hamletit mängides”). Kuigi ma pole kõiki Rauni varasemaid kogusid korralikult lugenud, mäletan ammuloetud esikogu nimiluuletust „Hobusel on täna sünnipäev” praegugi, mis nüüd, aastate järel, mõjus hoopis tõsisemalt. Kõik, kellel aastaid juba rohkem kui nelikümmend, võiksid vähemalt selle luuletuse läbi lugeda, ehkki kirjutanud on Raun selle noorena. Loetlen mõned luuletekstid, mida teadagi subjektiivse arusaamaga esile tõstan: „Vana ajalooõpiku asemel”, ”Kasiinos”, „Iga õis puhkab oma vaasis”, „Vananeda on lõbus oi lõbus”, ”Kuidas mõista luuletaja sõnu”, armastusluule näitena „Kuidas ma armastasin Anne-plikat”. Tsiteerimiseks: „keegi pole / mu luuletusi lugenud / kas ma ise olen / võileib suus / näpud arvutiklahvidel / pilk Andres Langemetsa näol / sellesama Langemetsa / kes kunagi ütles / et Guillevic ütles / midagi tuhandeaastasest luulest / aga mida / kes see enam mäletab / kõrva ääres on telefon / ja põlved nügivad prügikasti / kes teab / kas minagi olen lugenud / oma luuletusi” ; „kas kuuled kellahelinat / sääl iidses orus / kus aega vaadatakse /allikavulina järgi / kus varasügisene madu / rändab läbi heinamaa / mida keegi / pole kunagi niitnud / kus lilled nõrguvad pisaraist / mida keegi pole valanud / kus pole ühtegi hingelist / mõistmas / et hing kisendab / sealt tulebki tagasi luule / mis oli peitnud end / lööksõnadesse / roppustesse / kuule / ära räägi”.
On viimane aeg avastada Ott Rauni luule ja teistelegi soovitada.

Lauri Vahtre. Torm

2010-09-15T11:30:00.003+03:00

Uskumatu, Vahtrelt põnevusromaan! Kui näiteks Tiit Aleksejevi spiooniloo „Valge kuningriik” tegevus toimub Euroopas, siis „Tormis” viiakse lugeja Kuubasse ja USA-sse, raamatu lõpus ka eri kohtadesse Euroopas. Stiililt ja teemaarenduselt kaldub vaekauss pigem Aleksejevi kasuks, ent haaravad lugemised mõlemad. Nõnda kui Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist” ja „Ruutuemanada sündroom”. Kui mõelda viimastel aastatel märatsenud loodusjõududele, mõjub „Torm” kuidagi kurjakuulutavalt, isegi ettenägelikult...
Et Eesti riigiametnik, kes elab arusaamatul kombel Lasnamäel?, nimeks Adam Saks, läheb „Tormis” maailma katastroofi küüsist päästma, võib romaani žanrilt nimetada ka ulmekirjanduseks. Kas „Tormi” torm ehk orkaan (viienda või kuuenda kategooria oma) on päris või inimtarkuse korraldatud sündmus? 21. sajand suudab küllap viimastki? Loen: „Taolist rünnakut ei olnud ameeriklased mitte kunagi näinud ega kogenud. Isegi Pearl Harbor tundus nüüd koomilise kõrtsikaklusena. Miljonid inimesed olid otseselt hukkunud, miljonid võib-olla hukkumas, miljonid kodud hävinud, kommunikatsioonid purustatud, tuhanded ruutmiilid üle ujutatud, tuhanded barrelid naftat merre voolanud ja põhjavette imbunud. Kahjusid tuli lugeda mitte miljonite ja ka mitte miljardite, vaid triljonite dollaritega.”
Igatahes sõidab abielukriisis vaevlev Adam eriülesannetega Kuubasse. Havanna ehk Fidel Castro režiim on üldteada, ses mõttes autor midagi juurde ei fantaseeri, ent lugeja liigub hooga koos Adama, Marki (spioon ehk segaduses keerleja temagi) ja Manuelaga peagi edasi Ühendriikidesse. Seal on seis juba keerulisem, uskumatult segane, aga Stirlitzi-tüüpi Adam ja Mark pääsevad sealsestki põrgust esialgu terve nahaga. Vahtre analüütikuvõimed muudavad kirjutatu päris ilmekaks. Mõned sündmused toimuvad kui imeväel. Lõpuks sõidab kangelane, ta pole ju päris lihtne tegelane, kasutütreks „muundatud” Manuelaga koju tagasi, samal ajal pauguvad ümberringi püssid, inimesi langeb siit ja sealt poolt. Kõige hirmuäratavamalt mõjub aga mingil põhjusel nende seiklusrikas teekond Euroopa teedel. Mingil hetkel võib ju ununeda, et küllaltki turvalises Euroopas kaob kord – kohtuvad kaos ja anarhia. Tormist tõusnud kaose on autor pigem seikluslikuks kirjutanud. Kas tõesti suudab loodus tsivilisatsioonile lõpu peale teha? Kuuba muidugi vajaks oma raputavat „tormi”, aga on meil, eestlastel, vaja sinna jälle oma nina toppida? Viimane lauseosa on pigem metafoor, ei rohkemat. Muidugi tegutseb Adam koos teiste karmide meeste, ent julgete naistegagi, nende vastas on sedapuhku natuke nõrgemad, teisel juhul poleks ta Eestisse tagasi jõudnud. Siin ootab teda ees samuti korralagedus. Rohkem siiski isiklikumal tasandil, abikaasa ja lapsed. Nende keerdkäigud.
Lauri Vahtre romaan sobib igas eas ja erineva haridustasemega lugejale. Kuigi globaalse hävingu teemal on varemgi kirjutatud ja filme tehtud, pitsitab omamaine vaade natuke rohkem närvirakke. Võimalik, et meid iga päev ähvardav terrorism suudab kord romaanis kujutatud orkaanist sündinud kaose matkimiseni. Terves ilmas korraga, sest sinnapoole ta vist teel on. Nii et „Torm” on ühtlasi ka ohuromaan. Üks koomilisevõitu stseen teel üleüldisest kaosest puudutatud kodumaale: „Kuule, vana,” ütles Riina. „Las mina korraldan selle asja.” Vastust ootamata tõmbas ta taskust nutsaku, mis osutus kokkukäkerdatud kilekotiks, rebis pesunöörilt paar ettejuhtuvat pusa, toppis need kilekotti ja pidas hetkeks aru. Kuid juba selgines ta pilk, tüdruk tuustis veidi oma seljakotis, tiris sealt välja mobiiltelefoni akulaadija ja toppis kilekotti. Siis leidis ta seljakotist teibirulli, kohendas pusasid ja akulaadijat, nii et juhe kilekotist natuke välja paistma jäi ja teipis kotisuu hoolikalt kinni. „Kuidas on?” küsis ta. „Näeb välja nagu kinniteibitud kotitäis pesu,” kehitas Adam õlgu. „Aga mis sina arvad?” pöördus Riina Manuela poole. „Nagu pomm,” arvas Manuela. „Pomm?” päris Adam üllatuslikult. „Miks ta sulle pommi meenutab?” „Telekas näidati. Seal hotellis, kus me olime. Ameerikas. Mitu korda.” „Näedsa, sina saad asjadest aru,” lausus Riina rahulolevalt. „Nüüd ootate siin ja ei liigu, kuni ma ütlen.” Ta otsis seljakotist musta rätiku, sidus selle näo ette, lisas rätile päikeseprillid, võttis kinniteibitud kilekoti kaenlasse ja kadus. Natukese aja pärast nägid Adam ja Manuela, kuidas ta autode vahelt läbi jooksis, väga pahaendelisel viisil vasakule-paremale vaatas, piiripunkti ukseni jõudis, pambu ukse kõrvale maha jättis ja siis tulistvalu kadus. Loomulikult märgati teda autodest. Hetk kõhklust, siis paiskusid autouksed lahti ja inimesed tõttasid läbisegi välja. See omakorda ei jäänud märkamata piirivalvureile hoone sees. Taas hetk kõhklust, siis andsid niigi narmendavad närvid järele ja piirivalvuridki lahkusid joostes kõrvaluste kaudu. „Nüüd! Otse läbi heki!” kuulsid Adam ja Manuela kiirest jooksust hingeldavat häält. Nad kargasid püsti ja sööstsid raginal läbi sirelite pääsla poole, Riina kannul. Kuskilt kostis kisa ja hüüdeid. Kõlas pauk ja kuul vingatas Adami eest majaseina sisse. Kuid juba olid nad hoones varjul ja jäi vaid sellest läbi joosta, et olla üle piiri. See on halb unenägu, sähvatas Adamilc läbi pea. Kohe jäävad mu jalad nagu vatti kinni ja ma ärkan oiates üles. Või astub meie ette viimasel hetkel mingi sajakilone kapp ja püüab meid paljaste kätega kinni. Ei. Mitte midagi sellist. Nad tormasid takistamatult vastasuksest välja, Adam sasis Manuela sülle ja nad kadusid majade vahele. Nad olid Eestis, kuid sellele ei olnud aega mõelda. „Kes oleks osanud arvata, et maailmalõpp nii totter välja näeb,” pomises Adam, kui nad mingi ilmetu kiviaia taga hinge tõmbasid.” Olgu lisatud, et nutikas Riina on pisitegelane, kellega lõikus Adami tee vaid korraks.
Kuid surma, pealtkuulamist, reetureid ja oma tões veendunud fanaatikuid kohtate parajalt paksus „Tormis” (356 lk.) küllaga.

Chris Kala. Ebaõnnestunud!

2010-09-08T11:43:00.003+03:00

Loomulikult ehmatab viisakas ja kombekas inimlaps seda raamatut lugedes end kaameks või sõnatuks. Vanematel kerkib vererõhk, võib tekkida lämbumistunne. Arvatavasti ei loe siivas inimene seda lõpunigi, kuid mina ei kavatse karmi kohtumõistja positsiooni võtta. Kuna kuulun ealt autori vanaemade põlvkonda, püüan eelkõige mõista, miks Chris oma noore elu müügile pani? Kas suunasid tema ambitsioone tuntud nimede elulood ja -laulud, mida on kõik kohad täis, või ta soovis oma eakaaslaste (elu)rutiini kirjeldada: „Linnalaps nagu ma olen ja kodus üldse ei püsi, siis ei jäägi ju mitte midagi muud üle, kui väljas oma aega veeta. Täitsime rahulikult koos olles neid tühje lünki, mida vaba aeg meile siin ilmas pakub. See on kõige absurdsemalt, kõige tüütum tegevus üldse, kuid ka see käib selle debiilse rutiini alla. Nii siis me tolknesimegi linnas ringiratast, kord Vanalinnas, siis jälle kesklinnas. Kesklinna kaubanduskeskused, poed, riided, raha, söök, jook – see kõik on kuidagi nii ajudele käiv.”; „Kohtusin oma parima sõbraga jälle linnas. See linnas olemine ja üleüldine selle sõna mõiste ja tähendus, viskab vaikselt juba üle. Ma olen seda ilmselt korrutanud Teile siiani nende lehtede jooksul sitaks palju. Kui ma oleksin lugeja, nagu Sina, ilmselt oleks ma selle käesoleva raamatu ammu põlema pannud juba. Kõik asjad seostuvad linnaga, see on absurdselt pinda ja närvesööv. Igakord, kui midagi teha tarvis, on alati linn see pisike ning peamine objekt.”
Meie ees seisab ühe koolipoisi päris karmi lõpuga lugu (seaduse ees kurjategijaks muutumine), variatsioon teemal „musta pori näkku”, ainult et toimetamata ja valusalt tobedate, andestamatute kirjavigadega. Sõnavaraga, mida ei peeta viisakaks, kuid mida kõik vähemal või suuremal määral kasutavad. Erilist ilgust, mida olen märganud tunnustatud kirjutajatel, ma ei avastanud. Kui mõni abivalmis emakeeleõpetaja olekski aidanud Chrisi laused ja mõtted põhikooli keelereeglitesse sättida, poleks see enam nooruki mõttemaailma valitsev lohmakas ja lohakas tekst, ja kogu roppus-räigus oleks arvatavasti võikamalt mõjunud. Võimalik, et Chrisi inspireeris ka Sass Henno populaarseks osutunud „Mina olin siin”.
Minu arvates oskab Chrisi-nimeline noormees üsna hästi oma ümbritsevat keskkonda silmitseda: „Valed uskumused, kombed, tavad – see ongi see tänapäeva maailm.” Ta on vaatamata keelelisele harimatusele suutnud oma põlvkonna, nende nn. Viru Keskuses hängijate vaateid kirjeldada, mis avalduvad tülpimustundes ja mõttetus siia-sinna sebimises, mis omakorda sunnib aina uusi elamusi taga ajama. Avaldub arusaamatus kires kampadesse koguneda, juua ja oksendada. Küllap on nende hinges muudki, suuremat ja sügavamat, sest teismelistest kasvavad ühel päeval ju korralikud issid ja emmed – kodanikud! Nõnda kui eluloonäites ”Musta pori näkku”. Enne tuleb aga läbida noorus - ülimalt keeruline periood inimese elus. Kohaneda suuremate kaotuste ja väikeste võitudega, teha läbi täiskasvanute salapärasesse maailma jõudmise kadalipp. Nad pole tegelikult hullemad, kui minu põlvkonna lõngused või hilisemad pungid ja muud tegelased. Enamasti pigem rumalad lapsed. Chrisi teeb minu jaoks sümpaatseks enesevaatlus: ta pole mingi eneseimetleja, kuid ta ei oska ega suuda veel oma käitumist muuta. Kõige kardetavam iseloomuomadus tundub olevat viha, aga teismeliste vihapursete olemust oskavad vaid vähesed piisavalt seletada. Chris pole klassikaline narkar või joodik, isegi mitte suitsetaja. Poisi 17- sünnipäeval ei pruugita tilkagi alkoholi (lk. 243), see on täiesti ootamatu otsus, kui tead, kuidas põhikoolilõpetajad kevadeti purjuspäi ringi kakerdavad. Vastupidi, ta teeb sporti ja teab, et tuleks korralikult toituda. Kuigi Chris lahkub Lasnamäe koolist (kas põhjuseks oli ikka ainult kirjutamissoov?), ei kahtle ta põhimõtteliselt õppimise vajalikkuses. Tüdruku tähelepanu nimel muutus vahepeal koguni innukamaks õppuriks, ent mingil hetkel saabus murdepunkt. Pole ju midagi komblusvastast, kui üks poiss koos sõprade ja sõbrannadega pidusid peab, vahel ka libastub oma tegemistes ja ettevõtmistes. Siiski oodanuks Chrisilt selgitust, miks ta käib nendel lollidel pidudel, millest ta õieti ei hooli? Äkki ei julge ta heaoluühiskonnavõrsena eirata subkultuuri käitumist, kuigi kirjutab: „Minu ajastu noored võiksid vähem tähelepanu pöörata oma soengutele, keha vormimisele, pidudele, joogile, seksile. Ja lisaks sellele haigele tupsule, mida noored meeletult armastavad oma igemete alla toppida. Padjakest all hoides näevad nad välja nagu jänkujutad, kes igapäevaselt suhu saavad, ning hiljem oma veritsevate igemete üle rõõmu tunnevad.”
Jah, noor inimene tahab olla eriline, paista millegagi silma. Kolab öösiti väljas, ent piiripidamine on selles eas keeruline, pealegi oma vanemate põhimõtetest ja temasse suhtumisest kirjutab napilt. Suudab küll kambas olles alkoholist loobuda, joob aga mõõdutundetult Coca-Colat, teades, et see on mürk. Siin võiks teist korda rumalalt küsida, miks ta end kulutab? Kuigi Chrisile ei meeldi tühi loba ja mõttetu ajaraiskamine, lööb ta ometi oma "kallist aega" nõmedates burgerite söögikohtades laiaks. Samas annab mõista, et vahel loeb ka raamatuid ning vaatab normaalseid filme. Muusika ja LP3-d kuuluvad aga temaealiste staatuse juurde. Moraalilugemine kogu põlvkonnale ei aitaks. Kodu on parim koht, rõhutab ta mitmel korral pärast pidutsemist (lk.118, 307). Chrisi „ebaõnnestumiste” põhjused tunduvad olevat esmapilgul lihtsad, imetletud tüdrukud ei hooli temast vajalikul määral. Lihtsad on need tagantjärele, sel hetkel aga võivad kujundada nooruki edasist elu. Haigetsaamine ongi üks märksõnu, millele ta pidevalt osutab. Kas Chrisi ja tema kaaslaste arusaamad, kombed, kurnavad peod, jõhkravõitu käitumine on põhimõttelised hullemad kui varasemate noorte omad? Ma ei tea, kuid neid endasse imev maailm, sealhulgas räpparid ja nende sõnum, on loomulikult teistsugune. Kas mitte meie, täiskasvanud, pole Viru Keskust „teiseks koduks” valinud noori sinna näilisesse külluse vanglasse tirinud? Meid võiks vähemalt heidutada, et nõnda noorena mõeldakse enesetapule, tuntakse kõigest väsimust: „See hommik oli üsna mõttetu, kuna sel hetkel kui me lahkusime bussiga, kõik ikka veel magasid ja kell oli päris palju juba tegelikult. Jaanipäev möödus Jägala Joal, ning see ei olnudki nii hull, kui arvasin, et see tuleb. Mäletamistväärt osaliselt küll. Bussiga Tallinna poole kihutades, ma ei teinud jälle muudkui, mõtlesin ja mõtlesin. Ma mõtlen üleüldse liiga tihti, minu suured mõtted viivad mind niimoodi hullumajja viimaks. Ma lõpetaksingi ehk seal, kus mulle kohane. Vaatan bussi istmete vahelt esiaknast välja ning ma tunnen, ma OLEN VÄSINUD. OLEN VÄSINUD SELLEST KÕIGEST!”

Lugemisaastast terminoloogi pilguga

2010-08-27T15:25:00.004+03:00

Käsilolev lugemisaasta on toonud raamatu ja lugemise mitmel eri moel taas tähelepanu keskmesse. Teema kehutas raamatukoguterminite andmebaasist välja korjama raamatut tähistavaid termineid – nii liigi, laadi või mõne muu tunnuse alusel kirja panduid.
Aabits, aadressiraamat, aastaraamat, ahelraamat, aimeraamat, ajaraamat, akefaalne raamat, anneraamat, antedateeritud raamat, antikvaarne raamat, armoriaal, fantoomraamat, heliraamat, homiliaar, horoloog, inventariraamat, irdlehtraamat, kirikuraamat, kirjaraamat, rullraamat, ksülograafiline raamat, kukkurraamat, missaal, palmilehtraamat, palveraamat, panoraamraamat, postdateeritud raamat, teadmisraamat, teadusraamat, ribaraamat, tirelraamat, tunniraamat, tähtraamat, voltraamat, voluumen, vigurraamat, viirastusraamat – see on vaid väike osa terminitest, millega raamatutüüpe tähistatud ning mis raamatukogusõnastikus kirjas. Oskussõnu, milles sisaldub sõna raamat või raamatukogu on andmebaasis üle kuuesaja. Kaldun arvama, et kasutame me neist vast kolmandikku – võiks aga märksa rohkem.
Huumoriga pooleks: Bibliofiilid ja bibliomaanid on ilmsesti bibliolaatriast nakatatud, mis muu sunniks neid bibliopoole ja kolportööre külastama. Bibliofoobide, bibliolüütide ja biblioklastide eest peaks aga raamatut kaitsma anateem. Milline väljendirikkus, kas pole? Paari lausesse kammitsetuna küll ülepingutatud, kuid ilmekas näide terminiküllusest. Sobiva konteksti, kus ühte või teist kasutada, leiab igaüks vaevata. Ja kui mõni sõna võõristav või ununenud, tasub raamatukogusõnastikku sirvida.
Et just lugemisaastal tähistame Paul Saagpaku 100ndat ja veel teisegi suurmehe, radikaalse keeleuuendaja Johannes Aaviku 130ndat sünniaastapäeva, on tähelepanu vääriv tõik. Paul Saagpaku suur „Eesti-inglise sõnaraamat“ on tuttav igaühele. Kuigi ilmavalgust näinud 1982. aastal, pakub see keeleabi tänini. Huvitavaid sõnaleide on tulvil raamatuke „Valik vähelevinud sõnu“, kuhu Paul Saagpakk kogus Johannes Aaviku sõnaloomingust selle osa, mis mitmesugustel põhjustel pole tänasesse keelekasutusse jõudnud ja kui, siis vaid mõni üksik sõna. Võinuks siiski rohkem! Kaassõnas on koostaja öelnud: „Loodan, et käesolevast väikesest valimikust leiavad üht-teist kasulikku kõik keelehuvilised, kes oma igapäevases töös tunnevad vajadust nõtkema ning mitmekesisema väljendusvõimaluse järele.“ Soovitan lehitseda!
Lugemisaasta ülistuseks laseks mõtetel veelgi vabamat rada rännata. On ju öeldud, et loovuse hirmsaim vaenlane on norm, sestap imetlen ning austan kirjanikke ja luuletajaid, kes vaimu värske hoidnud ning sõnailu selle täies hiilguses paista lasevad.
Üks mu kolleeg küsis kord üllatunult: „Kas sina loed luuletusi? Sa oled ju keeleinimene, terminoloog!“ See pani mind pikalt mõtlema. Naljatamisi on keelekorraldajaid suisa keelenõidadeks tembeldatud. Kui järele mõelda, pole ka nõiaametil viga midagi, ütleb ju laulusalmgi „...Ah, kui hea on olla nõid, kui sa vaid õppind oled...“, mõttetera ju siingi.
Loomulikult loevad ka terminoloogid, lisaks teadmis- ja teabekirjandusele, luuletusi ning muudki ilukirjandust. See vabastab normide krambist. Igal asjal oma aeg ja koht!
Tänapäeva hullunult kihutavas maailmas on lugemine üks parimaid viise n-ö karussellilt maha astuda ning puhata. Tore, kui jõuaksime nii kaugele, et fraas „pean lugema“ asenduks fraasiga „tahan lugeda“. Lugemine ei pea olema sundus, vaid puhkus. „Aega ei ole,“ öeldakse sageli, „millal ma loen?“ Aeg tuleb võtta ja lugemise luksust hindama õppida. Ikka ja jälle meenub mõttetera, mille on kirja pannud üks minu lemmikutest, Oscar Wilde: „Nad tõusevad vara üles, sest neil on ju nii hirmus palju teha, ja lähevad vara magama, sest neil on nii vähe mõelda“.
Mida rohkem raamatute seltsis veedetud aega, seda vähem on põhjust õhtuti liiga vara magama minna, lisaks ei jää nägemata öised tähesajud ning nautimata kuuvalged ööd – elu on selle võrra rikkam ja täiuslikum. Mõtlemine ei ole vaev, vaid ülim nauding.

Mõnusat lugemist!

Lugemisaasta auks ja raamatu kiituseks

2010-06-29T10:49:00.004+03:00

Ühe lugejana tuhandete hulgas haaran kinni võimalusest ja usaldan teile oma suhtumise raamatusse, loe edasi

VÕRDLUSSÕNAD

2010-06-08T13:23:00.001+03:00

Võiks arvata, et pole midagi lihtsamat kui alg-, kesk- ja ülivõrde moodustamine. Ometi nägin raamatut, mille pealkiri oli “Kõige! Kõige? Kõige!” ning selle all sõnad “raskeim, kiireim, kuumim, pikim, tugevaim, näljaseim” jne.
Siin on pandud kokku liitülivõrde esimene sõna ning lisatud sellele lihtülivõrre, saades topelt võrdluse “kõige raskeim, kõige kuumim” jne.
Lihtülivõrret saab moodustada vaid neist sõnadest, millel on vokaalmitmus. I-mitmusega enamasti probleeme ei teki ning kõik oskavad võrrelda “pikk, pikem, pikim”. Tüveülivõrdes a-, e- ja u-tüveliste sõnade puhul kaob aga üks vokaal ära: “paha, pahem, pahim”. Raskused tekivad siis, kui seda ei tehta. Õiged vormid on olulisim, mitte oluliseim, paksim, mitte pakseim. Kui aga küsite, miks on õige õnnelikem, mitte õnnelikuim, kuigi õige on näljaseim, siis seetõttu, et nad käänatakse eri moodi: õnnelikke, kuid näljaseid. Tuleb välja, et polegi nii lihtne.
Inna Saaret

PIKK VÕI LÜHIKE MITMUSE OSASTAV?

2010-06-08T13:17:00.001+03:00

Kaua kestnud võitlus lühikese osastava eest on uues ÕSis lõppenud mõninga järeleandmisega, sest pikk mitmuse osastav tungib väga hoolega peale ning need muudatused tehti koolilaste hinnete huvides.
Lühidalt öeldes: mõned -ne lõpuga omadussõnad, mida seni lubati käänata vaid nagu tüüpsõna oluline (seega olulisi), on nüüd saanud loa ilmuda meie ette ka (mitte ainult!) tüüpsõna soolane (seega soolaseid) järgi käänatuna. Kui aga mingi vabadus on antud, siis tikutakse arvama, et nüüd on kõik -ne ja -s lõpuga sõnad reegleist priid, kirjuta ja ütle, kuidas tahad. Nii see siiski pole ja lühike mitmuse osastav pole sugugi surnud, vaid on tihti ikka veel ainuõige.
Kõige kenam oleks, et kui on kõrvuti omadus- ja nimisõna, millest üks on vabakasutusega, aga teine siiski vaid ühe võimalusega, kirjutataks mõlemad ühe malli järgi. Väga võõras on vaadata kombinatsioone kahtlaseid hoiatusi või väikeseid linnukesi, kuigi KOKK (keeleliselt on kõik korrektne). Kui aga kahtlete, kas mingi sõna on kahe võimalusega, siis vaadake ÕSist järele.
Inna Saaret

OSAD JA MITMED

2010-06-08T13:13:00.000+03:00

Ma ei tea, kas eestlastel on alaväärsuskompleks, et nad tahavad kõike endaga seonduvat suure ja tähtsana näidata. Sellesse valdkonda kuuluvad ka väljendid osad inimesed ja mitmed üritused.
Õiges eesti keeles öeldakse muidugi osa inimesi või osa inimestest ning mitu üritust. Leo Kaagjärv Eesti Keele Kaitse Ühingust on väga tabavalt öelnud, et osa inimesi on sama kui kott kartuleid või kilo maasikaid. Me ei ütle ju kotid kartulid või kilod maasikad. Kõne all on üks osa, üks kott ja üks kilo, mitte mitu (ja ammugi mitte mitmed). Eriti veidraks läheb siis, kui seda mitmuses moodustist hakatakse käänama või sinna veel midagi ette topitakse. “Suurematele osadele inimestest” ei kõla ju eriti hästi ja on kaheti mõistetav. Paratamatult hakkad küsima, millised siis on väiksemad osad inimestest ehk järelikult inimeste suuremad ja väiksemad osad (jalad, küüned või mis veel?).
Ilmselt arvatakse, et kui oleme osalenud mitmetel üritustel või kunstnik on välja pannud mitmed näitused, siis see on kuidagi suurem, tähtsam ja soliidsem kui mitu üritust või mitu näitust. Jääb loota, et asi ei lähe veel hullemaks ega hakka laialt levima väljendid, mida olen kahjuks juba kohanud: mõndadel asjadel pro mõnel asjal ning enamused liikmed pro enamik liikmeid.
Inna Saaret

Jaak Jõerüüt. Armastuse laiad , kõrged hooned

2010-05-31T14:35:00.003+03:00

Kogu viimane luuletus „Vana maailma kurbus” lubab omal kombel üldistada ja väita, et Jõerüüt on valanud nii enda eksistentsiaalse kurbuse ja armastuse, kui terve maailma armastuse ja ängi, üheks suureks ajatuks olemisvõimaluseks. Luulekogu saadab leheküljelt teise iga rakuga tunnetatud inimelu fataalsus, mis sõnastatud avaridades: „nüüd ma tean, et kõik on üürike, / linnu lend ja inimese elu, / noot ja silp, ja lumesaju LÕPP, / armastuse aeg, mis antud ühes elus.” („Diptühhon”). Ja aastate tarkusega lisanduv teadmine kaduvusest kui paratamatusest (nt. „Saladuste väraval”, „Ei tea”), mis meid, surelikke, nii tihti külastab. Teisalt kinnitab autori elutundmine, et tegelikult on see kõik, mis inimlast maa peal saadab, igavikuline ja kestab edasi. Nii mõnedki tekstid on pühendatud üksindusele: (nt. „On”, „Nähtamatu”, „Õhtupoolik Lätis, Riia linnas”, „Nii nagu alati”, „Päike” jpt.). Nõnda kui on jätnud tark Koguja meile oma mõtted, jagab läbinägeliku pilguga poeet omi, täpselt doseeritult, kuid ikka ja jälle korratavaid sõnu ja teateid ajast, mis on kuulunud temale. Kord halastamatumalt („Apokalüptisch”), kord mõistvamalt („Meie kõik”). Jõerüüdi tekste lugedes peab rahunenud meeli kaasa mõtlema, ja isegi sel juhul ei pruugi öeldust kõike hoomata. Vihje küll antakse: „nahaalune sisemaastik. täis on aja küünte jälgi, / pikki KRAAPIMISVERMEID, arme, mis ei parane. / neljapäevade kõverad armid, reedete sügavad armid, / laupäevade ja pühapäevade võikalt siledad armid.” („Väike, ent ootamatult vana ootaja maastikus ja merel”). Tajub isiklikke tundeid, sügavaid puudutusi, mida autor on kogenud. Midagi ehmatavalt kokkuvõtlikku või lõpphinnangulist peitub ses raamatus. Pühendus annab märku, et see luule on mõeldud tegelikult igale lugejale, kes seda südames soovib, seega meile kõigile. Võib leida ka viiteid kirjutaja diplomaadiametile, aastatele, mil Jõerüüt on osalenud ühiskondlikes sündmustes. Terviknäitena valisin „Paigutub ruumis”: „paigutub ruumis. minugi mujale. saatuse ratas. / kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid. / luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi. / vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude, / kõik lendab tuulde. lihvija lihvib. / Suur Lihvija. / päev, mille hämarusest klantspilte / läigatab vastu – nii mina kirjutasin. Ükskord. / teadmata midagi TÕELISEST PÄEVAST. / teadmata midagi HÄMARUSEST. / luupuru lendab. küünarnukid / ei olegi enam nukid. / teadmata midagi SUUREST LIHVIJAST / kirjutan ikka.” Mõjus ka luuletus „Juhani vana palitu”, kuid jäägu see teile lugeda! Jaak Jõerüüt on kirjutanud mõtteluulet, mis peaks puudutama väga paljusid. Armastuse tunneb igaüks nagunii ära, kui ikka tunneb...

Donald Tomberg. Kazimir, Vladimir ja teised

2010-05-27T14:33:00.003+03:00

Üks mõnusalt isevärki raamat, mida võiks nimetada lihtsalt mõtete mõlgutamiseks. Siin kohtuvad veidrikena näivad mehed ja aeg. Absurd vaatab silma, kuid mind võlub mees, kes tahab lennata – Kazimir nimeks. Lennukit tal vaesekesel pole, aga ka tahtmine võib õhku tõsta! Kõik tegelased puudutavad korraks üksteist, ja siis lähevad nad ise või läheb aeg oma teed. Kes sellest aru saab? Leheküljel 29 tõdeb autor ise, et lugejad, kes peavad tema raamatut hüplikuks, hajusaks ja segaseks, on arvanud õigesti ja et niisugusena lugu ka lõpeb. Autor kinnitab, et ei teagi, millest õigupoolest kirjutab. Nii palju ma siiski taipan, et Kazimir ehitab lennumasinat, millega viimaks või siis kohe alguses lendu tõuseb, võta nüüd kinni, millal see õieti toimub? Aga stardikoht asub igal juhul Valdeku poe juures. Pidevalt nohune, miinus nelikümmend kuus prille kandev Vladimir seab aga sagedasti malendeid lauale. Siis on veel tegelasteks, nendeks teisteks siis, nimeta noormees, kes armastab pikajalgset tüdrukut ülikooli esimeselt kursuselt, ja alustab iga päev uut elu. Kindlasti väärib märkimist tagasihoidlik, tõlkijana leiba teeniv Maarja Jakovlevna, kelle põranda all krabistavad hiired sunnivad naist üha sagedamini jalutuskäikudele. Üksildane uitaja Maarja tunneb igatsust aga millegi suure ja ilusa järele, ja selleks võiks olla Kazimir! Äärelinnas, Maarja lähedal elav luuletaja maadleb aga eleegilise distihhoniga, mille kaudu püüab edasi anda inimisiksuse kordumatust. Luuletaja leiab seltsiliseks prostituudi, nii et rõõme ikka jagub... Kahe meestegelase kohtumised on omaette vaate- või kuuldepildid, mida lugeja võib nautida küll. Tombergi raamatut tuleb lugeda lapsemeelse siiruse ja usuga ning suurte sisuliste ootusteta. Vaid siis tunnetad naivismi, koomikat ja tõsist traagikatki, üksildaste hingete otsimisvõimet ja lahtilaskmishirmu. Üks katke: „Imepärane kohtumine Kazimiri ja Vladimiri vahel leidis aset kell kuus õhtul. Vladimir oli ostnud uued saapad ja oli nendega ühte lompi roninud, et näha, kui kaua uued saapad vett peavad. Vladimir viskas jala üle põlve. Kazimir katsus meenutada, kui kaua ta juba on lombis seisnud. Vladimir nõjatus pingi seljatoele. Kazimir luges mõttes numbreid. Vladimir oli niisama. Kazimir lasi ajal veereda. Möödus aeg. Siin-seal toimus midagi, sekundid tiksusid maailma ajalukku. Vladimir pani suitsu ette ja kohendas prille. Kazimir ootas. Vladimir lõpetas sigareti. Kazimir ootas. Vladimir otsis taskust mütsi. Kazimir tammus jalalt jalale. Maailma ajalugu täienes rahulolevalt kõige sellega, mis temas ikka on toimunud, mille olulisemad hetked aga mööduvad ikka just nagu märkamatult.”
Kuigi mulle isiklikult meeldis väga ühe kastanimuna saatuse kirjeldus siin ilmas, jääb see teile nautida, sest tsiteerin hoopis mõtte, mis ehk suunab rohkem lugejat raamatu poole: „Kazimir tõusis lendu Valdeku poe ees. Siinkohal võib küsida, miks Kazimir lendas? Võib ka vastata. Kazimir lendas, sest see oli tema jaoks tavaline. Lennates üle linna vaatas Kazimir tänavaid ja maju ja mõtles sellest, et kõik kord kaob. Ja Kazimir oleks tahtnud midagi teha, kõige kadumine peatada, aga Kazimir ei teadnud, mis see täpselt peaks olema, mida teha, ja kui Kazimir selle üle mõtles, ei tulnud talle ka midagi tarka pähe.”

Lauri Sommer. Kolm yksiklast

2010-05-21T10:08:00.003+03:00

Kolm lugu ja ühtlasi saatust: „And”, „Sisepiiril”, „Hilised lemmehelbed”. Lugemiselamus, mis jääb kauaks meelde. Kolm üksiklast, kolm tundlikku meelt. Ühelt poolt inimese soovid ja unistused, teisalt halastamatu aeg ja reeglitega reglementeeritud ühiskond nende vastas. Esimene tekstidest jutustab külaravitsejast, setu naisest Darjast, teises on keskseks karakteriks noorelt surnud trubaduur Nick Drake ja viimases teoloog ja luuletaja Uku Masing. Lauri Sommeril on õnnestunud need erandlikud indiviidid, harimatust külanaisest erudiidi Masinguni ülendada sõna kaudu vaimuväelt suureks, kuid samas jätta neile inimliku olemise koos nõrkuste, ent tugeva iseteadvusega. Tuntumal kolmest nimest, Uku Masingust, on igal lugejal oma ettekujutus. Minu üllatuseks kirjeldab Sommer paljude põlvkondade üht iidolit täiesti maisel tasemel, keskendudes vananeva mõtleja lembetunnetele. See tekitas minus uue huvi Masingu luule vastu, mille suur imetleja pole ma kunagi olnud. Näite valisin Darja kohta: „Läks nii, et ta jäi teistest natuke eraldi. Tema juhatajad olid hääled. Vahel tundus, et need on pyhakud – Petra ja Päätnits ja Pyha Maara. Ja mõnikord Porka kah, aga tema toon oli nyyd noore mehe oma, nagu elaks ja õpiks ta kusagil teisal ja kasvaks temast kiiremini. Nagu juhuslikult sattus ta seda ja teist saldima. Lausuvad hääled olid tema Seitsme Moosese Raamat. Ytlesid ette, mida ta ei teadnud. Tema tegi teoks, mõtles järele ja laiendas. Aitasid teda taimi, millega yht ja teist haigust välja ajada, või näitasid muud abi, ytlesid tõve vaimu nime. Kui Mihali Martsol oli kaksikutega raske, läks sauna akna taha ja ytles, mis sel hetkel teha. Paabad sees imestasid, et latskõnõ õigesti teadis. Ise alles ronis ju sealt välja. Aga see oli häälte vanem tarkus. Kyla peal liikus mitmeid sõnu, mida öeldi synnikinnituseks ja koolnutõrjeks, vööaluse vea paranduseks, karja kaitseks, äiokammitsa, pininagla või jalanisõrdusõ; kidsi, kõrbatusõ, kadõhusõ, imehtelemise, õhitsõmise ja muude inimese tehtud vaevade vastu. Oma sugulaste kaudu ta teadis neid sõnu kyll, aga need olid veel liiga inimeste omad – pyhakute, Jumala ja igaveste asjade mainimisega tugevamaks tehtud. Hääled ytlesid talle midagi sinna juurde, soovitasid märke, mida ta väitsega soolale kirjutas ja mida välja öelda ei saa, lasid veele ilmuda pildid tekkivast, tehtusse taeva väge, ja kylarahvas pani tähele, et tema lausumise peale paraneti kiiremini. Eks tuldi siis rohkem tema jutule. Et ta on teadja, kes sobib soola peale ja on vigur vee peale. Veest ei jõua ära rääkida, mis temas kõik on. Vesi alustas ju maailma, kirikust ja salaallikalt tooduna leidusid temas kõik väed. Kui ta ristivee klaasi lasi oma taidsa sõrmuse, siis sai vee pinnalt vaadata kaugel viibija saatust. Sool oli teine pyha aine, mis tema käes tegutses.” Kordan üle, „Kolm yksiklast” tasub lugemist, ei nõua ta suurt haridust ega filosoofilisi eelteadmisi. Leheküljel 88 leidub küsimus: „Kus sa end peidad, tõeline elu?”, ehk märkate vastuski!

Siim Kera. Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks

2010-04-13T09:18:00.003+03:00

Tunnistan, et luulekogu oli jäänud kahe silma vahele, aga kui juba välismaal, Struga rahvusvahelisel festivalil algaja autori kogu parimaks kuulutati, siis tuleb asja uurida. Kas Siim Kerast saab klassik? Praeguse põhjal veel seda öelda ei saa, kuid oleme rahvaraamatukogudega n.ö. mõttes kokku leppinud, et noorautorite esimestele kogudele tuleb tähelepanu osutada. Autor väidab, et tema luule on mõjutatud muusikast ja laulusõnadest, mida kuulab (The Smiths, Modest Mouse, Metro Luminal). Mina ei tea nendest nimedest mõistagi suuremat.
Nagu viimasel ajal enamasti, leian sellestki kogust pöörast sõna- ja mõttemängu, nihkes maailmavaadet, teatavat vastumeelsust igava reaalsusega tegelda. Mind huvitavad värsked sõnumitoojad luules, leian sealt põnevust ja teistsugust lähenemist igavestele teemadele, ekstravagantseid kujundeid, pahutsemist, rõvedust ja elu. Mõnikord varitseb oht küll kõigega üle doseerida - aga algus peabki üllatama, kuid seekord jääb minu jaoks just elust puudu. Kuidagi kunstlik, päris oskuslikult kokku seatud või lükitud, mis ei tähenda, et „Me vaatame kuud...” tekstidesse tuleks ükskõikselt suhtuda. Autor kirjutab luuletuses „me kõik oleme luuletused” nõnda: „me kõik oleme luuletused / tühjaldastel lehekülgedel / tolmustel riiulitel / oodates et keegi / mõistaks neid kujundeid / metafoore millest pahatihti / isegi aru ei saa / palun / ära keera lehte”. Need kujundid, kõigist ei saa tõesti aru, võivad olla päris julmad. Nt. „naftatanker”: „naftatankerite hingeelu / merehaigetele meelepärane / grandioosne maailmalõpp / sa reostad ribadeks / ma eelistan põletusmatust”. Kuidas kõlavad „veretõbised maasikapõllud”, „paksud anorektikud” või ”ema, ma olen maailma pikim jõgi”, mis lõpeb ridadega „ mu kromosoomidel / polnud piisavalt aru / et öelda / ema, palun / ema, palun tee abort”. Ma pole isegi päris kindel, kas „krematooriumis töötas mees nimega kalle” ja „akendel on aasade mälu” mõjub ikka sotsiaalse luulena? Öeldule vaatamata koged taas üht mõttemaailma, mis konkureerib kümnete teistega, kes püüavad eesti luuleparnassile jõuda! Kuulakem neid!

KES ON PAŠA JA MIS ON PASHA

2010-03-29T16:15:00.001+03:00

Pühad varsti tulemas ja jälle räägitakse lihavõttetoitudest. Mõnigi sõnasaaja arvab, et lihavõtteks tehtav kohupiimatoit on paša (nii öeldaksegi!). Paljud aga ei taha kirjas tunnistada š-tähte ning kirjutavad selle asemel kõikjal sh.
Mõnel aga on arvamus, et kui s ja h kõrvuti, tuleb alati välja lugeda š. Paša (s.t. kõrgem sõjaväelane või riigiametnik sultaniaegses Türgis) tõenäoliselt pashat (s.t. lihavõtteaja kohupiimatoitu) ei söönud, sest usulised tõekspidamised ei lubanud, aga kindel on see, et neid sõnu ühtmoodi küll välja ei öelda. Kõlaks ju hullusti, kui nakkušaigel oleks ka põletušaav või metšani kitkuks ükšaaval aašeina üles.
Lausa kahju on tegevsporti naasnud iluuisutajast Jevgeni Pljuštšenkost, kelle nime igapidi väänatakse. Eestlased kirjutavad üldjuhul õigesti š-dega, ilmselt muidu läheks väga kirjuks, aga muus maailmas on mindud lihtsustavat teed. Ülilihtsustajad kirjutavad Plushenko.

Sirje Kiin. Marie Under

2010-03-12T09:49:00.004+02:00

Mul kulus raamatuga põhjalikumaks tutvumiseks kolmkümmend kaks päeva, tõsi, päris iga päev ei jõudnud lehekeeramiseni, kuid käsi südamel kinnitan, ma lugesin Underi monograafia korralikult läbi. Olen kontrollinud, st. küsitlenud lugejaid siit ja sealt ning jõudnud järelduseni, et kõik seda ei tee. Ühtlasi kahtlustan, et mõni valju ütlemisega arvustaja pole samuti vaevaks võtnud Sirje Kiini mammutkäsitlusega sügavuti tutvuda. Ikkagi 815 lehekülge, lisaks kasutatud allikate loetelu ja isikuregister.
Igal lugejal on õigus oma arvamusele, ometigi on minu jaoks ehmatav senine põlglik suhtumine väljaandesse, teadagi leidub ka erandeid. Näib, et Sirjet on tahetud tuleriidale visata, kuid Underi loomingu uurijana ei tohiks ta sellest ju heituda. Üheks põhjuseks võib olla kirjutajate maailmavaade, teiseks hindajate kiirustav pealiskaudsus, materjalile allajäämine.
Arvamustest õhkub rohkem suhtumist monograafia autorisse, kui tema teksti. Need, kes valisid või valivad välja vaid Underi eluloolise teekonna ja muu suuremat ei huvita, peaksid olema hinnangutes ettevaatlikumad.
Kõige olulisemaks pean, et nii mahukat käsitlust võivad lugeda ka väiksema kirjandusteaduspagasiga inimesed, ka need, kes kirjandusloolisi kogumikke tavaliselt kätte ei võta. Aastakümnetega on Eesti lugejate teadvusesse kinnistunud kujutlus Underist kui pühakust ja klassikust, nüüd aga korraga teavitatakse, et sarnaselt lihtsurelikele oli temagi hingest ja kehast inimene. Et ta on elanud rikast ja jõulist isiklikku elu. Julgen koguni üldistada - me kohtume monograafia kaudu ühe suure armastuslooga, kuhu kuuluvad küll konkreetsed isikud, kuid eelkõige Underi looming. Meenutuseks, enne kui Under muutus jumaldatud poetessiks, pidi ta üle elama rohkesti alandavaid sõnu oma kriitikutelt, kellest mõnel pole märkimisväärset kohta meie kultuuriloos. Äkki võinuks monograafia karmimad hindajad hädakisa tõsta juba siis, kui Sirje Kiin avaldas ajakirjas „Looming” 2008, nr. 12 ja 2009 nr. 10 väljavõtteid monograafiast? Need ju kompasid omal kombel olukorda, andsid aimu, mida monograafiast võib leida. Miks siis keegi ei osutanud Adsoni märkmetele? Need intiimsushetked pani kord Artur Adson ise kirja, ja neid uuesti tsiteerides ei tee ju keegi kuritegu või pattu. Võiks ju küsida, millist eetikat kannavad need, kes süüdistavad faktide ülekordamisega nende väljatoojat? Inimene, kes avaldas oma arvamuse pealkirja all „Kuidas Under Adsonit magatas” ei riiva Sirjet kuidagi, vaid solvab sügavalt poetess Underit, aga selle vääratuse mõistjad võib-olla alles õpivad lugemist. Teisalt, kui midagi muud lugejale meelde ei jäänud, siis olgu pealegi. Kuna 2002. a. ilmunud väljaandes „Tammsaare elu härra Hansenina” on Elem Treier avaldanud A. H. Tammsaare majandusliku arvepidamise, mis samuti väga isiklik asi, kuigi mitte sedavõrd hõrk materjal kui erootika, siis võib süüdimatult pärida, miks Underit puudutavad märkmed kuuluvad erandlikumasse kategooriasse?
Underi monograafiaga tutvudes saavad lugejad tegelikult ülevaate peaaegu tervest 20. sajandi kirjanduselust nii kodus kui võõrsil. Kuulevad nt. Aleksander Aspelist ja Ants Orasest, Aleksis Rannitist, need on aga tähtsad nimed Underi, kogu eesti kirjandusajaloo jaoks. Sirje Kiin on järjekindlalt rõhutanud, et jätkates Erna Siiraku tööd on tal õnnestunud pärast okupatsiooni jõuda kirjade ja materjalideni, mis aastakümneid seisnud kusagil varjul. Underi käekäigu kaudu peaksid kaasamõtlevad lugejad suutma mõista eesti kirjanduse käekäiku eelmisel sajandil. Seal leidub valusaid detaile..., mõnestki olime teadlikud, ent ikkagi... Eks teadnud minagi natuke Underist, Adsonist, Tuglasest ja teistest Eesti kultuuriinimestest, aga ma leidsin Sirje doktoritööst kümneid pisifakte ja interpretatsioone, millest varem polnud aimugi. Pean erakordselt huvitavaks, lausa ainulaadseks, uurija retrospektiivset lähenemist Underi loomingule, seega doktoritöö teist poolt. Loomulikult on teadjamaid, kes näiteks Underi kirjavahetuse läbi töötanud, aga minutaolisele pakkus huvi nt. Dagmar ja Hermann Stocki käekäik, Underi suhtlusulatus kultuuriinimestega. Olgugi, et Adsoni kirjutatu, kas või „Marie Underi eluraamatu” kaks osa pole mulle võõrad, ei tule mul mõttessegi sealt tsiteerimist ette heita. Tore seegi, et meenutati, kuidas 1930ndatel, majanduskriisi aastatel, asendati luule proosaluulega, nõnda kui praegu. Jah, leidub liigseid ülekordusi, mõni isegi ehk häirib, aga mõistmiseks saab kasutada lauset – kordamine on tarkuse ema! Olulisem on teadmine, et nüüd on ehk lõpuks kokkuvõetud kõik Underi luule tõlgendusvõimalused. Teame tänaselt vaateveerult, kuidas Underit on loetud ja mõistetud. Kunagi ehk hinnatakse sedagi, kuidas Sirje Kiini monograafiat Underist interpreteeriti. Järeltulevad kirjandusteadlaste põlvkonnad valivad oma rakursi, oma mõistmise. Kokkuvõtvad laused Sirje Kiinilt: „Marie Underi sisemine areng suundus romantiliste sonettide ning ekspressionistlike tundepursete juurest sügavate metafüüsiliste, eksistentsiaalsete teemade poeetilise mõtestamiseni. Ent mida suuremaks kasvas tema luules väljenduv esksitentsiaalne pinge, seda suurema klassikalise lihtsuse ning selguse suunas arenes tema esteetika, stiil ja väljendusviis. 1930. aastate lõpuks jõudis Under arusaamale, et tema luule areng on saanud teatud mõttes niivõrd valmis, et ta nõustus koostama kolmeköitelise kogutud luuletuste väljaande. Luuletaja osutus ettenägelikuks, justkui oleks aimanud, et üks loominguperiood on lõplikult ümber saamas. Samas oli tema minapilt jätkuvalt kriitiline varasema erootilise luule suhtes, mida mõjutas tugevasti aastatetagune siuruaegne vastuoluline vastuvõtt – toonane häbi ning avalikkuses toimunud mõnitamise šokk ei läinud meelest. Under asus otsustavalt tsenseerima ja kärpima kolme esimese kogu noorusluulet, muutes tekstid küll kohati kunstiliselt sujuvamaks, kuid kaotades samas palju nende omaaegsest originaalsest värskusest ning sensuaalsest särast. Tulemuseks olid luuletused, mille puhul on raske tagantjärele ära tunda, mille üle toona erututi, pahandati, vaieldi ja vaimustuti. Under ei tajunud ise üldse, kuivõrd oluline, nii esteetiliselt kui moraalselt, ja kuivõrd revolutsiooniline pedagoogiliselt oli olnud kaasaegseile lugejaile sonettide luule tähendus. Under reageeris ning lähtus omaenese tekste tsenseerides ainult isiklikust negatiivsest emotsioonist, mis talle oli jäänud kaasaegsest vastuvõtust, teadvustamata oma noorusluule märksa suuremat positiivset mõju.”
Underi monograafia kaudu saate te aimu, millised olid muudatused, ja kuna kogu käsitlus on pikitud luulenäidetega, siis ühtlasi tuletatakse meelde, milliseid luuletusi tasuks üle lugada. Milliseid esitrükke võiks raamatukogude hoidlatest välja otsida.

Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras

2010-03-01T14:20:00.003+02:00

Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Nii tema proosas kui luules võib märgata sõna ümber värelemas toone, ja kui oled kiirustades lugenud, tuleb uuesti alustada, sest tabada tuleb tabamatut, mida võib nimetada arusaadavama sõnaga alateadvuseks. Paljudel juhtudel sümboliteks, tõeliselt isikupärasteks ja jõulisteks. Ilusateks. „Sügaval elu hämaras” on mõjus tervikuna kui ka üksiktekste hinnates. Ei mingit ruttamist, hoolimatult valitud sõnu, või kui ongi, siis vaid paar sõnakest, mõni reakene. Vallisoole ei osutanud ma asjata, sest mu lugejamälu oli ammust ajast talletanud midagi püsivat ajas ja kirjandusruumis, mis nüüd Heinsaare kaudu endast uuesti märku andis. Näiteks salapärase tänutunde elu ja inimeste ning elava looduse ees. Põgenemise kujutlusmaailma, mis ei hävita, vaid kaitseb ja õilistab. Heinsaarele näivad olevat olulised aastaajad, üksildus ja hing nende märksõnade sees. Taaskohtumised hommikutega, ent ka ärevus, mis nendega võib kaasneda, pidev erutusseis, et miski võib kohe muutuda. Kuid samuti päev ja õhtu. Kõik, mis tundliku meelega inimesest mööda ei lähe. Märkasin, et sageli on kasutusel sõna üminal, meenub, et Debora Vaarandil on samanimeline luuletus. Näitena tsiteerin nimiluuletuse, kuigi minu luulemaitset puudutavad teravalt ka „Vaia lihast väljatõmbamise laul”, „KIIRUSTADA EI MAKSA”, „VAHEL OLEN MAHAJÄETUD MAJA” ja „Lähevad aastad” kui kaunis armastusavaldus.
„Olen tunglemas / kummalise, saagiahne kalana / piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge / keskea sügavasse järve. / Jõuan kohale enne lõunat / ja sukeldun välkkiirelt / osjade, tõlkjate vahele - / vesi võngub mu kohal / kui pelglikult kalda all varjun. / Läbi veepinna kumendab rohekas taevas, / puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad / ning veel mingi peibutav sädelus - / läbi mille näen laskumas / rammusa vaglaga konksu. / Sukeldun põhja. / Olen nüüd suurem ja aeglasem, / valvsam ja targem / kui varem. Uimed liiguvad tasa, / kui mu pilk puurib siinsete / süvavee-aastate kollakat hämarust / pelglikult, vaagivalt - / selles sogases maailmas / on ohte ja endeid, pinnavee avarust, / mudaseid soppe ja õõnsusi - / mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda / kes maitsevad mulle - / ja neidki, kellele mina... / Tundub sügav ja sume / see pikkade aastate asum / ning küllap siin hää juba on - / kui mu pungsilmses peas / vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus - / kas leidub ses hämaras ilmas ka oja / mis voolab siit edasi?”
Meenutuseks. Kuigi enamik lugejatest tunneb Mehis Heinsaart prosaistina, on ta avaldanud oma esimesed luuletekstid juba koguteoses „Üheksavägine” (1997) ja „Harakkiri” (1999). Iga luulehuviline peaks Heinsaare viimasest raamatust leidma kas või mõned värsiread, mis sunniksid teda hiljem uuesti selle kogu lehti keerama. Ja kui ühel tavalisel lugejal oleks õigus otsustada, siis annaksin Kultuurkapitali 2009. aasta luulepreemia Mehis Heinsaarele.

Väitlusringis terminoloogia stipendiaadid

2010-02-18T13:17:00.017+02:00

4. veebruaril 2010 toimus Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis järjekordne oskuskeeletundjate ja -huviliste ühisseminar. Sel korral rääkisid oskuskeele erisustest ja võimalustest Tartu Ülikooli õppejõud ja teadurid, kes 2009. aastal konkursi korras eestikeelse terminoloogia stipendiumi pälvisid. Teemaring hõlmas nii loogika, semiootika kui ka pragmapoeetika oskuskeeleloomet.
Seminari korraldas Eesti Terminoloogia Ühing koostöös Tartu Ülikooli Sihtasutuse ja Eesti Rahvusraamatukoguga. Seminari toetas Haridus- ja Teadusministeerium.

Tähenduslikuks nimetas RRi peadirektor Janne Andresoo tervituskõnes seda, et oskuskeelepäevi peetakse juba viimased neli aastat Rahvusraamatukogus. On ju raamatukogu aastasadu olnud koht, kuhu koondub eri valdkondade informatsioon, millest aja möödudes saab kultuuripärand. Seetõttu ei ole ka midagi üllatavat selles, et raamatukogu seinte vahel, ja raamatukogu toetusel, arutletakse teemade üle, mis kaugelt raamatukogunduse valdkonna piire ületavad.
„Suurimad arenguhüpped saavad kultuuris teoks siis, kui tekib suhtluskanal üksteisest väga kaugel asuvate maailmade vahel. (---) Lähtudes sellest tõdemusest, võime mõttes läbi mängida kui tahes ebaharilikke kommunikatsioonivõimalusi (---)“, parafraasis Janne Andresoo semiootikadoktor Valdur Mikitat.
Nii püütigi seminaril leida oskuskeelepiirkondade ühisosa ja leida lahendusi erimeelsustele, või siis leppida tõdemusega, et mõned lahknevused nendeks jäävadki ning ei ole ka selles midagi ebaharilikku.
Seminari juhtis tavakohaselt Kalju Tammaru. Kuulajaid oli kogunenud pea sadakond, ning selgi korral jätkusid oskuskeelejutud peale seminari konverentsisaali kõrval kohvikus.
Seminari kava ja ettekanded on Rahvusraamatukogu kodulehel.
Kindlasti jääb arhiivi talletatud slaide vaadates vajaka emotsioonist ning õhustikust, rääkimata infokaost, kuid mingi ülevaate saavad ka need, kel endal kohale ei olnud võimalik tulla.

Järgmine oskuskeelepäev on plaanis sügisel, 6. oktoobril.

TEMA OMA TÖÖ SAAB TEMA OMA POOLT TEHTUD või TA TEEB TÖÖD?

2010-02-15T11:57:00.001+02:00

Selliseid lauseid nagu pealkirjas esimesena kirjas, kohtab suisa igal sammul. Milles asi? Miks ei saa inimesed lihtsalt öeldud: “Ta teeb tööd”?
Eks ikka seetõttu, et inglise keeles on nii ja arvatakse, et ka eesti keeles peab samamoodi ütlema. Hakkame algpõhjusi otsima ja seletama.
Meie laused lausa kubisevad sõnast oma, mida enamasti pole üldse tarvis rõhutada. Põhjus on selles, et teistes keeltes eristatakse sugu ning inglise keeles on selles kohas his või her. Eesti keeles pole sellel peaaegu kunagi mingit funktsiooni ning meil on ikka tema, ükskõik, kas tegu proua või härraga. Inglise keeles nad tahavad ikka topelt seletada, kas on she või he ja mis veel kellegi oma on, kuigi see on teksti järgi neilegi ammu selge.
Poolt pole muud kui do (done) by somebody. Saab tema poolt tehtud lisab selle seiga, et eesti keeles pole kahjuks tuleviku vormi ning see on tõeliselt suur puudus. Ei tea, kas selles on ka rahvuslik omapära, et meil pole tulevikku? Seda ei tea, aga kui nii jätkame, siis praegu pole eesti keeles tulevikku, aga varsti pole ka eesti keelel tulevikku.
Inna Saaret

TEADLIK VIGA NORMIKS?

2010-02-15T11:47:00.002+02:00

Tallinnas on tiigiäärne lumelinn usinasti kasutuses ning lapsi kutsutakse mängima. Nagu karta võis, on kümnest juhust üheksal kirjas, et tulge Shnelli tiigi äärde. On läinud täide see, mille eest hoiatati juba siis, kui kunagine suur rahvuslane Tiit Pruuli Balti jaama hotelli püsti pani ja selle vastuväidetest hoolimata Shnelliks nimetas. Talle tuletati küll meelde, et õiged on kaks võimalust: saksapärane Schnelli või eestipärane Snelli, aga seda ei pannud ärimees tähele. Keeleinimesed kartsid, et küllap hakkavad inimesed nüüd õigeks pidama ka Shnelli tiiki, ja nii läkski. Ei tea, kas peatumatult?
Levima hakkas see tendents siis, kui tekkisid “Kranaat” ja “Magneet”. Taheti olla popid ja omapärased, aga nüüd on ilmselt väga palju neid, kes peavadki õigeiks keelendeiks kranaati ja magneeti, mitte granaati ja magnetit. Arendus pole ka tulemata jäänud. Magneedi võimalik eeskuju on näiteks pasteet, aga sellele on nüüd väga omapärane järg. Alles ilmus mingi pasteetide paremusrida, kus troonis uhkelt leivamääre nimega “Gulinaar”!
Et tegelikult pole midagi uut päikese all, näitab üks ammune alkoholiga seotud sõna teke. Kas tabate ära, millest on tulnud ütlus: “Võtame ühe suraka!”? Mina küll ei mõelnud välja, et selle algsõna on populaarne liköörimark “Curacao”, mis nõukogude kaubanduses kandis nime “Lõunamaine”…
Inna Saaret

Tõnu Õnnepalu. Paradiis

2010-02-09T12:08:00.003+02:00

See on hingerahu süvendav raamat. Unustasin tükiks ajaks koha ning aja, kus viibisin. Mõistsin, et kaduvus võib olla uuemaski eesti kirjanduses hingestatud, ja et ses meeletus maailmas suudab kirjasõna vahel aidata inimlapsel tasakaalu leida. Teise inimlik kurbus puudutab igat meist eri moel, kuid mõjuta ei tohiks jätta kedagi, nõnda kui ei jäta kummelikompress leevendamata põletikku. Õnnepalul on õnnestunud aja kui mõõtme kõrval tabada ka aja hinge. Kindlasti põrbitakse sekka, oh seda nostalgiat, kes veel vajab taolisi mõtisklusi möödunud aegadest. Vajatakse, ja päris kindlasti, sest aega, mil kirjanik elas Paradiisis, mäletatakse väga hästi. Väga noored vahest ei mäleta või ei hooli, aga eks autor isegi vahendab sekka mäletamiste mäletamist. Imelik, ma hakkasin uuesti mõtlema 1980ndate aastate vabadusihale ning tundmustele, mida toona läbi elasime. Tõepoolest, meil on ViFi, aga inimesi paljudes külades enam ei ole. Mis kasu on siis kogu progressist, kui vastu vaatavad sisselangenud katused ja mädanenud seinapalgid. Ainult, millal õieti algas kõige kokkuvarisemine? See toimus sootu varem, kui sündis ja hakkas kirjutama Tõnu Õnnepalu.Rahvas aga peab külade hävitamislooga kuidagi toime tulema, võib-olla isegi leppima? Enamikul eestlastest on oma Paradiis, küla, kust on püütud pikki kümnendeid mälu välja juurida, kuid kus veel vanad naised lavka juurde komberdavad ja mõnel vaiksemal pühapäevahommikul kalmuaias lahkunute nimesid kokku loevad. Kas nendesse tühjadesse majadesse kunagi tagasitee leitakse, on teadmata. Need kirjad Paradiisist, n.ö. väikesed lood, pole sisult väikesed, vaid võtavad kokku mitme inimpõlve olemise ühel saarel, nimeks Hiiumaa. Kuuldavasti Kaleste külas, mille kaudu võib vaadata kõigi Eesti külade saatust ja kulgu. Kõik, mis on tundunud maaelule oluline ja loomulik: aastaajad, põllud, loomad, puud, aiaväravad, armastus ja inimesed, pimedus ning valgus, põimitakse tervikuks. Ja see rahvas, kes on Paradiisis või selle läheduses kord elanud, mõni liigub nendel teedel ehk praegugi, nemad on ju aidanud Õnnepalul luua seda õhustikku, minevikku, jätnud maha jalajälgi ja arme, millest jutustada. Nemad on kaasautorid, sest nendeta poleks Paradiisist mõtet kirjutada. Õnnepalulik eesti mõttelugu kõlab nii: „Ma vahel mõtlen, et võibolla on heagi, et vanad kohad jäävad mõnikord maha ja lagunevad ja nende asjad tassitakse laiali või põletavad uued inimesed nad ära, sest nad ei tea, mis need on, või mädanevad nad ära, sest katused lähevad läbi ja keegi ei jõua neid kõiki parandada. Sest muidu on inimese mälus liiga palju asju. /---/ Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste. /---/ Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?”

Indrek Hirv. Ülalt valla.

2010-02-01T12:19:00.003+02:00

Religioosne luuleraamat, mida on trükitud 360 autori signeeritud ja nummerdatud eksemplari, osta saab aga vaid Pirita kloostrist. Väljaandjaks Vello Salo kirjastus „Maarjamaa”. Kuna „Ülalt valla” satub ilmselt vähestesse raamatukogudesse, küllap ka väheste lugejate lauale, jääb minu osaks tähelepanu osutamine kogu olemasolule, sest väljaandest pool sisaldab Rebekka Lotmani ülimalt põhjalikku sissevaadet Hirve loomingusse pealkirja all ”Jambi hing”. Olen alati küll tajunud Hirve luule mõttemaailma erilisust ja pidanud tunnistama, et mõndagi jääb mõistmata või tunnetamata, kuid pärast Lotmani tekstiga põhjalikumalt tutvumist loodan, et edaspidi olen teadlikum lugeja. Kuna ma pole pädev midagi arvama või lisama Hirve jambilises värsimõõdus kirjutatud luule tutvustuseks, tsiteerin luuleuurijat Rebekka Lotmani: „Pealkiri „Ülalt valla” toob olemasolemisse vertikaalse mõõtme, ühtlasi avaneb Hirve poeetilisele maailmale omane sõnamängul rajanev ambivalentne antitees, mis sünteesib vastandeid ülalt-alla ja kinni-valla. Kui otseselt viitab pealkiri suunale alt üles - mina / meie on avatud taevasele, Jumalale, siis implitsiitselt sisaldab pealkiri ka vastupidist perspektiivi: ülalt (v)alla. Nii valitseb ülemise ja alumise, taevase ja maise, minu ja Jumala vahel dialoogiline suhe. /---/ Ehkki usutemaatika on Hirve luules alati olnud pigem kõrval- kui põhiteema, kuuluvad Jumal, igavik ja teispoolsus, samuti piiblitemaatika kindlalt tema luuletustesse.” Neil, kes pole kindlad oma luuleteoreetilistes teadmistes, kel ehk puuduvad sügavamad teadmised kristliku luule tähendusest ja sõnavarast, soovitan alustada lugemist järelsõnast. Kaks luulenäidet: „puutüvi kogub vaikselt aastaringe – / nii minagi – ja ammu kannab kael / kuid kevadöiti justkui laevalael / torm tuuseldab mu surematut hinge / siis tahaks olla kiriktorn vee taga – kurbuhkelt üksi – harva lüüa kella / et mõni uitlik hing kes veel ei maga / mus aimaks venda – karedat ent hella” ; „ja viimaks lõpp on meistri maisel vaeval / kiir tabab silmi läbi peegeltahu / teemandid helendavad samettaeval – / ning lihvijate südames on rahu / hääl tuleb ülalt – lihvijate vile - / teel pihustades raskeid kivikuule / kuid vesi kanaleis on peegelsile – / ja meister tõstab vaikselt sõrme suule”. Olgu lisatud, et Hirv on asendanud varem kasutatud kolm tärni luuletuste ees kolme ristiga, muutuse seletuse leiate järelsõnast. Minu jaoks oli raamat kaanest kaaneni tõeline lugemiselamus.

Elo Viiding. Meie paremas maailmas

2010-01-27T13:04:00.003+02:00

Üdini sotsiaalne luule, jõuline ja karm. Irooniline, osati üleolevgi. Mingil põhjusel ei suuda taolisi, olevikku lahtipurevaid tekste Elo Viidingu isiksuse, tema imagoga seostada, ent raamatu lillakspunaste kaante vahel seisab alasti ja halastamatu tõde meist endist, meie elust. Kuid suur emotsioonaalsus puudub. Jahe, kohati lausa kalk pilk fikseerib puudused ja jätab su siis neid ükskõikselt lahti mõtestama. Ühiskonna lausa ennasthävitavat olemust rõhutatult ja jäigalt kirjeldades eeldab ehk mõni lugeja rohkem sisemist põlemist, valuaistinguid, soovib et põletikulisi haavu ei kisutaks lahti kirurgi oskusega, vaid südamega. Ma ei leidnud empaatiat, aga kas seda on ülepea tarvis? Poetess seisab küll toimuva kõrval, aga ei luba midagi ega kedagi endale liiga lähedale, pigem fikseerib kui täpne ja tark statistik inimeste käitumist, tehtud eksimused, valed ja rüüstamised. Kõik on korralikult kirjas, aga kas ülestähendamiset piisab... ? Kas piisab luules, küsin juurde? Luuleraamat on jaotatud nelja tsüklisse, viimane neist kannab koguga üht pealkirja. Seal seisab teiste seas üks „Armastuslaul”, pikk ajavermeis lugu, millest tsiteerin mõne lõigu, kus tunnetan autori eemalehoidvat rahulikkust, vaatamata sina vormile, kuid laitmatut jälgijapilku. Ja kui sügavamalt järele mõtlen, siis kumb on parem, kas hea kirurg või ahastav vanem su kõrval päeval, mil valukannatus katkeb? „Truu on su isamaa, minu arm. / Sina, varatu, kirud, / aga su isamaa imetleb / mu uusehitisi, / mu kõlakodasid, / mu autode parfüümi. / Su isamaa on naine, kes saab / armastama igaüht, kes talle / oma nime ütleb, igaüht, kes / talle ette jääb. / Ja jaa, / armastus on selline / ilus metafüüsiline asi, / millega on peale hakata ainult / sellel, kes saab armastuse eest / makstud – ja / hästimakstud. /---/ Ma ei taha mitte midagi teada / sellest rumalast rahvast / ega manitsusest, et / paremat rahvast / ei ole kusagilt võtta, / su isamaa teeb minu heaks kõik, / ja nagu hea pruut, / ütleb igaveseks lahti / oma vanemaist. / kuidas te neid hääldategi? / Jüri ja Mari... Need nimed on nii naljakad! / Ärge rääkige mulle midagi / oma kogukonna rõõmudest või muredest, / niigi olen mõistev isand, / kuulan ära teie palved / ehitada veepiirile / kollase kasti asemel / rohekaskollane kast, / aga kasti ette panen ma kallid klaasid, / siis paistab kaup paremini läbi!”
Raamatu esimene tsükkel „Üksteist üksindust” sobib suurepäraselt lektüüriks noortele, võimalusterohkusest ning peibutustest kubisevas keskkonnast segadusse aetud teistmelistele. Järgnevateski osades, „Teine” ja „Varjud”, kostub erinevates variatsioonides ängi ja arusaamatust meie ajas toimuvate protsesside ja valikute üle. „Kas sa tead midagi varjust, sina, kes sa / morni näoga songid oma hiigelportsjoni / küllastustundes, küllastuse tunnil, / lärmakas kohvikus, / varjust, kes seisab ukse peal / ja naeratab ainsas talle jäänud / veidi kütmata toas / aastakümnete eest? /---/ Õunapuuaed asfalteeritakse, luksuslikud puud – lopsakaimad / kogu linnas – peavad viimaks alla andma. Haudade peale / laotakse suuri metalselt läikivaid kaste - / isegi elumaju ei ehitata, mida needusest puhastada! / Meil tärkab elude peale / surm või suur hunnik raha. / Nii nagu kord ja kohus / peame vallutama autoteed, oleva asemel armastama / sümboleid, suuri müstifikatsioone, millest pole kunagi küllalt / Kõike, mis on, mis on olnud, seda / peame me põlgama, see peab meid muutma ärevaks, / seda ei saa me taluda.” („Varjud” II) Mõistagi on „Meie paremas maailmas” kirjutatud kõigile neile, kes loevad eesti keeles, aga kas ka need, keda see luule peaks ja võiks ofitsiaalselt mõtlema sundida, kunagi raamatu üles leiavad, jääb saladuseks, nõnda kui enamiku lugejate arvamus.

Virve Osila. Läbi enese.

2010-01-12T10:14:00.003+02:00

Kuigi Virve Osila loomingust kirjanikuimagot loovates väljaannetes ei kirjutada, on tal oma austajate ring, kuid mis olulisem, ta räägib õigupoolest samadel teemadel, kui postmodernistlikud autoridki, ainult tema kujundid ja väljenduslaad on konservatiivsemad, luule enamasti riimis. Näeb vigu ja valu Osila moodi. Ja ehkki kirjutaja väidab „Sel ajal, mil ma kaugenesin melust, / sees hääbus vaikselt kogu isepäisus - / ja aegamisi eemaldudes elust, / sain kõrvalseisjaks, kellel hinges jäisus…“ , pole see õige. Luuletaja on vägagi tundlik, märkab mõndagi, on mures, et peremehe kätt ei jätku kõikjale. „Mullused kõrred“ on igati kõnekas ja valulev tekst, lugege ja otsustage! Kui Osilal on midagi öelda, siis sõnastab ta mõtte nõnda, et lihtlugeja seda mõistab ja mõtleb kaasa. (Tõsi, lihtlugeja on avamatu termin, kes ma siis ise olen, samuti üks tavaline lugeja.) Lk. 61 on ta vaimuka „lihtsameelsusega“ väljendanud: „Kuulun ühisnimetaja alla tädimaali / külatädi, võiks veel juurde lisada… / Lõunaks keedan porknaid, kapsast kaali; / vaikselt kirjutan, et mitte kisada.“ Tegelikult näib olevat kätte jõudnud ajajärk, kus tädimaalisid on hakatud jälle meelde tuletama, kuid neid on ju vähe alles, küllap tuleb tikutulega otsida? Tegelikult võiks Virve Osila samuti ETV luulesaatesse esinema kutsuda, see tooks kuuljaid ehk juurdegi.
Luulekogu pealkirja all seisab teateke, et see sisaldab valiku elu-, olu-, mälu-, ilu-, ja valupildikesi. Ühtlasi tutvun „Läbi enese“ kaudu autori isikulooga, mis on värssidesse seatuna karm ja tundub ülekohtunegi, ent kirjutaja ei anna alla, ei halise, vaid vaatab tõele otsa. Põhisõna ELU kuulub peaaegu igasse luuletusesse ja tekste on kogus päris ohtralt. Luuleraamatu lõpus on ehk liiast surmamõtteid, ja kuigi neid võib mõista, jääb natuke pelutav tunne. Tekib mure kirjutaja pärast. Rohkesti on ridu loodusest, oma Mäetaguselt, oma maastikelt, sealt, kus mühiseb Alutaguse mets. Rubriikides „Aeg on kui aed“ ja „Avali südamega“ leiab sotsiaalset luulet, mis pole mõistagi jõhker, hävitav, ruineeriv, vaid tasane ja mõistev, ent mõnikord ka salvav (mõtle tädimaalile!). Üks mälestuseks kirjutatud luuletus on pühendatud Urmas Alenderile. Armastusluulele leidub teadagi igas kogus oma koht. Näide meist ja meie ajast kõlab nõnda: „Noored tuuled / tantsivad tühermaadiskol / meeletus rütmis / endi loodud / algupärase / muusika saatel. / Õhk täitub tolmust / ja tokerjaist tuustidest; / mõlkis õllepurkide kolin / kostab mürtsuvast / muusikast üle / ja päike korraldab / valgusefekte / pudelikildude abil. / Paiseleheõied / on kui tülikad / dekoratsioonid, / jäädes trallile jalgu. / Räsitud ilu / oma muredes kuhtub / ega märka / rebenenud loosungitükke / „…teeme… / … Eestimaa… / … puhtaks…“ / Noored tuuled / koguvad tühermaal hoogu, / disko areneb reiviks, / mille lõpetab kaos.“

NÕUKAAEG

2010-01-08T13:07:00.002+02:00

See üha enam vohama kippuv sõna on minus juba tükk aega tekitanud nõutust, et mitte öelda tülgastust. Kõigepealt pole ta sõna ega midagi. See on muidugi maitseasi, kuid sama arvamust olen kuulnud mujaltki. Minu vastumeelsus on tingitud pigem sellest, et meie, kes me sel ajal elasime, pole kunagi niisugust väljendit kasutanud. Meie rääkisime Vene ajast ja Eesti ajast, mitte NSV Liidu ajast ega nõukogude ajast ega nõukaajast. Nõukogude võeti suhu või pandi kirja vaid sundkorras. Niiviisi tekkis näiteks selline raamatupealkiri nagu “Eesti NSV ravimtaimed” või mõiste nõukogude eesti kirjandus. Võidakse vastu vaielda, et ka tsaariaeg oli ju Vene aeg ja uue väljendiga tahetakse neil vahet teha, aga ma olen päris kindel, et sellises süvaanalüüsis ei pruugi nõukaaja kasutajaid kahtlustada.
Üks asi tuleb aga kirjapildis veel juurde. On olemas III vältes omadussõna nõukas, omastavas nõuka ja see annab nõukaajale hoopis positiivse tähenduse, pannes arvama, et siis pidid elama eriliselt nutikad inimesed väga mõtterikkas ajas. Kas sellist tõlgendust tahetigi? Vaevalt küll.
Inna Saaret

KIRJANIKUD JA LUULETAJAD

2010-01-08T13:02:00.002+02:00

Eelmise aasta lõpp oli väga rikas kirjandussündmuste poolest. Kahjuks aga hakkas jälle kõrva ja silma pealkirjaks pandud väljend, mis tundub juba päris üldine olevat, kuigi loogikat pole siin karvavõrdki. Õnneks kuulsin Paabeli raamatukogus seda vaid korra, aga näiteks raadio kultuurisaated üllatavad tihtipeale ja tänases Sirbis oli Underi biograafia arvustuses jälle see kõrvutus.
Esmapilgul võib tunduda, nagu olekski kõik korras. Kui aga toon kõrvale sarnased väljendid, näiteks inimesed ja mehed, loomad ja rebased, puuviljad ja õunad, siis ehk tundub juba paljudele, et midagi on viltu.
Kui nüüd tulla tagasi kirjanike ja luuletajate juurde, siis paar lihtsat tõde: seotud kõne = luule, sidumata kõne = proosa, ilukirjandus jaguneb lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks.
Inna Saaret

HÄDA NENDE NIMEDEGA!

2010-01-05T13:32:00.000+02:00

Nimedega on igasuguseid raskusi. Mõnikord lihtsalt ei osata muukeelset kuju eestikeelsega kokku viia. Siit tulevad need Bavaria pro Baier, Bohemia pro Böömimaa, Laibach pro Ljubljana jne. Karta on, et selliseid vigu tuleb aiva juurde, kuigi need oleksid kergesti välditavad, kui natuke viitsitaks vaadata, millega tegu. Kui ikka fotol on selgesti äratuntav Kölni katedraal ja tekstis öeldud, et Reini jõgi on selle ees puud üle ujutanud, siis on üsna jabur kirjutada pildi alla, et Cologne´i linnakeses(!) püstitati vee kaitseks tõkkeid. Vägisi tuleb meelde, et Noarootsi mehed villisid pudelitesse Voosi kurgust võetud merevett, kleepisid peale uhke sildi Eau de Vosy ja müüsid ravivee pähe maha. Nende auks peab ütlema, et see oli igas nüansis sügavalt mõtestatud äritegevus.
Teine lugu on, et neid väljamaa nimesid ei osata kuidagi välja öelda. Mõni on inglise keelest nii läbi imbunud, et Richard Wagner ei saa tema suus kuidagi Rihard häälduda ja prantslane de Gaulle on muidugi Tšaals, mitte Šarl. Teine rääkis kellestki Saisöfösest. Jututeemat kuulates sai siiski aru, et see ju Sisyphos. Kukus kõneles kolmas innustunult, et “Vanemuises” etendub “Krahvinna Mariisa”. Kuulsa võidusõitja naasmisega hakkame jälle kuulma, et sakslane Maikl Schumacher sõidab taas.
Alaliik on see, et ei osata kirjutada ka. Neid näiteid on nii palju, et piirdun värskeimaga: Albu suusasõidus oli kolmas soomlanna Aehtaevae (tegelikult muidugi Ähtäva). Meenusid veneaegsed telegrammid oma naeaerioennitlustega.
Kolmas võimalus on inimesed segi ajada. Tuntud saatejuhti on nimetatud Toivo Luhatsiks. 1938. aastal sündinud mehe kohta nägi ekraanil olija küll kahtlaselt nooruslik välja. Õnneks ei võetud veel põlvkond vanemat Elmar Luhatsit mängu, tema küll juba Manala mail. Veel andekam on, kui ei teata õiget nime ega osata valetki käänata. Kunagi teatas “Nädal”, et Tiit Soki paranemiseni asendab teda “Pehmetes ja karvastes” Indrek Sammul. Kui nüüd keegi aru ei saanud, tuletan meelde, et näitleja on Tiit Sukk ja korvpallur on Tiit Sokk, aga vaevalt temagi end sokiks väänab.
Inna Saaret

RIIAKAD JÕHVIKAD

2010-01-05T13:29:00.000+02:00

Isikut päritolu järgi eristades kasutab eesti keel liidet -lane. Enamasti on aluseks rahvuse või koha nimi: eestlane, tallinlane, saarlane, skandinaavlane, eurooplane, sakalane (Sakalast), hiidlane jne., vahel ka muu tunnus: estoonlane (Estonia teatrist), riigikogulane (Riigikogust), võõramaalane jne.
Liide -kas on väheproduktiivne ja see on andnud sõnu asjade, taimede, loomade jm. kohta: purjekas, viilakas, pastakas, vetikas, ohakas, kajakas, sitikas jne. Ka osutab ta mingi omaduse rohkusele: punakas, arvukas jm. Veel on hulk iseloomustavaid sõnu, millest ainult üks on viisakas, teised aga mitte: mühakas, kaabakas, lollakas, lipakas, lohakas, räpakas jm. Viimaseil on kõigil halvustav toon.
Nüüd on see liide hakanud slängina levima ja meil pole enam leedulasi ega norralasi, pärnulasi ega harjulasi. Nende asemel on leedukad, norrakad, pärnukad, harjukad, võrukad, nõmmekad, sakukad jne. Mingi halvustav kõla tuleb kõrvu, kui maainimest nimetada maakaks, venelast venekaks, tapalast tapakaks, tartulast tartukaks jne. Sellele tuleb vastu astuda! Erandina jäägu poolakad poolakaiks, kuid mis saaks Jõhvi ja Riia elanikest?
Kui nüüd kunagist Gustav Suitsu loosungit Euroopa Liidus olles parafraseerida, siis kõlaks see: ”Olgem euroopakad, kuid jäägem eestikateks!”
Hans Jürman

TEEKOND PIRITALT MUSTAMÄE ALLA

2010-01-05T13:26:00.000+02:00

Seisin kunagise Pirita kino ees ja lugesin silti “Pirita vaba aja keskus”, sain sealt omnibussile ja mõtlesin: ”Pirital on õnneks siiski klooster, mitte nunnakeskus”. Teisel pool jõge ei saanud omnibussi aknast näha, kas mõnel hoonel ehk on silt Olümpiakeskus. Ja Lauluväljaku peatuse juures ei kõnelnud miski, et tegemist oleks Laulukeskusega. Kuid endine Kadrioru kohvik oli Kadrioru keskus, Narva maanteed pidi sõites sattusid silma veel Verekeskus ja Koopiakeskus. Ent vana pritsimajagi üllatas: seal on nüüd Erootikakeskus. Merepuiestee ääres on Merekeskus (kuidas saab mere keskpunkt olla maismaal?). Balti vaksali juures omnibussilt maha astujale vahtis vastu kiri Ostukeskus. Samas tuli mõte: “Miks meil on ikka veel kasutusel see vististi vene keele kaudu tulnud võõrsõna? Vaksali asemel oleks hoopis parem Rongikeskus.” Aga nurga taga oli lihtne dabljusii, mitte mingi Kergenduskeskus. Trollil edasi sõites tuli tee peal probleem: “Kuidas saab olla park ilma puude ja põõsasteta? Taksopargi asemel olgu Taksokeskus!” Siis ilmus vaatesse silt “Kristiine avatud noorte keskus”. Kes need avatud noored on? Ligidal oli Aknakeskus ja edasi sõites tee ääres Tallinna Tööstushariduskeskus. Kui jõudsin Zookeskuseni, tulin trollilt maha.
Kas pole siin midagi liiast? Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus peaksid nime järgi olema analoogilised asutused, kuid ka raamatukogude allüksusi on hakatud nimetama keskusteks. Või on üldse viimane aeg kõik raamatukogud ümber ristida raamatukeskusteks?
Hans Jürman

VEIDI TÕLKIMISEST

2010-01-05T13:20:00.001+02:00

Päris veider, aga kuigi ma mõtlesin tükk aega, ei meenunud mulle ühtki naljakat tõlget vene keelest eesti keelde ega vastupidi, mis oleks ka ilmunud. Ei tea, kas vene keelt osati paremini või oli (enese)kontroll ja hirm nii suur, et kõik mõeldi korralikult läbi. Munakivitee kui яйцекаменная дорога oli konstrueeritud nali.
Kui Soomega lähemalt suhtlema hakati, siis ühe ja teise tõlkega muidugi alt mindi, aga need on ka vanad näited ning uutest meenub vaid väga drastiline juhtum. Nimelt pakkunud üks restoran vähisuppi ja tõlkinud selle mitte rapukeitto, vaid syöpäkeitto. Seda lugedes kaob küll igasugune tellimisisu.
Inglise keelega on aga asi hullem, sest tõlkida on palju, sellega on kiire ja kodukootud tõlkijad ei viitsi mõelda ega sõnaraamatut kasutada. Mõni väike näide: horseradish on mädarõigas, mitte hoburedis; multihead rocket on korduvkasutusega, mitte mitme peaga rakett; piss of you tähendab kellegi peale väga vihastama, mitte tema peale teatud toimingut sooritama.
Vahel aga minnakse enda reklaamimisega libedale teele. Näiteks pakkus üks turismitalu välja Kaval-Antsu teemalisi meelelahutusi ning arvas, et teave peab ka üle maailma levima. Internetti leiti enda arvates väga hea lahendus ja märksõnaks sai trickyants. Kui nüüd keegi tuleb trikitavaid sipelgaid vaatama, aga selle asemel lollitavat meest näeb, kes pealegi neile arusaamatus keeles kõneleb, siis teenuse pakkujal arvatavasti väga hästi ei lähe.
Lõpuks moraal: enne mõtle, siis mõtle veel kord ja alles siis ütle või pane kirja.
Inna Saaret

MIKS ÖELDA KEERULISELT, KUI SAAB KA KEERULISELTSESTI?

2010-01-05T13:18:00.001+02:00

Mis erinevus on kiiruses, kui ütleme koheselt, mitte kohe? Kas üks on teisest aeglasem? Teadagi nõuab rohkem aega koheselt, sest neli häälikut või tähte on ju juures!
Miks midagi ei toimu ööpäev läbi, terve ööpäeva, ööpäeva jooksul, vaid ainult ööpäevaringselt? Vist ei tule meil enam aastas läbida kaksteist kuud, vaid me viibime aastaringselt kaheteistkümnes kuus. Kui varem mõnigi toiming, tegevus, ülesanne oli igal aastal, siis nüüd käivad need iga-aastaselt. Mingiks talituseks ei määrata enam aega kell 9.15, vaid hoopis kellaajaliselt 9.15. Kui maakonnas juhtub midagi head või paha, siis teade ütleb, et see toimus maakonnasiseselt. Ja midagi ei kiideta enam heaks ühel häälel, see käib nüüd ühehäälselt.
Mida arvata sellistest keelenditest? Hinnangu järgi (oh ei, ikka hinnanguliselt) on tegemist liigtuletistega. Ja neid ei ole kuulda-näha hulgana, vaid ikka hulgaliselt.
Kas käesolev tekst on loetav silmadega või silmaliselt? Või varsti me üldse ei kõnele ega kirjuta eesti keeles, vaid teeme seda eestikeelselt?
Hans Jürman

Kalev Kesküla. Elu sumedusest

2009-12-21T11:10:00.003+02:00

Hiljuti avastasin laisklemise apologeedi Andrus Kasemaa, nüüd imestan, miks ma varem pole üles leidnud hea ja mugava inimese võrdkuju Kesküla? Kuidagi on nii juhtunud, et vaatamata varasematele lugemistele üllatusin tõsiselt Kalev Kesküla võrratust elujaatusest ja hingerahust, mida kogesin tema 50. sünnipäevaks ilmunud lühitekste lugedes. Äkki on kusagil veel mõni minusugune? Kalev Kesküla kirjutatut võib vabalt ka miniatuurideks ehk proosaluuleks nimetada, sest žanrimääratlus on meil postmodernsusest johtuvalt väga avaraks muutunud. Need võluvad hulkuja hingelaulud jäävad muidugi eraklikeks tänapäeva valdavalt sotsiaalselt julma ning karmi sõnakasutusse vajunud raamatute hulgas. Võib tõesti juhtuda, et õiged lugejad ei avastagi neid. Kalev Kesküla saab palade pikkuse ja sõna väga hoolika valimise mõttes võrrelda Jaan Kruusvalliga. Mõlemad on rahulikud vaatlejad, ja üsna harvad arvajad. Kirjutamist silmas pidades! Muidugi on Kesküla luulekogu „Platoni riik“ ka õdus lugemine, ent seal pole suure sumedusega tegemist, pigem jahedam iroonia. Millest siis sume elu pajatab? Muidugi ei unusta autor osutamast veinidele, tema andumus veinikultuuri tutvustamisel on üldteada. Viitab oma lugemusele, või vähemalt nendele autoritele ja raamatutele, mida on käes hoidnud, tõstab esile mõne kirjanikunime üsnagi üllatavas kontekstis (Debora Vaarandi). Maigutab laisalt naishingedest kirjutades, eelistab lohutust otsida tõelise sõbranna õlalt. Ühiskonna peenemaid nüansse märkab küll, ent otseselt ta millelegi vasaraga ei põruta. Äkki ta ongi liiga mugav selleks? Igal sumedal lool on peen pealkiri ja lisaks on nad kenasti rühmitatud, aga see pole väga oluline. Lugege ise, sobib pühadeaegsele kirjutuslauale imehästi. Lisan eeltutvustuseks mõned Kesküla tähelepanekud, mida võib ju samahästi sententsideks nimetada: „Vanad raamatud nagu vanad riidedki on oma inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.“ ; „Kooselu pole muud kui väike rida kergelt loetavaid kolumne, mõned intervjuud, pühapäeval följetonid ja ristsõnad. Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma “Omadusteta mees.“ ; „Meil peab kogu rahvas innovatsiooniaastat ja mõttetalguid, kuidas muutuda virtuaalsemaks, rahast vähem haavatavaks. Ja nõuanne on ikka üks, armastage teineteist, mitte raha, sest armastus on siiski palju virtuaalsem kui raha ning seda saab peaaegu tasuta.“ ; “Eks omariiklus on meid kõiki tsiviliseerinud. Salaviina juuakse vähe, ja palga pealt makstakse riigile makse. Euroopa Liit annab ka tsiviliseerimistuge. Nüüd süüakse pastat ja prosciutto`t, basiilikut, rukolat ja lollo rosso`t, vahel koguni koorikloomi, Chateaubriand ja Tournedo Rossini on aidanud meid kultuurile lähemale. Teame, milline on fileerimisnuga ja milline peakokanuga. Kui sa oled see, mida sa sööd, siis pole me enam need, kes 20 aastat tagasi. Ja kas me oskamegi ennast mäletada nõukogude inimesena? Nüüd ongi nii, et kui küüditama tullakse, kutsume seekord politsei.“ ; „Minu elu jätkub ikka jalutades, vaatamata koertele, kes aedade taga lõugavad. Eestlase päikeselinnas on igaühel oma maja oma aiaga ja õue peal kuri koer. Ning ühine unistus, et keegi kunagi aiast mööda ei läheks – et koer ei ärrituks.“ Niisugused on hea inimese mõtted.

Mõtetega kirjandusfoorumilt

2009-12-14T12:47:00.008+02:00

Pärast kirjandusfoorumi "Paabeli raamatukogu" kuulamist, mis kõigile teadaolevalt toimus 11.12.-12.12. Rahvusraamatukogus,üks tükike ka viimasel õhtul Kirjanike Majas, tahaks ju midagi ka arvata, sest küllap põhjalikumaid ülevaateid teevad teised nimed. Minu arvates, ja küsitletud kolleegide meelest,oli üritus kaasahaarav. Kordagi ei tekkinud tunnet, miks ma siin küll istun. Esinejate nimed on kõik Paabeli raamatukogu lehel ja KL-i kodulehel kirjas, seepärast ma neid üle ei korda, aga kõik kirjanike räägitu oli päris põnev ning ilmekas. Avas üsna hästi esinejate loomust, kuid ülejäänudki kirjandusega igal sammul silmitsi seisvad persoonid pajatasid toredasti. Viimase lausega on ettekannetele hinnang antud. Aga kohal olid ju ka kuulajad, eriti rohkesti just esimesel päeval, ning nende hulgas oli tubli kolmveerand lugejaid-raamatukoguhoidjaid. Neid tänades küsin, kuhu küll on kadunud eesti kirjanikud-lugejad? Miks vähemalt kõik need, keda juhtusin vaheaegadel silmama raamatute jõulumüügil lettide juures, ei astunud sisse foorumiruumi? Teemaks oli ometi kirjandus. Kirjandus, armsad eesti kirjanikud! Juttu tehti teie saatusest, kohast, väärtusest, tähendusest, olemisest, lugemisest, levikust, mõtetest..., neid märksõnu leiduks veelgi, aga peamine, kas teid ei huvitanud kirjandusfoorumi pealkirjas esitatud pärimine, kuidas teda, kirjandust siis, nähakse või kas ülepea nähakse? Esinejadki olid ju valdavalt kirjanikud, head kirjanikud! Luulet lugesid noored autorid, see võiks ju intrigeerida? Mõneti on puudumine muidugi andeksantav, sest küllap kõik kirjutasid meile uusi tekste.
Igal juhul unistan, et küsimustele, mida ise esitasin,lisaks mõnele ettepanekule, kunagi keegi KL-i esindajatest siiski vastab. Kuna ees terendab lugemisaasta, siis peame olema valmis erinevateks poleemikateks, mõttevahetusteks, ent teisalt ka ühiselt kõrvale lükkama tühitekste ja loba, kirjutagu neid siis kui tahes kaunis või ennast hindav inimene. Eesti ilukirjandust, päriskirjandust, paremat sõna hetkel ei leia, tuleb kaitsta devalveerimise eest. Muidugi mõõdab aeg meist igaühe tegemisi, leiab koha ka kõigile eesti kirjanikele, ent sellele vaatamata ei tohiks me oma kirjanduslikku, sõnatundlikku maitsemeelt lasta käest sisult odava, kuid vahel kalli reklaami eest müüdud kaupa haarates... Ma olen ikka veel vapustatud 8.detsembril nähtud saate "Vabariigi kodanikud" esinejate valiku üle, sealt eetrisse jõudnud tõelise mõttetühjuse pärast. Kas tõesti üks keskpärane eesti näitleja või tundmatu beibeilus raamatutega tegeleja tõuseb lisaks kõigele veel kirjandustäheks? Arvamusliidriks? Ja ülejäänutegi sõnavõtud sunnivad pead raputama ja viisakalt pobisema, hoidku küll... Kuidas selline asi üht mu lemmiksaadet tabas? ERR kingib kirjandusele nõnda harva ja vähe aega, sellel on kullahind, rohkem veel, ja nüüd läks see aeg tühja. Ent eesti kirjandus elab edasi, lugejad on otsustajad, ega siin ei tohi etteheiteid teha, ent mõtteid sobib ikka vahetada.Lisan oma ettekande "Eesti kirjanikud, te olete meile tuttavad!", kus üritan vaadelda 2009. aasta kirjanduselu n.ö. lugeja positsioonilt. Siin ta on.

