21. dets 2009

Kalev Kesküla. Elu sumedusest


Hiljuti avastasin laisklemise apologeedi Andrus Kasemaa, nüüd imestan, miks ma varem pole üles leidnud hea ja mugava inimese võrdkuju Kesküla? Kuidagi on nii juhtunud, et vaatamata varasematele lugemistele üllatusin tõsiselt Kalev Kesküla võrratust elujaatusest ja hingerahust, mida kogesin tema 50. sünnipäevaks ilmunud lühitekste lugedes. Äkki on kusagil veel mõni minusugune? Kalev Kesküla kirjutatut võib vabalt ka miniatuurideks ehk proosaluuleks nimetada, sest žanrimääratlus on meil postmodernsusest johtuvalt väga avaraks muutunud. Need võluvad hulkuja hingelaulud jäävad muidugi eraklikeks tänapäeva valdavalt sotsiaalselt julma ning karmi sõnakasutusse vajunud raamatute hulgas. Võib tõesti juhtuda, et õiged lugejad ei avastagi neid. Kalev Kesküla saab palade pikkuse ja sõna väga hoolika valimise mõttes võrrelda Jaan Kruusvalliga. Mõlemad on rahulikud vaatlejad, ja üsna harvad arvajad. Kirjutamist silmas pidades! Muidugi on Kesküla luulekogu „Platoni riik“ ka õdus lugemine, ent seal pole suure sumedusega tegemist, pigem jahedam iroonia. Millest siis sume elu pajatab? Muidugi ei unusta autor osutamast veinidele, tema andumus veinikultuuri tutvustamisel on üldteada. Viitab oma lugemusele, või vähemalt nendele autoritele ja raamatutele, mida on käes hoidnud, tõstab esile mõne kirjanikunime üsnagi üllatavas kontekstis (Debora Vaarandi). Maigutab laisalt naishingedest kirjutades, eelistab lohutust otsida tõelise sõbranna õlalt. Ühiskonna peenemaid nüansse märkab küll, ent otseselt ta millelegi vasaraga ei põruta. Äkki ta ongi liiga mugav selleks? Igal sumedal lool on peen pealkiri ja lisaks on nad kenasti rühmitatud, aga see pole väga oluline. Lugege ise, sobib pühadeaegsele kirjutuslauale imehästi. Lisan eeltutvustuseks mõned Kesküla tähelepanekud, mida võib ju samahästi sententsideks nimetada: „Vanad raamatud nagu vanad riidedki on oma inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.“ ; „Kooselu pole muud kui väike rida kergelt loetavaid kolumne, mõned intervjuud, pühapäeval följetonid ja ristsõnad. Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma “Omadusteta mees.“ ; „Meil peab kogu rahvas innovatsiooniaastat ja mõttetalguid, kuidas muutuda virtuaalsemaks, rahast vähem haavatavaks. Ja nõuanne on ikka üks, armastage teineteist, mitte raha, sest armastus on siiski palju virtuaalsem kui raha ning seda saab peaaegu tasuta.“ ; “Eks omariiklus on meid kõiki tsiviliseerinud. Salaviina juuakse vähe, ja palga pealt makstakse riigile makse. Euroopa Liit annab ka tsiviliseerimistuge. Nüüd süüakse pastat ja prosciutto`t, basiilikut, rukolat ja lollo rosso`t, vahel koguni koorikloomi, Chateaubriand ja Tournedo Rossini on aidanud meid kultuurile lähemale. Teame, milline on fileerimisnuga ja milline peakokanuga. Kui sa oled see, mida sa sööd, siis pole me enam need, kes 20 aastat tagasi. Ja kas me oskamegi ennast mäletada nõukogude inimesena? Nüüd ongi nii, et kui küüditama tullakse, kutsume seekord politsei.“ ; „Minu elu jätkub ikka jalutades, vaatamata koertele, kes aedade taga lõugavad. Eestlase päikeselinnas on igaühel oma maja oma aiaga ja õue peal kuri koer. Ning ühine unistus, et keegi kunagi aiast mööda ei läheks – et koer ei ärrituks.“ Niisugused on hea inimese mõtted.

Kommentaare ei ole: