Üdini sotsiaalne luule, jõuline ja karm. Irooniline, osati üleolevgi. Mingil põhjusel ei suuda taolisi, olevikku lahtipurevaid tekste Elo Viidingu isiksuse, tema imagoga seostada, ent raamatu lillakspunaste kaante vahel seisab alasti ja halastamatu tõde meist endist, meie elust. Kuid suur emotsioonaalsus puudub. Jahe, kohati lausa kalk pilk fikseerib puudused ja jätab su siis neid ükskõikselt lahti mõtestama. Ühiskonna lausa ennasthävitavat olemust rõhutatult ja jäigalt kirjeldades eeldab ehk mõni lugeja rohkem sisemist ...
Üdini sotsiaalne luule, jõuline ja karm. Irooniline, osati üleolevgi. Mingil põhjusel ei suuda taolisi, olevikku lahtipurevaid tekste Elo Viidingu isiksuse, tema imagoga seostada, ent raamatu lillakspunaste kaante vahel seisab alasti ja halastamatu tõde meist endist, meie elust. Kuid suur emotsioonaalsus puudub. Jahe, kohati lausa kalk pilk fikseerib puudused ja jätab su siis neid ükskõikselt lahti mõtestama. Ühiskonna lausa ennasthävitavat olemust rõhutatult ja jäigalt kirjeldades eeldab ehk mõni lugeja rohkem sisemist põlemist, valuaistinguid, soovib et põletikulisi haavu ei kisutaks lahti kirurgi oskusega, vaid südamega. Ma ei leidnud empaatiat, aga kas seda on ülepea tarvis? Poetess seisab küll toimuva kõrval, aga ei luba midagi ega kedagi endale liiga lähedale, pigem fikseerib kui täpne ja tark statistik inimeste käitumist, tehtud eksimused, valed ja rüüstamised. Kõik on korralikult kirjas, aga kas ülestähendamiset piisab... ? Kas piisab luules, küsin juurde? Luuleraamat on jaotatud nelja tsüklisse, viimane neist kannab koguga üht pealkirja. Seal seisab teiste seas üks „Armastuslaul”, pikk ajavermeis lugu, millest tsiteerin mõne lõigu, kus tunnetan autori eemalehoidvat rahulikkust, vaatamata sina vormile, kuid laitmatut jälgijapilku. Ja kui sügavamalt järele mõtlen, siis kumb on parem, kas hea kirurg või ahastav vanem su kõrval päeval, mil valukannatus katkeb? „Truu on su isamaa, minu arm. / Sina, varatu, kirud, / aga su isamaa imetleb / mu uusehitisi, / mu kõlakodasid, / mu autode parfüümi. / Su isamaa on naine, kes saab / armastama igaüht, kes talle / oma nime ütleb, igaüht, kes / talle ette jääb. / Ja jaa, / armastus on selline / ilus metafüüsiline asi, / millega on peale hakata ainult / sellel, kes saab armastuse eest / makstud – ja / hästimakstud. /---/ Ma ei taha mitte midagi teada / sellest rumalast rahvast / ega manitsusest, et / paremat rahvast / ei ole kusagilt võtta, / su isamaa teeb minu heaks kõik, / ja nagu hea pruut, / ütleb igaveseks lahti / oma vanemaist. / kuidas te neid hääldategi? / Jüri ja Mari... Need nimed on nii naljakad! / Ärge rääkige mulle midagi / oma kogukonna rõõmudest või muredest, / niigi olen mõistev isand, / kuulan ära teie palved / ehitada veepiirile / kollase kasti asemel / rohekaskollane kast, / aga kasti ette panen ma kallid klaasid, / siis paistab kaup paremini läbi!”
Raamatu esimene tsükkel „Üksteist üksindust” sobib suurepäraselt lektüüriks noortele, võimalusterohkusest ning peibutustest kubisevas keskkonnast segadusse aetud teistmelistele. Järgnevateski osades, „Teine” ja „Varjud”, kostub erinevates variatsioonides ängi ja arusaamatust meie ajas toimuvate protsesside ja valikute üle. „Kas sa tead midagi varjust, sina, kes sa / morni näoga songid oma hiigelportsjoni / küllastustundes, küllastuse tunnil, / lärmakas kohvikus, / varjust, kes seisab ukse peal / ja naeratab ainsas talle jäänud / veidi kütmata toas / aastakümnete eest? /---/ Õunapuuaed asfalteeritakse, luksuslikud puud – lopsakaimad / kogu linnas – peavad viimaks alla andma. Haudade peale / laotakse suuri metalselt läikivaid kaste - / isegi elumaju ei ehitata, mida needusest puhastada! / Meil tärkab elude peale / surm või suur hunnik raha. / Nii nagu kord ja kohus / peame vallutama autoteed, oleva asemel armastama / sümboleid, suuri müstifikatsioone, millest pole kunagi küllalt / Kõike, mis on, mis on olnud, seda / peame me põlgama, see peab meid muutma ärevaks, / seda ei saa me taluda.” („Varjud” II) Mõistagi on „Meie paremas maailmas” kirjutatud kõigile neile, kes loevad eesti keeles, aga kas ka need, keda see luule peaks ja võiks ofitsiaalselt mõtlema sundida, kunagi raamatu üles leiavad, jääb saladuseks, nõnda kui enamiku lugejate arvamus.
bxAv110
[Loe edasi]
[Kinni]
Raamatu esimene tsükkel „Üksteist üksindust” sobib suurepäraselt lektüüriks noortele, võimalusterohkusest ning peibutustest kubisevas keskkonnast segadusse aetud teistmelistele. Järgnevateski osades, „Teine” ja „Varjud”, kostub erinevates variatsioonides ängi ja arusaamatust meie ajas toimuvate protsesside ja valikute üle. „Kas sa tead midagi varjust, sina, kes sa / morni näoga songid oma hiigelportsjoni / küllastustundes, küllastuse tunnil, / lärmakas kohvikus, / varjust, kes seisab ukse peal / ja naeratab ainsas talle jäänud / veidi kütmata toas / aastakümnete eest? /---/ Õunapuuaed asfalteeritakse, luksuslikud puud – lopsakaimad / kogu linnas – peavad viimaks alla andma. Haudade peale / laotakse suuri metalselt läikivaid kaste - / isegi elumaju ei ehitata, mida needusest puhastada! / Meil tärkab elude peale / surm või suur hunnik raha. / Nii nagu kord ja kohus / peame vallutama autoteed, oleva asemel armastama / sümboleid, suuri müstifikatsioone, millest pole kunagi küllalt / Kõike, mis on, mis on olnud, seda / peame me põlgama, see peab meid muutma ärevaks, / seda ei saa me taluda.” („Varjud” II) Mõistagi on „Meie paremas maailmas” kirjutatud kõigile neile, kes loevad eesti keeles, aga kas ka need, keda see luule peaks ja võiks ofitsiaalselt mõtlema sundida, kunagi raamatu üles leiavad, jääb saladuseks, nõnda kui enamiku lugejate arvamus.
