Kärt Hellerma. Unenäoliiv

Alapealkiri teatab, et raamat sisaldab novelle ja proosapalu aastatest 2005-2011. Kaheksast tekstist on pooled varem ajakirjanduse vahendusel ilmunud: „Üks õhtu” (2005), „Aet-Iris Tähelind. Kiri isale” (2008) „Veemõõtja” (2009), „Kott” (2010). Kärt pole oma põhiteemat – eakaaslasest naine silmitsi ühiskonna ja meestega – vahetanud. Küll on aga lisandunud, õieti küll süvendatult esile tõusnud, mõned uued rakursid. Niisiis on endiselt kesksel kohal autori isikulugu, mis on eriti nähtavalt kirjas kahes tekstis: „Teine ...

Alapealkiri teatab, et raamat sisaldab novelle ja proosapalu aastatest 2005-2011. Kaheksast tekstist on pooled varem ajakirjanduse vahendusel ilmunud: „Üks õhtu” (2005), „Aet-Iris Tähelind. Kiri isale” (2008) „Veemõõtja” (2009), „Kott” (2010). Kärt pole oma põhiteemat – eakaaslasest naine silmitsi ühiskonna ja meestega – vahetanud. Küll on aga lisandunud, õieti küll süvendatult esile tõusnud, mõned uued rakursid. Niisiis on endiselt kesksel kohal autori isikulugu, mis on eriti nähtavalt kirjas kahes tekstis: „Teine mees” ja „Unenäoliiv”. Samal ajal kui Hellerma arutleb eelnimetatutes tekstides oma soo valikute ja võimaluste üle veel üsna ratsionaalselt, hakkab irratsionaalsuse tuul kogumiku viimastes tekstides juba vaikselt puhuma. Kuid toonid on võrreldes „Sinise missaga” sootu rahulikumad ja ükskõiksemadki. Tema peategelane, olgu nimi mis tahes, rändab siin ilmas üksinda, ja kuna üksi liikudes tajutakse maailma ja teisi inimesi süvenenumalt, siis toimub pidev (enese)analüüs. Eriti silmapaistvalt just nimijutustuses, kus Kreet, kes pole küll mina-vormis esineja, murrab ajaga piike. Aeg ongi uus vaatenurk, mis on Kärdi loomingusse sisse tunginud. Aeg hirmutab, aga see on loomulik protsess. Kreeda teekond jaanilaupäeval läbi linna ja kalmistu ühte tüüpilisse linnamagalasse kujuneb julgeks hingeliseks jutuajamiseks. Võib-olla natuke kaootiliseks, aga küllap piisavalt ausaks. Ühiskonnakriitilisus küll peegeldub, aga nõrgalt ja natuke otsitult. Kreeda prototüüpe liigub nii kirjanduses ja elus palju ringi: „Kas Kreedaga oli siis teisiti? Kuidas tema aega mõõtis? Aeg ja selle mõõdud libisesid tal üha läbi sõrmede, volksatasid kokku nagu väiksed veidrad terasvedrud, vilksatasid välguna õhku – tarretav, külm helk, üksainus elutu viiv, vakatav hirmusööst -, kõrvetasid sulatinana silma ja kadusid. /---/ Aeg oli ju vaid sõnadest tehtud, inimese keelest loodud, inimese oma. Aja tõi kohale inimese mõte, inimese loodud sõnad andsid ajale vormi. Lõpuks jäidki ainult sõnad, sõnad, sõnad. Või veel midagi? Mis see oli? Midagi sellist Kreet Kiek in de Köki mäest alla tulles endalt ei küsinud. Pea mõnusalt tühi – polnud seal küsimusi ega vastuseid, ei ühtki külge kleepunud sõnakõlksu -, astus ta tuttavast, natuke juba lagunemismärke kandvast trepist alla. Astmed nõudsid piisavalt tähelepanu ja riigipüha jättis ta külmaks. Polnud ühtki koormavat mõtet, ühtki sunnitud sõna. Kogu see kaootiline, kuuldamatu lärm, kõik need ideede ja seisukohtade kidad, kogu see kahtlane kaadervärk, mis Kreeda peas muidu tüütult ringi logistas – hindas, arvas, kirjeldas, osutas, heaks kiitis, hukka mõistis -, kõik oli haihtunud. Ta hõljus armastuse igavikus, inimlikest mõõdupuudest vaba. See oli õnnis olek, seisund, kus polnud ajamäärusi – aga see ei saanud jääda kestma.”
