Indrek Hirv. Ülalt valla.

Religioosne luuleraamat, mida on trükitud 360 autori signeeritud ja nummerdatud eksemplari, osta saab aga vaid Pirita kloostrist. Väljaandjaks Vello Salo kirjastus „Maarjamaa”. Kuna „Ülalt valla” satub ilmselt vähestesse raamatukogudesse, küllap ka väheste lugejate lauale, jääb minu osaks tähelepanu osutamine kogu olemasolule, sest väljaandest pool sisaldab Rebekka Lotmani ülimalt põhjalikku sissevaadet Hirve loomingusse pealkirja all ”Jambi hing”. Olen alati küll tajunud Hirve luule mõttemaailma erilisust ja pidanud tunnistama, et mõndagi jääb mõistmata või tunnetamata, kuid pärast Lotmani tekstiga põhjalikumalt tutvumist loodan, et edaspidi olen teadlikum lugeja. Kuna ma pole pädev midagi arvama või lisama Hirve jambilises värsimõõdus kirjutatud luule tutvustuseks, tsiteerin luuleuurijat Rebekka Lotmani: „Pealkiri „Ülalt valla” toob olemasolemisse vertikaalse mõõtme, ühtlasi avaneb Hirve poeetilisele maailmale omane sõnamängul rajanev ambivalentne antitees, mis sünteesib vastandeid ülalt-alla ja kinni-valla. Kui otseselt viitab pealkiri suunale alt üles - mina / meie on avatud taevasele, Jumalale, siis implitsiitselt sisaldab pealkiri ka vastupidist perspektiivi: ülalt (v)alla. Nii valitseb ülemise ja alumise, taevase ja maise, minu ja Jumala vahel dialoogiline suhe. /---/ Ehkki usutemaatika on Hirve luules alati olnud pigem kõrval- kui põhiteema, kuuluvad Jumal, igavik ja teispoolsus, samuti piiblitemaatika kindlalt tema luuletustesse.” Neil, kes pole kindlad oma luuleteoreetilistes teadmistes, kel ehk puuduvad sügavamad teadmised kristliku luule tähendusest ja sõnavarast, soovitan alustada lugemist järelsõnast. Kaks luulenäidet: „puutüvi kogub vaikselt aastaringe – / nii minagi – ja ammu kannab kael / kuid kevadöiti justkui laevalael / torm tuuseldab mu surematut hinge / siis tahaks olla kiriktorn vee taga – kurbuhkelt üksi – harva lüüa kella / et mõni uitlik hing kes veel ei maga / mus aimaks venda – karedat ent hella” ; „ja viimaks lõpp on meistri maisel vaeval / kiir tabab silmi läbi peegeltahu / teemandid helendavad samettaeval – / ning lihvijate südames on rahu / hääl tuleb ülalt – lihvijate vile - / teel pihustades raskeid kivikuule / kuid vesi kanaleis on peegelsile – / ja meister tõstab vaikselt sõrme suule”. Olgu lisatud, et Hirv on asendanud varem kasutatud kolm tärni luuletuste ees kolme ristiga, muutuse seletuse leiate järelsõnast. Minu jaoks oli raamat kaanest kaaneni tõeline lugemiselamus.