Tõnu Õnnepalu. Paradiis

See on hingerahu süvendav raamat. Unustasin tükiks ajaks koha ning aja, kus viibisin. Mõistsin, et kaduvus võib olla uuemaski eesti kirjanduses hingestatud, ja et ses meeletus maailmas suudab kirjasõna vahel aidata inimlapsel tasakaalu leida. Teise inimlik kurbus puudutab igat meist eri moel, kuid mõjuta ei tohiks jätta kedagi, nõnda kui ei jäta kummelikompress leevendamata põletikku. Õnnepalul on õnnestunud aja kui mõõtme kõrval tabada ka aja hinge. Kindlasti põrbitakse sekka, oh seda nostalgiat, kes veel vajab taolisi mõtisklusi möödunud aegadest. Vajatakse, ja päris kindlasti, sest aega, mil kirjanik elas Paradiisis, mäletatakse väga hästi. Väga noored vahest ei mäleta või ei hooli, aga eks autor isegi vahendab sekka mäletamiste mäletamist. Imelik, ma hakkasin uuesti mõtlema 1980ndate aastate vabadusihale ning tundmustele, mida toona läbi elasime. Tõepoolest, meil on ViFi, aga inimesi paljudes külades enam ei ole. Mis kasu on siis kogu progressist, kui vastu vaatavad sisselangenud katused ja mädanenud seinapalgid. Ainult, millal õieti algas kõige kokkuvarisemine? See toimus sootu varem, kui sündis ja hakkas kirjutama Tõnu Õnnepalu.Rahvas aga peab külade hävitamislooga kuidagi toime tulema, võib-olla isegi leppima? Enamikul eestlastest on oma Paradiis, küla, kust on püütud pikki kümnendeid mälu välja juurida, kuid kus veel vanad naised lavka juurde komberdavad ja mõnel vaiksemal pühapäevahommikul kalmuaias lahkunute nimesid kokku loevad. Kas nendesse tühjadesse majadesse kunagi tagasitee leitakse, on teadmata. Need kirjad Paradiisist, n.ö. väikesed lood, pole sisult väikesed, vaid võtavad kokku mitme inimpõlve olemise ühel saarel, nimeks Hiiumaa. Kuuldavasti Kaleste külas, mille kaudu võib vaadata kõigi Eesti külade saatust ja kulgu. Kõik, mis on tundunud maaelule oluline ja loomulik: aastaajad, põllud, loomad, puud, aiaväravad, armastus ja inimesed, pimedus ning valgus, põimitakse tervikuks. Ja see rahvas, kes on Paradiisis või selle läheduses kord elanud, mõni liigub nendel teedel ehk praegugi, nemad on ju aidanud Õnnepalul luua seda õhustikku, minevikku, jätnud maha jalajälgi ja arme, millest jutustada. Nemad on kaasautorid, sest nendeta poleks Paradiisist mõtet kirjutada. Õnnepalulik eesti mõttelugu kõlab nii: „Ma vahel mõtlen, et võibolla on heagi, et vanad kohad jäävad mõnikord maha ja lagunevad ja nende asjad tassitakse laiali või põletavad uued inimesed nad ära, sest nad ei tea, mis need on, või mädanevad nad ära, sest katused lähevad läbi ja keegi ei jõua neid kõiki parandada. Sest muidu on inimese mälus liiga palju asju. /---/ Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste. /---/ Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?”