27. mai 2010

Donald Tomberg. Kazimir, Vladimir ja teised

Üks mõnusalt isevärki raamat, mida võiks nimetada lihtsalt mõtete mõlgutamiseks. Siin kohtuvad veidrikena näivad mehed ja aeg. Absurd vaatab silma, kuid mind võlub mees, kes tahab lennata – Kazimir nimeks. Lennukit tal vaesekesel pole, aga ka tahtmine võib õhku tõsta! Kõik tegelased puudutavad korraks üksteist, ja siis lähevad nad ise või läheb aeg oma teed. Kes sellest aru saab? Leheküljel 29 tõdeb autor ise, et lugejad, kes peavad tema raamatut hüplikuks, hajusaks ja segaseks, on arvanud õigesti ja et niisugusena lugu ka lõpeb. Autor kinnitab, et ei teagi, millest õigupoolest kirjutab. Nii palju ma siiski taipan, et Kazimir ehitab lennumasinat, millega viimaks või siis kohe alguses lendu tõuseb, võta nüüd kinni, millal see õieti toimub? Aga stardikoht asub igal juhul Valdeku poe juures. Pidevalt nohune, miinus nelikümmend kuus prille kandev Vladimir seab aga sagedasti malendeid lauale. Siis on veel tegelasteks, nendeks teisteks siis, nimeta noormees, kes armastab pikajalgset tüdrukut ülikooli esimeselt kursuselt, ja alustab iga päev uut elu. Kindlasti väärib märkimist tagasihoidlik, tõlkijana leiba teeniv Maarja Jakovlevna, kelle põranda all krabistavad hiired sunnivad naist üha sagedamini jalutuskäikudele. Üksildane uitaja Maarja tunneb igatsust aga millegi suure ja ilusa järele, ja selleks võiks olla Kazimir! Äärelinnas, Maarja lähedal elav luuletaja maadleb aga eleegilise distihhoniga, mille kaudu püüab edasi anda inimisiksuse kordumatust. Luuletaja leiab seltsiliseks prostituudi, nii et rõõme ikka jagub... Kahe meestegelase kohtumised on omaette vaate- või kuuldepildid, mida lugeja võib nautida küll. Tombergi raamatut tuleb lugeda lapsemeelse siiruse ja usuga ning suurte sisuliste ootusteta. Vaid siis tunnetad naivismi, koomikat ja tõsist traagikatki, üksildaste hingete otsimisvõimet ja lahtilaskmishirmu. Üks katke: „Imepärane kohtumine Kazimiri ja Vladimiri vahel leidis aset kell kuus õhtul. Vladimir oli ostnud uued saapad ja oli nendega ühte lompi roninud, et näha, kui kaua uued saapad vett peavad. Vladimir viskas jala üle põlve. Kazimir katsus meenutada, kui kaua ta juba on lombis seisnud. Vladimir nõjatus pingi seljatoele. Kazimir luges mõttes numbreid. Vladimir oli niisama. Kazimir lasi ajal veereda. Möödus aeg. Siin-seal toimus midagi, sekundid tiksusid maailma ajalukku. Vladimir pani suitsu ette ja kohendas prille. Kazimir ootas. Vladimir lõpetas sigareti. Kazimir ootas. Vladimir otsis taskust mütsi. Kazimir tammus jalalt jalale. Maailma ajalugu täienes rahulolevalt kõige sellega, mis temas ikka on toimunud, mille olulisemad hetked aga mööduvad ikka just nagu märkamatult.”
Kuigi mulle isiklikult meeldis väga ühe kastanimuna saatuse kirjeldus siin ilmas, jääb see teile nautida, sest tsiteerin hoopis mõtte, mis ehk suunab rohkem lugejat raamatu poole: „Kazimir tõusis lendu Valdeku poe ees. Siinkohal võib küsida, miks Kazimir lendas? Võib ka vastata. Kazimir lendas, sest see oli tema jaoks tavaline. Lennates üle linna vaatas Kazimir tänavaid ja maju ja mõtles sellest, et kõik kord kaob. Ja Kazimir oleks tahtnud midagi teha, kõige kadumine peatada, aga Kazimir ei teadnud, mis see täpselt peaks olema, mida teha, ja kui Kazimir selle üle mõtles, ei tulnud talle ka midagi tarka pähe.”

Kommentaare ei ole: