11. jaan 2012

Hea kultuurirahvas! Head kirjanikud ja kolleegid!

Lugemisrikast ja mõistlikku uut aastat! Jõudsin otsusele, et jagan teiega oma mõtteid nn. kohustuslike ja valikuliste teoste nimekirja asjus. Kui leiate aega trükis ilmunud leheküljekese läbi lugeda, siis märkate ka ise, et seal pole midagi ehmatavat ja äärmuslikku. Me oleme ju koos aastakümneid tegelenud eesti kirjanduse tutvustamisega oma lugejatele, eriti hoolsalt aga viimased kaks kümnendit. Mõni vähem, teine rohkem. Nii peaks lugemishimulisematel olema enam-vähem selge, mida kujutab endast tänane eesti kirjandus. Ta kujutab ju eeskätt meie igapäevast elu, inimeste olemust ja autorite suhteid ühiskonnaga, sageli mõistagi iseendaga. Ja need vaated võivad mõnigi kord erineda meie eneste arvamusest kunsti ja kultuuri, ühe või teise raamatu sisu kohta. See aga ei tähenda, et teised ilmtingimata vääralt oma ümbrust ja maailma näevad.
Võib-olla on käes aeg, kus peame n.ö. kohustuslikul kombel oma kultuuri toetama, sest kes veel seda teeks, kui meie, raamatukoguhoidjad, kirjanikud, kirjastajad, toimetajad seda ei tee, sest eesti kirjandus kuulub ju eeskätt eestlastele. See on minu mõistmistpidi ju meie mure. Eesti kirjanikud kirjutavad eesti lugejatele, kui julgemalt öelda, siis eesti rahvale. Neid eesti kirjanikke, kes suurde maailmakirjandusse jõuavad, on väga-väga vähe.
Looming ja Loomingu Raamatukogu on tegelikult igati väärt lugemised ja peaksid olema jõukohased ka rahvaraamatukogude lugejatele. Vahel mõtlen, et kui mõni ses sarjas ilmunud tõlge nt. Põhjamaade kirjandusest ilmunuks kõvade kaantega ja särava kaanepildiga, siis komplekteeritaks romaani ehk julgemalt ja loetaks koguni aktiivsemalt? Ent tagasihoidlik välimus võib peita sügavat sisu, konkreetsel juhul võin seda igatahes kinnitada. Mõni raamat jääb alati riiulile tolmuma, neid on kõikidest aastatest ja kümnenditest. Kõike ei jõua kunagi läbi lugeda, ja seda ei saa keegi meilt ka nõuda, aga ühtteist siiski. Isegi minul, kel on natuke rohkem voli tööajal lugeda, ei jätku vaimset jõudu uuemast eesti kirjandusest üle käia. Tõsi, Rahvusraamatukogu uudiskirjanduse näitusel puudutan kõiki raamatuid, heidan pilgu mõnele leheküljele. Vahel arvan, et võin paari katke põhjal juba otsustada, kas on sügav kirjandus või pole, ent olen mõnigi kord eksinud. Ühtegi luulekogu ega romaani ei tohi võtta kätte eelarvamusega, et eelmine oli ebaõnnestunud, rohkem ma A tekste ei loe. Eriti ettevaatlikult võiksid olla niisugusel juhul raamatukoguhoidjad.
Sirp laiendab silmaringi kõikide kaunite kunstide alal, egas igat artiklit pea rida realt läbi lugema, kuid üldkultuuriline pilt aitab kultuuri alal töötavate inimeste silmaringi ju avardada. Ka väsinud külakogu külastaja võib sealt innustust ja uusi teadmisi leida. Jah, Vikerkaar võib vahel tunduda keeruline või igavavõitu, koguni ehk kõrvalallikaid otsima sundiv, pead vaevav olla, aga elitaarsus kuulub kultuuri juurde. Mõelgem kui piiratud oleks eesti kultuur 1980ndate ja 90ndate Vikerkaareta. Mulle ka ei sobi enamik teater NO99 lavastusi, aga teadvustan, et mu amet eeldab nende sisuga tutvumist. Julgen arvata, et kui komplekteerija peab mõnd väljaannet täiesti vastuvõetamatuks, aga mõni eesti kirjanduses eksisteeriv sõpruskond on teose pjedestaalile tõstnud, siis aja jooksul seda ehk mõistetakse ja „kohustuslikkust” saab mõistena kindlasti ka mõistlikuks ja vastuvõetavaks kohendada. Kui seda ei lubata teha, siis on muidugi ühiskonnas lood halvad. Ebalusega suhtun ajakirja Keel ja Kirjandus absoluutsesse valikusse, kuigi ise hindan, loen ja austan väljaannet, ja olen sinna ka aastate jooksul kaastööd teinud, aga paljudele rahvaraamatukogu lugejatele käib see tõesti üle tema võimekuse. Lingvistika ja leksikoloogia eeldavad enamat kui lihtsalt filoloogilist haridust ja huvitatust. Seal retsenseeritakse teadusraamatuid, mis väga paljusid ei puuduta. Muidugi leidub erandeid! Just erandite tegemisse võiks ka Kultuuriministeerium suurema tähelepanuga suhtuda. Tuleks uurida, mis keeles Eestis veel loetakse? Aastakümnete pärast võib olukord olla hoopis teine ja kogu Ida-Virumaa rahvas suudab eesti kirjandust vaevata lugeda, praegu tuleb aga raha arukalt kasutada.
Valiku hulgast tasuks minu arvates tellida Tuna, see on suurepärane ajakiri, eeskätt just meessoost lugejatele ja igas eas. Värske Rõhu autoritega kohtudes on nii raamatukogud kui lugejad kirjandustuuridel üldiselt rahul olnud, vahel lausa vaimustunult noortesse kirjutajatesse suhtunud. See on mõistlik kultuuriväljaanne ja aitab hiljem ka tulevaste kirjameeste-sulenaiste loomingut valida. Ja koolinoortele võib seda iga kell soovitada. Olgem paindlikud! Olgem mõistvamad oma kultuurivõsude vastu! Suurkirjanikke annab sajand ehk kolm-neli... Õpetajad, ehk konsulteerite raamatukoguhoidjatega sagedamini!
Mis puutub kirjandusauhindadega pärjatud teoseid ja igat masti nominente, siis enamasti leiavad nad kõik oma väärika koha raamatukogude riiulitel ja kodusteski kogudes. Sinna hulka satub mõnikord ka minu jaoks üllatavat või küsitava väärtusega loomingut, aga võib-olla me alati kohe ei adu, kui oluline on see raamat kirjandusloo mõttes? Mõtleme siis natuke kirjandusklassikale, mida nüüd nauditakse ja tüvetekstideks nimetatakse, aga ilmumisajal peeti ühe või teise poolt kultuuriliseks arusaamatuseks..., kehvaks kirjanduseks. Arvamus, et ühe või teise kirjaniku romaan on liiga raske, ei sobi raamatukoguhoidjatele, haritlastele laiemalt. Siis peame ennast edasi harima, ja loomulikult aitama ka lugejaid mõista, miks ta võiks, vahel isegi peaks, mõne raamatu läbi lugema.
Olen alati olnud "Eesti mõtteloo" innustunud jälgija, loen mõistagi valikuliselt. Me olime kaua oma mõtteloost eemale tiritud, see väärib kohta paljudel riiulitel, ent eeldab erandite tegemist. "Avatud Eesti raamat" kuulub lihtsalt võimaluste hulka olla euroopalikult haritud ja tutvuda suurte, maailma tasemel mõtlejatega. Loodan, et ükski Kultuuriministeeriumi esindaja ei mõtle, et külakogudes keegi sarja kirglikult loeks, aga on asju, mis võiksid ka rahvaraamatukogude puhastel riiulitel seista. Jah, lihtsalt seista, sest nii hindame tõlkijate ja väljaandjate tohutut tööd. Olgem järgnevatele põlvkondadele eeskujuks! Repliigi korras küsiks, kui palju nn. „kohustuslikku” kirjandust on ametnikud ise läbi töötanud? Olen nõus sel teemal ka julgemaid vastuväiteid esitama, kui antud kirjatükis laiemale avalikkusele praegu pakun. Mõelge, millised ammuilmunud teosed meid täna hoidlates tervitavad, kui viisakalt me eelmise sajandi alguse trükiseid kohtleme, sageli sisusse tungimata. Tõsi, rahvaraamatukogudes on päris vanu raamatuid vähem, aga mõelgem üldistavamalt ja suuremalt!
Kultuurirahvas, kelle hulka kuuluvad iseenesestmõistetavalt ka raamatukogu töötajad, need praegu murest vaevatud, natuke ka solvatud: võtame koos ja pahandamisteta vastu pakutud eesti kirjanduse ja anname Ajale endale võimaluse erinevate arvajate sõnu hinnata. Üks on selge, nii palju ma eesti kirjanduse väärtustajate arvamust siiski veel usaldan, et täiesti mõttetuid, olematu kunstilise sisuta teoseid Kultuurkapital ei rahasta. Eksimusi muidugi tuleb, aga nagu juba öeldud, kui me mõnd raamatut ikka ei taha, siis ei võta ka. Egas selle eest veel karistata. Riik peab ometi vastutama nende eest, keda Kultuurkapitali rahakest jagama määratakse. Enamus meist ju tunnistab, vähemalt salajas, et anglo-ameerika meelelahutuskirjandus ei rikasta me vaimu, ta ehk vahel laseb lõõgastuda, aga kas me peame selle ühiselt kinni maksma, on ja jääb valuliseks küsimuseks.
Palun mõistke mu tasakaalustatusse pürgivat indu õigesti, tean suurepäraselt, et paljudes ajakirjanumbrites ja eesti autorite raamatutes leidub talumatut sõnavara, rõvedaid kirjeldusi, et avaldatakse palju, sõna ausas tähenduses kehva kirjandust, aga loodetavasti leiame üles ikka parima. Arvan, et saavutatud olukorras peaks ka eesti kirjanik mõtisklema, kas ta ikka on kirjutanud teksti, mida me ilmtingimata lugema ja komplekteerima peame. Väga tõsiselt mõtlema, ent lõppude lõpuks otsustab alati lugeja raamatu saatuse, mis võib kujuneda ka eesti kirjaniku ja kirjanduse saatuseks. Lugejad oleme aga me kõik.

Kommentaare ei ole: