Lembit Uustulnd. Merejutud

On kaht sorti jutte: tõsiseid ja muhedaid. Need viimased on kirjavormis ja saare keeles. Noor junga Volli saadab kodusaarele oma esimese merereisi kirjeldusi. Igal juhul on traallaevale „Kopli“ sattunud vaimukad mehed, keegi pole suu peale kukkunud. Nende tööks on püüda Aafrika vetes suurele kodumaale kalakest. Kirjutaja tuletab ühtlasi meelde, kuidas toona kalapüük käis, milline oli meremeeste elu-olu nõukogude ajal. Võib-olla pakub see rohkem huvi keskealistele ja vanemale põlvkonnale, sest mõned faktid on noorematele ilmselt võõrad: vaevalt nad teavad, kes oli näiteks Raikin! Raamatu alguses leiab aga mitu tormi kirjeldust, mis on ülestähendatud kogenud meremehe rahulikkuse ja teadmistega. Palju erialaseid nimetusi, mõni oli päris võõras kohe, aga meestele pakub kindlasti lusti lugeda. Ent eks Lembit Uustulnd ongi ju elukutseline meremees, kaanelt loetu põhjal praegu kapten. Volli mälestusi Angolast: „Et natuksegi meite muremõtteid leevendada, organiseeris Juurikas ükspäe Luanda linna ühiskülastuse. Muidugist jagati meiteid jälle sedati kolme kaupa „piilkondadeks kut Palmaseskid, ning söit läks laiva päästepaatidega otse kaubasadamasse. Vaatamist oli ikka kövasti. Esiti pörutasime mööda mitmetest kalalaivadest, mille nimed andsid tunnistust Maarjamaa päritolust: „Kabli“, „Kassari“, „Kiipsaare“, „Sörve“. Keigi päält lehvitati meitele ning Juurikas, kes ise ahtripinkis troonis, lehvitas väärikalt vastu. Sellest keigest jähi moole sihuke tunne, et terve meite Eestimaa oo seia Angolamaa pääle üle kolind. Eks ta ole öige ka, sest äga Läänemeri änam jaksa meite meestele vastu seista. Ise tead, kuda seda mönda üksikut kilupoiga söuke laevastik taga ajab, et üsna imestama panab, kuda nad ikka sääl merel teineteisest mööda mahtuvad. Sii Aafrikamaal aga paistab värki veel jaguvat ning eesti meest veib Luanda linna vahel kohata sagedamini kut meite koloosi mehi Rohelise Konna körtsu juures Kuressaare parkis. Ja tösi ta oo, et pääle meite viie ookeanilaiva oo sii veel kaldapüügimeeste brigaad, kes peab pigisi kaldal öige joone pääl ning öpetab neile kalapüüdmiskunstisid. Ma`p imestaksgid midad, kui „Saare Kalurist“ nüüd „Angola Kalur“ saaks. Selle ajas sees, kui ma sedati omi mötteid mölgutasin, hakkaskid Juurikas paati kai ääre tüürima ja siis ma märkasi küll, et keik see, mis eemalt valge ja kaunis tundus, oli lähemalt tükkis teist karva. Vee pääl ujus igasugust paska ja pahna, alustades pudelitest ja kastidest ning löpetades igatsugu inimtegevuse jäätmetega. Merevesi sädeles vikerkaarevärvides naftast ning hais tahtis hinge matta. Katsusime, et paadist kai pääle saime ja panime kohe padavai sadamaväravate poole minema. Me veisime ju kiiresti käia küll, aga silmi polnud panna kusagile poole ning terve sadam, mis eemalt nii pagana uhke tundus, meenutas lähemal uurimisel prügimäge ning haises ka just sedaviiti. Köikjal vedelesid laivadest kaile lossitud kaubad, pilla-palla kastid ja konteinerid, segamini igatsugu tehnika ja träniga. Mönes kohtas tuli meil pölvest saati maisis sumbata ja teises jällegi mingi muu sodi sees. Angaar täädis rääkida, et nenda nagu see abi säält Liidust tuleb, nii ta siia vedelema ka jääb, välja arvatud toiduained, mis kaovad imekiiresti. Tead sa, Ruudi, moole tuli nutumaitse suhu, kui ma vaatsi, kuda pigid sii tehnikaga ringi käivad. Meite inimene korjab päev päeva körvas aastate kaupa rublasid, et kui ühekorra suur önn naeratab, siis see Ziguli ära tuua, sii aga ajab pigi tuttuue Lada 2106 laiva päält maha, käristab esimesele konteinerinurgale sisse ja sinna see jääb. Söukseid punase tolmukorra all lossutavaid masinaid oo sadam pungil täis. Söuke pilt tegi hinge haigeks. Sadamaväravas seisis trobikond rohelises riides kohalikke, vene Kalašnikovid risti-rästi üle öla. Angaar tonksas moole külje pihta ja nooksas peaga pigide ja nende automaatide poole: „Vaada, Jospel, see sääl on hoopis see öige internatsionaalne abi, mette need autoromud.“