Jan Kaus. Hetk

2009-12-07T10:01:00.003+02:00

Romaani esitlusel ütles kirjandusteadlane Piret Viires, et Jan Kaus on lõpetanud igasugused postmodernistlikud mängud tekstiga. Nii see on, sest kõige võimsamana tõusebki esile tekst ise, keel ja väljendustihedus. Kausi laused on muutunud iga teosega plastilisemaks. Igal sõnal on kaal ja õige koht. See on tõelise puhta proosa näide. „Hetk“ jagab autori põlvkonna seisukohti, nende eksistentsiaalseid otsinguid. Viiteid leidub väga paljudele nähtustele (armastusest jumalaotsinguteni, mis võib olla ju üks ja see sama), nii et tekkis hetkeks mõte, kas „Hetk“ võib olla sissejuhatus mingile pikemale ja sügavamale analüüsile, järgmisele otsinguromaanile? Ometigi pole „Hetkes“ midagi pealiskaudset, sest üha sügavamaks, õieti tuleks vist öelda lausa filosoofilisemaks muutub Kausi mõte. Eks mõiste hetk kätkeb ju endas eri tähendusi, hetke ajamõõde võib olla muutuv suurus, vähemalt ilukirjanduses. Hetki põhiliselt meenutatakse, sest teadagi „On hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud…“, aga tegelikult viibitakse hetkes siiski kauem. Loen lause, mis tundub oluline: „Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib enda sellesse kinni.“ Aja pärast ollakse romaanis mures, selle ees tuntakse hirmu - üksindushirmu, kaotushirmu, surmahirmu. On lihtsamaid, on ülevamaid hetki. Kuid just tavalistel hetkedel tajub peategelane Joosep, et ta on surelik, et kõigel on ka lõpp. Mehe huvi surnuaedade vastu ja jalutuskäigud nendesse võivad viidata ju ka sellele. Küllap nooremale keskeale lähenedes taolised mõtted on paratamatud ja loomulikud. Kuna eesti kirjandus on valdavalt jumalapõlglik, mis on veel sõbralik hinnang, siis Joosepi karakter on küllaltki ainulaadne. Kuigi ta oma jumala- ja eksistentsiotsingute sunnil usuõpingud pooleli jätab, on noor mees ometigi valmis küsimuse üle edasi juurdlema. Olen viimastel aastatel kohtunud eesti kirjanduses enamasti pealiskaudsete tegelastega, küll sadistlike joomalõugade ja muud sorti yuppie`dega, rahahimuliste ja muidu magedate valgekraedega, ja nüüd korraga märkad inimest, kes teenib leiba roolikeeramisega, kes püüab kõikeunustavalt rohkem teada saada, kui eeldaks. Eksistentsiaalselt tundlik taksojuht, kõlab kummaliselt! Kuid kohe romaani alguses ulatab autor lugejale võtme naistegelase Eda kaudu, kes meenutab, kuidas Joosep kord tantsis, et mitte mõelda asjadele, mida ta teises olukorras mõtleb või mõtlema peab. Joosep on viibinud hetkes, mis tõi teadmise, et tema ja maailma vahel haigutab sügav lõhe. Ta unistab tantsida ennast olevikku…, raskesti avatav mõte, kuid romaani ingliskeelne moto Stevie Nicksi laulust „Gypsy“ aitab mind Joosepi käitumist paremini mõista. Aitab mõista, miks romaanis nõnda palju pühendatakse tagasivaadetele minevikku.
Olen varemgi imetlenud ja imestanud, kuidas nooremapoolsed autorid otsivad minevikukujundeid, kuidas neid kirjeldavad. Minu osutus näib küll banaalne, kontekstist välja rebituna, aga kartulisalatil, kui ühel tüüpilisel eestlaste roal, on tõesti mingi tähendus meie talupoeglikult aeglaselt arenevas söömiskultuuris, sest kuuldavasti ihkavad välismaale läinud noored just seda taga, ja nüüd „Hetkes“ visatakse see lausa näkku, kui oleviku võrdlus minevikuga - vaba Eesti salatid tunduvad vettinud saepuruna! Meenub, et Tõnu Õnnepalu „Piiririigi“ vanaemal on oluline mälusümbol ungari õun, mida alistunud meelel kooriti ja aeglaselt mäludes alla neelati. Tegelikult sorib „Hetk“ minevikus elegantselt, kiivuse ja vaenuta. Ja need valuliselt täpsed kirjeldused, küll Tallinna linna osade, küll Tallinna kui terviku kohta. Vaid mõne lausega on heidetud üldistav vaade Lasnamäele, ja see ei jää kujutuslikult alla visuaalsele panoraamile filmis „Sügisball“. Üks peatükke, „Tallinn, mu Tallinn“, on kui omaette jõuline novell, mida võib nautida ka ilma tegelasteta. Või siis 1980ndate Tallinna pimeduse-valguse vaheline seos. Jan Kaus on täpne linnakirjanik, nõnda kui omas ajas Mati Unt. Ta tajub linna kui tervikut, kuid inimesi märkab indiviidide ning üksiklastena selles väiksemõõdulises, kuid kaootilises kohas. Mul jätkub julgust üldistada ja arvata, et „Hetke“ tegelased polegi nii suured kohanejad, kui eeldaks autori põlvkonna puhul. Ühe märksõna kisun „Hetkest“ veel välja. Nimelt on üles kasvanud põlvkond, kes on kaotanud võime hinnata asju, ja nad ei varjagi seda. Ihalus muidugi on, aga jätaks selle teema pooleli. Kui vaid seda ükskõiksust ees ei oleks… Kaus püüab üsna lühikese romaaniga (207 lk.) öelda väga palju, noppida üles erinevaid ühiskonda purevaid momente, kuid ühtegi neist ei arenda pikemaks teemaks. Näiteks ei tea kust ilmunud äriideede genereerija Helmer oma pealiskaudsusega iseloomustab küllap üht kindlat klassi ühiskonnas, Meez on mees, kes keskendub kasulikkusele ja enesearmastusele.
Pisut eemalejäävana, kuidagi üksikuna mõjub mulle romaani eelviimane 17. peatükk „Pakk“, kus Joosepi ema jutustab pojale isaisa saatusest ja toob nõnda romaani küüditamise, st. eesti rahva ajaloo. Iseseisva novelli või jutustusena, pigem iseseisva romaanina oleks olnud selle loo mõjusus kindlasti suurem. Praegu ta küll üllatab, romaani lõpus taoline ootamatu teemaarendus, kuid sellest jääb väheks! Kui see lugu uuesti läbikirjutatult lugeja lauale toodaks, saaks eesti kirjandus ju oma päris „Puhastuse“? Armastusteemast arvan sedapuhku vähe, kuigi see on ju inimsuhete üks olulisemaid tundeid. Eda pole tüüpiline ega erandlik, ei vaja kaastunnet ega tuge, aga ka ei heiduta kedagi. See lugu on vaikne ja sügav, mõtlik ja tähelepandamatu variatsioon igavesel teemal, nii erinev teistest viimasel aastal loetud eesti armastuslugudest. Sellisena ometigi mõtlema sundiv. Nooremad lugejad pööravad kindlasti rohkem tähelepanu tegelaste kunagistele muusikalistele tegemistele, bändile nende elus, selle psühholoogilisele mõjule, sealt alanud suhtele, mis võimalik, et on palju määravam Joosepi ja Eda elukäigule, kui mina adun ja kirjeldan. Ent jälgige Jan Kausi: „Nii nad tegidki oma bändi – keset meretuultest ümbritsetud tehasehoonet, rõõmsate kirikutornide vahel. Nendesamade paisunud ja lõbusatooniliste kirikute taustal olevat nad Joosepiga esimest korda kohtunud. Eda seda ei mäletanud, Joosep aga rääkis, et tal olid päikeseprillid juustel ning seljas lillemustriline kleit. Kuidas sulle see meelde jäi? küsis Eda. Mulle meeldib kiskuda hetki välja nende üürikesest eksistentsist, vastas Joosep, ma kannan neid endaga kaasas, nad kasvavad oma mõõtmetest välja, nad muutuvad pidevaks olevikuks. Jälle see olevik, aasis Eda. /---/ Alles hiljem hakkas ta mõistma nendes aastate laiunud vabadust. Ei, kahetsema ei pidanud. Kas või juba Joosepi pärast. See mõte üllatas teda, kas ta siis ei kahetsenud Joosepiga juhtunut? Kui poleks olnud bändi, poleks ehk tulnud Joosepit. Poleks olnud kahetsust, viha ega valu. Poleks olnud fotoks saanud hetke palavast suvepäevast, hetkest, kus miski poleks saanud olla paremini.“
Ärge unustage „Hetke“ lugemast!

Õige terminikasutus – loomusund või tüütu norm?

2009-12-03T16:40:00.003+02:00

Seekordne kirjatükk on ajendatud paarist juhuvestlusest ning filosoofilisemat laadi kui tavapärane termininõuanne.
Ikka ja jälle lahvatavad vaidlused selle ümber, mis on terminoloogia, kes seda peaks looma, kes kasutama, ning tagatipuks sekka ka kõhklusi korrastatud terminite vajalikkusest üldse. Inimloomusele on ilmselgelt omane aeg-ajalt kõige ja kõigi vastu mässata ... seda eriti ettekirjutuste vastu. Teisalt on aga ootused n-ö valmislahendustele üsna kõrged. Vaja on uut terminit ja ...KOHE. Ka see on mõistetav, sest terminiloome ja -korrastuse köögipool on asjaga mitteseotuile sageli teadmata ning kõrvalseisjaile võibki tunduda arusaamatuna, milleks on vaja kulutada pikki tunde terminite (ehk siis sõnade) ümber targutades. Ometigi ON vaja. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminoloogia väljatöötamisel ning korrastamisel suur kaal kokkulepetel. Kokku lepitakse aga eeskätt ikkagi selleks, et ümbritsevat võimalikult ühtviisi tõlgendada. Sama mõiste erinevad määratlused ja tähistusviis tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust. Kuigi ad hoc terminitöö on tänapäeval sageli suisa möödapääsmatu vajadus, sest tõlketekstide rohkus sunnib omakeelseid termineid n-ö käigu pealt välja mõtlema ning terminikomisjonide töö tulemus jõuab kasutajani märksa pikema ajalõtkuga, on viimane variant ometigi usaldusväärsem. Kogu eelnev jutt tundub klišeemaigulisena, kuid probleem ei ole tekkinud, või tekitatud, tühjale kohale.
Miks ei tehta tänini vahet traditsioonilistel raamatukoguterminitel „laenama“ ja „laenutama“, miks näiteks eri juhendmaterjalides on „laudimeetri“ seletustes pakutud mõõdud erinevad? Miks siis, kui juba aastaid on üllitatud tõsiste asjatundjate koostatud terminiallikaid nagu „Arvutikasutaja sõnastik“ (praeguseks on ilmunud juba neli täiendatud trükki) või arvutitermineid seletavat „E-teatmikku“ leidub veel ikka keegi, kes avastab jalgratast ja asub meedias targutama selle ümber, mis on (tema arvates) näiteks „veebisait“, muudest IT-terminitest rääkimata? Jutu mõte on selles, et jäägu iga valdkond n-ö oma liistude juurde ja kui on vaja kasutada teise valdkonna termineid, on igati arukam leida asjakohane sõnaraamat ning sealt järele vaadata, selle asemel, et pead vaevata ja niigi nappi aega tühja raisata. Siinkohal ka mõned vihjed terminiallikatele: oskuskeelerubriigis on välja pandud rida linke veebis leitavatele terminisõnastikele; Rahvusraamatukogu veebisaidi ürituste arhiivist leiate oskuskeeleseminaride ettekanded, mida lehitsedes samuti üht-teist kasulikku võib meelde tuletada. Ja üks eriti huvitav veebikoht on http://www.imprimaatur.ee/artiklid/kirjaosk.html, kus Vello Hanson mõlgutab mõtteid kirjaoskuse ja terminikasutuse üle. Sama veebisaidi artiklite rubriik sisaldab teisigi huvitavaid kirjutisi arvutiterminitest, autoriteks Vello Hanson ja Arvi Tavast. Kummagi nimi ei tohiks lugejale teadmata olla. Eelmainitud kirjatükid on küll autoritele omaselt pisut teravkeelsed, kuid ajendatud soovist abiks ning toeks olla. Nii mõnigi arvutitermin võib ju pentsikult kõlada, aga ju siis pole paremat olnud välja pakkuda ning tuleb olemasolevaga harjuda. Nii ka raamatukoguterminoloogia puhul. Kindlasti on ka selle valdkonna terminite hulgas selliseid, mis „ei meeldi“, aga leppida tuleb, sest vastasel juhul jõuaks sõnavaliku vabadus tõsise kaoseni. Oluline on meeles pidada, et korrektne terminikasutus on vajalik ennekõike ametlikes dokumentides, juhendmaterjalides jm ametlikus keelekasutuses. ERÜ terminoloogiatoimkonna täiendatud ja parandatud ning 2009. aasta juunikuu koosolekul kinnitatud tööpõhimõtete punkt 6 ütleb järgmist: „Toimkonna otsusega kinnitatud terminid ja muud oskuskeelenõuanded loetakse valdkonna termininormiks.” Eelmainitud dokumendi täistekst on leitav ERÜ veebisaidilt, rubriigist struktuur >toimkonnad.
Sõna on sageli käsitatud võimu tööriistana ja seda ta tõepoolest sageli ka on. Võimalik, et ka termininorm tekitab samalaadseid tundmusi, kuigi loogika ütleb teist – selleks, et sõna abil võimu saavutada, on mõistete ähmasus märksa kasulikum, kas mitte??? Terminikorrastajad püüavad aga, just vastupidi, asju võimalikult selgelt ja ühetimõistetavalt seletada. Kes nad siis on – kas sõnavõimu nautlejad või hoopis abikäe ulatajad? Mõelgem selle üle! Raamatukoguterminite sõnastiku uus veebiversioon on kasutuses olnud pea aasta ning selle kasutussageduse üle kurta ei saa, veebisõnastiku statistikamoodul toob lisaks välja ka selle, milliseid sõnu otsitakse. Selline tagasiside on terminikorrastajaile igati abiks.Endiselt on oodatud kõik kommentaarid.

Sirvigem siis aeg-ajalt eespool nimetatud allikaid ning mõtisklegem SÕNADE ja nende TÄHENDUSE üle. Ning mis peamine – usaldagem nii oma kui ka teiste alade asjatundjaid.

Oskuskeele teemad väärinuksid mitut väitluspäeva

2009-11-30T15:51:00.009+02:00

Neljandat aastat peeti Rahvusraamatukogus oskuskeeleseminari, mis eelmistega sarnaselt tõi kokku pea sadakond huvilist raamatukogudest, mitmest ametkonnast ja ülikoolidest.
Hea tava kohaselt juhtis seminari selgi korral Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu (ERÜ) terminoloogiatoimkonna esimees Kalju Tammaru. Avasõnad ütles Eesti Rahvusraamatukogu (RR-i) teadus- ja arenduskeskuse juhataja Mihkel Volt, kes tegi põgusa tagasivaate eesti oskuskeele kujunemise algusaastatesse, juhtides tähelepanu korrastatud oskuskeele vajadusele ning nentides, et ei mõisted ega ka neid tähistavad oskussõnad sünni iseenesest.
Pikemaks ettekandeks sai sõna „Eesti märksõnastiku” töörühma üks juhtidest Sirje Nilbe, kes rääkis kahe eraldi märksõnastiku, INGRID-i ja „Eesti üldise märksõnastiku” liitmise põhjustest ja eeldustest, kirjeldas töö käiku ning ka ühitamiskeerukust.
Mõtlemisainet pakkuva ettekande tegi TLÜ Infoteaduste Instituudi lektor Elviine Uverskaja, kes käsitles mõiste "bibliograafia" ajas muutumist ja muutmist, juhtides tähelepanu sellele, et kõnesoleva mõiste käsitamine tegevusalana on eksitav. Kuigi selle terminiga on pikka aega tähistatud ka asjakohast tegevust, pidas esineja vajalikuks eelmainitud mõiste määratlus uuesti läbi vaadata.
Tartu Ülikooli semiootika magistrant Maarja Läänesaar rääkis terminoloogiast tõlkekriitikas ajakirja Vikerkaar näitel. Ta nentis, et eestikeelne tõlketeooria on suures osas võõrsõnaline ja tõlkelaenuline, oskussõnavara on ühtlustamata, puudub oskussõnastik. Esineja viitas Tõnu Kaalepi ütlusele, et „ /.../eesti kultuuriajakirjanduse ja kriitika keel on välja suremas. Ja isegi ei nuteta.” Maarja Läänesaar väitis: „Tõlkimise nimetamine vahenduseks, ümberütlemiseks, tõlgenduseks, eestinduseks, “eesti keeles ilmumiseks” või maakeelseks (Heideggeriks), ei ole enamasti pelgalt sama info edastamine mitmel analoogsel moel, vaid selline näiline sünonüümia peegeldab kriitiku suhtumist tõlkeprotsessi üldiselt, tema ootusi tõlkele ja eeldusi tõlkijale.”
Metafoorseid filmindustermineid käsitles Tallinna Ülikooli ligvistika doktorant Margit Maran, tõdedes, et eestikeelne filmindusterminoloogia on isetekkeline ja sõnastikes fikseerimata , põhisõnavara tekkis vene keeleruumi mõjusfääris, sellele on lisandunud inglise keele mõju, filmiloolisi raamatuid on ilmunud väga vähe, terminoloogia hulgas on slängi, metafoorsust, palju otsetõlkeid, tsitaatsõnu, võõrsõnade mugandusi. Ettekanne sisaldas hulganisti näiteid metafoorsetest filmindusterminitest, ning päädis tsitaadiga: „Metafoorid on meie olulisimad vahendid püüda mõista osaliselt seda, mida ei ole võimalik mõista täielikult.“ (Lakoff & Johnson Metaphors we live by,1980: 193)
Viimaseks ettekandeks sai sõna Tartu Ülikooli kirjaliku tõlke magistrant Edvin Aedma. Rohkete illustratsioonidega vürtsitatud slaidiesitlusega „Fantaasia, folklorism ja arvutimängud” kaasnes arutlus üldisest kultuuriteoreetilisest taustast, mütoloogiast, fantaasiaolenditest ja nendega seotud terminoloogia edasikandumisest kultuuris. Tekib hierarhia või keeruline süsteem erinevate olendite ja nimetuste vahel, erinevatest keeltest või kultuuridest pärit terminid leiavad oma koha hierarhias ja oma kanoonilise kujutamise, millega tõlkimisel tuleb arvestada. Arvutimängud on teiste meediavormide kõrval oluliselt mõjutamas mõistekäsitusi ja keelekasutust tervikuna. Et aga enamik arvutimänge on ingliskeelsed, kanduvad sealt eesti keelde ka võõsõnalised n-ö libaterminid. Arvutimängude eesti keelde tõlkimine oleks küll hädavajalik, kuid võib takerduda ressursinappuse tõttu.
Seminari lõpetas diskussioon, mis võinuks seatud ajapiirist kauemgi kesta. Nii mõnestki käsitletud teemast võiks aga kokku panna terve väitluspäeva. Saadud teadmised kulusid kindlasti marjaks kõigile.
Päeva võttis kokku Kalju Tammaru, kes tänas kõiki esinejaid, korraldajaid ja kohaletulnuid ning soovis jõudu ja indu terminoloogiatoimkonnale, kellel tööl lõppu ei näi paistvat.

Seminari korraldasid RR-i teadus- ja arenduskeskus ning ERÜ terminoloogiatoimkond. Juba kolmandat aastat toetab Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Eesti Terminoloogia Ühinguga riikliku programmi kaudu edukamaid terminikomisjone ning jagab terminoloogia sihtsipendiume. ERÜ terminoloogiatoimkond on saanud tegevustoetust kahel korral ning mõlemal kasutanud üht osa toetusest oskuskeelepäeva korraldamiseks.

Ettekanded pannakse välja Rahvusraamatukogu veebisaidile.

NB!
20. novembri Sirbi keele-elu rubriigis on avaldatud oskuskeelepäeva järgne intervjuu Sirje Nilbega, kõneks „Eesti märksõnastik“, küsitleja Aili Künstler.

Robert Randma. Sigaret

2009-11-30T09:37:00.003+02:00

Noore autori (s.1984) romaan on moodsalt hull, ka kaanekujundus on vastav. Oma arvamust ei oska ma päris täpselt lahti harutada, aga kui üks inimene vajab endasse süüvimiseks ja oma eksistentsist arusaamiseks ühest kehast teise kolimist, siis päris loomulik see ju ei peaks olema. Ent peatugem, tegemist võib olla hoopis mäluteemaga, ja see on erakordselt tõsine ning oluline, sest mälu on kõik. Mõistagi sunnib suur juhtija, Uudishimu, inimhingi katsetama kõikvõimalikke ebareaalseid mänge. Eriti tundlikud on ilmselt noored, kuid 50 aasta pärast võib-olla ei kergitata seda lugedes enam kulmugi. Mida küll arvatakse siis Internetist, narkootikumidest, siis, kui kehast kehasse rändamine võib tehnika abil tõepoolest võimalik olla… Randma kirjutatut võib vabalt ulmeromaaniks nimetada, ja siis on kõik lubatud. Ulme puhul võib juhtuda, et lugeja ei saanud kõigest päris täpselt aru. Kunagi hüppasid neiukesed jalalt jalale ja kurtsid „mu hing on haige“, nüüd aitavad sellest hädast välja joovastavad joogid ja droogid. Ma mõistan, et depressiooni puhul võib inimene hakata enese peal eksperimenteerima ükskõik mida, et säilitada elujõud. Vist on tõesti vaimujõud see, mis meil kipub kõige kergemini kaduma. Ent „Sigaretis“ on minu jaoks rohkesti kurbust, mis tuleneb identiteedikriisist, noorte ahastusest teabekiiruse ja infopaljususe pärast. Kurbus peitub lootusetuses kõike endasse ahmida, kurbust märkab küllastumisekstaasiski. Randma raamatus toimub hinge liikumine kehast kehasse veidralõhnaliste heintest keeratud sigarettide abil. Noor mees Raul langes teadmata põhjusel koomasse, misjärel tema hing ruttab vägagi erinevatesse kehadesse ning katsub nende kaudu heita pilku erinevatesse maailmadesse, tehes seda küll vana naise ja kauni noore tüdruku või mehe kaudu. Nõnda püüab ta mõista peegeldusi iseendast. Tegelik keha jääb haiglavoodisse lamama. Kohati on Randma tegelane kehi „jahtides“ pila-aldis (inimeste võimalik kiibistamine, koopiate valmistamine entsüklopeediast jms.), siis muutub aga mõtlikuks (nt. vana naise elulugu jälgides). Enne kui tsiteerin katke, mida oli keerulise konteksti tõttu raske valida, kinnitan, et lugesin „Sigaretti“ huvi ja hooga, ega leidnud ainsatki põhjust kurtmiseks. Pisut ehk hämmastas algaja kirjamehe hea keelekasutus ning igapäevanähtuste nüansirikas kasutamine. Sobib kõigile, kes tunnevad huvi tänapäeva noorte inimeste hingeelu vastu. „Kui ma nüüd ütlen sulle, et mitte ainult üks inimene, vaid terve rahvas uskus kord sellesse, et nende hinged rändavad kehast eemale nende eluaja jooksul, siis see ei ole enam üks veidrik – see on midagi palju suuremat. See võtab teised tõedimensioonid. Täna me kõnnime siin tänaval, kus on veel mitukümmend, mitusada inimest ja ma julgen arvata, et keegi neist ei usu seda täie siirusega. Aga me oleme seesama rahvas – nendesamade vanemate lapsed, kes kunagi talitasid kogu oma elu selle teadmise järgi. Kuhu see teadmine on kadunud? Me oleme jõudnud uude aega. Uude aega, kus vanad teadmised ei ole enam tänapäevast teadmiste aluseks, vaid on asendunud millegagi, mis tegelikult ei ole kunagi täiel määral meie omad olnud. Ühte kultuuri ei tohiks teisega asendada. Mõistad? Me moderniseerume, käime ajaga kaasas – see on arusaadav, aga kultuur peaks selle arenguga ajas läbi põimuma. See on meie eripära. Ja kui sa millessegi väga usud – millessegi, mida su vanemad ja nende vanemad on ammu siiralt uskunud, siis võib-olla oli neil õigus. Võib-olla tõesti hinged eluajal rändavad kehast kehasse nagu anumast anumasse ja sa ei ole midagi rohkemat kui moosipurk. Kaas maha ja uus kraam sisse.“
Kuulsin, et kaubanduskettide raamatuosakonnad polevat respekteerinud „Sigareti“ kõlvatuvõitu kaanepilti, minu meelest natuke dekameroonlikku ja põnevat!

Birk Rohelend. Enesetapjad

2009-11-18T08:32:00.004+02:00

Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“. Kõigepealt küsin: kas ainult tänase verinoore põlvkonna saatus on närune, nende tegelikkus vastamisi suurte unistustega? Igal põlvkonnal on omad noored Wertherid, variatsioonid teemal kannatused, mis tunduvad erinevad olevat, ent on mõttejõult ometi sarnased. Kas tõesti on elamine ise, kohustus elada, lihtsalt olemas olla, põlvkondlik kannatus? Küllap on enamik põlvkondadest omas ajas lootnud, et elu peaks olema muinasjutt. Kes on aga lõpuks süüdi, et enesearmastus muutub sisemiseks vihaks? Just nendele küsimustele otsin mina, lugeja, praegu vastust. Vaatamata eale tean, et ajastumärkideks on anonüümsed ühendused, narkootikumide lihtsamast lihtsam kättesaadavus, depressioon, väsinud õpetajad, perekondade armastuse-viha segu üksteise vastu. Kuulen kirjanduse kaudu, et mitte millelgi pole väärtust, ei kunstil, ei ilul-elul. Ometi käib pidev täiuslikkuse otsing. Harald, kes katsetab enda peal erinevaid droogisegusid, unistab elueliksiirist. Ta teab oma sõnutsi, mida kujutab endast tõeline pargu, ja selle kirjeldus on mõjus. Ometi peaks poja silme ees seisma hoiatus - Haraldi ema tegi enesetapu, kui poiss oli 10-aastane. Pia peab „Kuritööd ja karistust“ maailma parimaks raamatauks.
Pealkiri on täpne, enesetapjad, eks igaüks interpreteerib noorte tegelaste enesevaatlust ja otsuseid omamoodi. Kes nad õigupoolest oma olemuselt on, meie tulevik ja lootus, kes on sattunud kasiinovõrku või kihutavad purjuspäi autodega ülepeakaela? Keda rahuldavad hoolimatus ja julmad naljad? Tegelane Mia ütleb oma õele, kui saab teada isa ajuvähist, et oleksid võinud roobiga kõvemini lüüa, sest haiguse põhjustas ilmselt kunagine löök vastu isa pead! Noor tüdruk Sofia ei suuda meenutada iseennast.
Hulk lugejaid suudab tsiteerida peast klassiku luuleridu „Nii ilus on surra, kui oled noor /nii päikesen magama minna. / Su ümber on sõprade leinai koor, / sa nende südamen igavest noor…“ , kuid need kirjutas Visnapuu noorte langenud sõdurite mälestuseks. Samas üks Rohelennu tegelane mängib enesetapmist, kui see aitab tal targemaks saada, siis olgu pealegi. Ent kõrvalseisjad, kuidas nemad peavad toimima? Kuulakem: „Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, et ta silmitseb teda pilkavalt üle õla. Ta kägardas paberi vihaselt nutsakuks ja surus kõrvallaual olevasse tuhatoosi. Lind… Kui Zen oleks lindu joonistanud, teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida. Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus. Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid. Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest. Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.“ ; „“Piakene,“ ütles ema paluva häälega, „Midagi ei ole ju halvasti.“ Ta ei uskunud seda isegi. Oli. Kõik oli halvasti. Pia lihtsalt ei teadnud, miks ta oli. Miks ta olemas oli. Miks ta kössitas siin sellel neetud punalillelisel päevatekil ja oli. Reaalsuses oli kohutavalt palju kohustusi. Need väljendusid ootustena. Õhk Pia ümber oli teiste inimeste ootustest paks. Ema ootas, et ta saab sellest kõigest üle ja edaspidi läheb paremini. Mia ootas, et see laastab ta täielikult ja Pia laseb kõigel minna. Langeb depressiooni, sööb ennast paksuks ja teeb mõne avaliku enesetapukatse. Isa ootas ka. Tema ootas, et Piast saab järgmine Einstein või Universumi President. Sest vähemaga poleks isa kunagi rahul olnud. Isa ei olnud kunagi rahul.“ Sama Pia ent loodab, et kui tema oleks Jumal, siis tema kummardajad peaksid armastama elu ja üksteist ja tööd. Tahaksid luua, mitte hävitada. Et neil poleks põhjust uskuda enesetapjate paradiisi. Alati võib tunduda, et just sina ei sobi sellesse aega ja kohta.
Romaan saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastus „Tänapäev“ 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Pühendatud Andresele ja Raulile, keda enam ei ole.

LAHTI VÕI KINNI?

2009-11-16T15:11:00.001+02:00

Ütlen kohe, et sabast otseselt juttu pole, kaudselt küll.
Käibele on läinud seletamatu väljend lahti ühendama, mis koosneb kahest täiesti ühendamatust poolest. Kui saaks midagi lahti ühendada, siis peaks saama ka kinni lahutada? Et asi selgem saaks, toon teise näite. Oletame, et ees on selline ebameeldiv toiming kui abielulahutus. Kas siis ütlete, et ühendate oma abielu lahti? Kui samast loogikast lähtuda, siis abiellumisel ilmselt lahutasite end oma abikaasaga kinni?
Ebardi allikas on muidugi ingliskeelne disconnect, mida truult ja mõtlemata täht-tähelt tõlgitakse. Eesti keeles öeldakse selle kohta eraldama, välja lülitama, ühendust lahutama või katkestama.
Varese saba ja nokaga vanasõna kõlaks moodsal kujul ilmselt nii: Nokk lahti ühendatud, saba kinni lahutatud; nokk kinni lahutatud, saba lahti ühendatud!
Inna Saaret

KAS METSHALDJAS MUUTUB METSIKUKS?

2009-11-16T14:59:00.001+02:00

Telesaates käskis kokk võtta metsikut riisi. Selle taga kummitab inglise wild rice, kuid ega see tee eestlasele riisi veel metsikuks. Võib-olla eksitab mõnelgi sellisel puhul arvamus, nagu peaks mets- seostuma vaid metsaga. Aga metspart ei ela ju metsas, metskaptenist rääkimata. Peale metsriisi on olemas vesiriis. Kas see oleks siis vesine riis? Kui ohtra veega keeta, siis ehk ongi.
Kui see näide ei veena, siis võrrelge edasi. On olemas metskassid, kuid kui teie armas kodukiisu metsikuks läheb, siis see ei tee temast veel metskassi. Metshani on siiski keegi muu kui metsikuks muutunud koduhani, kes tiibu lehvitades kallale tormab. Metskaptenil pole ametitunnistust ette näidata, aga diplomiga kapten võib ka vahel metsik olla. Metsik maasikas või vaarikas oleks juba päris jabur.
Ega siis ilmaasjata ole olemas üldnimetused metsloom ja metsinimene, kes erinevad metsikust loomast ja metsikust inimesest.
Samasuguse pika jutu võinuks kirjutada sõnu kodu- ja kodune aluseks võttes.
Inna Saaret

ABSOLUUTSELT

2009-11-16T14:45:00.000+02:00

Oleme jõudnud absolutismi ajastusse. Sageli ei lepita enam sellega, et millestki või kellestki rääkimisel iseloomustatakse, kirjeldatakse, hinnatakse teda tavalisel kombel, nii ütelda normaalselt. Liialt sageli väljendatakse nüüd seda hoopis ekstreemselt, kasutades sõna absoluutselt, mis kõnes kõlab pealegi appsaluutselt.
Lubatagu siin avaldada absoluutselt kindlat arvamust, et sellise kõnepruugiga läheme absoluutselt ja kindlalt eemale korralikust ja ilusast eesti keelest. Muidugi ei saa seda sõna absoluutselt ehk täielikult välja tõrjuda. Kuid väga veider (ei, ikka absoluutselt kurioosne!) oleks ligemail päevil saada tervitusi kujul:
Absoluutselt mõnusaid jõulupühi!
Absoluutselt head uut aastat!
Hans Jürman

Kristiina Ehin. Emapuhkus.

