Triin Tasuja. Provintsiluule.

Luule põhjal otsustades tuleb Triin Tasuja Lääne-Virumaalt ja on noore inimesena pilgeni valu, alandust, mittemõistmist ja lootusetust täis. Ta on tõesti alles laps, nõnda kinnitab autor isegi, kes kipub täiskasvanuks saama ehk eeskätt seetõttu, et paremat maailma kohata? Tema senine keskkond on tüdruku mällu jäänud kurja, hukutava, ükskõikse ja ülbena, kuid õnneks on ta leidnud üles oma luuleande ja nii saanud kõik painava lugejateni tuua. Mina küll tänan noort inimest selle eest ja jälgin meeleldi Triinu tulevast kirjanduslikku teed. Lisan sedagi, et palju ilusat on ju veel ees, tõsi, selle leidmiseks tuleb tööd teha ja vaeva näha. Oleksin soovinud tsiteerida kogu viimast luuletust „ma olen blond sinisilmne naiivitar“, ent tuli valida lühem: „vahel tundub, et mu ümber / on ainult joodikud ja hullud / kui käin mööda kodutänavaid / mõtlen: / kuhu ja mis edasi? / väikelinnad ongi Eestimaa / pole patriotism see, vaid fakt / iga 9. on ehitaja / iga teine elab väikelinnas / noored joovad / stressist ennast purju / mõni joob mõttetusest / jääbki jooma / mina pole ütleja / kas vale see või õige / siitsamast tulen ju isegi / purjus hull joodik“. „Provintiluulet“ tasub tähele panna, sest eesti teravalt sotsiaalsete luuletajate ritta rühib uus nimi.Jõudu talle!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Lembit Uustulnd. Merejutud

On kaht sorti jutte: tõsiseid ja muhedaid. Need viimased on kirjavormis ja saare keeles. Noor junga Volli saadab kodusaarele oma esimese merereisi kirjeldusi. Igal juhul on traallaevale „Kopli“ sattunud vaimukad mehed, keegi pole suu peale kukkunud. Nende tööks on püüda Aafrika vetes suurele kodumaale kalakest. Kirjutaja tuletab ühtlasi meelde, kuidas toona kalapüük käis, milline oli meremeeste elu-olu nõukogude ajal. Võib-olla pakub see rohkem huvi keskealistele ja vanemale põlvkonnale, sest mõned faktid on noorematele ilmselt võõrad: vaevalt nad teavad, kes oli näiteks Raikin! Raamatu alguses leiab aga mitu tormi kirjeldust, mis on ülestähendatud kogenud meremehe rahulikkuse ja teadmistega. Palju erialaseid nimetusi, mõni oli päris võõras kohe, aga meestele pakub kindlasti lusti lugeda. Ent eks Lembit Uustulnd ongi ju elukutseline meremees, kaanelt loetu põhjal praegu kapten. Volli mälestusi Angolast: „Et natuksegi meite muremõtteid leevendada, organiseeris Juurikas ükspäe Luanda linna ühiskülastuse. Muidugist jagati meiteid jälle sedati kolme kaupa „piilkondadeks kut Palmaseskid, ning söit läks laiva päästepaatidega otse kaubasadamasse. Vaatamist oli ikka kövasti. Esiti pörutasime mööda mitmetest kalalaivadest, mille nimed andsid tunnistust Maarjamaa päritolust: „Kabli“, „Kassari“, „Kiipsaare“, „Sörve“. Keigi päält lehvitati meitele ning Juurikas, kes ise ahtripinkis troonis, lehvitas väärikalt vastu. Sellest keigest jähi moole sihuke tunne, et terve meite Eestimaa oo seia Angolamaa pääle üle kolind. Eks ta ole öige ka, sest äga Läänemeri änam jaksa meite meestele vastu seista. Ise tead, kuda seda mönda üksikut kilupoiga söuke laevastik taga ajab, et üsna imestama panab, kuda nad ikka sääl merel teineteisest mööda mahtuvad. Sii Aafrikamaal aga paistab värki veel jaguvat ning eesti meest veib Luanda linna vahel kohata sagedamini kut meite koloosi mehi Rohelise Konna körtsu juures Kuressaare parkis. Ja tösi ta oo, et pääle meite viie ookeanilaiva oo sii veel kaldapüügimeeste brigaad, kes peab pigisi kaldal öige joone pääl ning öpetab neile kalapüüdmiskunstisid. Ma`p imestaksgid midad, kui „Saare Kalurist“ nüüd „Angola Kalur“ saaks. Selle ajas sees, kui ma sedati omi mötteid mölgutasin, hakkaskid Juurikas paati kai ääre tüürima ja siis ma märkasi küll, et keik see, mis eemalt valge ja kaunis tundus, oli lähemalt tükkis teist karva. Vee pääl ujus igasugust paska ja pahna, alustades pudelitest ja kastidest ning löpetades igatsugu inimtegevuse jäätmetega. Merevesi sädeles vikerkaarevärvides naftast ning hais tahtis hinge matta. Katsusime, et paadist kai pääle saime ja panime kohe padavai sadamaväravate poole minema. Me veisime ju kiiresti käia küll, aga silmi polnud panna kusagile poole ning terve sadam, mis eemalt nii pagana uhke tundus, meenutas lähemal uurimisel prügimäge ning haises ka just sedaviiti. Köikjal vedelesid laivadest kaile lossitud kaubad, pilla-palla kastid ja konteinerid, segamini igatsugu tehnika ja träniga. Mönes kohtas tuli meil pölvest saati maisis sumbata ja teises jällegi mingi muu sodi sees. Angaar täädis rääkida, et nenda nagu see abi säält Liidust tuleb, nii ta siia vedelema ka jääb, välja arvatud toiduained, mis kaovad imekiiresti. Tead sa, Ruudi, moole tuli nutumaitse suhu, kui ma vaatsi, kuda pigid sii tehnikaga ringi käivad. Meite inimene korjab päev päeva körvas aastate kaupa rublasid, et kui ühekorra suur önn naeratab, siis see Ziguli ära tuua, sii aga ajab pigi tuttuue Lada 2106 laiva päält maha, käristab esimesele konteinerinurgale sisse ja sinna see jääb. Söukseid punase tolmukorra all lossutavaid masinaid oo sadam pungil täis. Söuke pilt tegi hinge haigeks. Sadamaväravas seisis trobikond rohelises riides kohalikke, vene Kalašnikovid risti-rästi üle öla. Angaar tonksas moole külje pihta ja nooksas peaga pigide ja nende automaatide poole: „Vaada, Jospel, see sääl on hoopis see öige internatsionaalne abi, mette need autoromud.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Tule, ma jutustan sulle loo. Noori autoreid` 08

Kokku 19 kirjutajat. Meil on mõnestki asjast nappus käes, aga kirjanike puudust Eestis ei tule. Seekord panen kirja hoopis need, kes vähemtuntud või täiesti uued nimed: Kara Lynn, Liisa-Lotte Käärd, Põim Kama, Jüri Reimand, Ralf Sauter, Silja Paulus, Dagmar Lamp, Natasha Bluu, Kristo Viiding, Andris Reinman, Piret Jaaks, Martin Oja. Kogumiku on koostanud Dagmar Lamp ja toimetanud Berk Vaher. Muidugi on väljaanne tänapäeva noorte inimeste nägu, õnneks mitte tige, kuid pilav ja salvav küll, ja eeskätt neid endid puudutavaid probleeme haarav. Emata lapse teemast lapsehoidmiseni välismaal välja. Peaaegu kõik tekstid on sotsiaalse alatooniga, mõni globaalselt mõtlev (Jim Ashilev). Teadagi, ühel õnnestub ühiskonnakriitika paremini, teisel nõrgemalt. Paari teksti pean ise üsna nõrgukeseks, aga ei hakka algajatele näpuga näitama, st. ära nimetama. Noor olevus on palju tundlikum kui kriitikaga pargitud vanem. Ühe noorima autori, Ralf Sauteri „Huulepulgadraama“ on huvitava süžeega ja kirjas ka päris kenasti. Tähelepanu - mitmes tekstis on sisse toodud prostitutsiooni teema ja päris novelliliku puändiga (nt. Piret Jaaks, Natasha Bluu). Ise nautisin sedapuhku küll juba nime teinud Vahur Afanasjevi (enese)irooniat või sarkasmi koos kõigega, mis võib üht inimest Euroopa Liidu südames elades tabada. „Tagasi karu perse ehk seitseteist ilusat hetke“ kiikab ühest nurgast nn. usupropagandistide ja rahva naiivsust ärakasutavate (siin budistide) rahateenimissüsteemi – „Om money, bad me hum, money, bad me hum.“ Keegi tõmbab ikka kellelgi naha üle kõrvade, uurige järele, kes kellel… Dagmar Lambi „Tiidu uus korter“ ja Silja Pauluse „Maatüdruk ja uss“ jäid meelde ootamatu lõpu tõttu. Teistest vanema kirjutaja Anna-Maria Penu „Ööd on siin mustad“ on lustakas lugu Hispaania noormehest Juliost, keda meie kaunis saaremaastik koos alkoholiga „hulluks“ ajab, ning kuulub pigem pilkavate tekstide sekka. Põim Kama on teemaks valinud kaks meest, kellest üks koduga ja teine koduta. Koolides võiks „Tule, ma jutustan…“ soovitada ka gümnaasiumiõpilastele. Katke Liisa-Lotte Käärdi loost „Lärmiküla lapsed“ : ““Jah, vaadake, see oleks kodule palju lähedamal ning ma saaksin endale uue keele suhu,“ lõksutasin oma keeleneeti üles-alla. Ei, päriselt ka, ma ei tea, mis mind valdas sellel hetkel. Ma vahetasin välja musta kohvi ja croissant`id Bullerby laste vastu? Ning kõige hämmastavam oli tädi Maia vastus seal teisel pool lauda: „Oh, lapseke, see pole üldse probleem. Ma saan sinust aru! Kui vaid teised tüdrukud ka nii mõistlikud oleksid!“ Kes sellest aru ei saanud, olid mu sõbrannad. „Sa läed mingit Liljat panema!“ viskas väga vihane ja pohmis Siiri. Ma ei saanudki aru, kas teda häirib, et ta on Rootsis käinud ja Prantsusmaal mitte ning ma lasin ta reisimise plaanidele vee peale, või proovib ta mulle aru pähe panna. „Vaata, see on kodule lähedamal. Ma võin tihedamalt sinuga kokku saada,“ piuksusin haledalt. Ma ei tea, miks ma proovisin end vabandada. „Sa lähed sakste sitta kraapima!“ teatas ta vihaselt. Mind üllatas kuulda sellist väljendit 19-aastaselt tüdrukult, mitte oma vanaemalt. Sest Siiri uskus, nagu ka mu perekond, et ma tahan kodule lähemal olla. Hüvasti couture, ma lähen Bullerby laste maale! "Olgu, ma kordan veel kord üle, et ma seisan korteris, milles on üheksa tuba ja millel on seinal originaal-Warhol. Ma olen au pair , majapidajanna, lastega ma eriti ei tegele. Ma valmistan hommikuks puuviljasalati, korjan nõud. Söödan-joodan jänese, kaks merisiga ning kõrbehiired. Ma ei üllatu, kui poisi toast leian aknalaualt surnud teod ning ühe selle karbitu nälkja mööda akent vabaduse poole roomamas. Ma koristan korterit kaks korda nädalas teisipäeval ja neljapäeval. Ökoloogiliste koristusvahenditega. Isegi mu kindad on taaskasutatavast kummist! Tase! Ma viskan kilekottidesse pressitud prügi kaks korda päevas prügišahti. Mulle kangastuvad Lasnamäe prügišahtid, kus ma nägin kord rotti mööda seda ligast seina seitsmendalt korruselt kaheksandale ronimas. Siin tulevad prügiautod ja imevad šahtidesse visatud prügi välja. See seletab miks rotte pole.“ Kirjeldus jätkub…, mina aga lõpetan.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KAS TÄHT ON TÄHTIS?

Mõte sel teemal kirjutada tekkis mul siis, kui hakati jälle rääkima pommidest. Enamasti oli õigesti kirjas, et pommid õhitakse, kuid mõnigi kord öeldi, et need hoopis õhatakse. Vahe pole ju suur ja aru saab, milles asi, aga õhkamine ehk igatsemine kellegi järele on siiski midagi muud kui õhkimine ehk lõhkeaine taeva poole saatmine.
Kui tekib mulje, et tegu tähenärimisega, siis toon veel mõned sõnad, mis erinevad vaid ühe tähe poolest, kuid neid tavaliselt ära ei vahetata ega pruugita teineteise asemel:
lonkama ja lonkima, nuuskima ja nuuskama, lõhkuma ja lõhkema, ristama ja ristuma, nõelama ja nõeluma, lendama ja lenduma.
Hoopis omamoodi on paarid, kus sõnad tähendavad küll päris ühtlaadi tegevust, kuid ühe tähe vahetus muudab enesekohasust. Kui üks inimene solvab teist, siis see teine solvub. Kui unustan ukse sulgeda, siis jääb üle loota, et see sulgub. Kui me kedagi toetame, siis ta saab meile toetuda.
Eks siis toetumegi keelepruugis ka sellele, et täht on tähtis.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

LIIGA PALJU POLE HEA

Armastus võõrsõnade vastu tekitab vahel üsna absurdseid ütlusi. Kas on õige püüda põhisõna tähendust rõhutada, lisades täiendi täpselt sama tähendusega sõna näol? Näiteist ei tule puudust:
vana veteran, pidulik aktus, esmane prioriteet, piiratud limiit, haruldane rariteet, visuaalne nägemine, negatiivne tagajärg, positiivne tulemus, potentsiaalne võimalus, lahti analüüsima, isikuportree, informatsiooniline teadaanne, militaarne sõjavägi, katseline eksperiment, lineaarne pikkus, ainus uunikum, ette prognoosima, kokku komplekteerima, kontakttelefon, ajaperiood, üksikindiviid, välisvaluuta, preemiaauhind, ajamoment, postside, lihakarn, hetkemoment, lõppfinaal, protsendisuhe, erialaspetsialist, kogusumma, kirjašrift.
Mida teha? Probleemküsimuse(?) lahendus on õppida selgeks sõnade tähendus.
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

NÄIDEND, LAVASTUS JA ETENDUS

Hiljuti rääkis saatejuht algusest lõpuni ainult etendusest, kuigi saatesse kutsutu püüdis igati teda õigele järjele juhtida ja selgeks teha, et tema on lavastaja, kes lavastas näidendi.
Et puust ja punaselt selge oleks, siis kõigepealt kirjutatakse näidend (näitemäng, teatritükk, lavatükk, lavateos), millest lavastaja teeb lavastuse, millega õnnestub anda 10 või 100 või 500 etendust.
Kui nüüd mõni lugeja mõtleb, et mis tähtsust sel on, siis sisuliselt tähendab see sama, kui öelda koer ja mõelda selle all kõiki koduloomi.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kokku või lahku?

Tean keeletundlikke inimesi, keda ei häiri lugematud kokkukirjutused, aga mind kahjuks häirivad ja püüan siia kirja panna, miks. Minu eelistused on paksult ja kursiivis, eitan neid, mis lihtsalt paksus kirjas.
Ma ei hakka muidugi rääkima elementaarsetest näidetest, et tuleb vahet teha, kas raamat on läbi loetud ja kas läbiloetud raamat ka meeldis. Teine lugu on aga siis, kui kohtad geniaalseid kokkukirjutusi. Üks teatriarvustus lausa kubises sellistest, panen siia kirja vaid paar parimat: mõtlemaärgitamisambitsioonita, hakkamasaamismurede. Nende kõrval on minu seni parim avastus, nimelt vägavaevumärgatav, lausa poisike.
Püüan hakata üldistama.
Oli kunagi pikk kontserdisari Urmas Alendri lauludest, nimetuseks “Teiselpool vett”. Austusest Alendri vastu võinuks siiski vaadata, et tema kirjutas laulu “Teisel pool vett”. Kas nüüd hakkame kirjutama ka paremalpool teed, sõidan Tallinnapoole, lähen sõbrapoole?
Alles tuli ette vorm selajal. Kas siis ka selkaugelajal, ammuselajal?
Enam ei kohta peaaegu üldse, et kirjutataks nii palju kui. Ikka on niipalju kui või isegi niipaljukui. Kas siis ka niisee kuikateine, niikiiresti?
Teine selline väljend on veel kord. Ikka kohtab vaid veelkord. Kui aga hakata mõtlema, mis selliste sõnade taga on, siis peaks ju selgeks saama, et veel kord väljendab sama mõtet mis mitu korda, seitse korda, seitsekümmend seitse korda. Neid vist ikka veel kokku ei kirjutata? Pealegi on ju kolm täiesti erinevat mõtet, kui kirjutada üks kord, veel üks kord ja ükskord.
Need on muidugi äärmused, mille kohta peaks selge olema, kuidas õige, aga millegipärast selle peale ei mõelda. On ka sellised, mille kohta võib öelda, et maitse asi (või maitseasi?). Paljud ütlevad, et on täiesti õige kirjutada seadusegakaitstavad või traditsioonearvestav või muljetavaldav. Nende kohta arvan mina nii: kokku tuleks kirjutada kindlaks kujunenud (kindlakskujunenud?) mõisted, aga mis on kellegi arvates kindlad mõisted ja mida saab ka teiste sõnadega lahedalt kokku panna, on suvaline. Mina kirjutaksin siiski seadusega kaitstavad, nagu ka relvaga kaitstavad või sõnadega kaitstavad, ning traditsioone arvestav, nagu ka olukorda arvestav või minuga arvestav. Kolmanda näitega on keerulisem. Selliste sõnade puhul mõtlen, kas ma ka mingi pikema sõnaga selle sõnaosa kokku kirjutaksin. Kas ka kaastunnetavaldav või armastustavaldav? Mina ei kirjutaks neid kokku.
Selle viimase arutlusviisi võiksitegi kahtluse puhul aluseks võtta. Kui ei tea, kas lahku või kokku, mõelge ette mingi pikem sõna ja arutlege, kas ka selle kirjutaksite kokku. Eespool toodud näidete puhul tuleks aga vaadata, kas näiteks pole tegu võrdlusega vms. või kas ka mingi sarnase mõtte väljendamisel kirjutaksite need sõnad kokku.
Kui keeruline sai, siis mõelge, et elu ei peagi lihtne olema.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Olavi Ruitlane. Naine

Ei kahtle, et „Naist“ loetakse, kogunisti vaimukaks peetakse ning seejuures mõnuga ka itsitatakse, kuid minu kirjandus see pole. Eelnevad teosed „Kail“ ja „Kroonu“ sobisid minu kirjutuslauale sootu paremini. Mu eetiline närv on hakanud tõmblema pärast kümnete ja kümnete eesti kultuuri „rikastavate“, väga isiklike nais- või meeslugudega tutvumist. Olen alati hoidunud emantsipeerumast, aga nüüd küll ütleks, et romaani peategelane on paras tüütus. Kuna Mees on hädaldaja, joomar, üleaisalööja, lisaks edev luuletaja!, siis vaevalt et ta enda kõrvale targemat naist väärib? Muidugi peab Mees end vaimukaks, eks ta vahel ongi, kuid „Naisest“ leian pigem kättemaksuhimulist sarkasmi. Selge, et autor protestib teatavat tüüpi naiste vastu, enamasti löövad nemad aga taolistele meestele täpselt sama jõuga vastu. Sõnavara on peaaegu üks ja mõtted väga sarnased. Taolises tonaalsuses purskab oma tunded meeste vastu välja nt.Kati Murutar kogumikus „Naised valivad“, ja ega teisedki naisautorid seal väga palju alla jää (paar erandit siiski on). Ikka see tuline tigedus, mis muutub üsna ruttu silmituks igavuseks. Mees sülitab kord ühele, siis teisele Naisele näkku, kuid olen aus, ega ta ennastki tümitamata jäta. See korvab mõnevõrra naistest kirjutamise üldist fooni. Mina ei pruugi ju teada põhjuseid, miks autor ühe abielu, kuuldavasti enda oma, ilmarahvale naeruks kirjutas. Isiklikkusele on teised arvustajad viidanud, korjasin teadmise lihtsalt üles. Kõik öeldu ei tähenda, et naissoo rumalust, egoismi, rahaahnust ja kavaldamist ei tuleks teemaks võtta, kuid liialt üheülbaline jutt ja Naise karakteri pealiskaudsus ei suuda teha raamatut psühholoogiliselt haaravaks, kuigi kirjutaja laual võis seista suurepärane materjal. Lugeja saab küll mingi kirjandusliku pildi erinevate loomuomadustega naistest, ent kas sellest piisab, et romaani pjedestaalile tõsta? Ikka tuleb meelde, et kunagi ilmus võluv ja sümpaatne Enn Vetemaa „Näkiliste välimääraja“, sõnavabaduse tipphetkedel kuulame järjepanu robustsusega epateerivaid mehi ja naisi. Tunnistan, et seekord juhtusid romaani tutvustamisel natuke karmimad sõnad ette, kuid eks meie, lugejad, oleme ka süüdi, et pealiskaudsete naisromaanide kiidusadu ei lakka! Lisan ka tekstinäite, mille kaudu annan märku, et minu arvamust ei pruugi arvestada : ““ Millega te tegelete?“ tahab Kohtunik teada. „Kirjutan… Luuletusi kirjutan…“ Kohtus kõlab see lollakalt. Naine ja Kohtunik muigavadki. Põlastavat.

paugub pakane ja talv / ümber perseuru / aga kannikate all / on kaks laiku muru

„Te peate endale uue tegevuse leidma,“ teatab Ametnik, „ mis võimaldaks teil oma kohust Lapse ees täita!“ Uue tegevuse?! Aga ma ei oska ju midagi muud. Ma olen eluaeg luuletusi kirjutanud ja esimest korda öeldakse mulle, et ma ei saa hakkama. Õnneks ei ole Kohtuniku arvamus minu jaoks autoriteetne. Mõtlen korraks tal prillid eest tõmmata ja vehmreidpidi silmaaukudesse torgata. Niikuinii ei näe ta sittagi – las saab endale juhtkoera, see koostanuks olukorrast adekvaatsema pildi. Kohtunik tõuseb ja sellega on istung lõppenud. Ta on samasugune Türa nagu ma isegi. Ainult, et ta ei saa sellest aru!“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Birk Rohelend. Alexander ja Belle

122-leheküljeline ballaad. Kasutaks kohe võõrsõna - ekstraordinaarne. Lugulaul Kaljumägedelt toodud kaunist 20-ne aastasest kuningannast Alexandrast, kes kannatab kibedasti oma hingesaladuse pärast, sest on tegelikult Alexander ja armunud imekaunisse neiusse Belle`sse. Kuninganna elab ja valitseb imelises kuldses linnas, kannab samavärvi kleite ja unistab kullasest armastusest. Kusagil kaugetel hõbelinna teedel olevat hukkunud tema abikaasa, vana kuningas Augustus, kelle positsiooni koos imeilusa valitsejannaga ihkab kuninga noorem vend Quido. Tema käsi lükatakse aga tagasi. Ballaadivormis tekst on jaotatud peatükkidesse, algab muidugi proloogiga, nagu kord ja kohus ette näeb. Pole mõtet hakata Rohelennu loodud teksti võrdlema aegade jooksul kirjutatud lugudega, ega otsima allussioone või muinasjutu elemente, mõelda keeruliseks põhjuks, miks niisugune lugu üldse kirjutati? Seda võib näiteks nimetada katseks postmodernismile kinnas heita! Ent „Alexander ja Belle“ pole pelgalt armastuslugu, selles põimuvad võimukirg, inimlik suurus, naiste meelejõud ja tahe, kannatus, sõjavastasus jm. teemad. Kuninganna meeletu armastus saab teadagi avalikuks, kurjad keeled ei kao kunagi. Belle lahkub linnast valgel ratsul uut armastust - tõelist meest otsima. Samal ajal taotakse juba relvi, Quido ihkab võimu, on vaja minna taplusteele…, hõbedase linna vastu, kuigi lahingust enam mehi tagasi ei tulnud. Surid ka naised, lapsed ja loomad, lõpuks suri ka kuldne linn ise. Rahvas nõuab kättemaksu, rahvas nõuab verd, nõnda kui mõistab alati hukka teistmoodi mõtlevaid indiviide. Kuninganna on sõja vastu, sest tema on hoidnud käte vahel oma isa purustatud pead. Alamad ei suuda mõista, miks kuninganna ise läheb põua-ajal põllule, algul ihuüksi, et läbi kuldse sõela eraldada mullast viljaterad, mis pole tärganud. Neist saaks ju jahu jahvatada… Kuldne linn vajab toitu. Ja valitsejanna arutleb: „Ma pole piisavalt vist kannatanud, / et armastada elu, mida elate…/ Ei suuda olla osake / hirmsuurest, jõhkrast kellavärgist, / mis tiksub üha edasi… / Kui suren, säilivad kõik illusioonid… / ja üha tiksub jõhker kellavärk… / On nähtamatud sidemed siin suuremad kui surm. / Seepärast surema pean mina / --- / Ja seisab rõdul kaunis kuninganna. / All ootab rahvahulk. / On väga vaikne. / On kuninganna silmad sügavad ja kurvad / ja enam seal ei hiilga raud. / On rahval õigus kuningannale… / Ei tohi kuningannal olla südant. / Ta õrna kulmu tabab terav kivi, / mis heidetud on väga täpse käega. / Ja veri voolab soojalt / ta valgel kitsal näol, / mis pole üldse terav, / vaid hoopis väga õrn! / Ja väga, väga noor! /--- / Ei ole valus kuningannal. / Kes kaotanud on kõik, ei tunne enam valu. / Vaid sooja vere voolamist on tunda. / Ta oiatab ja käega rõdust haarab. / On käsi, valge, juba verine. / Ja viimne kivi purustab ta pea / ja suleb sinisilmad halastuse kinnas… / Nii lahkub elu raudsest kuningannast / ja lendab ära tema kuldne hing. /--- / Ei mahtund ilma ära tunne liiga suur… / Nad tema õnne taluda ei suutnud / ja armastuse pärast teda vihkasid. / Ja selle pärast neile kaasa tundis see, kes suri. / ja nende kannatuste tee ei lõpe iial, / kuid nad ei tea, et lootust enam pole. /On õndsad teadmatud.“
Leian raamatust märke, et see on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Tõepoolest, illustratsioonidele ja raamatu välimusele tasub pilk heita. Birk Rohelend on varem avaldanud kolm raamatut: „Mustade kaantega kaustik“ , „Mina, Mortimer“, „Enesetapjad“.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kas 'infoteadus' või 'infoteadused' või mõlemad?

Elektroonilise keskkonnaga seonduva terminoloogia määratlemine on muuhulgas ka ERÜ terminoloogiatoimkonna üks viimase aja põhiprobleeme. Kui IT-terminite seletusi leidub nii asjakohastes standardites kui ka teistes allikates, siis raamatukogutöös vajaminevaid oskussõnu tuleb luua ning korrastada oma valdkonna asjatundjail.

Muude terminite kõrval on vaidlusi tekitanud ka mõiste „infoteadus” määratlemine. Terminoloogiatoimkonnale kinnitamiseks on TLÜ Infoteaduste Instituudi lektor Elviine Uverskaja esitanud järgmised määratlused:
„infoteadused” – mõistega on tähistatud multidistsiplinaarset valdkonda, millesse kuuluvad infoteadus, raamatukoguteadus, raamatuteadus, bibliograafia-, dokumendi- ja arhiiviteadus. Infoteadus on kujunemas neid valdkondi hõlmavaks katusmõisteks.
„infoteadus” – teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandite (indiviidide, gruppide, organisatsioonide, institutsioonide) traditsioonilise ja digitaalse infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasusi sotsaal-kultuurilises kontekstis.
„raamatukoguteadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib raamatukogusid ja nende tegevust.
„raamatuteadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib traditsioonilist ja digitaalset raamatut, selle kirjastamist, levitamist ja arengut.
„raamatukogundus” – raamatukogude tegevus- ja ainevaldkond.
„raamatukogu- ja infoteadus” – raamatukogu ja infospetsialiste ettevalmistava eriala nimetus LIS (library and information science).
„bibliograafiateadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib bibliograafia teooriat, metoodikat ja ajalugu.

Läinud aastal täiendas ja korrastas ERÜ terminoloogiatoimkond säilituskorralduse termineid. Terminiloome ühe näitena olgu toodud seni kasutusel olnud pisut lohisevat terminifraasi „digitaalsena sündinud” asendav termin „digitaaltekkeline” (ingl k natively digital, born digital), ehk siis lahtiseletatult: digitaalseid meetodeid kasutades loodud, mis paigutub termini “digiteeritud” (ingl k digitized) kõrvale; termini seletus: analoogobjektist digiteerimise teel saadud.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Veel kord terminitest 'veebisait' ja 'koduleht