Need, kes on Hellerma varasema loominguga tuttavad, leiavad mõtteid ja arutlusi, millest osa juba tuttavad. Kuid kõik ongi päevast päeva korduv, kinnitab kirjanik ka ise, ja õieti ei üllatagi teda enam miski. Eks üllatuste aegki on tegelikkuses üürike! Soov olla „taevalinnaks” (novell „Taevalinn”) teisele inimesele, on mõistetav, aga üsna lootusetu täitumise mõttes. Autor on igatsenud ja otsinud kõigis oma belletristilistes teostes armastust. Kärt Hellerma pärib ikka ja jälle, miks küll on armastust nii vähe, miks ei hinnata naise kaunidust ja tarkust? Keegi tema tegelastest ei oska sellele ammendavat seletust anda. Võib-olla oskab ta ise kunagi sellel küsimusele vastata, kui asetab end kirjanikuna näiteks vastassoo positsiooni...
Kärt kõneleb enamasti siiralt ja tuliselt (eriti „Sinises missas”), uskudes oma sõnu, ja ega neis keegi suuremat kahtlegi, aga ehk peaks otsingute kese muutuma? Oht kujuneda kordajaks kumab juba kukla taga. Naise saatus tänapäevas keskkonnas on juba kümnes variatsioonis läbi kirjutatud. Väga keeruline on lisada uut üldteada seisukohale, et vanem naine ei pälvi ühiskonnas enam suuremat tähelepanu ja et naist, nooremat muidugi, hinnatakse vaid tema maise keha ilu järgi. Kärt Hellerma teemaarenduse kaitseks räägib aga autori oskus ja tahe ironiseerida nii novellis „Mängumeri” kui „Taevalinn”. Mängides näkki võid leida enda kõrvale küll imetleva tehispoisi, kuid kummalgi neist puudub võime inimese kombel armastada. Ja näkk läheb mängumerre tagasi...
„Unenäoliiv”, „Mängumeri” ja „Taevalinn” moodustavad omamoodi tsükli, kus kirjutaja jõuab otsusele, et ükskõik, kuhu poole kujutletud tegelane ka ei vaataks, ikka kujuneb taksituseks naiseks olemine. Sal-Salvadori ja Gala suhteid ja teineteise otsimist „Taevalinnas” sobib kohati lausa sarkastilisteks nimetada. Eriti peenelt irvitab autor ses tekstis raha, selle kultuurirahva igavese paine, ja teisalt tähelepanu nautimise, inimeste eneseimetlemise ning suurustlemise üle.
Kärdi laused on viimistletud, kohati ehk liigagi steriilsed, jahedad, vahel eeldaks isegi pehmemat väljenduslaadi. Tasub tähele panna, et proosakogu tegevuskohaks on kujunenud Tallinn. Autor jälgib oma tegelaste liikumist, uurides: „Millal sai Tallinnast koopiate linn, maailmalinnu järele aimav provints? Millal laotus tema üle raha hall vine ja ümbritses raha lämmatav kookon?” Võiks ju vastu küsida, kas Tallinn on üldse kunagi teistsugune olnud?
Hellerma proosa on seegi kord rangetest seisukohtadest üle koormatud, isegi kohati vaevatud. Nii mõnedki karmilt sõnastatud järeldused meenutavad kohtuniku otsust, kes annab hinnanguid vaid fikseeritud seaduste järgi. Kuid iga lugeja otsustab iseseisvalt, mõtlemapanevat leidub kogus „Unenäoliiv” keskealisele naisele piisavalt. Ja pöörake oma pilk ka kaanekujundusele, kus on kasutatud detaili Naima Neidre joonistusest „Pilvel ujuja”.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Rahvusraamatukogus peeti aru oskuskeeleprobleemide üle