2009-11-11T10:09:00.003+02:00

Alustan luuletusega: „Las trammid kaovad / taamal teetolmu / las kajakad liuglevad / Stockmanni Hullude Päevade kohal / nagu lastelennukid / Las pajud ajavad urbi / ja lumi jätab endast viimaseid / haledaid laike / Komeedikommipaki ja kasemahlapudeliga / istume noorte mändide alla maha / keset käbisid ja liiva / paiselehti ja kive / parki linnamüüri taha / Mul on hariliku pliiatsi karva silmad / ja käeseljad suudlusi täis / Sul on punane lõng ümber käe / ja käed ümber minu / Ma õitsen ja valutan / pikkade paekivikarva juuste all / ja meie südamed on selle maavaratu Maarjamaa / viimased põlevkivitükid / Varsti lõpevad needki / Me ärkame surmaunest / suurte suguvõsade viisi / ajame varred sirgu / harutame keeled sõlmest lahti / Globaalküla kutsub meid kokku / ühe elektrikamina ette / ja kujutlus tulest / seob meie sooned ja südamed“.
Kristiina Ehini viienda luulekogu põhitonaalsus pole muutnud, juurde on küll tulnud argipäevasemaid motiive ja konkreetsemaid märksõnu, ent põhimeeleolu on valulik. Raamatu kujunduselementide hulka kuuluvad esivanemate fotod ja nende kõrval ühe ja sama käekirjaga lisatud tekstid nende saatuse kohta. Selged, üldistavad ning aukartust äratavad, nõnda kui kogu Ehini luulegi. Tähtsamateks motiivideks jäävad endiselt esivanemate veri, põlvest põlve pärandatud sõnumid, taassünd, järjepidevus. Jõulisemalt on lisandunud uue järglase sünnist algavad mured, tüdrukust naiseks saamise habras ilu, sellega seonduv vabaduse mõõt. Üldisemad teemadki: globaalküla tähendus juurtele, mõiste naftalind, järjest lähemale trügiv autode müra, mis halvab rahu ja mõtte, inimeste hoolimatus pärandatu vastu, isegi täna ajakohane lepitamismotiiv („Lapsed ehitavad“). „Emapuhkuse“ kohal hõljub alverlik vaim, puhtus, suursugusus ning aimamisanne, ent autor ei varjagi seda (nt. „Lendavad linnad“. Kuid ka underlikult naiselikku elevust koos nukrusega ( „Merest tulevad lehmad“). Veidi ka tundlikku irooniat oma rahva suunas (nt. Kaduneljapäevaõhtul“). Ükskõik millisel tunnil või päeval ma ka ei võta Ehini luulekogusid kätte, taas ja taas leian sealt hiidvana armastust, hiidvanu hirme, kuid ka usku ja lootust. Lõpetuseks värsiridu luuletusest „Ümin Eestile“: „Vaata seda siinset inimhõimu / aasta külmimal kuul / põhjamaa tähttaeva all / tähistavad nad oma püüdmatusepäeva / Prii ja pisut pelglik tõug / rahvasteookeanis / pärit pimedatest / puhastest / põhjaveekihtidest“.

Uute kohtumisteni, kirjarahvas!

2009-11-02T14:07:00.007+02:00

Niisiis kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ (26.10.-29.10.) on läbi, on alanud hingedeaeg. Ehk leiab ka mõne kirjaniku hing üles oma maa ja rahva, kuulatab, mis meil täna oleks talle öelda…, millised vaevad ja valud on igavikulised, millised uuemad ja raskemad… Kuid mõelgem hetkeks, mida jutustaksid meile lahkunud ise: need, kes olid sunnitud pagulusse peituma (nt. Marie Under), need, kes allutasid oma ande võimu teenistusse (nt. Juhan Smuul), need, kes kaua vaikisid, ent viimaks siiski oma sõnad üles leidsid (nt. Betti Alver), mõni nende seast, kes kurjalt kirjutasid, (nt. Egon Rannet), kes kartsid?
Ent tuur? Arvan, et võime Jürgen Roostega rahulikult ohata, asi sujus kenasti, mõni pisikene viperus ju juhtus, ent kui arvestada, et seitse ekipaaži ja kakskümmend kaheksa isiksust oli teel, siis ei tohi nuriseda. Kogu senine tagasiside raamatukogudelt on olnud positiivne ja täis valmidust järgmisel aastal taas kohtuda. Kuna liikusin kaasa seltskonnaga, kuhu kuulusid luuletaja ja eesti kirjanike juht Karl Martin Sinijärv, endine kirjanike karjane (viimane sõna on laenatud ajakirjandusest), prosaist ja luuletaja Jan Kaus, poeet Jürgen Rooste ja noor proosakirjutaja Birk Rohelend, siis minu otsesemad ja täpsemad tähelepanekud on seotud nende esinemistega ning Hiiumaa ja Läänemaa rahvaga. Üht võin kinnitada, iga esinemine oli uus, sest improvisatsioonid teemal eesti kirjandus olenesid ju kuulajaskonnast. Kirjanduslikuks „avastuseks“ kujunes paljudele Birk Rohelend, kelle looming ja särav isik minu arvates vastanduvad. Ent põhiline on, et lugejad süüviksid tema raamatutesse, kuulaksid noort, jõulist ja väga enesekindlat sõnumitoojat, mõtleksid tema tegelaste elukäsitluse ja vaimu üle. Birk oli sunnitud kordama, et tema viimast teost „Minu sõraline sõber“ on peetud koleraamatuks koleraamatute pikas reas, vähemalt olevat interneti retseptsioon selline. Kuid küllap kuuleme ka sügavamaid analüüse, sest Rohelennu kirjanduslik lend on veel ees. Sel kirjandustuuril, mis oli juba kuues, juhtus enneolematu lugu, võimalik, et isegi kirjandusajaloo seisukohalt – nimelt paluti Jan Kausi teist korda lugeda üht proosaluuletust „Miniatuuride“ raamatust, mis algab nõnda: „11 995/30 000: Uurija Smith teatab Jayle, et Jake ei tapnud Johni…“. Põhjuseks kahtlemata autori iroonilis-vaimukas esinemislaad. Ent uurige järele, milles siis kirjutaja sarkasm õieti peitub! Ja Karl Martini sõna- ja häälikumängulisele luuletusele soovis väga noor luulekuulaja „eestikeelset tõlget“! Niisugused mälestused siis Suuremõisa lossis toimunud kohtumisest, kus istus ka rohkesti tulevasi potentsiaalseid meeslugejaid. Tüdrukuid nagunii.
Paar märkust veel, mis väärivad kordamist. Mõtestades Ene Mihkelsoni romaani „Ahasveeruse uni“ kui tüveteksti, mis endiselt tundub eesti lugejatele raskevõitu, arvas Jan, et raamatukoguhoidjad võiks paariks nädalaks saata Käsmu loomemajja seda raamatut lugema. See oli igati sõbralik soovitus ja osutas võimalusele Mihkelsoni loomingu üle ühiselt diskuteerida. Kolmes esinemiskohas põrkus minu arvamus, et eesti kirjandus (eriti praegu olulisemate autorite looming) on pigem sünge ja karm, kohti isegi jube, vastu Jürgeni väidet, et tegelikult on tänases eesti luules ka väga palju ilusat. Olen mitu päeva tema arvamuse peale mõelnud ja jagan tõde, et leidub ka kaunist, emotsionaalselt sooja, kuid proportsioonid on siiski sotsiaalselt julmema sõna ja mõtte kasuks. Miks paistab tänane maailm sellisena on juba omaette teema. Olen iga tuuri järel väitnud ja kordan taas: noorema põlvkonna kirjanikud on suurepärased esinejad, n.ö. hääd müügimehed. Lisaks Janile ja Jürgenile on mitmel korral pälvinud kuulajate kiidu rühmituse „Purpurmust“ (seekord Kaarel B Väljamäe (Bööma), Tuuli Taul, Urmo Mets, Robert Randma) esindajad. Kuid tuur-tuurilt kogunevad kogemused ning kirjanikud, nende keeleline individuaalsus, maailmavaade jms. on leidnud alati mõistmist ja tähelepanu. Olge tänatud kuulajad, olge tänatud esinejad!

Triin Tasuja. Provintsiluule.

2009-10-27T08:07:00.006+02:00

Luule põhjal otsustades tuleb Triin Tasuja Lääne-Virumaalt ja on noore inimesena pilgeni valu, alandust, mittemõistmist ja lootusetust täis. Ta on tõesti alles laps, nõnda kinnitab autor isegi, kes kipub täiskasvanuks saama ehk eeskätt seetõttu, et paremat maailma kohata? Tema senine keskkond on tüdruku mällu jäänud kurja, hukutava, ükskõikse ja ülbena, kuid õnneks on ta leidnud üles oma luuleande ja nii saanud kõik painava lugejateni tuua. Mina küll tänan noort inimest selle eest ja jälgin meeleldi Triinu tulevast kirjanduslikku teed. Lisan sedagi, et palju ilusat on ju veel ees, tõsi, selle leidmiseks tuleb tööd teha ja vaeva näha. Oleksin soovinud tsiteerida kogu viimast luuletust „ma olen blond sinisilmne naiivitar“, ent tuli valida lühem: „vahel tundub, et mu ümber / on ainult joodikud ja hullud / kui käin mööda kodutänavaid / mõtlen: / kuhu ja mis edasi? / väikelinnad ongi Eestimaa / pole patriotism see, vaid fakt / iga 9. on ehitaja / iga teine elab väikelinnas / noored joovad / stressist ennast purju / mõni joob mõttetusest / jääbki jooma / mina pole ütleja / kas vale see või õige / siitsamast tulen ju isegi / purjus hull joodik“. „Provintiluulet“ tasub tähele panna, sest eesti teravalt sotsiaalsete luuletajate ritta rühib uus nimi.Jõudu talle!

Lembit Uustulnd. Merejutud

2009-10-21T09:01:00.003+03:00

On kaht sorti jutte: tõsiseid ja muhedaid. Need viimased on kirjavormis ja saare keeles. Noor junga Volli saadab kodusaarele oma esimese merereisi kirjeldusi. Igal juhul on traallaevale „Kopli“ sattunud vaimukad mehed, keegi pole suu peale kukkunud. Nende tööks on püüda Aafrika vetes suurele kodumaale kalakest. Kirjutaja tuletab ühtlasi meelde, kuidas toona kalapüük käis, milline oli meremeeste elu-olu nõukogude ajal. Võib-olla pakub see rohkem huvi keskealistele ja vanemale põlvkonnale, sest mõned faktid on noorematele ilmselt võõrad: vaevalt nad teavad, kes oli näiteks Raikin! Raamatu alguses leiab aga mitu tormi kirjeldust, mis on ülestähendatud kogenud meremehe rahulikkuse ja teadmistega. Palju erialaseid nimetusi, mõni oli päris võõras kohe, aga meestele pakub kindlasti lusti lugeda. Ent eks Lembit Uustulnd ongi ju elukutseline meremees, kaanelt loetu põhjal praegu kapten. Volli mälestusi Angolast: „Et natuksegi meite muremõtteid leevendada, organiseeris Juurikas ükspäe Luanda linna ühiskülastuse. Muidugist jagati meiteid jälle sedati kolme kaupa „piilkondadeks kut Palmaseskid, ning söit läks laiva päästepaatidega otse kaubasadamasse. Vaatamist oli ikka kövasti. Esiti pörutasime mööda mitmetest kalalaivadest, mille nimed andsid tunnistust Maarjamaa päritolust: „Kabli“, „Kassari“, „Kiipsaare“, „Sörve“. Keigi päält lehvitati meitele ning Juurikas, kes ise ahtripinkis troonis, lehvitas väärikalt vastu. Sellest keigest jähi moole sihuke tunne, et terve meite Eestimaa oo seia Angolamaa pääle üle kolind. Eks ta ole öige ka, sest äga Läänemeri änam jaksa meite meestele vastu seista. Ise tead, kuda seda mönda üksikut kilupoiga söuke laevastik taga ajab, et üsna imestama panab, kuda nad ikka sääl merel teineteisest mööda mahtuvad. Sii Aafrikamaal aga paistab värki veel jaguvat ning eesti meest veib Luanda linna vahel kohata sagedamini kut meite koloosi mehi Rohelise Konna körtsu juures Kuressaare parkis. Ja tösi ta oo, et pääle meite viie ookeanilaiva oo sii veel kaldapüügimeeste brigaad, kes peab pigisi kaldal öige joone pääl ning öpetab neile kalapüüdmiskunstisid. Ma`p imestaksgid midad, kui „Saare Kalurist“ nüüd „Angola Kalur“ saaks. Selle ajas sees, kui ma sedati omi mötteid mölgutasin, hakkaskid Juurikas paati kai ääre tüürima ja siis ma märkasi küll, et keik see, mis eemalt valge ja kaunis tundus, oli lähemalt tükkis teist karva. Vee pääl ujus igasugust paska ja pahna, alustades pudelitest ja kastidest ning löpetades igatsugu inimtegevuse jäätmetega. Merevesi sädeles vikerkaarevärvides naftast ning hais tahtis hinge matta. Katsusime, et paadist kai pääle saime ja panime kohe padavai sadamaväravate poole minema. Me veisime ju kiiresti käia küll, aga silmi polnud panna kusagile poole ning terve sadam, mis eemalt nii pagana uhke tundus, meenutas lähemal uurimisel prügimäge ning haises ka just sedaviiti. Köikjal vedelesid laivadest kaile lossitud kaubad, pilla-palla kastid ja konteinerid, segamini igatsugu tehnika ja träniga. Mönes kohtas tuli meil pölvest saati maisis sumbata ja teises jällegi mingi muu sodi sees. Angaar täädis rääkida, et nenda nagu see abi säält Liidust tuleb, nii ta siia vedelema ka jääb, välja arvatud toiduained, mis kaovad imekiiresti. Tead sa, Ruudi, moole tuli nutumaitse suhu, kui ma vaatsi, kuda pigid sii tehnikaga ringi käivad. Meite inimene korjab päev päeva körvas aastate kaupa rublasid, et kui ühekorra suur önn naeratab, siis see Ziguli ära tuua, sii aga ajab pigi tuttuue Lada 2106 laiva päält maha, käristab esimesele konteinerinurgale sisse ja sinna see jääb. Söukseid punase tolmukorra all lossutavaid masinaid oo sadam pungil täis. Söuke pilt tegi hinge haigeks. Sadamaväravas seisis trobikond rohelises riides kohalikke, vene Kalašnikovid risti-rästi üle öla. Angaar tonksas moole külje pihta ja nooksas peaga pigide ja nende automaatide poole: „Vaada, Jospel, see sääl on hoopis see öige internatsionaalne abi, mette need autoromud.“

Tule, ma jutustan sulle loo. Noori autoreid` 08

2009-10-20T10:00:00.007+03:00

Kokku 19 kirjutajat. Meil on mõnestki asjast nappus käes, aga kirjanike puudust Eestis ei tule. Seekord panen kirja hoopis need, kes vähemtuntud või täiesti uued nimed: Kara Lynn, Liisa-Lotte Käärd, Põim Kama, Jüri Reimand, Ralf Sauter, Silja Paulus, Dagmar Lamp, Natasha Bluu, Kristo Viiding, Andris Reinman, Piret Jaaks, Martin Oja. Kogumiku on koostanud Dagmar Lamp ja toimetanud Berk Vaher. Muidugi on väljaanne tänapäeva noorte inimeste nägu, õnneks mitte tige, kuid pilav ja salvav küll, ja eeskätt neid endid puudutavaid probleeme haarav. Emata lapse teemast lapsehoidmiseni välismaal välja. Peaaegu kõik tekstid on sotsiaalse alatooniga, mõni globaalselt mõtlev (Jim Ashilev). Teadagi, ühel õnnestub ühiskonnakriitika paremini, teisel nõrgemalt. Paari teksti pean ise üsna nõrgukeseks, aga ei hakka algajatele näpuga näitama, st. ära nimetama. Noor olevus on palju tundlikum kui kriitikaga pargitud vanem. Ühe noorima autori, Ralf Sauteri „Huulepulgadraama“ on huvitava süžeega ja kirjas ka päris kenasti. Tähelepanu - mitmes tekstis on sisse toodud prostitutsiooni teema ja päris novelliliku puändiga (nt. Piret Jaaks, Natasha Bluu). Ise nautisin sedapuhku küll juba nime teinud Vahur Afanasjevi (enese)irooniat või sarkasmi koos kõigega, mis võib üht inimest Euroopa Liidu südames elades tabada. „Tagasi karu perse ehk seitseteist ilusat hetke“ kiikab ühest nurgast nn. usupropagandistide ja rahva naiivsust ärakasutavate (siin budistide) rahateenimissüsteemi – „Om money, bad me hum, money, bad me hum.“ Keegi tõmbab ikka kellelgi naha üle kõrvade, uurige järele, kes kellel… Dagmar Lambi „Tiidu uus korter“ ja Silja Pauluse „Maatüdruk ja uss“ jäid meelde ootamatu lõpu tõttu. Teistest vanema kirjutaja Anna-Maria Penu „Ööd on siin mustad“ on lustakas lugu Hispaania noormehest Juliost, keda meie kaunis saaremaastik koos alkoholiga „hulluks“ ajab, ning kuulub pigem pilkavate tekstide sekka. Põim Kama on teemaks valinud kaks meest, kellest üks koduga ja teine koduta. Koolides võiks „Tule, ma jutustan…“ soovitada ka gümnaasiumiõpilastele. Katke Liisa-Lotte Käärdi loost „Lärmiküla lapsed“ : ““Jah, vaadake, see oleks kodule palju lähedamal ning ma saaksin endale uue keele suhu,“ lõksutasin oma keeleneeti üles-alla. Ei, päriselt ka, ma ei tea, mis mind valdas sellel hetkel. Ma vahetasin välja musta kohvi ja croissant`id Bullerby laste vastu? Ning kõige hämmastavam oli tädi Maia vastus seal teisel pool lauda: „Oh, lapseke, see pole üldse probleem. Ma saan sinust aru! Kui vaid teised tüdrukud ka nii mõistlikud oleksid!“ Kes sellest aru ei saanud, olid mu sõbrannad. „Sa läed mingit Liljat panema!“ viskas väga vihane ja pohmis Siiri. Ma ei saanudki aru, kas teda häirib, et ta on Rootsis käinud ja Prantsusmaal mitte ning ma lasin ta reisimise plaanidele vee peale, või proovib ta mulle aru pähe panna. „Vaata, see on kodule lähedamal. Ma võin tihedamalt sinuga kokku saada,“ piuksusin haledalt. Ma ei tea, miks ma proovisin end vabandada. „Sa lähed sakste sitta kraapima!“ teatas ta vihaselt. Mind üllatas kuulda sellist väljendit 19-aastaselt tüdrukult, mitte oma vanaemalt. Sest Siiri uskus, nagu ka mu perekond, et ma tahan kodule lähemal olla. Hüvasti couture, ma lähen Bullerby laste maale! "Olgu, ma kordan veel kord üle, et ma seisan korteris, milles on üheksa tuba ja millel on seinal originaal-Warhol. Ma olen au pair , majapidajanna, lastega ma eriti ei tegele. Ma valmistan hommikuks puuviljasalati, korjan nõud. Söödan-joodan jänese, kaks merisiga ning kõrbehiired. Ma ei üllatu, kui poisi toast leian aknalaualt surnud teod ning ühe selle karbitu nälkja mööda akent vabaduse poole roomamas. Ma koristan korterit kaks korda nädalas teisipäeval ja neljapäeval. Ökoloogiliste koristusvahenditega. Isegi mu kindad on taaskasutatavast kummist! Tase! Ma viskan kilekottidesse pressitud prügi kaks korda päevas prügišahti. Mulle kangastuvad Lasnamäe prügišahtid, kus ma nägin kord rotti mööda seda ligast seina seitsmendalt korruselt kaheksandale ronimas. Siin tulevad prügiautod ja imevad šahtidesse visatud prügi välja. See seletab miks rotte pole.“ Kirjeldus jätkub…, mina aga lõpetan.

KAS TÄHT ON TÄHTIS?

2009-10-19T14:00:00.000+03:00

Mõte sel teemal kirjutada tekkis mul siis, kui hakati jälle rääkima pommidest. Enamasti oli õigesti kirjas, et pommid õhitakse, kuid mõnigi kord öeldi, et need hoopis õhatakse. Vahe pole ju suur ja aru saab, milles asi, aga õhkamine ehk igatsemine kellegi järele on siiski midagi muud kui õhkimine ehk lõhkeaine taeva poole saatmine.
Kui tekib mulje, et tegu tähenärimisega, siis toon veel mõned sõnad, mis erinevad vaid ühe tähe poolest, kuid neid tavaliselt ära ei vahetata ega pruugita teineteise asemel:
lonkama ja lonkima, nuuskima ja nuuskama, lõhkuma ja lõhkema, ristama ja ristuma, nõelama ja nõeluma, lendama ja lenduma.
Hoopis omamoodi on paarid, kus sõnad tähendavad küll päris ühtlaadi tegevust, kuid ühe tähe vahetus muudab enesekohasust. Kui üks inimene solvab teist, siis see teine solvub. Kui unustan ukse sulgeda, siis jääb üle loota, et see sulgub. Kui me kedagi toetame, siis ta saab meile toetuda.
Eks siis toetumegi keelepruugis ka sellele, et täht on tähtis.
Inna Saaret

LIIGA PALJU POLE HEA

2009-10-19T13:55:00.001+03:00

Armastus võõrsõnade vastu tekitab vahel üsna absurdseid ütlusi. Kas on õige püüda põhisõna tähendust rõhutada, lisades täiendi täpselt sama tähendusega sõna näol? Näiteist ei tule puudust:
vana veteran, pidulik aktus, esmane prioriteet, piiratud limiit, haruldane rariteet, visuaalne nägemine, negatiivne tagajärg, positiivne tulemus, potentsiaalne võimalus, lahti analüüsima, isikuportree, informatsiooniline teadaanne, militaarne sõjavägi, katseline eksperiment, lineaarne pikkus, ainus uunikum, ette prognoosima, kokku komplekteerima, kontakttelefon, ajaperiood, üksikindiviid, välisvaluuta, preemiaauhind, ajamoment, postside, lihakarn, hetkemoment, lõppfinaal, protsendisuhe, erialaspetsialist, kogusumma, kirjašrift.
Mida teha? Probleemküsimuse(?) lahendus on õppida selgeks sõnade tähendus.
Hans Jürman

NÄIDEND, LAVASTUS JA ETENDUS

2009-10-19T13:41:00.002+03:00

Hiljuti rääkis saatejuht algusest lõpuni ainult etendusest, kuigi saatesse kutsutu püüdis igati teda õigele järjele juhtida ja selgeks teha, et tema on lavastaja, kes lavastas näidendi.
Et puust ja punaselt selge oleks, siis kõigepealt kirjutatakse näidend (näitemäng, teatritükk, lavatükk, lavateos), millest lavastaja teeb lavastuse, millega õnnestub anda 10 või 100 või 500 etendust.
Kui nüüd mõni lugeja mõtleb, et mis tähtsust sel on, siis sisuliselt tähendab see sama, kui öelda koer ja mõelda selle all kõiki koduloomi.
Inna Saaret

Kokku või lahku?

2009-10-19T13:16:00.002+03:00

Tean keeletundlikke inimesi, keda ei häiri lugematud kokkukirjutused, aga mind kahjuks häirivad ja püüan siia kirja panna, miks. Minu eelistused on paksult ja kursiivis, eitan neid, mis lihtsalt paksus kirjas.
Ma ei hakka muidugi rääkima elementaarsetest näidetest, et tuleb vahet teha, kas raamat on läbi loetud ja kas läbiloetud raamat ka meeldis. Teine lugu on aga siis, kui kohtad geniaalseid kokkukirjutusi. Üks teatriarvustus lausa kubises sellistest, panen siia kirja vaid paar parimat: mõtlemaärgitamisambitsioonita, hakkamasaamismurede. Nende kõrval on minu seni parim avastus, nimelt vägavaevumärgatav, lausa poisike.
Püüan hakata üldistama.
Oli kunagi pikk kontserdisari Urmas Alendri lauludest, nimetuseks “Teiselpool vett”. Austusest Alendri vastu võinuks siiski vaadata, et tema kirjutas laulu “Teisel pool vett”. Kas nüüd hakkame kirjutama ka paremalpool teed, sõidan Tallinnapoole, lähen sõbrapoole?
Alles tuli ette vorm selajal. Kas siis ka selkaugelajal, ammuselajal?
Enam ei kohta peaaegu üldse, et kirjutataks nii palju kui. Ikka on niipalju kui või isegi niipaljukui. Kas siis ka niisee kuikateine, niikiiresti?
Teine selline väljend on veel kord. Ikka kohtab vaid veelkord. Kui aga hakata mõtlema, mis selliste sõnade taga on, siis peaks ju selgeks saama, et veel kord väljendab sama mõtet mis mitu korda, seitse korda, seitsekümmend seitse korda. Neid vist ikka veel kokku ei kirjutata? Pealegi on ju kolm täiesti erinevat mõtet, kui kirjutada üks kord, veel üks kord ja ükskord.
Need on muidugi äärmused, mille kohta peaks selge olema, kuidas õige, aga millegipärast selle peale ei mõelda. On ka sellised, mille kohta võib öelda, et maitse asi (või maitseasi?). Paljud ütlevad, et on täiesti õige kirjutada seadusegakaitstavad või traditsioonearvestav või muljetavaldav. Nende kohta arvan mina nii: kokku tuleks kirjutada kindlaks kujunenud (kindlakskujunenud?) mõisted, aga mis on kellegi arvates kindlad mõisted ja mida saab ka teiste sõnadega lahedalt kokku panna, on suvaline. Mina kirjutaksin siiski seadusega kaitstavad, nagu ka relvaga kaitstavad või sõnadega kaitstavad, ning traditsioone arvestav, nagu ka olukorda arvestav või minuga arvestav. Kolmanda näitega on keerulisem. Selliste sõnade puhul mõtlen, kas ma ka mingi pikema sõnaga selle sõnaosa kokku kirjutaksin. Kas ka kaastunnetavaldav või armastustavaldav? Mina ei kirjutaks neid kokku.
Selle viimase arutlusviisi võiksitegi kahtluse puhul aluseks võtta. Kui ei tea, kas lahku või kokku, mõelge ette mingi pikem sõna ja arutlege, kas ka selle kirjutaksite kokku. Eespool toodud näidete puhul tuleks aga vaadata, kas näiteks pole tegu võrdlusega vms. või kas ka mingi sarnase mõtte väljendamisel kirjutaksite need sõnad kokku.
Kui keeruline sai, siis mõelge, et elu ei peagi lihtne olema.
Inna Saaret

Olavi Ruitlane. Naine

2009-10-09T08:35:00.005+03:00

Ei kahtle, et „Naist“ loetakse, kogunisti vaimukaks peetakse ning seejuures mõnuga ka itsitatakse, kuid minu kirjandus see pole. Eelnevad teosed „Kail“ ja „Kroonu“ sobisid minu kirjutuslauale sootu paremini. Mu eetiline närv on hakanud tõmblema pärast kümnete ja kümnete eesti kultuuri „rikastavate“, väga isiklike nais- või meeslugudega tutvumist. Olen alati hoidunud emantsipeerumast, aga nüüd küll ütleks, et romaani peategelane on paras tüütus. Kuna Mees on hädaldaja, joomar, üleaisalööja, lisaks edev luuletaja!, siis vaevalt et ta enda kõrvale targemat naist väärib? Muidugi peab Mees end vaimukaks, eks ta vahel ongi, kuid „Naisest“ leian pigem kättemaksuhimulist sarkasmi. Selge, et autor protestib teatavat tüüpi naiste vastu, enamasti löövad nemad aga taolistele meestele täpselt sama jõuga vastu. Sõnavara on peaaegu üks ja mõtted väga sarnased. Taolises tonaalsuses purskab oma tunded meeste vastu välja nt.Kati Murutar kogumikus „Naised valivad“, ja ega teisedki naisautorid seal väga palju alla jää (paar erandit siiski on). Ikka see tuline tigedus, mis muutub üsna ruttu silmituks igavuseks. Mees sülitab kord ühele, siis teisele Naisele näkku, kuid olen aus, ega ta ennastki tümitamata jäta. See korvab mõnevõrra naistest kirjutamise üldist fooni. Mina ei pruugi ju teada põhjuseid, miks autor ühe abielu, kuuldavasti enda oma, ilmarahvale naeruks kirjutas. Isiklikkusele on teised arvustajad viidanud, korjasin teadmise lihtsalt üles. Kõik öeldu ei tähenda, et naissoo rumalust, egoismi, rahaahnust ja kavaldamist ei tuleks teemaks võtta, kuid liialt üheülbaline jutt ja Naise karakteri pealiskaudsus ei suuda teha raamatut psühholoogiliselt haaravaks, kuigi kirjutaja laual võis seista suurepärane materjal. Lugeja saab küll mingi kirjandusliku pildi erinevate loomuomadustega naistest, ent kas sellest piisab, et romaani pjedestaalile tõsta? Ikka tuleb meelde, et kunagi ilmus võluv ja sümpaatne Enn Vetemaa „Näkiliste välimääraja“, sõnavabaduse tipphetkedel kuulame järjepanu robustsusega epateerivaid mehi ja naisi. Tunnistan, et seekord juhtusid romaani tutvustamisel natuke karmimad sõnad ette, kuid eks meie, lugejad, oleme ka süüdi, et pealiskaudsete naisromaanide kiidusadu ei lakka! Lisan ka tekstinäite, mille kaudu annan märku, et minu arvamust ei pruugi arvestada : ““ Millega te tegelete?“ tahab Kohtunik teada. „Kirjutan… Luuletusi kirjutan…“ Kohtus kõlab see lollakalt. Naine ja Kohtunik muigavadki. Põlastavat.

paugub pakane ja talv / ümber perseuru / aga kannikate all / on kaks laiku muru

„Te peate endale uue tegevuse leidma,“ teatab Ametnik, „ mis võimaldaks teil oma kohust Lapse ees täita!“ Uue tegevuse?! Aga ma ei oska ju midagi muud. Ma olen eluaeg luuletusi kirjutanud ja esimest korda öeldakse mulle, et ma ei saa hakkama. Õnneks ei ole Kohtuniku arvamus minu jaoks autoriteetne. Mõtlen korraks tal prillid eest tõmmata ja vehmreidpidi silmaaukudesse torgata. Niikuinii ei näe ta sittagi – las saab endale juhtkoera, see koostanuks olukorrast adekvaatsema pildi. Kohtunik tõuseb ja sellega on istung lõppenud. Ta on samasugune Türa nagu ma isegi. Ainult, et ta ei saa sellest aru!“

Birk Rohelend. Alexander ja Belle

2009-10-07T10:43:00.004+03:00

122-leheküljeline ballaad. Kasutaks kohe võõrsõna - ekstraordinaarne. Lugulaul Kaljumägedelt toodud kaunist 20-ne aastasest kuningannast Alexandrast, kes kannatab kibedasti oma hingesaladuse pärast, sest on tegelikult Alexander ja armunud imekaunisse neiusse Belle`sse. Kuninganna elab ja valitseb imelises kuldses linnas, kannab samavärvi kleite ja unistab kullasest armastusest. Kusagil kaugetel hõbelinna teedel olevat hukkunud tema abikaasa, vana kuningas Augustus, kelle positsiooni koos imeilusa valitsejannaga ihkab kuninga noorem vend Quido. Tema käsi lükatakse aga tagasi. Ballaadivormis tekst on jaotatud peatükkidesse, algab muidugi proloogiga, nagu kord ja kohus ette näeb. Pole mõtet hakata Rohelennu loodud teksti võrdlema aegade jooksul kirjutatud lugudega, ega otsima allussioone või muinasjutu elemente, mõelda keeruliseks põhjuks, miks niisugune lugu üldse kirjutati? Seda võib näiteks nimetada katseks postmodernismile kinnas heita! Ent „Alexander ja Belle“ pole pelgalt armastuslugu, selles põimuvad võimukirg, inimlik suurus, naiste meelejõud ja tahe, kannatus, sõjavastasus jm. teemad. Kuninganna meeletu armastus saab teadagi avalikuks, kurjad keeled ei kao kunagi. Belle lahkub linnast valgel ratsul uut armastust - tõelist meest otsima. Samal ajal taotakse juba relvi, Quido ihkab võimu, on vaja minna taplusteele…, hõbedase linna vastu, kuigi lahingust enam mehi tagasi ei tulnud. Surid ka naised, lapsed ja loomad, lõpuks suri ka kuldne linn ise. Rahvas nõuab kättemaksu, rahvas nõuab verd, nõnda kui mõistab alati hukka teistmoodi mõtlevaid indiviide. Kuninganna on sõja vastu, sest tema on hoidnud käte vahel oma isa purustatud pead. Alamad ei suuda mõista, miks kuninganna ise läheb põua-ajal põllule, algul ihuüksi, et läbi kuldse sõela eraldada mullast viljaterad, mis pole tärganud. Neist saaks ju jahu jahvatada… Kuldne linn vajab toitu. Ja valitsejanna arutleb: „Ma pole piisavalt vist kannatanud, / et armastada elu, mida elate…/ Ei suuda olla osake / hirmsuurest, jõhkrast kellavärgist, / mis tiksub üha edasi… / Kui suren, säilivad kõik illusioonid… / ja üha tiksub jõhker kellavärk… / On nähtamatud sidemed siin suuremad kui surm. / Seepärast surema pean mina / --- / Ja seisab rõdul kaunis kuninganna. / All ootab rahvahulk. / On väga vaikne. / On kuninganna silmad sügavad ja kurvad / ja enam seal ei hiilga raud. / On rahval õigus kuningannale… / Ei tohi kuningannal olla südant. / Ta õrna kulmu tabab terav kivi, / mis heidetud on väga täpse käega. / Ja veri voolab soojalt / ta valgel kitsal näol, / mis pole üldse terav, / vaid hoopis väga õrn! / Ja väga, väga noor! /--- / Ei ole valus kuningannal. / Kes kaotanud on kõik, ei tunne enam valu. / Vaid sooja vere voolamist on tunda. / Ta oiatab ja käega rõdust haarab. / On käsi, valge, juba verine. / Ja viimne kivi purustab ta pea / ja suleb sinisilmad halastuse kinnas… / Nii lahkub elu raudsest kuningannast / ja lendab ära tema kuldne hing. /--- / Ei mahtund ilma ära tunne liiga suur… / Nad tema õnne taluda ei suutnud / ja armastuse pärast teda vihkasid. / Ja selle pärast neile kaasa tundis see, kes suri. / ja nende kannatuste tee ei lõpe iial, / kuid nad ei tea, et lootust enam pole. /On õndsad teadmatud.“
Leian raamatust märke, et see on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Tõepoolest, illustratsioonidele ja raamatu välimusele tasub pilk heita. Birk Rohelend on varem avaldanud kolm raamatut: „Mustade kaantega kaustik“ , „Mina, Mortimer“, „Enesetapjad“.

Kas 'infoteadus' või 'infoteadused' või mõlemad?

2009-10-01T08:54:00.000+03:00

Elektroonilise keskkonnaga seonduva terminoloogia määratlemine on muuhulgas ka ERÜ terminoloogiatoimkonna üks viimase aja põhiprobleeme. Kui IT-terminite seletusi leidub nii asjakohastes standardites kui ka teistes allikates, siis raamatukogutöös vajaminevaid oskussõnu tuleb luua ning korrastada oma valdkonna asjatundjail.

Muude terminite kõrval on vaidlusi tekitanud ka mõiste „infoteadus” määratlemine. Terminoloogiatoimkonnale kinnitamiseks on TLÜ Infoteaduste Instituudi lektor Elviine Uverskaja esitanud järgmised määratlused:
„infoteadused” – mõistega on tähistatud multidistsiplinaarset valdkonda, millesse kuuluvad infoteadus, raamatukoguteadus, raamatuteadus, bibliograafia-, dokumendi- ja arhiiviteadus. Infoteadus on kujunemas neid valdkondi hõlmavaks katusmõisteks.
„infoteadus” – teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandite (indiviidide, gruppide, organisatsioonide, institutsioonide) traditsioonilise ja digitaalse infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasusi sotsaal-kultuurilises kontekstis.
„raamatukoguteadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib raamatukogusid ja nende tegevust.
„raamatuteadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib traditsioonilist ja digitaalset raamatut, selle kirjastamist, levitamist ja arengut.
„raamatukogundus” – raamatukogude tegevus- ja ainevaldkond.
„raamatukogu- ja infoteadus” – raamatukogu ja infospetsialiste ettevalmistava eriala nimetus LIS (library and information science).
„bibliograafiateadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib bibliograafia teooriat, metoodikat ja ajalugu.

Läinud aastal täiendas ja korrastas ERÜ terminoloogiatoimkond säilituskorralduse termineid. Terminiloome ühe näitena olgu toodud seni kasutusel olnud pisut lohisevat terminifraasi „digitaalsena sündinud” asendav termin „digitaaltekkeline” (ingl k natively digital, born digital), ehk siis lahtiseletatult: digitaalseid meetodeid kasutades loodud, mis paigutub termini “digiteeritud” (ingl k digitized) kõrvale; termini seletus: analoogobjektist digiteerimise teel saadud.

Veel kord terminitest 'veebisait' ja 'koduleht

2009-10-01T08:34:00.001+03:00

Kui traditsioonilised terminid on suuremal või vähemal määral arusaadavad ning harjumuspärased, siis elektrooniline keskkond on kõige hea kõrval toonud nähtavale ka ebakõlad terminoloogias. Kasutajad on tihtilugu segaduses, suutmata otsustada, mis õige, mis vale või kellelt nõu küsida. Eri teooriakäsitlustes, kus mingi valdkonna või koolkonna esindaja oma valikuid argumenteerib, on ka erinev terminikasutus mõneti põhjendatav. Probleemid saavad alguse juhul, kui terminid hakkavad suunama protsesse või muutuvad liigitustähisteks. Sama mõiste erinevad määratlused tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust.
Hulganisti esmapilgul arusaamatuina tunduvaid termineid on seotud infotehnoloogiaga. Jättes kõrvale eelmainitud valdkonna eriomased terminid, on palju ka selliseid mõisteid, mis on väga tihedalt sisuga seotud. Terminoloogidelt oodatakse tavaliselt n-ö valmis lahendusi. Siinkohal on paslik veelkord meelde tuletada, et termineid ei loo pelgalt terminoloogid, olgu nad siis filoloogid või mingi valdkonna asjatundjad. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminikorrastuses suur kaal kokkulepetel. Mõiste panevad paika ala asjatundjad ning filoloogid jälgivad keelekorrektsust. Esmapilgul võib küll tunduda, et liites traditsiooniks kujunenud terminile näiteks sõna „elektrooniline”, olekski probleem justnagu lahendatud. Termin kuulub aga ühte kindlasse mõistesüsteemi ja kui on muutunud mõiste ise (tähendus), tuleb leida ka uus tähistaja (termin). Elektrooniline keskkond on kaasa toonud täiesti uue mõistesüsteemi, mistõttu ei saa traditsiooniks kujunenud termineid niisama lihtsalt teise süsteemi ümber tõsta, kuigi hõlbustaks taoline moodus ka terminoloogide tööd.
Üheks kujukaks näiteks võib tuua arutelu terminite „kodulehekülg“, „koduleht” ja „veebisait” teemal. Probleemiks kujunes terminite leht-lehekülg-sait kasutus. Oleme harjunud trükitud raamatuga, mille iga lehekülg järgneb loogiliselt eelmistele. Veebi lehitsemine pole lineaarne, lugejad (kasutajad) n-ö hüppavad lehelt lehele ja ka ühelt veebisaidilt teisele. Kitsamas ringis on eelmainitud teemat juba käsitletud, kuid on asjakohane jagada seda ka laiema lugejaskonnaga. Järgnevalt selgitus „E-teatmiku” autorilt Heikki Vallastelt:
Valdav enamik võrguterminitest on pärit inglise keelest sel lihtsal põhjusel, et Internet ise sai alguse USA sõjaväe arvutivõrgust Arpanet. Internet ja veeb on kaks täiesti erinevat asja – Internet on ülemaailmne "võrkude võrk" ehk üle tavaliste sideliinide kokku ühendatud arvutivõrkude võrk. Teisiti öeldes, Internet on see füüsiline keskkond, kus informatsioon liigub. "World Wide Web" ehk veeb on aga kõigi Internetis leiduvate veebilehtede kogum. Veebileht sarnaneb tavalisele raamatulehele, kus leidub nii teksti kui pilte. Et arvuti teaks, kuidas neid ekraanile kuvada, on tekstile ja piltidele lisatud HTML-keele märgendid. Põhimõte on pärit trükiasjandusest, kus käsikirjatekstile lisatud märgendid näitavad, kui suur peab tekst olema, kus peab olema rasvane kiri ja kus kaldkiri, kuhu tuleb paigutada pildid jne.
Peale veebilehtede liiguvad Internetis ka elektronposti sõnumid, failid jms. Sellepärast ongi inglise keeles kasutusel kaks terminit "net" ja "web" – üks füüsilise keskkonna ja teine selles keskkonnas asuvate veebilehtede tarvis. Tavakeeles tähendavad mõlemad võrku – üks kalavõrku ja teine ämblikuvõrku.
Nüüd siis veebisaidist. Ega see eesti hääldusele mugandatud "website" just eriti kaunis sõna ole, aga paraku pole ka sakslased, prantslased, itaallased ega ka hispaanlased leidnud midagi omakeelset selle mõiste tähistamiseks. Probleem algab sellest, et mitmeski keeles ei ole erinevaid sõnu kalavõrgu ja ämblikuvõrgu jaoks – võrk on võrk.
Veebist kui maailma kõigi veebilehtede kogumist oli juba juttu. Et neid lehti oleks võimalik üles leida, on Interenetis kasutusel Interneti-aadresside ehk IP-aadresside süsteem. Tavaelus ollakse harjunud mõtlema, aadressid on ainult majadel, kuid tegelikult on aadressid ka tühjadel kruntidel, kus (veel) maju ei ole. Internetis saab iga soovija endale hankida IP-aadressi, mis vastab mingis konkreetses veebiserveris (Internetiga ühendatud arvutis) paiknevale "veebikrundile" ehk veebisaidile. Ehitusterminoloogias tõlgitakse "construction site" küll "ehituskrundiks" või "ehitusplatsiks", aga ega "veebikrunt" või "veebiplats" kõla paremini kui "veebisait". Niisiis, igale IP-aadressile saab teha veebisaidi nii nagu igale postiaadressile saab teha ehituskrundi. Nii nagu igas majas on teatud arv kortereid, on ka igal veebisaidil mingi arv veebilehti. Nagu igal korteril on oma number, on ka igal veebilehel oma aadress ehk URL, mille järgi seda on võimalik üles leida. Kui nüüd veebikasutaja läheb mingile IP-aadressile, siis avaneb talle kõigepealt sellel aadressil asuva veebisaidi esileht, kust saab hõlpsasti liikuda sama saidi teistele lehtedele. Inglise keeles on kombeks nimetatada seda esilehte "home page" või lühemalt "home", mistõttu ka teistes keeltes on hakatud veebisaidi esilehte kutsuma koduleheks (nt soome k. kotisivu).
Samalaadseid mõisteid selgitav sõnastik on leitav: http://vallaste.ee/

Paavo Piik. Kokkuplahvatus

2009-09-30T10:45:00.006+03:00

Luulekogu jõudis minuni igati sümpaatsel moel, tuli ise, nii polnud vaja oodata sundeksemplari saabumist Rahvusraamatukogusse. Kevadiselt kirjandusfestivalilt Tallinnas jäi meelde autori täpne vastus minu natuke kummalisele küsimusele põlvkondadest. Ka tema varasemad luulekogud on mind huvitanud ja usun, et need sobivad igas eas lugejale, ehkki nooremad mõistavad „Kokkuplahvatuses“ sageli kasutatud märksõna üksindus-üksildus just ealäheduse tõttu teisiti, küllap paremini. Kogus on isiklikumaid ja sotsiaalsemaid, koguni kriitilisi tekste vaat et pooleks. Kuid autor ei doseeri millegagi üle. Nähtavasti on ta juba jõudnud mõistmiseni, mida üldistan luuletaja enda ridadega, ja mis pärinevad natuke pikemast luuletekstist: „Eks see ole ikka nii - / mis kauge, tundub tähtsam, / kui mis nina ees. / (Sest selle poorid ei ole / nii hästi näha.)“ Paavo Piigi kui noore autori maailmavalu pole enam kõige noorem, ta paistab olevat mõistnud juba paljutki, mis koondub mõistesse ebatäiuslikkus, mõistab konkreetse aja ja ruumi olemasolu ja selle võimu inimeste üle. Õige varsti peaks ta kuuluma sõnajõult ühte ritta, vähemalt suund on kindel, meie tänaste jõulisemate luuletajatega ( fs, Künnap, Rooste), üldistatult - nendega, keda nimetatakse sotsiaalseteks linnaluuletajateks. Piik kasutab sõnu vähe ja read on lühikesed, ent need on esteetiliselt mõjuvad, vängete sõnadega tema ei hoople. Alati sooviks tsiteerida mitut teksti, seekordne valik ütleb kommentaaritagi mis vaja: „Tühjuse tuhudes ja võib-olla / on seal ka natuke autentset nukrust hulgas / oleme lõputult sarkastilised / ja linn toob taaskord välja me halvimad küljed. / Ma oskan lõhkuda nagu eikeegi teine, / lüüa tükke küljest nii Kreeka marmorilt / kui Varanasi vandlilt / võimsa õpetatud haamriga, / mis puutub õnnekäsitlustesse. / Ma oskan tappa vange võtmata. - / Üle ahervaremate liigume, / ambitsioonikad, enesekesksed, edevad, / midagi üles ehitamata, / ja linn toob taaskord välja me halvemad küljed.“

Holger Kaints. Lennukivaatleja

2009-09-22T13:01:00.005+03:00

Kipun arvama, et see Siugja Sulepea auhinna pälvinud ning kohe hooga tuntuks räägitud raamat võib väga meeldida, aga mõne natuke segadusse ajada. Mina tajusin just viimast, arusaamatust, kas võtta kirjutatut huumori või meelehärmiga, kuigi kinnitan, raamat on hästi kirjutatud. Sotsiaalselt tundlikud ja ühiskondlikult aktiivsed kirjanikud (Rooste, Helme, Sinijärv ja Künnap) on kõigele vaatamata hea otsuse teinud. „Loomingu Raamatukogus“ avaldatud lühiromaanimõõtu „Lennukivaatleja“ peategelane, perekonnanimega Vunder, on siiski eestlane, kuid liigub põhiliselt venelastest elule allajääjate ja joomameeste (Valeri, Nikita, Igor, Roman, ka Tauno jt.) seltskonnas. Pange tähele, ta pole asotsiaal sõna täpses tähenduses: mees suudab vahel isegi alkoholist loobuda, tal on mingi katus pea kohal, leibki laual, ja mis kõige olulisem, on aus oma kaaslaste suhtes. Ega neile iseseisva Eesti elu eriti ei istu: kes endine kagebešnik, kes igavene Hruštšovi imetleja, kes sõjaväelane, kes tõsimeelne kommunist, minajutustaja kunagine sõjatehase tööline. Nüüd siis lennukite jälgija. Nimelt arvab ta, et Eestis on kindlasti ka salavanglaid ja need suured lennukuid, mis ei lenda graafiku järgi, veavad vange siia. Selle ajakirjanduses liikunud fakti tõestamiseks läheb ta isegi raamatukogusse, et jälgi taga ajada. Suurem osa raamatust kulub küll Vunderi turuteekondade, viinahankimise ning joomise, väljaüüritud korteri keldris raamatukastides tuhnimise ning muu igapäevaelu täitvate toimingute kirjeldamiseks. Kuid põhi-iva seisneb hoopis selles, et ühel päeval „märkab“ vaene mehike, kuidas üks must auto, seega KAPO, jälitab teda. Põhjus: mees jälgib ju lennukeid, teab täpselt, mis toimub! Nii kavatsebki ta enne, kui kinni võetakse, ka Euroopale „tõde teatada“. Ent ütleme etteruttavalt, need BMW-mehed ajavad palju proosalisemaid asju - hurtsikute all on ju hinnaline maa, mida tahetakse osta… Leidub ka väga odavalt müüjaid, pärast hea samagonni või mõnd teist sedasorti rüübet osta. Vunderi kirjakirjutamise ning -tõlkimise protsess toimub üsna koomiliselt, kuid raamatu lõpp on traagiline. Õieti kohtab traagilist paljude käekäigus. Lennuväljaäärset daatšade keskkonda oma tragikoomika ja tüüpkarakteritega on kujutatud inimlikult, koguni sooja kaastundega. Kõige enam pälvib pilget KAPO, eks teisedki meite elu tahumata nurgad. Igatahes kinnitab Vunder, et temal küll seda riiki pole vaja. Ja lugedes mõistad, et nendel seda pole tõepoolest vaja. Kui, siis ainult arsti juurde minekuks (peksmishaavad) ja toetusraha saamiseks… „Lennukivaatleja“ on Mari Saadi „Lunastaja“ kõrval juba teine uuem belletristlik käsitlus nõukogude inimeste saatusest pärast okupatsiooni. „Lennukivaatleja“ näitab õige mitut elu, mitut võimalikku elustiili tänapäeva Eestis. Tekib küsimus, kui palju niisuguseid elulookesi on Ida-Euroopas tegelikult, kui palju leidub kirjanduslikke tekste toimunu tagajärgede kohta? Ei hooli suur Venemaa oma ustavatest poegadest nende kurvastuseks suuremat, ehkki endiselt usutakse müüti kommunismist, vendlusest ja võrdsusest. Kuulake Vunderi varianti: „Kaks aastat, mis ma TPI-s käisin, enne seda, kui mind sõjaväkke võeti, sõitsin ka mina selle trammiga. Sel ajal olid trammis konduktorid ja hõiskasid heleda häälega üle vaguni: „Telliskivi!“, „Volta!“, „Erika!“, „Sitsi!“ ja nii edasi. Ühele trammikonduktorile lõime poistega koeruse pärast külge. Ta oli noor ja meie meelest natuke lihtsameelne, ebahariliku nimega: Oktjabrina. Eesti keeles oskas ta ainult mõnd üksikut sõna, näiteks trammipileti hinda öelda, meie aga lõõpisime temaga just eesti keeles. Meie jutt pani ta alati punastama, ja kui me oma kahemõtteliste naljade peale naerma hakkasime, lõkerdas tema kaasa, vahel lausa suu kõrvuni. Küsisime talt alati lüpsisooje pileteid: tolleaegsetel konduktoritel rippusid piletirullid rinnal ja Oktjarbina rind polnud just kõige tagasihoidlikuma kumerusega. Kolm aastat hiljem rääkisin ma vene keelt paremini kui eesti keelt, sest ma ei olnud kogu soldatiaja jooksul ühegi eestlasega kokku juhtunud, puhkust mulle ka ei antud. Minu üle poleks küll sel kombel irvitada saanud, nagu me ise Oktjabrinat nöökasime, aga vahepeal tekkinud aktsendi ja takerduma kippuva väljendusoskuse pärast tundsin ma piinlikkust, nii et kohe õpinguid jätkata ma ei tahtnud. Keeleoskus taastus mõne kuuga, õpinguteele aga lõin ma jäädavalt käega. Tundsin, et koolipingi nühkimisest on mul villand. Ma ei osanud muud targemat teha kui võtta kätte sõjaväeosast saadud suunamine, mille enamik teisi lihtsalt minema viskas, ja astuda Tallinnas ühe sõjatehase kaadriosakonna uksest sisse. Enesele teadmata olin oma saatuse sellega ära määranud.“
Holger Kaints on kirjutanud ka ulmejutu “Teekond mäetipu poole“.

Mats Traat. Soe õht.u

2009-09-14T10:55:00.004+03:00

Tagakaanel on tsiteeritud Rein Veidemanni, kes kinnitab, et Mats Traadi loomingus leiab Juhan Liivi valu, Gustav Suitsu vormiteadlikkust ja Ernst Enno aistivat kõiksuseühtsust.
Niisugune tunnetusniit jookseb ka läbi „Sooja õhtu“. Mõtleja koos oma mälestuste kui mingi võlakoormaga kõnnib piki randu, vanu paiku ja otsib midagi. Võib-olla lohutust, sest ta näeb nüüd maailma, põhiliselt küll enda ümbrust, nõnda muutunult. Ja ta on päris sarkastiline. Traat on varemgi kasutanud sõnamängu, ent seekord eriti rohkesti. Üha enam tajub ta ka lootusetust, et midagi saaks teiseks, paremaks teha. Kuid suurte luuletajate sõnum sisaldab enamasti ikka sotsiaalset münti, püüdu kaitsta vaevatuid ja põlatuid, hoida oma keskkonda tasakaalus, mõtestada suuremate ohtude tagajärgi. Luuletus „Mõranenud“: „Laeaknast lahjat valgust / toob sitting-ruumi sügis lage. / Et sitkest, soolasest saaks mage, / nüüd vesist vestlust edendage. / Meel ummikutest tõusnud. / Kas ta nüüd heledam ja ergem, / kõrglennuerksam, linnukergem – / või veel hoovõtust nõdrem, nõrgem? / Kõik põline kui põhk nüüd põlu all. / Üks päev vaid korraga – nii hõikab / must müügimees, laushämma põikab / ja Sihi oksad maha lõikab. /Vaim elab isepäi. / Kõrb laieneb – ja hüüdja hääl / vaibvaikselt liival kostub sääl, / kus Arve trambib hinge pääl. / Kas kõverdi või otse? / Ei põika kõrvale, ei page. / Et sitkest, soolasest saaks mage, / groteskset väitlust edendage.“ Lisaks mõelge kaasa „Enesega“: „Kas iga samm ja mõte vajab tõestust, / kui ennast avad? Arvad, ei sa matki / küll kedagi, vaid vaatled elu nõestust. / Pead üritama endast enamatki. / Ei sinu oma ole lõpuks miski. / Sa oled pärinud vaid iseenda. Sa kannad olemise risti, riski: / veel loodad inimeses leida venda.“

Triin Soomets. Varjatud ained

2009-09-02T09:50:00.004+03:00

Suuresti tunnetustele keskendunud kogust on ETV luulesaate jälgija kuulnud näiteks luuletust "my estonian" - huvitava sõnumiga tekst, mis baseerub keelel ja avab omal kombel ka eestlase keelelist alateadvust. Soometsa luule on mitmekihiline ja vaid näiliselt lihtne. Autor otsib, igatseb, selgitab, mõistab, põikleb, küsib, kurdab, valuleb, vaeb ja vaevab ennast – teeb kõik selleks, et uuesti ja uuesti sind imestama panna: kui palju võimalusi ja detaile leidub elu ja ilma kujutamiseks. Luuletajad on, ja peavadki olema, enesekesksed. Nad võivad jätta mõtte pooleli ja alustada uuega. Neil on õigus jätta sügavamad kihid varjatuks, ehk viitab pealkirigi sellele, et mõelge ise juurde, mina vaid juhin teid oma mõttetee algusesse. Kuulake ja mõelge kaasa: „Kui keegi ei saa sulle pihta, / ei taba sind enam, / siis oled vaba. / Kellegi kujutlus enam ei määra su kuju, / kellegi vääratus enam su võimu ei väära. / Valu ei ole enam / su mõistatus, mälestus, määratlus. / Sa oled vaba. / Keegi ei talu sind kaua, / su külma ja kuuma. / Keegi ei saa sinust aru. / Siis oled viirastus. / Kellegi teise elu, / kellegi mõõdud ja määrad. / Kui vaatad endale silma, / siis kaotad aru. /Kellegi teise elu, kellegi piirid ja pahed, tahe ja tegu, / ruum, / tyhi. / Siis oled väljas. / Enam ei lähe kaua.“
Triin Soometsa „Varjatud ained“ sobitub minu luuleootustega enam kui ükski tema varasematest kogudest. Hindan teda kui üht filosoofilisema tundelaadiga poetessi - mõistvat ja vaimset. Ja kui mõned read näivadki sõnade mängu ja otsinguna, mõjuvad nad siiski maagiliselt. Kisun kontekstist välja kaks rida ja lisan üldistusena luuletaja enda read: „lihtsuse nõelasilma / su lugu lihtsalt ei mahu.“ Kuulun kindlalt Soometsa intelligentse loomingu soovitajate hulka. Põnevalt mõjuvad ka kujunduselemendina kasutatud luuletused, millele on kriips peale tõmmatud, kuigi mõne sõnakese ikka suudad välja lugeda. Meenutan, et tänavu kevadel anti Juhan Liivi luuleauhind Triin Soometsale eelmisel aastal „Loomingus“ (nr. 12) ilmunud erakordsuseni lihtsaks sõnastatud luuletuse „surm ei mõõdu meist“ eest. Nõnda siis: „surm ei möödu meist; ta on kohal / kogu aeg, ta on määratud / aega. / mida enam oleme ise, / seda enam sureme. / kui vaadata lehti puul, näha. / siis on selge, et aeg ei möödu. ta on ümar ja kohal. / jumal!“ Aastal 2000 anti sama auhind Soometsa luuletusele „Sulle ma kingiksin sydame…“ .

Tiina Laanem. Sidrunid ja siilid

2009-08-26T11:00:00.003+03:00

Mõned inimtüübid on ju päris huvitavad, aga tegevustik kohati kaootiline. Ilmselt sobitub see hajusate ja ebakindlate vaadetega tegelastega, kes romaani sisu kujundavad. Kuid loo keskmes tegutsevad kontoriinimesed jätsid mind ükskõikseks (Ralf, Martin, Robert, Uku), neid lihtsalt tuleb üksteise järel robinal eesti kirjandusse. Vrd. kas või Armin Kõomägi, Peeter Helme! Tahaks midagi jõulisemat ja üldistavamat. Ja siis pealkiri!? Tõsi, sidruneid süüakse ja mahla tilgutatakse, siilidki käivad ühes Virumaa talus, nimega Mudaaugu, piima joomas, kuid nende kujundite kaudu inimesi iseloomustada tundub naljakas. Siiski -, vabakutseline näitlejanna Nora tupsutab hommikuti silmaaluseid sidrunimahlase veega ja joob paari sidruni sisu. Tema, jah, arvab end olevat sidruniusku, sest need väga hapud viljad peaksid aitama „väsimuse, tujutuse, vanaduse, vaimunõtruse ja kõigi teiste koleduste“ vastu. Daam sidrunkollase kleidiga… Koomilist münti lisab, vähemalt minu arvates, uue rahvameelsete partei rajamise kirjeldus ning Ralfi vanaonu Kusti eluvaatlus koos sitaveoga. Pealegi turtsub Kusti kui siil… Minevikuvarje otsitakse ka, seda vanade kirjade leidmist ja nende üle arutamist on sageli ilukirjanduses kasutatud, ei midagi uut.
Ilmselt tahab autor kõnelda nn. tegusaid indiviide hävitavast ükskõiksusest, rutiinist, enesekaotamisohust, tüdimusest, peataolekust. Kuid kujutletu valgub laiali. Liiga palju detaile, mis kipuvad kuhjuma, nii et ükski ei osutu lõppkokkuvõttes põnevaks või oluliseks. Mõned viited ja seigad jäävad arusaamatuteks. Miks osutatakse konkreetses kontekstis Kunda kultuurile ning Lembitule endale? Nõnda näib trafaretne viidegi, et igas sadamas on keegi, kel eestlase verd. Siis veel majauss kui mäletamiste kandaja, mis võinuks muutuda oluliseks märksõnaks, kuid jäi välja arendamata. Vundamendi seest leitud aardekarp lisas küll mitukümmend rida, aga ei öelnud mitte midagi. Järgnev võimaldab ehk mõista autori positsiooni ja ühtlasi minuga polemiseerida: „“Meil on Ralfiga ühine kirg,“ ütleb Nora ja viskab jala üle põlve. „Tuli välja, et me mõlemad sõltume sidrunitest. Veider, kas pole?“ „Mida sa silmas pead?“ küsib Aljo, julgustades teist edasi rääkima. „Sidrun tähendab ju midagi värsket,“ lausub Nora mõtlikult. „Ja meil on pidev vajadus millegi värske järele.“ „Et silmad säraks ja tülpimus üle läheks?“ küsib terapeut. „Jah, ilmselt küll.“ „Ükskord avastasin, et pigistan sidrunit juba peaaegu igale toidule peale, et see maitsed esile tooks,“ lisab Ralf omalt poolt. „Muidu tundub tuim.“ „Või nii,“ noogutab Aljo / terapeut-ML / mõtlikult pead. „Vahel joon lihtsalt sidrunimahla,“ jätkab Ralf. „ See tõmbab pildi selgemaks ja aitab vist isegi keskenduda. „Varsti tuleb keskendumisõpetus koolides kohustuslikuks aineks teha,“ täheldab Nora kõrval istuv lühikest kasvu siilisoenguga mees. „Vist küll,“ nõustub Ralf. „Ühe asja juures püsimine nõuab ikka sangarlikku kannatust.“ /---/ „Mõnikord on lausa piinlik,“ jätkab Nora. „Eriti tööga seoses. Uues lavastuses alustan ikka suure õhinaga. Aga need tükid, mis pikalt laval püsivad, oh jumal, kohati tuleb niisugune tüdimus peale, et vaevu suudan seda varjata. Võiks ju rollis vaikselt küpseda ja areneda, aga ei, mina kibelen juba edasi minema. Mängulist kaob ära.“ „Sa suudad vähemalt pause taluda,“ sekkub Ralf muiates. „Üks tuttav just rääkis, kuidas teda tabab sümfooniakontserdil eriti kirgas tunne siis, kui muusikas pikem paus tehakse. Kuramus! Mina ainult ootan, et nad jälle kiiresti mängima hakkaksid.“ Korraks ringi vaatav Ralf näeb enda ümber noogutavaid päid, kõik on temaga nõus. „Üks asi on veel hirmus,“ jätkab Ralf. „Midagi ei seisa enam meeles. Trehvad kellegagi kokku, räägid juttu, aga veerand tundi hiljem ei mäleta enam tuhkagi. Millest me jutustasime? No kurat, ei tule meelde, täitsa kohutav.“ Hetkeks hinge tõmbav Ralf sügab laupa ja imestab eelpool öeldu üle veel kord. „Infot tuleb metsikult peale,“ kurdab ta edasi.“ Teinekord vaatad koosolekul enda ümber istuvaid kujusid. Täielikult kalapilgud! Heal juhul mäletavad midagi eilse ja tänase kohta, aga ärge jumala eest kaugemalt küsige. Must auk, mõne üksiku ähmase piirjoonega.“ „Mul oleks ikka sama soovitus,“ katkestab Aljo teda vaikselt. „Nädalavahetus on tulemas. Tehke endale üks täiesti tühi päev. Nii tühi, kui suudate.“

PARADIISIST JA PÕRGUST

2009-06-26T10:28:00.002+03:00

Kui arvate, et mind inspireerivad usuteemad, siis kaugel sellest. Lugu hoopis maine.
Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. Mind on juba ammu häirinud ususõnade kasutamine kaubanduses. Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused nagu Tolmulestade Põrgu, Batsillide Põrgu, Tselluliidi Põrgu, Koerakirpude Põrgu.
Siis aga hakkasid kirjastused (eriti agaralt Sinisukk) kuritarvitama sõna piibel. Viimane tilk minu karikasse kukkus, kui korraga nägin raamatupoe riiulil kümmekond sellist raamatut: “Akvaariumikalade piibel”, “Kassitõugude piibel”, “Koeratõugude piibel”, ”Värviskeemide piibel”, “Koekirjade piibel”, “Lapimustrite piibel”, “Tikkimispistete piibel”, “Toataimede piibel”, “Maletaja piibel”, “Värviefektide piibel”. Küllap mõni jäi ka kahe silma vahele.
Saan aru, et tegu on tõlkeraamatutega ning see hullus ammu üleilmne, aga kas peame iga tobeduse üle võtma?
Kui 1960ndatel ilmusid Leo Taxili “Lustakas piibel” ja “Lustakas evangeelium”, siis kindlasti pahandasid need tõsiusklikke, aga neis oli siiski juttu piiblist, kuigi äraspidiselt ja pilavalt. Nüüdne pruuk aga hakkab lausa vastu.
Inna Saaret

KUIDAS HÄÄLETADA

2009-06-26T10:19:00.001+03:00

Valimisi olnud ja tulemas, ehk ongi õige aeg hääletamisest rääkida.
Ega ma ei kavatse teha valimispropagandat ühe või teise poliitilise jõu poolt või vastu. Asi ikka keeleline.
Mitmes kohas olen lugenud üleskutset: HÄÄLETA OMA LEMMIKU EEST! Mõeldud on muidugi kutsuda üles hääletama oma lemmiku POOLT!
Milles vahe? Vahe on muidugi lihtne, sest kellegi eest saab hääletada siis, kui see isik ise ei viitsi hääletama minna ning te mingil salakavalal kombel teete selle toimingu tema eest ehk tema nimel ära. Poolt hääletanu aga annab oma hääle kellegi heaks, hüvanguks või toetuseks.
Inna Saaret

ESIMENE JA ESMANE

2009-06-26T10:14:00.000+03:00

Sõnad esimene ja esmane ei ole täpselt sama tähendusega. Esimene tähendab täiesti esimest asja, millest esimesemat ei saa olla ja mida võib nummerdada (nr. 1). Teine iseloomustab mõistet, mis koos mõne teisega kuulub esimeste (eesmiste) hulka.
Näiteid liitsõnadena: esikoht võistluses, esisilp sõnast, esimast laeval, esikümme (1 kuni 10), esiratas jalgrattal jne., kuid esmaabi (esiteks osutatud abi), esmavajadused (tähtsad vajadused), esmajärjekorras (järjekorra eesotsas) jne.
Millegipärast on tekkinud nihestusi ning hakatud kõnelema ja kirjutama raamatute esmatrükkidest ja näidendite esmalavastustest. Terminina on need ekslikud. Raamatu vm. trükise puhul tuleb öelda esitrükk, esiväljaanne, esikaas, esileht, esitäht jne. Teatreis, kontserdisaalides, kinodes on ikka esilavastus, esitendus, esiettekanne, esilinastus jne.
Kuidas meeldiks, kui esimehed ja esinaised muutuksid esmameesteks ja esmanaisteks?
Hans Jürman

KESKI KUSKI TEGI MISKIT

2009-06-26T10:11:00.002+03:00

Sõnad kuski, kuskil, kusagil näitavad ebamääraselt, kus midagi on või keegi asub. Niisiis kohamäärus, mis ei saa näidata aega, pikkust ega kaugust.
Väärad näited: Kuusalu on Tallinnast kusagil 40 kilomeetri kaugusel. Selle töö saab valmis kuskil kella kuue paiku. Mul on raha taskus kuski 200 krooni. Seame need asjad korda kuski kevadel.
Kommentaarid: Kuusalu asub suure maantee ääres ja mitte ei tea kus metsas. Kas tööd töökohal ei saa valmis teha? Taskuid on vist liiasti, kui raha asukohta ei tea. Kuhu tuleb minna, et asjad korda seada?
Parandused: Kuusalu on Tallinnast umbes 40 kilomeetri kaugusel. Selle töö saab valmis umbkaudu kella kuue paiku. Mul on taskus raha ümmarguselt 200 krooni. Seame need asjad korda kunagi kevadel.
Niisiis ärgem unustagem, et on olemas ka sõna umbes ja selle sünonüümid.
Hans Jürman

Sofi Oksanen. Puhastus

2009-06-17T11:55:00.003+03:00

Palun vabandust, kuid juba esimestest lehekülgedest ununes meelest, et loen soome kirjaniku romaani. Õieti ei suutnud mõeldagi, kes on selle kirja pannud. Et autoriks on noor inimene. Tõesti, meie olevik muutub minevikuks liiga kiiresti, meil endil, st. eestlastel pole leidunud jõudu mõelda süvenenumalt 1990ndate peale. Ja endiselt suhtume kuidagi heitlikult hirmuaastakümnetesse. Miks me peame unustama, mis meiega on juhtunud, mis on toimunud? Vastupidi, tahaks kuulda, kes annavad vastuseid, kes kannavad vastutust? Küll aga meenus lugedes, et olen „Puhastuse“ Aliide-mõõtu tegelast kohanud Ene Mihkelsoni „Katkuhauas“ - nimeks Kaata, kes keeldus patukahetsusest. Kuid nende elulugudes on juhuse ja valiku vahekord äärmiselt keeruline. Kuid ka Sanna ja proua Binta sooviksid: „UNUSTAME ÄRA, alustame puhtalt lehelt, homne päev on nii täielikult homme, et eilsega seob teda vaid meie ihumahlades õhetav keha“. Nõnda kui Mihkelsoni tegelane, (tegelased) kidub ka Aliide hing elu lõpuni, kuid tal polnud ka kuigi palju valikuid tehtust vabanemiseks. Tundub, et ta ei otsinudki andestust. „Puhastus“ on mälu lugu. Aliide sugulane, Venemaalt Eestisse taritud Zara on näide, kuidas on katsetatud muuta meie identiteeti, lõhki kiskuda mälu. Kelle süül? Mäletamisele vastandatakse unustamine. Aliidegi on juhtunu sügavale mälusoppi lükanud, ja et see välja imbuks, oli vaja šokki kui teraapiat. Tuleks tähele panna, et mõlemad kirjanikud toovad teksti keha kannatused. Pidevalt kombatakse keha ja hinge, sugulaste ja võõraste ning elu ja surma piiride taluvust. Zarale oli ju keha needuseks, ta sunniti libuks. See oli trauma. Kehaline ja hingeline trauma oli osaks saanud ka Aliidele ja tema õele Inglile (Zara vanaemale) kunagi 40ndatel vallamajas ülekuulamisel. Sealt algas Aliide teine valik. Oksanen oskas meie ajaloo üles otsida ja teeb seda valdavalt naiste kaudu. Aliided on viimased, kes veel midagi teavad, tuleb loota nende individuaalsele mälule. Nende tahtele vabastada end mäletamistaagast. Kollektiivne mälu on meil ikka veel ligipääsmatu. Niipea kui tegevusse astus Vladivostokist Eestisse sattunud Zara, meenus et tema saatusekaaslane oli kõnelnud ka Eeva Pargi romaanis „Lõks lõpmatuses“. Need kolm kirjanikku ja nende romaanid sunnivad mõtlema ajastuomastele seostele. Kannatused pesitsevad mälus, nõnda on pealkirjastatud ka üks „Puhastuse“ peatükk.
Kuid te olete kindlasti juba lugenud Oksaneni raamatut. Üht variatsiooni teemal „Eesti lugu“. See on minu arvates lugu hirmust, mis on kestnud aastakümneid ja pole tänagi kadunud. See on lugu ka armastusest, kirest, reetmisest, enesehävitamisest ja alistamatusest. Kuid ennekõike järeljätmatult piinavast hirmust, mis on sirutanud oma jääkülmad kombitsad igasse aega, ja mis on muutnud paljude perekondade ja suguvõsade olemise ning olemuse. Kuhu ta saabki kaduda? Hirmu on kujutatud paljudel lehekülgedel ja erinevate tegelaste puhul. Mida lõpu poole - seda sugestiivsemalt. See ajab peaaegu hulluks ausa Hansu, kes on sunnitud ülesandmishirmus aastaid peidikus elama. Hirm haarab kõrist ka Aliide mehel, koletul partorgil Martinil, kes pärast Tšernobõli katastroofi koduõuel kokku variseb, uurides juhtunu mõju lehekesele... Aastakümneid hirmuga kahevõitlust pidanud peategelane Aliidegi tunneb end lõpuks väsinuna ja teeb fataalse otsuse. Meenutagem vaid üht situatsiooni: „Aliide ajas selja sirgu, jättis kapi rahule, kallas endale klaasi viina ja läigatas selle endale kurku, nuusutas käist peale. Nagu venelased. Aliide polnud veel kindel, kuidas tegutseda ja mida teha. Ta ninna tungis kaselõhn, ta tundis sõõrmetes kasevett, millega Ingel oli pesnud ennast ja oma juukseid, seda rasket kaselõhna, mis oli pahvatanud laiali alati siis, kui Ingel oli palmiku lahti sõrmitsenud. Kaselehk ei kadunud ka pärast teist klaasi, Aliidet ajas öökima. Uuesti hämardusid ta mõtted, need hakkasid ajukoore all loksuma nagu vaakumis, läksid hetkeks selgemaks, kuid siis algas jälle loksumine. Aliide märkas, et mõtleb tüdrukust kui tüdrukust, kummaline küll, aga tema nimi oli kadunud, ta ei osanud seda kasutada. Tüdruku hirm oli olnud ehtne. Põgenemine pidi olema ehtne. Mafioosod olid ehtsad. Nad polnud huvitatud temast, vaid tüdrukust. Võib-olla pidas mafioosode jutt paika, võib-olla oli saatus heitnud tüdruku Tallinnasse, tüdruk oli tapnud oma kliendi ja ära põgenenud ega polnud teadnud ühtegi teist kohta, kuhu pakku minna. See oli usutav lugu. Võib-olla ei tahtnudki tüdruk midagi. Võib-olla ei teadnud ega tahtnud tüdruk muud, kui pakku pääseda. Võib-olla oli see nii. Aliide teadis küll, kuidas see oli, kui oli vaid tahtmine minema pääseda. Martin oli tahtnud osaleda poliitikas, aga Aliide mitte kunagi, kuigi oli marssinud Martini kõrval. Võib-olla oli tüdruku lugu sama lihtne. Kuid tüdrukust tuli lahti saada, Aliide ei tahtnud mafioososid oma koju. Mida ta tegema peaks? Võib-olla ei peaks tegema midagi. Kui keegi tüdruku järele ei igatse, võib konku õhuaugud kinni toppida. Aliide aju oli paks. Kardinad laperdasid ägedalt, klambrid kõlksusid, riie plagises. Tule praksumine oli lakanud, tuul oli katnud kella tiksumise. Kõik kordus. Kuigi rublad olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi Pika Hermanni kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast saabas, ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi kõri peale astuv. Kaevikud olid sisse vajunud, padrunikestad metsades tuhmunud, punkrid kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma.“
Tõe väljapressimine Aliide käest toimub gradatsioonis. Zaras vallandub jõud. Kuid vastaspool on tugevam, seda me ju teame. Nõukogude KGB või vene mafioosod: mõlemal on samad võtted, sama jõhkrus, sama soov võimul püsida. Eriti halastamatult koheldakse naisi, nõnda kui sõdade ja vallutuste aegu enamasti. Nõnda õõvastavalt pole naiste vägistamist eesti kirjanduses vist kujutatud? Soome kirjanduse puhul ei tea vastust. Sugestiivsuse suurendamiseks on autor kasutanud aistinguid, looduspilte, suurepäraseid võrdlusi, säravaid detaile, mida tuleks kindlasti jälgida. Just nende abil pääseb mõjule me ajaloo ja inimelu dramatism. Vahel on tundunud, et hakkan väsima traagikast, kaotustest, taasalustamisvaevast ja tagasivaatamisvalust, ent „Puhastus“ sunnib erksusele. Sunnib veelgi sügavamalt vaatama sündmustesse, mis enda suguvõsa ja sõprade perekondi neil aastail tabasid. Veel pole tärganud tahe andestada „Puhastuse“ Vollidele, kes habisevi käsi kordavad – me olime ometi head inimesed, olime vaid käsualused.
Ja lõpetuseks: Jan Kausi tõlge on vaimustav.

Maarja Kangro. Heureka

2009-06-16T08:22:00.004+03:00

Taas allusioonidekirju luule, mille avamisega peavad lugejad kurja vaeva nägema. Autor on ise öelnud 11. jaan. „Litris“, et talle meeldivad ideed rohkem kui keelemäng, mina pole seda ega teist tabanud. Kangro eelnevad luulekogud „Kurat õrnal lumel“ ja „Tule mu koopasse, mateeria“ on jätnud mind ükskõikseks, õieti on need kirjutatud mulle arusaamatus keeles ja tonaalsuses. Ja ega „Heureka“ palju rohkem haaranud. Kindlasti on autori sotsiaalsus avatumalt lahti kirjutatud, ent mina ei näe siin tippluulet, öeldagu mida tahes. Hinnatagu kuis tahes! Pigem leian kunstlikkust ja rafineeritud sõnade paigutamist ridadesse, mis siis moodustavad tekste. Muidugi on näha itaalia kultuuri mõjusid, aga sellest jääb emotsionaalsuse saamiseks napiks. Külma intellektiga võib neid lugeda. Maarja Kangro kõiki kogusid piirab tundetus, ükskõiksus, kohati lausa külmus. Tehislikkus. Ilmselt osutatakse globaalse elujõu piiridele või millelegi veel hirmsamale, aga mina ei saa päris hästi aru, õieti saan vist valesti aru. Mida ütlevad näiteks „PORGANDIKRISTUS: TAPPEV EMPAATIA“ või „NURMENUKUD“ ? Näideteks olgu „LIIKLUSMÄRK“: „ „Sest ma ei looda enam pöörduda / Sest ma ei looda enam / Sest ma ei looda pöörduda“ / Nii kutsutakse kuivalt kevadet./ Aga maanteel on üks teistmoodi märk: / see hoiatab hobuse eest. / Ja hobusele on jälle / joonistatud pikk türa. / Türa lehvitab: päike / ja näiline lõpmatus ilmuvad uuesti. / Totakas fallos ja siiras türa / vilgub ja ühendab lahkesti. / Peatu, teeline, imetle seda / kena lülitust liiklusmärgil. / Veel pole lootust mitte pöörduda, / kui ilmub õis, siis ärgem jätkem –„. Ja nimiluuletus kõlab nii: „“Mul on see nüüd olemas“ / Kena sompus ilmaga / vesteldakse kohvikus / vaikselt, lusikad löövad / kõlavalt, mõnele õrnemale / võib-olla näib, et vastu luid. / „See hoiab mind praegu püsti, / ma loodan. Jah. Tõesti, kui mõelda, et mul on nüüd see olemas.“ Korraks vaatab ta kive, / mis on roosad, ja vett. / „Ma mäletan loomafilme. / Ja päris loomakarju ka. / Väga sageli nad lihtsalt konutasid.“ / Ettekandja tuleb, kohv on päris kallis, majakooki saab ka, vihma tibutab. „Aga kui keeles on olemas sõna „norus“, / ei saa kogu keel olla norus. / Või kogu olemine või – eks? / Sellist rekursiivsust ei saa ju olla? „Nõud kõlksuvad siin nii valjusti.“ / „Mul on nüüd see olemas. / Mõnda aega hoiab see meid püsti, eks?““ Ühes „Sirbi“ intervjuus annab autor mõista, et kes ei mõista üht või teist luuletust,eriti "Liiklusmärki", pole just eriti intelligentsed, mis teha – lepin sellega!

KünnapRoosteSinijärv. 2008...9

2009-06-08T11:37:00.004+03:00

„Vikerkaare“ nägu väljaanne, kus kolm eesti luule silmapaistvamat nägu (kes ka kaanel Künnapi nägemise järgi) avaldavad oma poeese, proosat ja tõlkeid. Ent osutus sisult tagasihoidlikumaks kui eeldasin. Tähendagu sõna tagasihoidlik siis mitut asja korraga: igavust, kordamist, ammukuuldut, iseenese ja üksteise ülearust eksponeerimist! Eks nad ole oma tekste ennegi kolmekesi kokku korjanud: vt. „Neid vigu me ei korda.“ Ja „Kaardipakkides“ ollakse ka koos, kuid seal leidub teisigi. Sinijärv ütleb Rooste kohta: „Jürgen Rooste on käesoleva sajandi elava ja otsiva eesti luule lipulaev ja vapiloom“. Sessinatses kogus esineb ta, luule vapiloom siis, proosaga, kus prevaleerivad joodiku unenäod ja seisundid, kuid nendest on juba ennegi kuuldud. Kuulsatelt soomlasteltki. Nii et latt on kõrgele aetud. Ikka ehe ja räme, kirjakeele suhtes lugupidamatu, kuid teisalt nagu vabandust anudes - niisugune ma juba olen. “Meil on tegemist esteetiliselt muundatud poeediga. Kas ka eetiliselt?“ jätkab teine poeet, kel eesnimeks Karl Martin. Otsus on vägev - Rooste on eesti luule käilakoletis, kes jääb kirjanduslukku. Seda usun ka mina. Et jääb küll. Künnapi eelmine kogu „Su ööd on loetud“ tõstis tema luuletaseme minu silmis nõnda kõrgeks, et sellest raamatukesest ei leidnud ma midagi tsiteerimiseks või eraldi nimetamiseks. Siiski vajab meile meenutamist, et kurikuulus reklaamlause „võidab see, kel on surres kõige rohkem…“, kuulub just nimelt Künnapile. Kolme mehe ühiskogust mis, nagu öeldud, meenutab ajakirja „Vikerkaar“, leiate ühe mehe ehk Künnapi pilte, nõnda kui ajakirja originaaliski kombeks. Ühislauluna sündinud „Lydia Koidula on surnud“ kostub nõnda: „jah / lydia koidula on surnud - / rahu tema põrmule pühale / lydia koidula on surnud / emajõe ööbik ei laula / enam kunagi / lydia koidula on surnud / nekrofiil liigub labidas käes / lydia koidula on surnud / maetud saksamaale / mis venemaa on / lydia koidula on surnud / on tõesti surnud / jah / tema kes sai karistuseks / lätlasele mehele pandud / raha peale trükitud / igasse kooliõpikusse topitud / lydia koidula on surnud / postipapa enese tütar / püha rulluisutaja taevas / jumala ainus silmarõõm / isemängiv pajuvile neeva luhal / lydia koidula on surnud / enam ei kriibi ta veriste küüntega / luuletusi pruunile tapeedile / kuskil kuratlikus kroonlinnas / lydia koidula suri / loitsides madruste mässu / munedes merevahusse geenigranaate / millest maailmamered saavad koorutama / lenineid elviseid grebenštšikove / ja kahekümnendaid sajandeid / jah / lydia koidula on surnud - / rahu tema põrmule pühale / (koidula myortva a mõ ještšo nyet / koidula myortva – a mõ? / te kto nas lyubyat smotryat nam vsled / koidula myortva – a mõ? / a mõ ještšo nyet)“ Mõistagi ei saa ma jätta tsiteerimata Sinijärve loomingu näidet „Sammas“: /---/. Sic!

A. H. Tammsaare kirjad tütrele

2009-05-26T12:52:00.004+03:00

Tagakaanelt võib lugeda, et need on seni avaldamata kirjad, mis saadetud aastatel 1935-1939 Narva-Jõesuus suvitavale Riita Hansenile. Kahju, et ei saa kõrvale lugeda tütre kirju isale. Mõeldes nendele tekstidele läks meel kurvaks, sest tänapäeval vist ei kirjuta keegi enam niisuguseid kirju oma lastele. Enamasti loetakse või kirjutatakse sõnad mobiiltelefoni, teine vahend on lihtsustatud ja lohakale väljendusoskusele suunav e-post! Loodan, et olen ülekohtune! Siiski meenub, et “Looming“ avaldas kirjandusloolase Mall Jõgi kirjavahetuse oma poja Mihkel Kaevatsiga. Võimalik, et aeg peidab kusagil veel epistolaarselt huvitavat. (Märkus: epistolaarromaan on hoopis teine žanr, neid muidugi ilmub.) Ent Tammsaare on suur manitseja, mis teismeeas tütrele võis vahel ehk tüütu tunduda! Teisalt aga sundis tema range väljendusstiil ja arutelude sügavus tütart põhjalikumalt kirjutatu üle mõtlema. Maarja Vaino eessõnast saab teda, et Tammsaare käis koos tütrega teatris, nad arutasid raamatute üle, tegid pikki jalutuskäike loodusesse. Need asjad kuulusid lihtsalt kasvatusnõuete hulka. Oleks päris tore, kui neid kirju tänastes koolides tutvustataks, need võiksid ju aidata noort inimest tema kasvuearaskustes. Katke 1938. aasta augustikuu kirjast, kus isa hoiatab tütart liiga varase armumise ja noormeeste eest: „Aga olgu meie elul ükskõik kui vähe väärtust, rohkem on ta ometi väärt, kui et teda raisata mõnele kaunile ja libedakeelsele vastutulijale. Eriti keeruliseks ja raskeks läheb seisukord, kui mõni paistab millegi poolest eriliselt silma, olgu ilu, tarkuse, rikkuse või kuulsuse poolest. Vähemalt viimane häda on meil kaelas. Meid tuntakse ja peetakse silmas mitu kord rohkem kui iga tosinainimest. See kipub meie ümber kokku tõmbama need kõige edevamad, auahnemad ja tühisemad. Teatud määral sünnib siin sama, mida nii sagedasti näidatakse kinoski: rikas või kuulus noor tüdruk on õnnetu, sest ta ei näe oma ümber ainustki noormeest, kes tuleks tema enese pärast, kõik peavad jahti ainult tema raha või suure soo peale. Teatud määral võib ka Sinuga see sündida: lipitsema tulevad need, kel pole eesmärgiks rohkem, kui et võida pärast kiidelda, et ta on prl. Tammsaarega (Hansen on neil ununenud) seal ja seal käinud või nii ja nii olnud. Ja mina arvan, et pole mingit põhjust olla igale esimesele vastutulijale reklaamiobjektiks, kiitlemisesemeks. Sellepärast on targem, kui ülepeakaela ligitükkijad hoitakse aupaklikus kauguses. Pealegi oled Sina arenemiselt, tervisliselt ja haridusliselt ning aastailt sealmaal, et pole mingit mõtet olla mures ei oma tuleviku, elu või ühegi noormehe pärast. Kui Sa kellegi silmas tõesti midagi maksad, siis võib ta end ometi taltsutada ja oodata, kuni Sina oled igapidi täisealiseks saanud ja iseseisvalt võid iseenda eest hea seista. Vastasel korral on kasulik, et lipitseja veel rutemini kaob kui ta ilmub. /---/ Seda kõike kirjutan Sulle, et Sa õpiksid oma kasusid ja iseend kaitsma nii inimeste kui ka teiste tühiste juttude vastu. Hulga keelekandmise alalisemaks põhjuseks on kadedus ja sellepärast peab õppima klatši peale vilistama, ometi pole mingit põhjust teadlikult või rumaluse tõttu klatši endale kaela tõmmata. See oleks sama hea kui teadlikult või rumalusest solgis supelda puhta vee asemel. Lõpuks – Sinule võib see kõik igavana ja isegi ülekohtusena näida, aga ometi ära unusta kunagi, et mina räägin seda kõike ainult selleks, et katsun Sulle kasulik olla“

OST JA MÜÜK

2009-05-21T10:02:00.000+03:00

Kuulan poole kõrvaga kellegi ametniku juttu. Algus läks kahe kõrva vahelt läbi, nii et ei tea, kes ja kust, aga see polegi tähtis. Mees räägib innustunult sellest, mida kõike nad on sisse ostnud. Tegu pole millegi ainelisega, jutt käib peamiselt teenustest. Küll osteti sisse koristust ja küll koolitust. Kangesti tahaks küsida, mida nad välja on ostnud. Tänapäeval tundub, et välja saab osta vaid pantvange. Varem sai ka poes kinni pandud kaupa, aga nüüd saab kaardiga maksta.
Ametnikud tahavad ikka olla või vähemasti näida väga moodsad ja loomingulised (nende keeles muidugi innovatiivsed), aga mulle hakkab üha enam ja enam kangastuma Paunvere laat oma väljamüükide ja sisseostudega. Ka peened linnaprouad käisid sisseoste tegemas, aga neil oli suur häbi, kui neid väljamüükidel nähti odavat kaupa taga ajamas. Neid sõnu kasutati usinasti üle-eelmisel sajandivahetusel, mitte eelmisel.
Ma ei saa aru, miks ei saa lihtsalt osta ega müüa? Kas tundub liiga rahvalik? Täiendsõna on enamasti täiesti ülearune, sest tegu ongi lihtlabase ostu ja müügiga. Ennetamaks võimalikke etteheiteid lisan, et eksport ja import on hoopis teised asjad.
Inna Saaret

VÕÕRSÕNADEST

2009-05-21T09:59:00.001+03:00

Kas on tagasi tulnud totalitarism? Miks muidu kuuleb ja näeb nii tihti sõnu totaalne ja totaalselt? Kui on vaja mingit omadust rõhutada ja esile tõsta, siis on selleks küllalt puht-eesti sõnu: üldine, terviklik, täielik, väga, täiesti, üleni jne. Ometi on näited elust enesest:
Põua järel oli karta totaalset nälga.
Totaalne korralagedus laostas ettevõtte.
Autori totaalne teoste arv on üle kahesaja raamatu.
Teatrisaal oli tol õhtul totaalselt täis.
Selline kõnepruuk on ju rumal, kui totaalselt aus olla.
Inglise keelest voolab keelde teisigi võõrsõnu, mille tähenduses on olemas meil ka eesti sõna. Nii on mõne arvates peenem. Imelik, et keegi pole vabanduse palumiseks tänini tabanud võõrsõna: palun, ekskuseerige mind!
Hans Jürman

Tallinna Kirjandusfestival oli sisult võimas

2009-05-18T11:01:00.004+03:00

Eelmisel nädalal toimunud kirjandusfestival jäi küll reklaamijõult natuke Tartu Prima Vistale alla, ent haardelt ja sisult ei tohiks küll keegi midagi ette heita. Tuuline ilm võis muidugi natuke pelutada (telk plagises üsna hoiatavalt), aga kava oli võimas. Jah, eesti kirjanike kuulajaid oli vähem, eriti päevasel ajal, aga ilmselt võtab tallinlastel teadmine, et meilgi on oma kevadine kirjandussündmus, rohkem aega. Kunstiline juht oli teatavasti Jan Kaus, kellel ideedest ei näi olevat kunagi puudust, kuid keda teiste asjatoimetuste tõttu polnud näha. See-eest kõndis EKL-i esimees Karl Martin Sinijärv mõõdukal ja soliidsel ilmel ikka telki sisse ja välja - kui vaja, tutvustas võõras keeles esnejaid, kui vaja, ajas kohalolijatega törtsu juttu. Ja Jürgen Rooste, tema jõudis oma väledatel jalgadel igale poole, küll juhtima, küsima, nõu andma, tervitama ja külalisi ära saatma. Isegi pleede külmetajatele jagama. Kõik, kes vähegi festivali kava jälgisid ja esinejaid kuulasid, küllap nõustuvad, et kolmik väärib tänusõnu. Kindlasti väärivad tänusõnu ka tekste lugenud ja küsimustele vastanud kirjanikud ise. Loodatavasti meedial jätkub täheruumi või diktofonilinti nendegi tarvis..., kogu mahtu ei saa ometi poliitilisele sehkendamisele kulutada. Ei hakka ma üles lugema ega üle kordama, kes ja kuidas ja mida sõnas. Teate niigi, et Sofi Oksase ajal oli telk puupüsti täis, nõnda kui õhtuti, mil toimus Poetry slam või jazz. Ahsoo, üllatuskülalisena serveeriti Hiina Rahvavabariigi kirjanike juhti ja õpetajat, oli huvitav tedagi vaadata. Pisku ka isiklikku. Mind vaimustas Islandi kirjanik Eirikur Örn Norddahl, kes oli täiesti teistsugune kui ootasin. Pigem suurepärane näitleja, nagu mõned meiegi noored kirjanikud. N.-ö. moodsa ja tänapäevase piirideta luule esindaja. Tema sotsiaalse sõna- ja häälikumänge võimaldava loomingu puhul kasutati väljendit "sound poems". Kuid huvi suurenes ka noore luuletaja Paavo Piigi loomingu vastu. Veel kord üllatas mind Ivar Sild, ja väga noorte hulgast tuleb jälgida Triin Tasuja sõnade käiku. Huvitav, et Sauteri auhinnatud näidend "Keldris" mõjus kuulates natuke jõulisemalt kui ajakirjast lugedes. Tõsi, mõnigi kuulaja mu läheduses hakkas paari väljendi pärast nihelema, kuid Sauteri vali hääl kostus telgisüdamest kaugemalegi... Pärast seda, kui kuulsin telesaates ropendavaid korravalvajaid ja paar päeva hiljem ühe poliitiku sõnavara, ei sobi mul endal ega tohiks keegi enam kurjustada kirjanikega roppuste pärast, sest nemad kujutavad ju elu ennast - elu suurepärases eheduses. Õhtul mõtlesin, et Sauteri näidend on omal moel 21. sajandi variatsioon Tammsaare romaanile "Elu ja armastus"!? Teised head autorid mõjusid nagu ikka headena. Mõne suhtes olen küll natuke ükskõiksem, aga lugupidamine kirjanike vastu eeldab, et ma neid ei nimeta. Kahju muidugi, et kirjarahvast ennast oli kolleege kuulamas napilt ja ega ma raamatukogurahvastki eriti kohanud. Kahju, et Tiit Aleksjev ei jõudnud kohale. Ent kokkuvõtvalt - väärt tegu!
NB! Leidsin telgist ühe väikese väljaande "Väike-Ameerika Hääl", mis sisaldab mõndagi huvitavat: nt. kavatsetakse Koidu tänava kirjanike maja (seal elab mitu neist) keldris pisiraamatukogu avada! Uurige asja!

Arved Viirlaid. Põhjatähe pojad

2009-05-12T11:07:00.003+03:00

Mälestusi ilmub ja ilmub, muu seas, ka rootslastel käivat memuaaride buum. Taas 450 lehekülge loetud ja võin rahulolevalt kinnitada – huvitav! Sõna huvitav on natuke ehk primitiivne hinnang, sest Viirlaid jutustab, kuidas ta ise ja tema koolivennad ning sõbrad sattusid 1943. aastal Soome sõjatandrile. Iga taoline lugemine tuletab meelde oma rahva ajalugu, inimeste otsustusi Teise maailmasõja käigus. Kaotusi ja kannatusi. Võite, nagu me teame, meile ei jagatud. Mõistagi on raamat pigem meeste raamat, ent soovitaksin seda lugeda just gümnaasiumide viimaste klasside poistel, et nad mõistaksid, mida kunagi nende eakaaslased läbi elasid. Aeg, mida kirjeldab Viirlaid, kestab 1944. aastani, mil allesjäänud noored eesti mehed tulevad Soomest koju tagasi ja katsetavad siin sama edukalt oma maad kaitsta. Ent juba septembris tuleb kiiresti tagasi suunduda, kuid ajalugu ei lubanud neil jääda sinna. Tuli liikuda venelastele väljaandmishirmus Rootsi ja sealt kaugemale, Viirlaidil näiteks lõpuks Torontosse. Autor keskendub viie relvavenna, ise kuues, sõduriõppustele, isevärki lahinguvõtetele (tuli õppida suusatamist), kuid lisab ülestähendustele värvi väikeste seikluste, lühiarmumiste ja noorte kuraasikate meeste tempude meenutamisega. Viirlaid ise küll Karjala kannase tõrjelahingutest osa ei võtnud, kuid neli verevenda, nagu nad üksteist kutsusid, küll. Paraku langesid kuuest kaks kodus Tartu all. Põhjatähe poegi jäi Malmi kalmistule 303 - Viirlaidi väljend „külmad ja vaikivad numbrid“ on tõesti kõle oma igavikulises tähenduses. Ehk jätkub teil aega kuulata : /---/ “Räägiti ka, et sõbrad Eesti rinnetel heitnud neile ette kodurahva unustamist – reetmist oma naha hoidmisega. Kuna siingi suhtuti kõrgemal pool tõrjuvalt meie palvetele pääseda vendadele kodumaal appi, siis ei ole reaktsiooni raske mõista.“ „Mehed ütlesid seda ise, ja nii tundsime meie kõik,“ sekkus juttu oma sõnu peaaegu kuulipildujavalanguna puistav Raimond Viik. „Tundsime, et mingu pikalt kõik keerutajad ja venitajad – me tulime üle lahe oma rahadega ja tagasi saab mindud samuti!“ „Muidugi, ega see omavoli meie nimele kullasära too,“ muheles Väike-Ats, nagu tunneks ta jooksu läinute teost rõõmu. “Soomlastel on üks nurk meie mõistmises tume ja sellesse pole valgust lootagi. Nemad oma vabale maale, kehtivale korrale ja seadustele ei oska üldse kõrvale panna meie arusaamu, mis kujunenud kahe vaenuliku režiimi kütkes vingerdamisest. Et jääda vaimult vabaks indiviidiks, oleme pidanud võõraste utoopiate sumas valetama ja varastama, käima kõige kõveramatel radadel oma arusaamu ja tõdesid hõlma all kandes nagu varas laternat. Vaevalt oleme korda ja käsklusi siin Soome armeeski täie tõsidusega omaks võtnud. Okupeeritud riigis võitlesime orjastamise vastu, kuid selle võitluse traagika on see, et endale märkamatult muututakse ka ise: kunagistest sirgetest tõdedest on ühel päeval saanud jahmatavad kõverikud. Taevas halastagu, mis võib küll ühest rahvast saada niiviisi pikas perspektiivis! – Anarhistide ja orjade ristsugutis – ajaloo veidrik.“ Arved Veemets ehk Väike-Ats oli üks nendest, kes langes Tartu all.

Loeme ja soovitame endiselt hoole ja armastusega

2009-05-06T14:45:00.002+03:00

Rõõmustan koos eesti kirjanikega, et viimaks jõuti otsuseni eelistada raamatute kirjutajaid nende tõlkijatele. Autorihüvitiste mõttes. Loodan, et ka raamatukogurahvas jagab seda arvamust. Kuigi leidub tõlkevirtuoose (nt. Riina Jesmin), kelle kõrval paljud ennast kõrgelt hindavad sõnaseadjad peaksid piinlikkust tundma, neilt koguni õppima. Ent leidsin eilse „Postimehe“ (5.05) juhtkirjast ühe väite ja kaks küsimust, mis puudutavad meie ametit. Tsiteerin: „ Omaette küsimus on väärtkirjanduse tõlgete vähesus raamatukogus. Raha raamatute tellimiseks napib ja see pisku, mis on, kulutatakse populaarse kiirkirjanduse peale. Mis sai plaanist püüda raamatukogudesse soetada vähemalt kirjanike liidu või rahvusraamatukogu soovitusliku kirjanduse hulgas olevaid teoseid?“ Keeruline ja mõnevõrra üllatuslik arupärimine. Kõigepealt kostaks, et rahast pole mõtet praegu kõnelda –, seda pole raamatukogudele kunagi kandikul ette kantud. Teiseks, ei tea mina, mida mõeldakse kiirkirjanduse all? Kas angloameerika naistekaid või „hulluksajavalt haaravaid“ elulootekste tuntud eesti persoonidest? Tõsi mis tõsi, taoliste raamatute lugejate järjekorrad on sama pikad kui odavlennupiletite kampaaniate aegu. Põlva Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Külli Otsa arvates on ajaviitekirjanduse huvi püsinud jeenuveeva-aegsetest lugudest saati ühesugune, kuigi rahva haridustase on tunduvalt tõusnud. Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendina tutvustan rahvaraamatukogude töötajatele loetud eesti kirjandust elektrooniliselt. Nüüd on meil, nagu märkate, ka ajaveeb. Kuuldavasti on mu paljulugenud kolleegid need lugemised poolehoiuga vastu võtnud. Keskendun põhiliselt uudiskirjandusele, eriti aga noorematele autoritele, sest nemad vajavad alguses toetust. Loodan, et need arvamused on pälvinud ka komplekteerijate tähelepanu, ent üks on kindel, kui ikka raamat ei leia rahvaraamatukogudes lugejat, siis pole ju seda mõtet tellida. Head inimesed, meil on kokkuhoiuaeg! Muidugi on ohtlik ja pisut subjektiivnegi otsustada, et see kirjanik võib raamatukogudes lugejate soosingu pälvida, teine mitte, kuid sama riskantse vastutuse võtab enda peale iga teine kriitik või kirjanik või soovitaja ajalehes ja ajakirjas. Meie erapooletust tagab ka mitmesuguste sõpruskondade ja rühmituste puudumine, mida kirjarahva endi seas aeg-ajalt võib tunnetada. Ka on Rahvusraamatukogu korraldanud üle Eesti kümneid ja kümneid tutvustavaid loenguid, arutanud erinevatel kokkusaamistel lugemisolukorda – seega, oleme püüdnud täita oma kohustusi eesti kirjanduse ja kultuuri ees. Meie, st. raamatukogurahva, võimalus toetada eesti kirjandust peitub põhiliselt lugemises ja soovitamises, mida jätkuvalt teeme, käske me lugejatele ei tohi jagada.

Peeter Helme. September

2009-05-05T11:07:00.005+03:00

Romaan on piisavalt tähelepanu pälvinud, ent olen hoidunud kuulamast, lugemast – ikka isikliku arvamuse kujundamise mõttes. Üks „Septembri“, pange tähele - sügiskuu, prevaleeriv tunne on tuimus või tüdimus, mis peategelase ümber ja kõrval haigutab. Kuulakem ja siis mõelgem edasi: “Asutusse jõudnud, poeb Siiri oma laua taha, naeratab korra ja süveneb siis paberitesse. Lähen oma tuppa. Uks on lahti, aga kedagi ei ole. Ilmselt jookseb Eve kuskil maja mööda ringi… Vaatan lootusetu pilguga oma laua poole, avan kõige ülemise sahtli ning kraamin paberid välja. Koridorist kostab kleepjaid samme. Alo. Vaatan üle õla. Seisab ukse peal. Kuidas läheb? Õlakehitus. Alo lahkub. Uksepaugutus. Istun maha ja uurin pabereid. Avastan üsna ruttu, et viimased seitse lehte ei lisa enam midagi uut. Seega: kõik on olemas. Lappan veel viimased leheküljed läbi, süvenen natuke kõige viimasesse, kokkuvõtete osasse ja võin endale öelda, et tänaseks on kõige raskem möödas. Mingit kokkuvõtet ma enam kirjutama ei hakka, tassin paberid õhtul koju kaasa ja lappan nad seal veel läbi… „Stopp! Kas sa võtad tõesti tööd koju kaasa?!“ katkestan oma peas täiesti tahtmatult tekkinud mõttekäigu. Tõstan pea paberite kohalt, panen käed kuklale ja nõjatun tooli seljatoele. „Kas selline sa oledki?“ Kas selline ma olengi? Kas ma olen muutunud? Tahaksin natuke järele mõelda, aga ma ei saa…“ /---/ „Istun veel kord maha ja vaatan paberid jälle läbi. Koju ma neid küll võtta ei kavatse! Mis jabur luul see veel oli? („Jah, mis jabur luul see oli?“) Oeh! Ma ei saa niimoodi enam… Surun pea veelgi sügavamale paberite kohale ja katsun olulisemad laused meelde jätta… Kuid sedagi tegevust jätkub vaid kümneks minutiks – veerandtunniks, siis olen neid jälle tüdimuseni uurinud…“
Niisugune ta siis on, „meie aja kangelane“, olemisest vaevatud, ent enesekindel. Teiste suhtes hoolimatu, aga elu hindav koos selle võimaluste ja paremate paladega! Tuim ja kale! Mees, kel korralik juuraharidus, aga kes on liiga laisk, et advokaadiks hakata. Pealegi kindlustab töö riigiettevõttes õlle ja toidu. Kontorimauk, kel isegi vist omad unistused ja soovid, ent kes on mugav ega viitsi neid realiseerida. Tekst jookseb kui film: pikk olemise tee viib veel pikemasse olemisse, kuigi lobedasse elurutiini lüüakse romaani lõpupoole mõra sisse. See ei tähenda aga midagi. Peagi leiab meie valgekraeline uue töökoha ja kõik algab otsast peale. Muiged, tüdimus ja alatu soov kõrvalseisjaid proovile panna. Peeter Helme raamatu peategelane tuletab mulle natuke meelde Jan Kausi “Tema“, mõnel silmapilgul isegi Kaur Kenderi „Yuppiejumalat“, kedagi Armin Kõomägi tekstidest. Neid olemisega silmitsi seisvaid peetersauterlikke hingi, keda huvitab iseenese seedimise kulg ja hääled tualetipotil ning isiklik esteetiline löövus! Olen ilus mees, mul on ka ülikond ja … midagi veel. Kui neid kujutatakse, siis tähendab, et niisugused ametnikukarakterid eksisteerivad meie ümber. Jah, tööpostil olemise kirjeldamine võimaldab luua ajanäolise tegelase imago. Inimtüübi, kelle ajaviide on arvutimängud, alkohol, juhuslikud naised, ükskõiksustunne surma ja leina puhul. Ainus, mis Helme tegelase meeled äratab, on kujutelm või mälestus surnud teismelisest õest, kelle keha ta oli kord oma ajju jäädvustanud. Kuid seegi kirg tundub olevat perverssevõitu!? Poole raamatu peal tuli igavus peale, lõpus siiski äratati üles ja muiates ma lugemise lõpetasin. Romaanil pole ju viga, lugege ikka, pealegi võib niisuguste meeste elukord teiseneda…, aeg muutub teistsuguseks. Loodetavasti.

KANDJAST JA KANDMISEST

2009-04-29T10:17:00.003+03:00

Igasuguste elektrooniliste dokumentide jms. tekke järel hakkas eesti keeles vohama üks kummaline monstrum, nimelt paberkandja. Üritame olla isegi paavstist paavstlikumad ning topime seda sinnagi, kus inglise keeles on paper document, mida saab ju päris edukalt otse tõlkida paberdokumendiks, kui on tingimata vaja rõhutada, et teave on paberil.
Kui tahame eristada nt. ajakirja kaht varianti, siis ei ole mingit vajadust nimetada üht nendest paberkandjal ajakirjaks, sest see on trükiajakiri.
Kui ise midagi pastakaga paberile paneme, siis tulebki öelda, et kirjutame paberile, mitte paberkandjale. Muidu saab mobiiltelefoni ja arvutita maavanaema ka varsti imestada, et lapselaps lubab talle saata paberkandjal sõnumi, mitte panna paar rida käsitsi paberile ehk saata kirja.

Roy Strider. Himaalaja jutud

2009-04-27T13:42:00.004+03:00

Asjatundjate ja otsustajate meelest eelmise aasta parim rännuraamat. Küllap vist! Et Roy Strider isemoodi mõtleb ja maailma hindab, on saanud selgeks juba ajalehtedest tema arvamusi lugedes. Tiibetlastesse suhtub autor suure empaatiaga, oma rahvasse paistab et mitte. Kurdab pidevalt Tiibeti okupeerimise üle, kuid ei vaevu sügavamalt mõtlema Tallinnas teisaldatud pronkskuju staatuse üle. Ka saan selgesti aru, et Strider on vasakpoolne, antifašist ja padunatsionalismi vastane, lisaks hingelt roheliste poole kalduv. Eks diisliga reostatud mäestikuala naftaojad mõjuvad õõvastavalt küll. Muidugi teab autor ja üks tema kaasrändureid kunstnik Kiwa idakultuuridest ja budismist mõndagi. Kuna Strider on elanud tükk aega Nepalis Kathmandus, siis suudab ta hinnata ka sealset ühiskondlikku ja poliitilist olukorda adekvaatselt. Ent huvitavam osa raamatust on ikkagi seotud omamoodi pööraste sõitudega mitmel pool Aasias, seal hulgas Himaalaja kandis. Teel kohatud inimeste mõttemaailma tutvustamine on haarav, kuid nendeski kohtades on aeg hakanud kiiremini kulgema, kui sealsetele rahvastele omane. Vasakpoolse inimesena ei talu ta siiski pidevat hiinlaste nuhkimist, kord tuleb tal isegi põgeneda nuhk sabas, ja see juhtum on kirja pandud hasartse ägedusega. Tegelikult järgneb seiklus teisele, üks uskumatum paik teisele, ja kõigist reisimehe raskustest aitab üle saada ilmselge huvi sealse kultuuri ja usu vastu. Ka saab lugeja ilmselt täpsema ja põhjalikuma seletuse 2008. aasta mässust Tiibetis, kus rahvast provotseeriti kokkupõrkesse, mida meil vaoshoitult kirjeldati. Loomulikult on Strideril olnud võimalus kuulata dalai–laama õpetusi ja loenguid. Vaesuse, räpasuse ja prügilaamade üle ei tohiks aga lugeja imestada, üleilmastumine on kohal, eriti hullusti kuumas Indias. Nõnda sunnib pead vangutama tutvustus: „Sissesõit Lhasasse on kõige ehedam Varssavi äärelinna ja Kaunase slummi sarnane… jälle see maoistliku realismi stiilis arhitektuur – tööstusrajooni hruštšovkad, teras ja betoon, mille iseloomustamiseks ütleksin mina Stalin, aasialased aga Mao. Ümberläinud tindipotina roomab kalk ehituskunst Lhasast aegamisi välja justkui mustjashall mürgipilv.“ Leidsin tekstist võrratu väljendi - betoonkaheksajalg! Ei suuda keelatud linn Lhasa võidelda ka jooksukingades hiilija migratsiooniga.
Kõige kõrval ei tohiks unustada, et üks Strideri rännuidee seisnes Tiibeti –Tartu kultuurisilla ehitamises. Kuigi jakivõitee pole muutunud mulle atraktiivsemaks proovimise mõttes, oleks tore, kui mõni vana krimpsunäolinne tiibetlane tõmbaks mu ninale tahmajuti, mis võtaks siinmail inimesi piinavad uneprobleemid. Juttu tuleb ka Tiibeti olümpiamängudest, mis toimusid enne Pekingi omi. Mõistagi saabus Tiibetisse võõraid vähe, kuid Roy Strider oli koos „Vennaskonnaga“ ning poliitik Silver Meikariga igatahes kohal. Neile paljudele, kes sinna kanti ei saa või ei julge reisida, on „Himaalaja jutud“ väärt teatmekirjandus koos emotsionaalse tuumaga, nendele, kes juba sealkandis liikunud, kindlasti äratundmisrõõmu jagaja. Paksul, laisal ja head elu himustaval eurooplasel tundub targem olevat eemale hoida, mugavusreisi pole loota. Polnud kerge see tee, mis autorit edasi kandis. Ometigi, head lugemist! Illustratsioonide loojaks on aga tiibeti kunstnik Druktse Gyal. Nendegi üle tasub mõelda. Pisukene kirjeldus kohtumisest Tenzin Gyatsoga, Tema Pühaduse XIV dalai-laamaga: „Nüüd möödub ta minust; peatub, et õnnistada üht ratastoolis vanemat meest ja seejärel tõuseb lavale, et võtta sisse koht oma kollase kangaga vooderdatud õpetajatroonil. Tunnen mõõtmatu avaruse puudutust ja seda, kuidas silmad täituvad pisaratega. Õpilaste mass istub lootosistesse oma matikeste ja patjade peale ning keerab raadiod õigetele tõlkelainetele. Enamik raadioaparaate on äravahetamiseni sarnased, pisikesed patareidega vastuvõtjad. Neid müüakse Dharamsala tänavatel ja poekestes, see on selle linnakese regulaarselt müüv kaubaartikkel. Tema Pühadus uurib paari paberilehte, kohendab prille, vaatab seejärel rõõmsal ja veidi kavalal ilmel publikule otsa ning köhatab hääle puhtaks. Mõne hetke pärast algab laulvas kõrgetoonilises tiibeti keeles loeng, mis hüpnootilise tämbriga ja rütmiga kestab lõunapausini. Dalai-laama hääl on emakeeles rääkides ingliskeelsest kõnest tunduvalt ilmekam. Kurguhäälne tenor vaheldub sügavate mörinalaadsete häälikute ja rõhkudega, just nagu oleks kõneluse vahele puhutud suurt lehtertoruga Tiibeti kloostritrompetit. Vahetevahel viskab õpetaja sisse kõrgemat tiiskanti, see on meditatsioonikellukese helina inimkeelne kõlavend.“

SUHTELISELT. Hans Jürmanilt

2009-04-24T13:15:00.002+03:00

Kui suhteliselt hoolega lugeda praegusi tekste, näiteks ajakirjandust, ja suhteliselt tähelepanelikult kuulata kõnet, seda ka raadiost ja televisioonist, siis tekib mõte, et suhteliselt liiga sageli lisatakse omadust või hulka ja määra näitavale sõnale väljend suhteliselt. Näiteid:
Täna on supp suhteliselt soolane. Talv on olnud seni suhteliselt soe. Raamatu esitrükk on suhteliselt kaunim kordustest. Arvutitehnika on temale suhteliselt tundmatu ala. See töö tehti suhteliselt kiiresti.
Mis neis lauseis muutuks, kui see sõna ära jätta? Mitte midagi! Sellepärast tulebki hea stiili huvides seda sõna pruukida suhteliselt (vabandust ülearuse sõna pärast!) hoopis harvemini.
Paraku on teisigi liigtarvitatavaid väljendeid: põhimõtteliselt, praktiliselt, sisuliselt, tegelikult, ausalt.
Hans Jürman

KUI PIKK ON HETK JA KUI KAUA KESTAB TÄNA?

2009-04-24T13:02:00.003+03:00

Alguseks kaks väga levinud malli järgi tehtud lauset:
Hetkel juba mitu korda näidatav film ei vääri seda.
Täna käib keskmine eestlane poes kolm korda nädalas.
Et mitte pikalt seletada, toon sünonüüme.
Hetk = moment, silmapilk, minut, viiv, vilge, pilk, puhk, sutsuke.
Praegu = nüüd, meie ajal, meie päevil, tänapäeval, olevikus.
Sõnal täna õigeid sünonüüme polegi. Igatahes ei tähenda ta praegu ega nüüd.
Oleme küll usinalt hakanud kõike täna tegema, aga täiesti unustanud tema sõsarad eile ja homme. Meie meelispruuk on öelda “minevikus, täna ja tulevikus”, ometi saaks teha kaks kena kolmikut ja neid kumbagi õiges kohas kasutada: “eile, täna ja homme” ning “minevikus, olevikus ja tulevikus”.

Helga Pärli-Sillaots. Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär

2009-04-22T12:55:00.004+03:00

Kirjastus „Eesti Raamat“ on juba aastaid teinud kirjandusajaloo seisukohalt väärt tööd ja avaldanud „Eesti romaanivara“ sarjas ka raamatuid, mille autorinimi pole üldtuntud. Nii kuulub psühholoogilise romaani viljelejana alustanud Helga Pärli-Sillaots n.-ö. unustatud kirjanike nimistusse. Põhjuseks tema varane surm (1912-1939). Siiski on jõudnud ta kirjutada kolm romaani, millest kaks leiavad teise trüki. Nõnda kui kaks esimest romaani pälvisid „Looduse“ romaanivõistlustel tähelepanu, teine neist III auhinna, võitis tema viimane raamat, täpsemalt suvitusromaan „Tee viib järveni“ „Päevalehe“ 1939. aasta romaanivõistlusel teise auhinna. Mõlemad romaanid pole pelgalt lood aastakümnete tagant, vaid sobituvad kenasti tänase ajavaimuga, mil kombeks rõhutada märksõnu karjäär, ebaõnnestumine ametialal, edulugu, igav keskpärasus jne. Eks osutaks praegugi raamatu arvustaja, nagu toonanegi, väikelinna hüljatusele, depressiivsusele, mõttelamedusele, isegi rumalusele ja pealiskaudsusele. Kindlasti peab meenutama, et kirjutamisajal olid moes psühhoanalüüs ja freudism, ja just 1930ndatel sai hoo sisse tegelaste psühholoogiline lähivaatlus. Kuigi Pärli-Sillaotsa romaanides leidub kohati must-valgeid kontraste, mõne tegelase ilmselget ilustamist või ülearust pilamist, kohatist liiga teoreetilist sõnastatust („vrd. „Karjäär“), tuleb rõhutada, et 1920ndate ja 30ndate aastate haritud naise iseseisvusaste oli juba sedavõrd kõrge, et tema suhtlemispõhimõte intelligentse mehega ei pruukinud olla tavaline läheduse taotlemine, vaid vaimse sideme otsimine. Vaimsuse igatsus, mis on nüüdseks nii loomulik ja läbikirjutatud teema. Väikelinnas Rakveres oli see aga veel toona põlastusväärne. Mängutoosist, mis esitab ilma väiksemagi tooni muutmiseta üht kindlat moetut meloodiat, saab väikelinna elu staatilisust näitav kujund. Noore koolidirektoriproua esmastest tunnetest võõras linnakeses: „Läksin koju läbi vaikse tänava, kus ei liikunud kedagi peale punaka kassi. Kusagil madalas hallis hoones oli aken avatud ja kostis mingit helinat. Kui jõudsin lähemale, sain aru, et see oli mängutoos. Vana viis kõlas kindlalt ja ettevaatlikult ühtlasi. Ikka ja ikka uuesti algas motiiv, lõppes, algas jälle. Arvatavasti keerati mehhanism ikka uuesti üles. Imelik on kuulata nägematut mängutoosi üksinda vaikses suveõhtus. Olen kuulanud läbi akna kostvat klaverimängu, vana raskemeelset viisi. See teeb kurvaks, kuid äratab ellu huvi mängija isiku ja saatuse vastu. Selle kurbuse taga on elu ja inimesed. Olen kuulnud kaugelt aiast kostvat peomuusikat puhkpilliorkestrilt. Seegi teeb kurvaks, ta viib mõtted kaugele minevikku, läbielatud metsapeole, kus vilumatu maanoormees avaldas sulle esmakordselt armastust ja kus sina olid nii rumal, et põgenesid ja vaevlesid pärast teadmatuses, et mis oleks olnud siis, kui sa poleks põgenenud. Olen kuulanud kontsertaiast kostvat head sümfooniat. See äratab inimeses lootusi, paneb uskuma enese suurtesse võimetesse. Ühe niisuguse müüri tagant kuuldud motiivi mõjul jooksin kord koju, olles ise täis usku, et minust saab suur kunstnik. See õnn kestis ainult selle lühikese öö. Hommikul tegid vanemad ja majaperenaine mulle selgeks, et öösine viiuldamine on majarahu ja tervise rikkumine. Kuid olin olnud õnnelik. Ning olen kuulnud kuuenda korruse aknast kostuvat flöödimängu. See kõlab nagu kutse kõrgustesse. Kuid mängutoosimuusika madalat aknast, - see kõlab nagu õrnalt, kuid püsivalt ja kindlalt sind kusagile kindlale paigale naelutav tagumine. Need helid tahavad piirata su vabadust ja tahet, su liikumist ja mõtlemist. Seisin lühikest aega ja kuulasin ja juba oligi mul tunne, et pean seisma samal paigal kuni leierdamise lõppemiseni. Ent millal see oleks lõppenud? Kiskusin enese lahti ja ruttasin koju.“

Elin Toona. Ella

2009-04-16T08:13:00.005+03:00

Pagulaskirjanduse loo ilmumisele pühendatud seminaril arutati pisku sellegi üle, kuidas nimetada 20. sajandil kodust eemal ilmunud kirjandust: kas väliseesti, pagulus-, eksiil- või hoopis karmilt, nagu tegid nõukogude tšinovnikud - emigrantlik kirjandus. Raamatu pealkiri „Eesti kirjandus paguluses“ annab tänase vastuse. Kui näiteks Helga ja Enn Nõust on saanud juba eesti kirjanikud ka selles mõttes, et elavad osaliselt siin ja on rohkem kontaktis meie kultuurieluga, siis Elin Toona elab endiselt Eestist eemal, kuid kirjutab eesti keeles. Usun, et enamik on tuttav Toona käsitlusega oma vanaisast Ernst Ennost „Rõõm teeb taeva taga tuld“, mis ilmus 2000. aastal. Nüüd siis dokumentaalne lugu vanaemast. Ent see on lugu ka tema emast Likist ja autorist endast, kes põgenesid 1944. aastal okupatsiooni eest Läände. Üldistatumalt on „Ella“ järjekordne kirjeldus meie rahva saatusest, konkreetsemalt siis loetletute pagulasteekonnast ja elu uuesti alustamisest Saksamaal ja Inglismaal. Olen neid uue-elu-alguse variante mitmeid lugenud, Ella lugu on üks mõjusamaid, mingil seletamatul kombel ülevamaidki. Elin oli põgenemisel seitsmeaastane. Kaotatud oli kaunis lapsepõlv vanaema seltsis Haapsalus, kuhu väike Elin toodi kohe pärast sündimist Tallinnas. Vahest leidub inimesi, kes on lugenud Toona „Lotukatat“, siis nemad juba teavad, milliseid alandusi, solvanguid, hingekadu ja mõistmatust pidi üks väike tüdruk enne üle elama, kui temast sai täiskasvanu võõral maal. (Peatu, lugeja, ja mõtle ka eelnevalt tutvustatud „Lasnamäe Lunastajale“!) Õieti on kõigis Elin Toona raamatutes tunda autobiograafilist münti. Tütretütar Elin kirjutab oma vanaema armsaks ning mõistvaks vanaemaks. Niisugused vanaemad on meil paljudel ju olnud, kõik ei ole pääsenud raamatusse. Ema(de)ga on aga kummastavam, ägedam ja võimuvõitluslikum suhe, on seegi teada asi. Mis vahest ühe või teise vanaemasid ja emasid eristab, on nende vaimsed ja kunstilised võimed. Vanaema Ella oli andeks joonistaja, ema paras boheemlane, endine näitleja, kes tõsi, ei andnud eluvõitluses sugugi nii kiiresti alla. Pagulase päevad ja tunnid, eriti Inglismaal, kujunesid tõeliseks võitluseks ellujäämise nimel. Lisaks üldine suhtumine sissesõitjatesse. Lihtsam rahvas õieti ei teadnudki midagi meie riigi ja rahva okupeerimisest, ei mõistetud, milleks tuldi n.-ö. nende kaela peale elama. Kui lihtne on olla naiivne ja esitada küsimusi: oli seda vaja, miks juhtus, kas teisiti ei saanud? Epateerin ajakohasusega ja tsiteerin mõtted 1969.aastast : „ Inglise elu oli tõesti muutunud mugavaks ja igapäevaseks. Eestlased olid jäänud oma seltskonda, aga sulandunud Inglise ühiskonda, olles valgenahalised ja tagasihoidlikud. Uued immigrandid, kes nende asemele tulid Jamaikast, Indiast ja Pakistanist, ei olnud nii alandlikud. Uus laine uhtus üle tööstuslinnade nagu tsunami. Bradfordist sai Pisi-Pakistan. Mehed kükitasid tänaval, toitu visati akendest hoovi, terved linnaosad lõhnasid curry`st ja rõkkasid India muusikast. Jamaikalastega oli veel suurem häda. Kultuurierinevused ja arusaamised olid koomilised, kui mitte traagilised! Naised vajasid oma lastele toetust, aga igal lapsel oli erinev isa, ühtegi ei saanud nimetada perekonna pereisaks. Inglased said lõpuks tõesti aru, mis tähendab „teine kultuur“, teised kombed. Pealegi ei olnudki need välismaalased, vaid „omad“, tulnud kolooniatest koju, ema rüppe, neid ei olnud kerge sõimata ega solvata. Uued nõudsid oma „õigusi“, ei jäänud oma „seisusesse“, nad mässasid ja möllasid ja muutsid vanaaegse ja meieaegse Inglismaa pärismaalastele tundmatuks. “Paras!“ oli Liki kommentaar, kui luges suurematest madinatest Bradfordis või Notting Hillis. Sellega ta väljendas oma võidutunnet, lõpuks pudrust väljasöömist, mis oli kestnud liiga kaua ja nõudnud liiga palju ohvreid.“
Elin Toona abiellus ja asus elama USA-sse, ema Liki läks pärast Ella voodissejäämist pensionile. Vanaema suri 21.juulil 1974 Londonis.

Jan Kaus. Miniatuurid

2009-04-09T11:00:00.004+03:00

Praeguse žanrimääratluse järgi proosaluule, ent mõistet on tavalugejale üsna keeruline defineerida, sest võib omakorda ajada segadusse ja viia isegi pahandamiseni. Parem siis tõesti miniatuurid, kuigi see vist pole modernne väljend. Üsna õbluke raamat on jaotatud viide ossa: „Linnad“, „Muuseumid“, „Ekraanid“, „Minu inimesed“, „Eesti“. Autor on ise raadios kinnitanud, et teda huvitab mälu, ja seda võib tõesti peaaegu igas tekstis tunnetada. Sageli on need ruttava reisimehe kiired meenutused põgusatest hetkedest linnades, mis mõjuvad mõnikord kui mõõtmatud masinad („L. LINN“) või siis tunned end kui ajahammaste vahel (R.LINN). Vahel peitub lauses kindel arvamus: „Varsti elavad kõik suurlinnades, maakera ongi suurlinn.“, ja kõik on selge! Või kiired vaataja ning jälgija mõttevälgatused seistes kultuuri ja kunsti ees, mis oma tugeva hetkeemotsiooniga on nõudnud sõnalist väljaütlemist: „Kõik muuseumid on nagu järvesilmad tuulevaiksel kesksuve ööl“, „Muuseumides püsib ajalugu sordiini all, pidulikult. Valelikult. Muuseumis on ajaloo vaikimine puhas kassikuld.“. Eriti sarkastiliselt väljendab Jan Kaus end rubriigis „Ekraanid“, kus ta väga lühidalt, kuid jõuliselt ning täpselt osutab inimlikule edevusele, vaimsele piiratusele ja sureliku eneseimetlusele telemaailmas. Näiteks valisin valimiku viimase mõttearenduse, rahuliku ja igiomase vaate „Pirmastu II“: „Siit näeb hästi seda asja, mida nimetame Eesti maastikuks. Õõtsikkaldaga järvesilm. Metsad, mis müürivad vaadet tormidest ja lageraietest hoolimata. Aeg-ajalt sahmab seafarmist haisu. Kui minus voolaks kübekenegi nipernaadit, hakkaksin minema, sest tükk põldu seal metsatukkade vahel justkui küsiks, et mida sa ootad, venivillem selline. Muidugi on kõik proosalisem - teisel pool ürgorgu paistva romantilise korstna all elavad sopajoodikud. Äial on hea binokkel. Kuu nagu peopesal. Vanarahvas ei lubanud kuukuninga suunas näpuga näidata. Maastik on sellistel öödel kaetud igatsuse õhukese härmatisega.“ Lühidalt suuri üldistusi teha pole ju lihtne, Jan Kaus „Miniatuuride“ sugestiivsus on aga haarav ja väärib lugejate tähelepanu.