Virve Osila. Läbi enese.

Kuigi Virve Osila loomingust kirjanikuimagot loovates väljaannetes ei kirjutada, on tal oma austajate ring, kuid mis olulisem, ta räägib õigupoolest samadel teemadel, kui postmodernistlikud autoridki, ainult tema kujundid ja väljenduslaad on konservatiivsemad, luule enamasti riimis. Näeb vigu ja valu Osila moodi. Ja ehkki kirjutaja väidab „Sel ajal, mil ma kaugenesin melust, / sees hääbus vaikselt kogu isepäisus - / ja aegamisi eemaldudes elust, / sain kõrvalseisjaks, kellel hinges jäisus…“ , pole see õige. Luuletaja on vägagi tundlik, märkab mõndagi, on mures, et peremehe kätt ei jätku kõikjale. „Mullused kõrred“ on igati kõnekas ja valulev tekst, lugege ja otsustage! Kui Osilal on midagi öelda, siis sõnastab ta mõtte nõnda, et lihtlugeja seda mõistab ja mõtleb kaasa. (Tõsi, lihtlugeja on avamatu termin, kes ma siis ise olen, samuti üks tavaline lugeja.) Lk. 61 on ta vaimuka „lihtsameelsusega“ väljendanud: „Kuulun ühisnimetaja alla tädimaali / külatädi, võiks veel juurde lisada… / Lõunaks keedan porknaid, kapsast kaali; / vaikselt kirjutan, et mitte kisada.“ Tegelikult näib olevat kätte jõudnud ajajärk, kus tädimaalisid on hakatud jälle meelde tuletama, kuid neid on ju vähe alles, küllap tuleb tikutulega otsida? Tegelikult võiks Virve Osila samuti ETV luulesaatesse esinema kutsuda, see tooks kuuljaid ehk juurdegi.
Luulekogu pealkirja all seisab teateke, et see sisaldab valiku elu-, olu-, mälu-, ilu-, ja valupildikesi. Ühtlasi tutvun „Läbi enese“ kaudu autori isikulooga, mis on värssidesse seatuna karm ja tundub ülekohtunegi, ent kirjutaja ei anna alla, ei halise, vaid vaatab tõele otsa. Põhisõna ELU kuulub peaaegu igasse luuletusesse ja tekste on kogus päris ohtralt. Luuleraamatu lõpus on ehk liiast surmamõtteid, ja kuigi neid võib mõista, jääb natuke pelutav tunne. Tekib mure kirjutaja pärast. Rohkesti on ridu loodusest, oma Mäetaguselt, oma maastikelt, sealt, kus mühiseb Alutaguse mets. Rubriikides „Aeg on kui aed“ ja „Avali südamega“ leiab sotsiaalset luulet, mis pole mõistagi jõhker, hävitav, ruineeriv, vaid tasane ja mõistev, ent mõnikord ka salvav (mõtle tädimaalile!). Üks mälestuseks kirjutatud luuletus on pühendatud Urmas Alenderile. Armastusluulele leidub teadagi igas kogus oma koht. Näide meist ja meie ajast kõlab nõnda: „Noored tuuled / tantsivad tühermaadiskol / meeletus rütmis / endi loodud / algupärase / muusika saatel. / Õhk täitub tolmust / ja tokerjaist tuustidest; / mõlkis õllepurkide kolin / kostab mürtsuvast / muusikast üle / ja päike korraldab / valgusefekte / pudelikildude abil. / Paiseleheõied / on kui tülikad / dekoratsioonid, / jäädes trallile jalgu. / Räsitud ilu / oma muredes kuhtub / ega märka / rebenenud loosungitükke / „…teeme… / … Eestimaa… / … puhtaks…“ / Noored tuuled / koguvad tühermaal hoogu, / disko areneb reiviks, / mille lõpetab kaos.“