18. nov 2009

Birk Rohelend. Enesetapjad


Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“. Kõigepealt küsin: kas ainult tänase verinoore põlvkonna saatus on närune, nende tegelikkus vastamisi suurte unistustega? Igal põlvkonnal on omad noored Wertherid, variatsioonid teemal kannatused, mis tunduvad erinevad olevat, ent on mõttejõult ometi sarnased. Kas tõesti on elamine ise, kohustus elada, lihtsalt olemas olla, põlvkondlik kannatus? Küllap on enamik põlvkondadest omas ajas lootnud, et elu peaks olema muinasjutt. Kes on aga lõpuks süüdi, et enesearmastus muutub sisemiseks vihaks? Just nendele küsimustele otsin mina, lugeja, praegu vastust. Vaatamata eale tean, et ajastumärkideks on anonüümsed ühendused, narkootikumide lihtsamast lihtsam kättesaadavus, depressioon, väsinud õpetajad, perekondade armastuse-viha segu üksteise vastu. Kuulen kirjanduse kaudu, et mitte millelgi pole väärtust, ei kunstil, ei ilul-elul. Ometi käib pidev täiuslikkuse otsing. Harald, kes katsetab enda peal erinevaid droogisegusid, unistab elueliksiirist. Ta teab oma sõnutsi, mida kujutab endast tõeline pargu, ja selle kirjeldus on mõjus. Ometi peaks poja silme ees seisma hoiatus - Haraldi ema tegi enesetapu, kui poiss oli 10-aastane. Pia peab „Kuritööd ja karistust“ maailma parimaks raamatauks.
Pealkiri on täpne, enesetapjad, eks igaüks interpreteerib noorte tegelaste enesevaatlust ja otsuseid omamoodi. Kes nad õigupoolest oma olemuselt on, meie tulevik ja lootus, kes on sattunud kasiinovõrku või kihutavad purjuspäi autodega ülepeakaela? Keda rahuldavad hoolimatus ja julmad naljad? Tegelane Mia ütleb oma õele, kui saab teada isa ajuvähist, et oleksid võinud roobiga kõvemini lüüa, sest haiguse põhjustas ilmselt kunagine löök vastu isa pead! Noor tüdruk Sofia ei suuda meenutada iseennast.
Hulk lugejaid suudab tsiteerida peast klassiku luuleridu „Nii ilus on surra, kui oled noor /nii päikesen magama minna. / Su ümber on sõprade leinai koor, / sa nende südamen igavest noor…“ , kuid need kirjutas Visnapuu noorte langenud sõdurite mälestuseks. Samas üks Rohelennu tegelane mängib enesetapmist, kui see aitab tal targemaks saada, siis olgu pealegi. Ent kõrvalseisjad, kuidas nemad peavad toimima? Kuulakem: „Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, et ta silmitseb teda pilkavalt üle õla. Ta kägardas paberi vihaselt nutsakuks ja surus kõrvallaual olevasse tuhatoosi. Lind… Kui Zen oleks lindu joonistanud, teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida. Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus. Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid. Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest. Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.“ ; „“Piakene,“ ütles ema paluva häälega, „Midagi ei ole ju halvasti.“ Ta ei uskunud seda isegi. Oli. Kõik oli halvasti. Pia lihtsalt ei teadnud, miks ta oli. Miks ta olemas oli. Miks ta kössitas siin sellel neetud punalillelisel päevatekil ja oli. Reaalsuses oli kohutavalt palju kohustusi. Need väljendusid ootustena. Õhk Pia ümber oli teiste inimeste ootustest paks. Ema ootas, et ta saab sellest kõigest üle ja edaspidi läheb paremini. Mia ootas, et see laastab ta täielikult ja Pia laseb kõigel minna. Langeb depressiooni, sööb ennast paksuks ja teeb mõne avaliku enesetapukatse. Isa ootas ka. Tema ootas, et Piast saab järgmine Einstein või Universumi President. Sest vähemaga poleks isa kunagi rahul olnud. Isa ei olnud kunagi rahul.“ Sama Pia ent loodab, et kui tema oleks Jumal, siis tema kummardajad peaksid armastama elu ja üksteist ja tööd. Tahaksid luua, mitte hävitada. Et neil poleks põhjust uskuda enesetapjate paradiisi. Alati võib tunduda, et just sina ei sobi sellesse aega ja kohta.
Romaan saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastus „Tänapäev“ 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Pühendatud Andresele ja Raulile, keda enam ei ole.

1 kommentaar:

Piia ütles ...

Raamatu "Mõru maik" autoriks on minu andmetel Hiram, mitte Miram.
Birki hiljutist teost "Mu sõraline sõber" sirvides teadsin, et selle loen kindlasti läbi. Ehk võtan ka kõnealuse raamatu kätte.