11. nov 2009

Kristiina Ehin. Emapuhkus.


Alustan luuletusega: „Las trammid kaovad / taamal teetolmu / las kajakad liuglevad / Stockmanni Hullude Päevade kohal / nagu lastelennukid / Las pajud ajavad urbi / ja lumi jätab endast viimaseid / haledaid laike / Komeedikommipaki ja kasemahlapudeliga / istume noorte mändide alla maha / keset käbisid ja liiva / paiselehti ja kive / parki linnamüüri taha / Mul on hariliku pliiatsi karva silmad / ja käeseljad suudlusi täis / Sul on punane lõng ümber käe / ja käed ümber minu / Ma õitsen ja valutan / pikkade paekivikarva juuste all / ja meie südamed on selle maavaratu Maarjamaa / viimased põlevkivitükid / Varsti lõpevad needki / Me ärkame surmaunest / suurte suguvõsade viisi / ajame varred sirgu / harutame keeled sõlmest lahti / Globaalküla kutsub meid kokku / ühe elektrikamina ette / ja kujutlus tulest / seob meie sooned ja südamed“.
Kristiina Ehini viienda luulekogu põhitonaalsus pole muutnud, juurde on küll tulnud argipäevasemaid motiive ja konkreetsemaid märksõnu, ent põhimeeleolu on valulik. Raamatu kujunduselementide hulka kuuluvad esivanemate fotod ja nende kõrval ühe ja sama käekirjaga lisatud tekstid nende saatuse kohta. Selged, üldistavad ning aukartust äratavad, nõnda kui kogu Ehini luulegi. Tähtsamateks motiivideks jäävad endiselt esivanemate veri, põlvest põlve pärandatud sõnumid, taassünd, järjepidevus. Jõulisemalt on lisandunud uue järglase sünnist algavad mured, tüdrukust naiseks saamise habras ilu, sellega seonduv vabaduse mõõt. Üldisemad teemadki: globaalküla tähendus juurtele, mõiste naftalind, järjest lähemale trügiv autode müra, mis halvab rahu ja mõtte, inimeste hoolimatus pärandatu vastu, isegi täna ajakohane lepitamismotiiv („Lapsed ehitavad“). „Emapuhkuse“ kohal hõljub alverlik vaim, puhtus, suursugusus ning aimamisanne, ent autor ei varjagi seda (nt. „Lendavad linnad“. Kuid ka underlikult naiselikku elevust koos nukrusega ( „Merest tulevad lehmad“). Veidi ka tundlikku irooniat oma rahva suunas (nt. Kaduneljapäevaõhtul“). Ükskõik millisel tunnil või päeval ma ka ei võta Ehini luulekogusid kätte, taas ja taas leian sealt hiidvana armastust, hiidvanu hirme, kuid ka usku ja lootust. Lõpetuseks värsiridu luuletusest „Ümin Eestile“: „Vaata seda siinset inimhõimu / aasta külmimal kuul / põhjamaa tähttaeva all / tähistavad nad oma püüdmatusepäeva / Prii ja pisut pelglik tõug / rahvasteookeanis / pärit pimedatest / puhastest / põhjaveekihtidest“.

2 kommentaari:

Leelo ütles ...

Tere!
Avastasin just selle põneva blogi tänu keeletoimetaja.ee-le. Mõnus ja hariv lugemine:) Ainult üks asi häirib - kogu sissekanne ei ole kohe nähtav, lugemiseks peab klikkima, see on üsna tüütu. Kui RSS feed tellida, siis sama lugu, näha on ainult sisekande algus ja kogu loo lugemiseks peab ikkagi tulema blogisse. Mis põhjusel te olete blogi nii seadistanud ja äkki oleks võimalik teha kogu tekst nähtavaks?
Aitäh!

admin ütles ...

Kui RSS feed on tellitud, siis nüüd peaks seal saama lugeda tervet sissekannet.
Ajaveebis jääb püsima seadistus, kus kogu postitus ei ole kohe näha. Selle ajaveebi tekstid on üsna pikad ja visuaalselt on kenam kui kuvatud on vaid iga sissekande algus.
Eks igaühe jaoks on tüütud erinevad asjad - ühele lingil klõpsamine, teisele teksti kerimine :)