Läinud aastal kinnitati haridus- ja teadusministri käskkirjaga riiklik programm „Eestikeelse terminoloogia toetamine (2008–2012)”, mis on seniajani üks väheseid katseid toetada eri valdkondade terminiloomet ja -korrastust. Programmi eeltööna analüüsiti oskuskeelekorralduse seisundit ja võimalikke variante terminoloogiategevuse ühtlustamiseks ning toetamiseks. Töö kestel torkasid üha enam silma suuresti väärarusaamadest tekkinud probleemid. Arvamus, just nagu oleks terminoloogia ainult haridus- ja teadusministeeriumi keelekorradusprobleem, on selgelt väär. Aastate pikku kujunenud tava kohaselt loovad ja korrastavad mingi kindla ala termineid erialaasjatundjad, kaasates tegevusse filolooge või lingviste. Eri valdkondade terminoloogia ei ole, ega saagi olla, ühe ametkonna või ministeeriumi pädevus. Säästaksin siinkohal lugejat värvikatest näidetest selle kohta, mis juhtub siis, kui näiteks meditsiinitermineid hakkavad looma ehitusspetsialistid või vastupidi ehk hoopis keeleteadlased isekeskis. Ei olegi vaja väga arenenud fantaasiat, et mõista, mida selline olukord kaasa võib tuua. Leebemal juhul on tulemus halenaljakas, hullemal aga suisa traagiline.
Ka ei koolitata terminolooge, kes oleksid pädevad korrastama võrdselt kõigi alade oskuskeelt, ning ei ole see ju võimalikki. Paaril viimasel aastal ülikoolide õppekavadesse võetud terminikoolitusel saab selgitada küll terminiloome teoreetilisi aluseid, kuid mingi valdkonna eriteadmised omandatakse praktilise töö käigus või siis vastupidi – pakutakse erialaasjatundjatele terminiloome teooriat käsitlevat täienduskoolitust.
See, et terminoloogiatöö on viimastel aastatel huvikeskmes, näitab ilmselt sedagi, et olukord pole just kiita. Ju on iga sellegi loo lugeja kokku puutunud kirjatükkidega, mille terminikasutus jätab soovida, seaduste ja muude normdokumentidega, millest ka kolmandat-neljandat korda lugedes suurt aru saada pole võimalik; rääkimata ravimite, tarbekaupade, kodumasinate vm kasutusjuhistest, mille puhul mõnikord on küll targem igaks juhuks n-ö talupojamõistus appi võtta, et mitte kõikehaaravat kaost tekitada. Kui eelmainitud probleemidega saab igaüks lõpuks ka ise hakkama, siis kogu riigi elu suunavad ja korraldavad ametlikud dokumendid peavad olema koostatud korrektset ja asjakohast omakeelset terminoloogiat kasutades. Vastasel juhul ei tule valusa kooliraha tasumist kaua oodata.
Mõned aastad tagasi likvideeriti Eesti Õiguskeele Keskus ning Eesti Keele Instituudi hallata jäi seadustekstide tõlkijaile äärmiselt vajalik andmebaas ESTERM. Mahuka andmekogu täiendamine ja n-ö elushoidmine on jäänud paari terminoloogi õlule. Kui asjatundlikke terminolooge olekski võimalik leida, siis on ülekohtune eeldada, et erialakoolituse saanud spetsialistid peaksid tegema tasuta tööd.
Paljudes valdkondades tegutsevad võimekad komisjonid ja töörühmad aastakümneid, mõnedes vaid üksikud asjahuvilised, mõnedes ei pöörata eestikeelsele terminikasutusele vähimatki tähelepanu – juhul kui terminil omakeelsed vasted puuduvad, ei kõhelda hetkegi pikkimast teksti võõrterminitega, parimal juhul esitatakse muukeelne termin vähemasti kursiivkirjas jne, jne.
Tulemuslikult tegutsevate komisjonide hulgas on vaid mõned üksikud, kes saavad oma tegevuseks väikestki toetust, ülejäänud teevad aastakümneid tööd missioonitundest ja oma erialavajadustest lähtuvalt. Enamikul juhtudest on ka töö tulemus kasutajaile kättesaadav, kas siis trükiste või e-andmekogudena. Lühidalt kokku võttes on tegu kollektiivse intellektuaalse loominguga ja sellesse ei saa ega tohi suhtuda nii, nagu see tänini tavaks on olnud.
Rahapuudus ei ole praegusele haprale majandusolukorrale vaatamata kuigi veenev argument, pigem on asi suhtumises. Majandusolud on tõusude-mõõnadena muutunud aastakümneid, ohtusid tuleb osata ette näha ning ka eelistused selgelt paika panna. Ei ole põhjust arvata, et terminoloogia ei puuduta kuidagi riigi üldist (majandus)arengut, rääkimata keele ja kultuuri mandumisohust.
Ka ei koolitata terminolooge, kes oleksid pädevad korrastama võrdselt kõigi alade oskuskeelt, ning ei ole see ju võimalikki. Paaril viimasel aastal ülikoolide õppekavadesse võetud terminikoolitusel saab selgitada küll terminiloome teoreetilisi aluseid, kuid mingi valdkonna eriteadmised omandatakse praktilise töö käigus või siis vastupidi – pakutakse erialaasjatundjatele terminiloome teooriat käsitlevat täienduskoolitust.
See, et terminoloogiatöö on viimastel aastatel huvikeskmes, näitab ilmselt sedagi, et olukord pole just kiita. Ju on iga sellegi loo lugeja kokku puutunud kirjatükkidega, mille terminikasutus jätab soovida, seaduste ja muude normdokumentidega, millest ka kolmandat-neljandat korda lugedes suurt aru saada pole võimalik; rääkimata ravimite, tarbekaupade, kodumasinate vm kasutusjuhistest, mille puhul mõnikord on küll targem igaks juhuks n-ö talupojamõistus appi võtta, et mitte kõikehaaravat kaost tekitada. Kui eelmainitud probleemidega saab igaüks lõpuks ka ise hakkama, siis kogu riigi elu suunavad ja korraldavad ametlikud dokumendid peavad olema koostatud korrektset ja asjakohast omakeelset terminoloogiat kasutades. Vastasel juhul ei tule valusa kooliraha tasumist kaua oodata.
Mõned aastad tagasi likvideeriti Eesti Õiguskeele Keskus ning Eesti Keele Instituudi hallata jäi seadustekstide tõlkijaile äärmiselt vajalik andmebaas ESTERM. Mahuka andmekogu täiendamine ja n-ö elushoidmine on jäänud paari terminoloogi õlule. Kui asjatundlikke terminolooge olekski võimalik leida, siis on ülekohtune eeldada, et erialakoolituse saanud spetsialistid peaksid tegema tasuta tööd.
Paljudes valdkondades tegutsevad võimekad komisjonid ja töörühmad aastakümneid, mõnedes vaid üksikud asjahuvilised, mõnedes ei pöörata eestikeelsele terminikasutusele vähimatki tähelepanu – juhul kui terminil omakeelsed vasted puuduvad, ei kõhelda hetkegi pikkimast teksti võõrterminitega, parimal juhul esitatakse muukeelne termin vähemasti kursiivkirjas jne, jne.
Tulemuslikult tegutsevate komisjonide hulgas on vaid mõned üksikud, kes saavad oma tegevuseks väikestki toetust, ülejäänud teevad aastakümneid tööd missioonitundest ja oma erialavajadustest lähtuvalt. Enamikul juhtudest on ka töö tulemus kasutajaile kättesaadav, kas siis trükiste või e-andmekogudena. Lühidalt kokku võttes on tegu kollektiivse intellektuaalse loominguga ja sellesse ei saa ega tohi suhtuda nii, nagu see tänini tavaks on olnud.
Rahapuudus ei ole praegusele haprale majandusolukorrale vaatamata kuigi veenev argument, pigem on asi suhtumises. Majandusolud on tõusude-mõõnadena muutunud aastakümneid, ohtusid tuleb osata ette näha ning ka eelistused selgelt paika panna. Ei ole põhjust arvata, et terminoloogia ei puuduta kuidagi riigi üldist (majandus)arengut, rääkimata keele ja kultuuri mandumisohust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar