Otsisin luuleraamatu iseloomustamiseks väljendit pea nädal aega - ei leidnudki täpset. Väike elulugu? Elunäinud mehe laulud? Langemets pole filigraansust otsinud, kuigi hea keelemehena võinuks ta ridu ju siluda ja siluda. Just see inimlik selgus, mehelik karedus tekitab autori vastu sümpaatiat. Selgitamise asemel tsiteeriksin hoopis luuletusest „Kuulmine“ kaht värsirida: „Et tõesti kuulata / pead ise olema täiesti vait…“ Seda Langemetsa kogu võikski lihtsalt kuulata ja öelda teistelegi tasa-tasa - lugege! Kuigi tahaksin väga näiteks tuua „Edasi ja tagasi“, ent pikkusele lõivu makstes valin lühemaid tekste, et saaksin lisada mitu näidet. „Jälle novembrikuu vihm / külm ja kodune / nagu eimiski muu / tõusiklik ligane isamaa õnnetu sina / Angst pärine / aga kõik on ka tuttavalt õudne / kohe on kaamos ees / mille tahaks magada üle / ent talveuni ei ole meil sugusoos / me oleme kambris üheskoos / vastu mida / ehk vastu teda / keda? / keda kardame koos.“ („November“); „Ei riigikord ega piirid päästa / kui me nukrus / aastatuhandeid on vana / ja kui mõistame / suurt kurbust iga naeru taga / sel ajal kui ärkvelolija magab / ja magaja ei maga. „ (Nukrus“); „ Oma lastest me kunagi lahku ei lähe / ei kunagi sinust ka / ei lähe ei lähe / ma minema kodumaalt / küllap jään sinna Raikküla mulda / kunagi kuidagi / kui seda seal siis enam on / ehk tahan veel midagi / ega seda ei saa.“ („Oma“); „Ega ma sellest maailmast / enam väga kaugele läbi ei lähe / tema on liiga suur ja vana / ja aega on kuratlikult vähe / pole osanud õigesti elada / ega murda läbi tuhande pahe / see kõik on lihtne ja loomulik / aga raskelt läbitav kahevahe.“ („Kahevahe“)
5. märts 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar