7. dets 2009

Jan Kaus. Hetk


Romaani esitlusel ütles kirjandusteadlane Piret Viires, et Jan Kaus on lõpetanud igasugused postmodernistlikud mängud tekstiga. Nii see on, sest kõige võimsamana tõusebki esile tekst ise, keel ja väljendustihedus. Kausi laused on muutunud iga teosega plastilisemaks. Igal sõnal on kaal ja õige koht. See on tõelise puhta proosa näide. „Hetk“ jagab autori põlvkonna seisukohti, nende eksistentsiaalseid otsinguid. Viiteid leidub väga paljudele nähtustele (armastusest jumalaotsinguteni, mis võib olla ju üks ja see sama), nii et tekkis hetkeks mõte, kas „Hetk“ võib olla sissejuhatus mingile pikemale ja sügavamale analüüsile, järgmisele otsinguromaanile? Ometigi pole „Hetkes“ midagi pealiskaudset, sest üha sügavamaks, õieti tuleks vist öelda lausa filosoofilisemaks muutub Kausi mõte. Eks mõiste hetk kätkeb ju endas eri tähendusi, hetke ajamõõde võib olla muutuv suurus, vähemalt ilukirjanduses. Hetki põhiliselt meenutatakse, sest teadagi „On hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud…“, aga tegelikult viibitakse hetkes siiski kauem. Loen lause, mis tundub oluline: „Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib enda sellesse kinni.“ Aja pärast ollakse romaanis mures, selle ees tuntakse hirmu - üksindushirmu, kaotushirmu, surmahirmu. On lihtsamaid, on ülevamaid hetki. Kuid just tavalistel hetkedel tajub peategelane Joosep, et ta on surelik, et kõigel on ka lõpp. Mehe huvi surnuaedade vastu ja jalutuskäigud nendesse võivad viidata ju ka sellele. Küllap nooremale keskeale lähenedes taolised mõtted on paratamatud ja loomulikud. Kuna eesti kirjandus on valdavalt jumalapõlglik, mis on veel sõbralik hinnang, siis Joosepi karakter on küllaltki ainulaadne. Kuigi ta oma jumala- ja eksistentsiotsingute sunnil usuõpingud pooleli jätab, on noor mees ometigi valmis küsimuse üle edasi juurdlema. Olen viimastel aastatel kohtunud eesti kirjanduses enamasti pealiskaudsete tegelastega, küll sadistlike joomalõugade ja muud sorti yuppie`dega, rahahimuliste ja muidu magedate valgekraedega, ja nüüd korraga märkad inimest, kes teenib leiba roolikeeramisega, kes püüab kõikeunustavalt rohkem teada saada, kui eeldaks. Eksistentsiaalselt tundlik taksojuht, kõlab kummaliselt! Kuid kohe romaani alguses ulatab autor lugejale võtme naistegelase Eda kaudu, kes meenutab, kuidas Joosep kord tantsis, et mitte mõelda asjadele, mida ta teises olukorras mõtleb või mõtlema peab. Joosep on viibinud hetkes, mis tõi teadmise, et tema ja maailma vahel haigutab sügav lõhe. Ta unistab tantsida ennast olevikku…, raskesti avatav mõte, kuid romaani ingliskeelne moto Stevie Nicksi laulust „Gypsy“ aitab mind Joosepi käitumist paremini mõista. Aitab mõista, miks romaanis nõnda palju pühendatakse tagasivaadetele minevikku.
Olen varemgi imetlenud ja imestanud, kuidas nooremapoolsed autorid otsivad minevikukujundeid, kuidas neid kirjeldavad. Minu osutus näib küll banaalne, kontekstist välja rebituna, aga kartulisalatil, kui ühel tüüpilisel eestlaste roal, on tõesti mingi tähendus meie talupoeglikult aeglaselt arenevas söömiskultuuris, sest kuuldavasti ihkavad välismaale läinud noored just seda taga, ja nüüd „Hetkes“ visatakse see lausa näkku, kui oleviku võrdlus minevikuga - vaba Eesti salatid tunduvad vettinud saepuruna! Meenub, et Tõnu Õnnepalu „Piiririigi“ vanaemal on oluline mälusümbol ungari õun, mida alistunud meelel kooriti ja aeglaselt mäludes alla neelati. Tegelikult sorib „Hetk“ minevikus elegantselt, kiivuse ja vaenuta. Ja need valuliselt täpsed kirjeldused, küll Tallinna linna osade, küll Tallinna kui terviku kohta. Vaid mõne lausega on heidetud üldistav vaade Lasnamäele, ja see ei jää kujutuslikult alla visuaalsele panoraamile filmis „Sügisball“. Üks peatükke, „Tallinn, mu Tallinn“, on kui omaette jõuline novell, mida võib nautida ka ilma tegelasteta. Või siis 1980ndate Tallinna pimeduse-valguse vaheline seos. Jan Kaus on täpne linnakirjanik, nõnda kui omas ajas Mati Unt. Ta tajub linna kui tervikut, kuid inimesi märkab indiviidide ning üksiklastena selles väiksemõõdulises, kuid kaootilises kohas. Mul jätkub julgust üldistada ja arvata, et „Hetke“ tegelased polegi nii suured kohanejad, kui eeldaks autori põlvkonna puhul. Ühe märksõna kisun „Hetkest“ veel välja. Nimelt on üles kasvanud põlvkond, kes on kaotanud võime hinnata asju, ja nad ei varjagi seda. Ihalus muidugi on, aga jätaks selle teema pooleli. Kui vaid seda ükskõiksust ees ei oleks… Kaus püüab üsna lühikese romaaniga (207 lk.) öelda väga palju, noppida üles erinevaid ühiskonda purevaid momente, kuid ühtegi neist ei arenda pikemaks teemaks. Näiteks ei tea kust ilmunud äriideede genereerija Helmer oma pealiskaudsusega iseloomustab küllap üht kindlat klassi ühiskonnas, Meez on mees, kes keskendub kasulikkusele ja enesearmastusele.
Pisut eemalejäävana, kuidagi üksikuna mõjub mulle romaani eelviimane 17. peatükk „Pakk“, kus Joosepi ema jutustab pojale isaisa saatusest ja toob nõnda romaani küüditamise, st. eesti rahva ajaloo. Iseseisva novelli või jutustusena, pigem iseseisva romaanina oleks olnud selle loo mõjusus kindlasti suurem. Praegu ta küll üllatab, romaani lõpus taoline ootamatu teemaarendus, kuid sellest jääb väheks! Kui see lugu uuesti läbikirjutatult lugeja lauale toodaks, saaks eesti kirjandus ju oma päris „Puhastuse“? Armastusteemast arvan sedapuhku vähe, kuigi see on ju inimsuhete üks olulisemaid tundeid. Eda pole tüüpiline ega erandlik, ei vaja kaastunnet ega tuge, aga ka ei heiduta kedagi. See lugu on vaikne ja sügav, mõtlik ja tähelepandamatu variatsioon igavesel teemal, nii erinev teistest viimasel aastal loetud eesti armastuslugudest. Sellisena ometigi mõtlema sundiv. Nooremad lugejad pööravad kindlasti rohkem tähelepanu tegelaste kunagistele muusikalistele tegemistele, bändile nende elus, selle psühholoogilisele mõjule, sealt alanud suhtele, mis võimalik, et on palju määravam Joosepi ja Eda elukäigule, kui mina adun ja kirjeldan. Ent jälgige Jan Kausi: „Nii nad tegidki oma bändi – keset meretuultest ümbritsetud tehasehoonet, rõõmsate kirikutornide vahel. Nendesamade paisunud ja lõbusatooniliste kirikute taustal olevat nad Joosepiga esimest korda kohtunud. Eda seda ei mäletanud, Joosep aga rääkis, et tal olid päikeseprillid juustel ning seljas lillemustriline kleit. Kuidas sulle see meelde jäi? küsis Eda. Mulle meeldib kiskuda hetki välja nende üürikesest eksistentsist, vastas Joosep, ma kannan neid endaga kaasas, nad kasvavad oma mõõtmetest välja, nad muutuvad pidevaks olevikuks. Jälle see olevik, aasis Eda. /---/ Alles hiljem hakkas ta mõistma nendes aastate laiunud vabadust. Ei, kahetsema ei pidanud. Kas või juba Joosepi pärast. See mõte üllatas teda, kas ta siis ei kahetsenud Joosepiga juhtunut? Kui poleks olnud bändi, poleks ehk tulnud Joosepit. Poleks olnud kahetsust, viha ega valu. Poleks olnud fotoks saanud hetke palavast suvepäevast, hetkest, kus miski poleks saanud olla paremini.“
Ärge unustage „Hetke“ lugemast!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Meeldib! Lihtsalt!

TLKK raamatukogu ütles ...

see, kuidas Kaus kirjeldab Tallinna linna - eri aegadel alates oma lapsepõlvest, ja eri linnaosade elukvaliteeti - see väärib tähelepanu. Inimsuhete alal on asi skemaatiline.