8. juuni 2010

PIKK VÕI LÜHIKE MITMUSE OSASTAV?

Kaua kestnud võitlus lühikese osastava eest on uues ÕSis lõppenud mõninga järeleandmisega, sest pikk mitmuse osastav tungib väga hoolega peale ning need muudatused tehti koolilaste hinnete huvides.
Lühidalt öeldes: mõned -ne lõpuga omadussõnad, mida seni lubati käänata vaid nagu tüüpsõna oluline (seega olulisi), on nüüd saanud loa ilmuda meie ette ka (mitte ainult!) tüüpsõna soolane (seega soolaseid) järgi käänatuna. Kui aga mingi vabadus on antud, siis tikutakse arvama, et nüüd on kõik -ne ja -s lõpuga sõnad reegleist priid, kirjuta ja ütle, kuidas tahad. Nii see siiski pole ja lühike mitmuse osastav pole sugugi surnud, vaid on tihti ikka veel ainuõige.
Kõige kenam oleks, et kui on kõrvuti omadus- ja nimisõna, millest üks on vabakasutusega, aga teine siiski vaid ühe võimalusega, kirjutataks mõlemad ühe malli järgi. Väga võõras on vaadata kombinatsioone kahtlaseid hoiatusi või väikeseid linnukesi, kuigi KOKK (keeleliselt on kõik korrektne). Kui aga kahtlete, kas mingi sõna on kahe võimalusega, siis vaadake ÕSist järele.
Inna Saaret

5 kommentaari:

Sokike ütles ...

Mis mõttes "muudatused tehti koolilaste hinnete huvides"?! Nii tuleb varsti välja, et 2+2 võib olla ka 3 või 5 või suvaline arv, peaasi, et lapsed saaksid koolis häid numbreid. :)

Inna Saaret ütles ...

Sisuliselt ongi nii, kuigi tundub väga drastiline. Üldistatuna: rahvas räägib nii kaua valesti, kuni väär vorm muutub valdavaks ja keeleinimesed peavad selle õigeks tunnistama. Tuletage meelde kas või peale ja pärast kasutamist, mis minu meelest on imelihtne, aga kuidagi aru ei saada, et peale nõuab küsimust mille? kelle? ja pärast küsimust mida? keda? Tagajärg on aga see, et nende sõnade kasutamine on nüüd vabaks antud. Selliseid sõnu ja väljendeid on palju.

Anonüümne ütles ...

Mulle tundub, et algse postituse autor ja kommentaatorid lähenevad käänamisreeglitele ja nende kasutamisele kuidagi... kuidas nüüd öelda... kooliõpetajalikult ja normatiivselt. Meid võiks aga huvitada, milline on eesti keele käänamissüsteem tegelikult, miks tehakse just teatud tüüpi "vigu".

Hinnangud "õige" ja "vale" vorm tähendavad minu arvates tegelikult midagi muud kui ÕSi kohaselt lubatud ja mittelubatud. Lingvitika on pigem nagu loodusteadus, mitte nagu õigusloome.

Keele ja Kirjanduse 2010 veebruari numbris ilmus mul mitmuse osastava kohta pikk ja põhjalik artikkel, milles seletatakse ära, kuidas seda käänet tegelikus keelekasutuses reeglipäraselt moodustatakse (seejuures reeglid ei ole päris samad, mida ÕSi norming esitab), vt
http://www.eki.ee/keeljakirjandus/Kaalep94-111.pdf

Artiklis p 7 seletan ma ka ne-lõpuliste sõnade käänamise kõikumise tagamaid ja keele muutumistendentsi.

Artiklit kirjutades huvitas mind küsimus, milline see eesti keel on, mitte see, milline ta peaks olema. Kui keegi nüüd minu enesereklaami peale seda artiklit samuti loeb, siis oleks tore, kui ta samuti jääks mõtisklema nii keele kui ka keele kirjelduse olemuse üle.

Heiki

Anonüümne ütles ...

Mina, kui kooliõpilane kasutan rohkem pikka mitmust, sest seda on kergem moodustada. Kui aga astuda eesti keele klassi peab kõik olema rangelt korrektne. Seda peakski nii õppima, kui tahad kooli läbi saada.
Minu arvates võiks aga olla palju erinevaid keelekasutus varjante, sest nii oleks eksimist vähem. Ka oleks hea, kui lastaks keele reegleid vabamaks. Siis oleks keelt mugavam ja lihtsam kasutada, sest igat sõna öeldes ei peaks alati reeglitele tuginema vaid keelekasutus vöiks tulla iseenesest.

Anonüümne ütles ...

Ma ei leia ,et keeles peaksid olema ranged reeglid ,sest ma ise kasutan nii pikka ,kui ka lühikest mitmust. Ma arvan ,et see on õige ,et mõned sõnad lastakse reeglitest vabaks ,sest keeles on arenenud palju variante ja ühe neist õigeks kuulutamine oleks vale.