2. nov 2009

Uute kohtumisteni, kirjarahvas!

Niisiis kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ (26.10.-29.10.) on läbi, on alanud hingedeaeg. Ehk leiab ka mõne kirjaniku hing üles oma maa ja rahva, kuulatab, mis meil täna oleks talle öelda…, millised vaevad ja valud on igavikulised, millised uuemad ja raskemad… Kuid mõelgem hetkeks, mida jutustaksid meile lahkunud ise: need, kes olid sunnitud pagulusse peituma (nt. Marie Under), need, kes allutasid oma ande võimu teenistusse (nt. Juhan Smuul), need, kes kaua vaikisid, ent viimaks siiski oma sõnad üles leidsid (nt. Betti Alver), mõni nende seast, kes kurjalt kirjutasid, (nt. Egon Rannet), kes kartsid?
Ent tuur? Arvan, et võime Jürgen Roostega rahulikult ohata, asi sujus kenasti, mõni pisikene viperus ju juhtus, ent kui arvestada, et seitse ekipaaži ja kakskümmend kaheksa isiksust oli teel, siis ei tohi nuriseda. Kogu senine tagasiside raamatukogudelt on olnud positiivne ja täis valmidust järgmisel aastal taas kohtuda. Kuna liikusin kaasa seltskonnaga, kuhu kuulusid luuletaja ja eesti kirjanike juht Karl Martin Sinijärv, endine kirjanike karjane (viimane sõna on laenatud ajakirjandusest), prosaist ja luuletaja Jan Kaus, poeet Jürgen Rooste ja noor proosakirjutaja Birk Rohelend, siis minu otsesemad ja täpsemad tähelepanekud on seotud nende esinemistega ning Hiiumaa ja Läänemaa rahvaga. Üht võin kinnitada, iga esinemine oli uus, sest improvisatsioonid teemal eesti kirjandus olenesid ju kuulajaskonnast. Kirjanduslikuks „avastuseks“ kujunes paljudele Birk Rohelend, kelle looming ja särav isik minu arvates vastanduvad. Ent põhiline on, et lugejad süüviksid tema raamatutesse, kuulaksid noort, jõulist ja väga enesekindlat sõnumitoojat, mõtleksid tema tegelaste elukäsitluse ja vaimu üle. Birk oli sunnitud kordama, et tema viimast teost „Minu sõraline sõber“ on peetud koleraamatuks koleraamatute pikas reas, vähemalt olevat interneti retseptsioon selline. Kuid küllap kuuleme ka sügavamaid analüüse, sest Rohelennu kirjanduslik lend on veel ees. Sel kirjandustuuril, mis oli juba kuues, juhtus enneolematu lugu, võimalik, et isegi kirjandusajaloo seisukohalt – nimelt paluti Jan Kausi teist korda lugeda üht proosaluuletust „Miniatuuride“ raamatust, mis algab nõnda: „11 995/30 000: Uurija Smith teatab Jayle, et Jake ei tapnud Johni…“. Põhjuseks kahtlemata autori iroonilis-vaimukas esinemislaad. Ent uurige järele, milles siis kirjutaja sarkasm õieti peitub! Ja Karl Martini sõna- ja häälikumängulisele luuletusele soovis väga noor luulekuulaja „eestikeelset tõlget“! Niisugused mälestused siis Suuremõisa lossis toimunud kohtumisest, kus istus ka rohkesti tulevasi potentsiaalseid meeslugejaid. Tüdrukuid nagunii.
Paar märkust veel, mis väärivad kordamist. Mõtestades Ene Mihkelsoni romaani „Ahasveeruse uni“ kui tüveteksti, mis endiselt tundub eesti lugejatele raskevõitu, arvas Jan, et raamatukoguhoidjad võiks paariks nädalaks saata Käsmu loomemajja seda raamatut lugema. See oli igati sõbralik soovitus ja osutas võimalusele Mihkelsoni loomingu üle ühiselt diskuteerida. Kolmes esinemiskohas põrkus minu arvamus, et eesti kirjandus (eriti praegu olulisemate autorite looming) on pigem sünge ja karm, kohti isegi jube, vastu Jürgeni väidet, et tegelikult on tänases eesti luules ka väga palju ilusat. Olen mitu päeva tema arvamuse peale mõelnud ja jagan tõde, et leidub ka kaunist, emotsionaalselt sooja, kuid proportsioonid on siiski sotsiaalselt julmema sõna ja mõtte kasuks. Miks paistab tänane maailm sellisena on juba omaette teema. Olen iga tuuri järel väitnud ja kordan taas: noorema põlvkonna kirjanikud on suurepärased esinejad, n.ö. hääd müügimehed. Lisaks Janile ja Jürgenile on mitmel korral pälvinud kuulajate kiidu rühmituse „Purpurmust“ (seekord Kaarel B Väljamäe (Bööma), Tuuli Taul, Urmo Mets, Robert Randma) esindajad. Kuid tuur-tuurilt kogunevad kogemused ning kirjanikud, nende keeleline individuaalsus, maailmavaade jms. on leidnud alati mõistmist ja tähelepanu. Olge tänatud kuulajad, olge tänatud esinejad!

Kommentaare ei ole: