MART KIVASTIK. KURB RAAMAT.

Lühiproosakogu pealkiri on täpne. Palju kurba, mis sõlmub alati ka natuke nukra koomilisusega. Mart Kivastik on hea olustiku kirjeldaja ja ootamatute pöörete sissetooja. Kümnest tekstist on enamik hingelt novellid just oma puändi tõttu. Järgnev katke „Peeglist“, mida arvan jutustuseks, ja kus korratakse sagedasti üht lauset „Petsalen budet moi rasskaz“ kinnitas mu senist arvamust, et Kivastik ongi kurbade mõistja ja kaitsja. Eluheidikute kogukonna hingeelu mõtestaja. Ent esimene lugu “Tädi Eva koogid“ ja juba nimetatud „Peegel“ jälle näitavad, et temagi lugudes on sedasama kauget nostalgia otsingut, mis mahedama sõnastusega Tuglase lugejale nii lähedaseks teeb.
Ent kuulake, mida Kivastik arvab klassikust: „Ega ma siin kurat mingit „Väikest Illimari“ ei kirjuta, ma ei salli üldse mingeid meenutamisi ja ammugi mitte Tuglast, kes oskas ainult tarka nägu teha, Liivi ümber kirjutada ja oma naist kantseldada. Ta ei teinud ju midagi päriselt, ta teadis, kuidas teha, oli seda välismaal näinud ja siis kirjutas ilusaid klantse mõttetuid lauseid. Iga korralik puusepp, kes suudab teha midagi vajalikku, on ausam kui stiilinikerdaja, kes on välismaal tuterdanud ja arvab, et asjad nii ongi. Ei ole. Elu ei ole kirjandus, elu on ilge pläga. Mitte mingeid hiidneitsisid pole olemas, on vanad naised, kellel pole elus midagi olnud, ja taadid, kes lähevad halliks ja joovad end mälukasse, sest nii on kergem. Kurat, kas või oma sõbrad. Mitte ükski enam ei naera, mitte ükski, parem on, kui on metsikult tööd või asjatoimetusi, aga kui istuma jäävad ja mõtlema hakkavad, on kohe mornid, nagu Õunakas tolles kohvikus. Selliseid tõehetki on üha rohkem, vaata, kuhu tahad. Mis kuradi Tuglas, ta ju valetas, ta ei saanud üldse millestki aru, ainult aimas järele. Kes on järeleaimaja? Valevorst! Puhas valevorst.“ Lugu vanadest kurbadest meestest „The Rolling Stones“ on sauterlik ja kirjeldab puhast olemist. „Hei, Juhan“ on julm, sedasorti kirjandust olen leidnud eesti lühiproosast viimastel aastatel rohkesti - ikka Sauter, Teder, Kõomägi, ka Lauli jt. Eriti meeldis mulle aga „Klaver“, kus alles aeg aitab inimesel mõista, et midagi peale igapäevase rutiini, ükskõiksuse ja kõrvaletõugatuse on veel siin maa peal olemas. Näiteks pühendumus ja mälestused.