1. juuli 2011

Andrei Hvostov. Sillamäe passioon.


Hvostovi kui ajakirjaniku ärritav-terav väljenduslaad on kuuldavasti paljudes, nende seas minuski, sageli arusaamatusest tekitanud, isegi segadusse ajanud. Kes ta õieti on? Milline identiteet teda suunab? Kirjaniku osa on ta teistmoodi etendanud ja järjest isikupärasemaks muutunud. „Sillamäe passiooni” lugemine avab Hvostovi isiksust ja vaimsust sedavõrd põnevalt, et kogu tema senine looming avaneb mulle sootu uuest rakursist, sest veel eelmisel sügisel toimunud kirjandustuuril ei mõistnud ma tema järsemaid reageeringuid (Oksaneni "Puhastuse" kohta) lahti harutada.
Teadagi on minuealisele ühiskond, mida autor kirjeldab, tuttav, kuid piiritletud keskkond, kus autor kasvas ja kujunes, pigem müstiline, sest elasin Hvostovi väljendit kasutades „päris”-Eestis, kellele Sillamäest kuulmine mõjus kui ohtlik hundiulg veebruaritaeva all. „Sillamäe passioon” reastub oma individuaalse lähenemisega kahtlusteta elulugude uhkesse jadasse, kus on ilmunud tuntud persoonidest või nimekamatelt inimestelt isikulugusid, kuid Hvostovi kirjapandu on paljude teiste kõrval võrratult analüütilisem, kirjanduslikum ja läbinägelikum. Sobib näiteks Leelo Tungla mälestuslike tekstidega „Seltsimees laps” ja „Samet ja saepuru” kõrvutada, ehkki jälgitava aja vahe on rohkem kui üks kümnend.
Minus süveneb „Sillamäe passiooni” põhjal igatahes tunne, et nõukogude ajastule omane elamine-mõtlemine Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva kandis on muutnud enamikku sealsetest inimestest tagasipöördumatult, ja seal jäädaksegi teistsuguse maailmamõistmisega võrreldes „päris”-Eestiga. Seega on raamat aidanud mul oma arvamust kohendada, ja nii ütlengi ausalt välja, et lõimumiskatsed kuuluvad illusioonide hulka, ja ehk polegi see nii paha... Ja need, kes on juba ammu kahelnud mingis erakordse sillamäeliku intellektuaalsuse olemasolus võrreldes teiste Kirde-Eesti linnadega, võivad rahulikult ohata – Hvostov kummutab selle võimaluse. Mis puudutab ajalugu, siis praegu ma usaldan ajaloolast Hvostovi.
Seda kogukat teost võib lugeda kui üht lugu, ent kuna iga peatükk mõjub omaette tervikuna, esitades erineva jõudlusega küsimusi, siis mõnda kahekümne kahest tekstist sobib novelliks tituleerida. Näiteks „Teksad” (varem ka „Loomingus” ilmunud) võidutseb üle teiste kui põlvkonnakaaslaste täitumatu unistuste sümbol, aidates ühe kujundi kaudu mõista talumatult agressiivse ja väsitava ühiskonna jäikust ja uskumatut absurdsust. Hvostovi tekst teksastest, mille pealkirjastan omavoliliselt ümber „Oodiks tekstastele, mida polnud” väärib auhinda!
Mõnevõrra üllatatuna lugesin peatükke (kas või „Eesti vanamehed”, „Eesti poisid”), kus osutati meie rahva tõujoontele, mis ühtlasi kuuluvad ju otsapidi kirjutajalegi, sest eestlasena peab ta nendega ja me segaduskeerulise ajalooga samavõrd toime tulema, kui ülejäänud rahvas. Ometigi olen tema varasemaid samasisulisi kirjutisi interpreteerinud valulisemalt. „Sillamäe passiooni” loetakse ja sellest kõneldakse, ja ühe lugejana nautisin selle ainulaadset sisu. Ainulaadsuseks pean mulle siiani võõravõitu olustiku kirjeldamist ja avamist. Oleks hää, kui keegi suudaks nõnda täpselt Ida-Virumaa enamusele „päris”-Eestit tutvustada. Andrei Hvostov uurib: „Kellelt küsida praegu vana Sillamäe kohta? /---/ Ja üldse, mis juhtus Sillamäega sõja ajal? Narva hävis, Sinimägedes lükati kõik nii siledaks, et isegi alustaimestikku ei jäänud, Jõhvi põles maha – ümberringi oli häda ja hukatus, ega see saanud ju Sillamäestki mööda minna? Kuulge, aga rand, Sillamäe rand, minu ajal oli see kiviklibune, ei mingit liiva, sest liiva olevat ära uhtunud see uuesuunaline lainetus, mis tekkinud pärast tehase juurest pikalt-pikalt merre ulatuva muuli rajamist, aga teie ajal seda veel polnud ja siis pidi rand olema täiesti liivane, räägitakse, et üks ilusamaid randu, mõelda vaid, minu ajal polnud sellest enam jälgegi, ainult kõvasti ida poole kõndides läks jälle liivaseks, aga muidu oli ainult klibu. Ja kuskohas täpselt oli see sild, mis andis linnale nime, see, mis pidi olema mäe pealt laskuva tee lõpus; praegu on meie linnas kaks tammi ja üks puusild, teie ajal seda polnud, teil oli kaarega kivisild, küllap paarsada aastat tagasi ehitatud, ma olen seda vaid postkaardil juhtunud nägema, ei tea, mis sellest sai, miks seda enam pole meie linnas olemas, kas tõesti lõhuti lihtsalt maha...? Ja kas see oligi teie lapsepõlve ajal üldse linn või olid need kõigest kolm kõrvuti paiknenud rannaküla: lääne pool Türsamäe, seal oli veel uhke mõisahoone, kas see oli teie ajal ka veel alles? Nüüd laiub selles kohas tehasejõledik. Siis tuli Sillamäe küla ja edasi ida poole Kannuka küla; ma mõtlen vahel, et kas minu kodutänav, Gagarini-nimeline, on kunagise Kannuka küla maadel?”
Küsimusi esitab Hvostov raamatu lehekülgedel rohkesti, kuid tõepoolest, kust leida veel inimest, üht ja ainukest, seda „teiet”, kelle poole kirjutaja pöördub, kes suudaks, tahaks ja oskaks, jaksaks vastata? Kuigi autor annab märku, et ta kodulinn pole talle eriti lähedane ja armas, lubab pealkirjas kasutatud mõiste passioon ehk armastus(avaldus) oletada, et kirjutaja pole siiski Sillamäe vastu päris ükskõikne ja tundetu, sest elatud aega me ju hingest lõplikult välja juurida ei suuda. Kordan üle, Hvostov tutvustab „päris”-Eestile Sillamäed, kuid kas nemad üldse huvituvad Eestist? Ei tea! Lõpetan omapoolse küsimusega. Olen mõelnud, kas „Sillamäe passioon” on ajakirjaniku või kirjaniku looming? Pärast kahtlemist arvan, et pigem siiski belletristika, sest ajakirjanikuna kirjutanuks Hvostov ilmselt teistsuguse tonaalsusega.

1 kommentaar:

Piia ütles ...

Kui Loomingust raamatu peatükke lugesin, teadsin, et tahan terve teose kindlasti ette võtta.
Tagantjärele aga mõtlen, et peatükid eraldi võetuna olid kuidagi mõjusamad kui raamat tervikuna.