Kui traditsioonilised terminid on suuremal või vähemal määral arusaadavad ning harjumuspärased, siis elektrooniline keskkond on kõige hea kõrval toonud nähtavale ka ebakõlad terminoloogias. Kasutajad on tihtilugu segaduses, suutmata otsustada, mis õige, mis vale või kellelt nõu küsida. Eri teooriakäsitlustes, kus mingi valdkonna või koolkonna esindaja oma valikuid argumenteerib, on ka erinev terminikasutus mõneti põhjendatav. Probleemid saavad alguse juhul, kui terminid hakkavad suunama protsesse või muutuvad liigitustähisteks. Sama mõiste erinevad määratlused tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust.
Hulganisti esmapilgul arusaamatuina tunduvaid termineid on seotud infotehnoloogiaga. Jättes kõrvale eelmainitud valdkonna eriomased terminid, on palju ka selliseid mõisteid, mis on väga tihedalt sisuga seotud. Terminoloogidelt oodatakse tavaliselt n-ö valmis lahendusi. Siinkohal on paslik veelkord meelde tuletada, et termineid ei loo pelgalt terminoloogid, olgu nad siis filoloogid või mingi valdkonna asjatundjad. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminikorrastuses suur kaal kokkulepetel. Mõiste panevad paika ala asjatundjad ning filoloogid jälgivad keelekorrektsust. Esmapilgul võib küll tunduda, et liites traditsiooniks kujunenud terminile näiteks sõna „elektrooniline”, olekski probleem justnagu lahendatud. Termin kuulub aga ühte kindlasse mõistesüsteemi ja kui on muutunud mõiste ise (tähendus), tuleb leida ka uus tähistaja (termin). Elektrooniline keskkond on kaasa toonud täiesti uue mõistesüsteemi, mistõttu ei saa traditsiooniks kujunenud termineid niisama lihtsalt teise süsteemi ümber tõsta, kuigi hõlbustaks taoline moodus ka terminoloogide tööd.
Üheks kujukaks näiteks võib tuua arutelu terminite „kodulehekülg“, „koduleht” ja „veebisait” teemal. Probleemiks kujunes terminite leht-lehekülg-sait kasutus. Oleme harjunud trükitud raamatuga, mille iga lehekülg järgneb loogiliselt eelmistele. Veebi lehitsemine pole lineaarne, lugejad (kasutajad) n-ö hüppavad lehelt lehele ja ka ühelt veebisaidilt teisele. Kitsamas ringis on eelmainitud teemat juba käsitletud, kuid on asjakohane jagada seda ka laiema lugejaskonnaga. Järgnevalt selgitus „E-teatmiku” autorilt Heikki Vallastelt:
Valdav enamik võrguterminitest on pärit inglise keelest sel lihtsal põhjusel, et Internet ise sai alguse USA sõjaväe arvutivõrgust Arpanet. Internet ja veeb on kaks täiesti erinevat asja – Internet on ülemaailmne "võrkude võrk" ehk üle tavaliste sideliinide kokku ühendatud arvutivõrkude võrk. Teisiti öeldes, Internet on see füüsiline keskkond, kus informatsioon liigub. "World Wide Web" ehk veeb on aga kõigi Internetis leiduvate veebilehtede kogum. Veebileht sarnaneb tavalisele raamatulehele, kus leidub nii teksti kui pilte. Et arvuti teaks, kuidas neid ekraanile kuvada, on tekstile ja piltidele lisatud HTML-keele märgendid. Põhimõte on pärit trükiasjandusest, kus käsikirjatekstile lisatud märgendid näitavad, kui suur peab tekst olema, kus peab olema rasvane kiri ja kus kaldkiri, kuhu tuleb paigutada pildid jne.
Peale veebilehtede liiguvad Internetis ka elektronposti sõnumid, failid jms. Sellepärast ongi inglise keeles kasutusel kaks terminit "net" ja "web" – üks füüsilise keskkonna ja teine selles keskkonnas asuvate veebilehtede tarvis. Tavakeeles tähendavad mõlemad võrku – üks kalavõrku ja teine ämblikuvõrku.
Nüüd siis veebisaidist. Ega see eesti hääldusele mugandatud "website" just eriti kaunis sõna ole, aga paraku pole ka sakslased, prantslased, itaallased ega ka hispaanlased leidnud midagi omakeelset selle mõiste tähistamiseks. Probleem algab sellest, et mitmeski keeles ei ole erinevaid sõnu kalavõrgu ja ämblikuvõrgu jaoks – võrk on võrk.
Veebist kui maailma kõigi veebilehtede kogumist oli juba juttu. Et neid lehti oleks võimalik üles leida, on Interenetis kasutusel Interneti-aadresside ehk IP-aadresside süsteem. Tavaelus ollakse harjunud mõtlema, aadressid on ainult majadel, kuid tegelikult on aadressid ka tühjadel kruntidel, kus (veel) maju ei ole. Internetis saab iga soovija endale hankida IP-aadressi, mis vastab mingis konkreetses veebiserveris (Internetiga ühendatud arvutis) paiknevale "veebikrundile" ehk veebisaidile. Ehitusterminoloogias tõlgitakse "construction site" küll "ehituskrundiks" või "ehitusplatsiks", aga ega "veebikrunt" või "veebiplats" kõla paremini kui "veebisait". Niisiis, igale IP-aadressile saab teha veebisaidi nii nagu igale postiaadressile saab teha ehituskrundi. Nii nagu igas majas on teatud arv kortereid, on ka igal veebisaidil mingi arv veebilehti. Nagu igal korteril on oma number, on ka igal veebilehel oma aadress ehk URL, mille järgi seda on võimalik üles leida. Kui nüüd veebikasutaja läheb mingile IP-aadressile, siis avaneb talle kõigepealt sellel aadressil asuva veebisaidi esileht, kust saab hõlpsasti liikuda sama saidi teistele lehtedele. Inglise keeles on kombeks nimetatada seda esilehte "home page" või lühemalt "home", mistõttu ka teistes keeltes on hakatud veebisaidi esilehte kutsuma koduleheks (nt soome k. kotisivu).
Samalaadseid mõisteid selgitav sõnastik on leitav: http://vallaste.ee/

bxAv110 bxAv110 bxAv110