JÜRGEN ROOSTE. 21.SAJANDI ARMASTUSLUULE

Üldistavalt: mulle Jürgen Rooste sõna meeldib, isegi siis, kui mõni luuletus ei meeldi. Need juhuslikud siis, mis siin-seal ajalehe veerukestes ära trükitakse ning vahel ka kogudesse kukuvad. Olgu pealegi leivaraha pärast…
„21.sajandi armastusluule“ on sotsiaalse mündi jõulisele mõjule vaatamata ikka natuke ka armastusluule. See kogu on väga-väga autorikeskne. Luban arvamuse: kirjutajat ei vaeva enam maailmavalu ja ürgpiin, vaid üsna lihtsad ja konkreetsed asjad, millega ta igal hommikul tõustes silmitsi seisab, ja needki, mis õhtul uinuda ei luba. Oma ea kohaselt märkan ka liiasust, ent eks luule ongi kujundite maksimaalne maksmapanek, ängi suurendamine ja valupiiride kompamine. See peabki olema teistsugune armastus ja luule, sest kõik on 21. sajandil mõnevõrra teistsugune kui eelmisel või üle-eelmisel. Ükskõik kuidas ka kõik ei teisene ja ei kao, armastus jääb ometi alles. Ei kao ka valu, ülekohus ja kaotused niisama lihtsalt, olgu aeg milline tahes. Aeg on alati aeg, meie inimesed täidame selle vaid sisuga. Meie ise, kirjanikud teiste seas. Sellest aja sisust kirjutatakse praegu hoomamatult palju, kõiki raamatuid lihtsalt ei jõua tutvustada. Rooste luuletused on üsna pikad, igal juhul varuge aega, sest üht neist „Küsida Küsida Küsida“ tsiteerin kohe: “ma tulen põrgust koledast / häid sõnumeid toon teile sealt / toon teile küsimuse / ma toon teile sõnad - / nagu legoklotsid / millest teie peate tegema küsimuse / millise tüdruku keha / millise tüdruku rinnad / millise tüdruku huuled / on kõige kevadekuumemad / ei see pole päris see / see küsimine peab olema / tõeline küsimine / küsimine ainukese-igavese järele / küsige börsimaaklerilt / tema teab / tema tunneb seda teed / pisipehme lunastuse juurde / küsige kinnisvaraarendajalt / kes arendab maapealset põrgut / veel kaunimat kui toda / sääl üleval / küsige investeerimispankurilt / kelle keha hõõgub / virtuaalsete kullakoormate / tuhisemisel tekkind armastusest / päkapikud ja härjapõlvlased / kes tänini pankade all / maasügavuses kullakamakaid kandsid / saavad sel kevadel kinga / küsige neilt armastusest / sest mida muud ongi meil küsida / meil on unistuste kiirtee / meil on palju armastust / meil on väga palju virtuaalset armastust / meil oleme me ise kesme jääme alles / peale kõiki rolle / ja vabadus – lõppematu vabadus / kaduda ühel ööl tundmatusse / võõraste karmide käte embusse / öösügava armastuse tuuma / lamada kõri läbi lõigatuna / igasse kehaõnarusse kepituna / linnaserva hämaras pargis / vana hooldamata heki taga / kust meid leiavad / noored armastajad / aleksei ja olga / kes tulevad siia sillamäelt / et just siinsamas / kui kuukiired helgivad nõelal / jagada seda ainsamat armastust / mis ongi armastus / me roiskuva / täiesti vaba / huvitu külma keha kohal / tulvil teistmoodi elu / toda vaglalist / ja siis kui me lamame sääl / määnduvaina / kõrid täis iseenese mäda / ja kuu kuldamises vaatab / meid kaks suurt ükskõikset / armastusest tulvil silmapaari / tahame me karjuda / andke meile armastust / kinkige me surnud kehad / nekrofiilidele / kes meid ööseks kaissu haaravad / kuni varahommikuste sireenideni / sest kõik mis me tahtsime / oli see / et meid armastataks“.