19. okt 2009

Kokku või lahku?

Tean keeletundlikke inimesi, keda ei häiri lugematud kokkukirjutused, aga mind kahjuks häirivad ja püüan siia kirja panna, miks. Minu eelistused on paksult ja kursiivis, eitan neid, mis lihtsalt paksus kirjas.
Ma ei hakka muidugi rääkima elementaarsetest näidetest, et tuleb vahet teha, kas raamat on läbi loetud ja kas läbiloetud raamat ka meeldis. Teine lugu on aga siis, kui kohtad geniaalseid kokkukirjutusi. Üks teatriarvustus lausa kubises sellistest, panen siia kirja vaid paar parimat: mõtlemaärgitamisambitsioonita, hakkamasaamismurede. Nende kõrval on minu seni parim avastus, nimelt vägavaevumärgatav, lausa poisike.
Püüan hakata üldistama.
Oli kunagi pikk kontserdisari Urmas Alendri lauludest, nimetuseks “Teiselpool vett”. Austusest Alendri vastu võinuks siiski vaadata, et tema kirjutas laulu “Teisel pool vett”. Kas nüüd hakkame kirjutama ka paremalpool teed, sõidan Tallinnapoole, lähen sõbrapoole?
Alles tuli ette vorm selajal. Kas siis ka selkaugelajal, ammuselajal?
Enam ei kohta peaaegu üldse, et kirjutataks nii palju kui. Ikka on niipalju kui või isegi niipaljukui. Kas siis ka niisee kuikateine, niikiiresti?
Teine selline väljend on veel kord. Ikka kohtab vaid veelkord. Kui aga hakata mõtlema, mis selliste sõnade taga on, siis peaks ju selgeks saama, et veel kord väljendab sama mõtet mis mitu korda, seitse korda, seitsekümmend seitse korda. Neid vist ikka veel kokku ei kirjutata? Pealegi on ju kolm täiesti erinevat mõtet, kui kirjutada üks kord, veel üks kord ja ükskord.
Need on muidugi äärmused, mille kohta peaks selge olema, kuidas õige, aga millegipärast selle peale ei mõelda. On ka sellised, mille kohta võib öelda, et maitse asi (või maitseasi?). Paljud ütlevad, et on täiesti õige kirjutada seadusegakaitstavad või traditsioonearvestav või muljetavaldav. Nende kohta arvan mina nii: kokku tuleks kirjutada kindlaks kujunenud (kindlakskujunenud?) mõisted, aga mis on kellegi arvates kindlad mõisted ja mida saab ka teiste sõnadega lahedalt kokku panna, on suvaline. Mina kirjutaksin siiski seadusega kaitstavad, nagu ka relvaga kaitstavad või sõnadega kaitstavad, ning traditsioone arvestav, nagu ka olukorda arvestav või minuga arvestav. Kolmanda näitega on keerulisem. Selliste sõnade puhul mõtlen, kas ma ka mingi pikema sõnaga selle sõnaosa kokku kirjutaksin. Kas ka kaastunnetavaldav või armastustavaldav? Mina ei kirjutaks neid kokku.
Selle viimase arutlusviisi võiksitegi kahtluse puhul aluseks võtta. Kui ei tea, kas lahku või kokku, mõelge ette mingi pikem sõna ja arutlege, kas ka selle kirjutaksite kokku. Eespool toodud näidete puhul tuleks aga vaadata, kas näiteks pole tegu võrdlusega vms. või kas ka mingi sarnase mõtte väljendamisel kirjutaksite need sõnad kokku.
Kui keeruline sai, siis mõelge, et elu ei peagi lihtne olema.
Inna Saaret

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Üks väike vahemärkus - kui sa saad keskkooli lõpukirjandi selle eest nelja, et kirjutasid veel kord lahku, siis sellised asjad ei kao niisama. Kunagi oli eesti keele reegel veelkord kirjutatakse just nii: VEELKORD.
Mina kirjutan seni kokku, sest see ainus viga on nagu tempel mällu igaveseks...

Inna Saaret ütles ...

Kahju küll, aga siis oli tegu ilmselt mitte just kõige targema õpetajaga. Sellist reeglit pole minu teada kunagi olnud, et kirjutataks veelkord. Kokkukirjutamine on viimase aja mood.
Inna Saaret

liis ütles ...

veelkord on nüüd ju uue ekss-i järgi lubatud vorm...

Inna Saaret ütles ...

Kirjakeele normi annab ÕS ning nii selle kui ka keelenõuande värskeima teabe kohaselt on ainuõige lahku kirjutamine: veel kord.
Inna Saaret