5. oktoobril peeti Rahvusraamatukogus oskuskeelepäeva, sedapuhku juba seitsmendat korda. Suurde konverentsisaali oli kogunenud sadakond oskuskeeletundjat ja -huvilist. Esinesid Tartu Ülikooli Sihtasutuse eestikeelse terminoloogia sihtstipendiumi pälvinud teadurid ja õppejõud.
Tervitussõnad lausus RRi ...

5. oktoobril peeti Rahvusraamatukogus oskuskeelepäeva, sedapuhku juba seitsmendat korda. Suurde konverentsisaali oli kogunenud sadakond oskuskeeletundjat ja -huvilist. Esinesid Tartu Ülikooli Sihtasutuse eestikeelse terminoloogia sihtstipendiumi pälvinud teadurid ja õppejõud.
Tervitussõnad lausus RRi peadirektor Janne Andresoo, kes rõhutas eestikeelse oskussõnavara olulisust ning tänas koostööpartnereid.
Terminoloogia sihtstipendiume jagatakse juba viiendat aastat ning nende rolli omakeelse terminoloogia arengus on raske ülehinnata, rõhutas stipendiumikomisjoni esimees,
Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll.
Põhiettekannetes keskenduti peamiselt retoorika, filosoofia ja semiootika omakeelse terminiloome võimalustele ja puhuti ka keerukusele. Nii väitis Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia lektor Janika Päll: „Nagu enamiku teadusharude oskuskeele puhul, nii on ka retoorikaterminid suuremalt jaolt välja arenenud vanakreeka oskuskeelest, mis enamasti tõlkelaenudena või mugandatult ladina keele ja edasi teiste Euroopa keelte (peamiselt saksa, inglise) kaudu on jõudnud eesti keelde. Sageli on arusaam selle terminoloogia algsest päritolust vahekeelte poolt tekitatud müra tõttu väga segane. Omakeelsete terminite puudumine ja segadus nende kasutamises raskendab ka kirjanduse ja retoorikaajaloo kursuste mõistmist.“ Ka rõhutas esineja, et käsilolev, Aristotelese „Retoorika“ terminite ja nende tõlkevastete registri loomine on heaks alguseks omakeelse retoorikasõnavara korrastamisel.
Tartu Ülikooli professor Ülo Matjus rääkis eestikeelse filosoofilise sõnavara arendamisest, millega ta on tegelenud aastakümneid. Ta tõi värvikaid näiteid olemisajaloolise mõtlemise esindaja, saksa filosoofi Martin Heideggeri loomingust ja selle eesti keelde vahendamise problemaatikast, tuginedes nii õpetamiskogemusele ülikoolis kui ka omaenda tõlkepraktikale. Professor Matjuse ettekanne avas nii mõnegi tahu Heideggeri tekstide tõlkeraskusest ning viis sammukese lähemale palju erimeelsusi tekitanud filosoofi mõistmisele. Kõlama jäi, et ühtegi teost ei tohiks eestindada kolmanda (sageli inglise) keele kaudu, vaid tõlkida tuleb otse lähtekeelest. Nii välditakse terminoloogilisi ebatäpsusi ja vale arusaamist mõistetest.
Vikisõnastiku koostamisest ja kõnesoleva keskkonna arendamisest rääkis Tartu Ülikooli arvutilingvistika teadur Olga Gerassimenko, kutsudes kõiki üles seda sõnastikku kommenteerima ja täiendama. Vikisõnastik asub veebiaadressil http://et.wiktionary.org
Mõistetest, mudelitest ja teooriatest filmisemiootikas kõneles Tartu Ülikooli semiootik Katre Pärn, kes muu hulgas juhtis tähelepanu terminite ’filmikunst’ ja ’kinokunst’ ebatäpsele kasutusele.
Kontakttõlke probleemidest Eestis, sealhulgas termini ’community interpreting’ eestikeelse vaste otsinguraskustest (kogukonnatõlge?; dialoogtõlge?; olmetõlge?; sotsiaaltõlge?; vahendustõlge?; asjaajamistõlge?) rääkis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lektor Katrin Karu.
Statistika sõnavara loomise algusaastatest ja selle valdkonna terminoloogia edasiarendamise tänapäevastest võimalustest tegid meeleoluka, kuid samas väga põhjaliku ühisettekande Tartu Ülikooli matemaatilise statistika instituudi professor Ene- Margit Tiit ja sama ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna dotsent Liina-Mai Tooding.
Päeva juhtis Eesti Terminoloogia Ühingu juhatuse liige Heikki Vallaste.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Kristiina Ehin. Viimane monogaamlane.

Ühise pealkirja all on ilmunud kaks köidet: esimene sisaldab aastatel 2009-2011 kirjutatud luuletusi, teine jutte. Kristiina Ehin on imetletud ja hinnatud autor. Oma stiili ja isikupärase vaatlejanäoga, sügavaid emotsionaalseid kihte otsiv ja sõnastav kirjanik, ent „Viimane monogaamlane” jätab küllastatuse tunde. Liiga sõnamänguline ja kujunditest rammus. Eriti juttude raamat. Üks on selge, Kristiina Ehin kirjutab armastusest -, selle müstilise, erutava ja enamasti põletava tunde ootusest, aga ka kogetud tagajärgedest. Me oleme ...

Ühise pealkirja all on ilmunud kaks köidet: esimene sisaldab aastatel 2009-2011 kirjutatud luuletusi, teine jutte. Kristiina Ehin on imetletud ja hinnatud autor. Oma stiili ja isikupärase vaatlejanäoga, sügavaid emotsionaalseid kihte otsiv ja sõnastav kirjanik, ent „Viimane monogaamlane” jätab küllastatuse tunde. Liiga sõnamänguline ja kujunditest rammus. Eriti juttude raamat. Üks on selge, Kristiina Ehin kirjutab armastusest -, selle müstilise, erutava ja enamasti põletava tunde ootusest, aga ka kogetud tagajärgedest. Me oleme lugenud ja kuulnud viimastel aastakümnetel nii räigeid ja roppe armastuslugusid, et tuleb tänada loojat, kes kirjutab sootu isemoodi. Lugeja tajub juttudes noore naise, nimetagem teda peategelaseks, sõnadega mänglemises kord viha, siis harva kogetavat raevu ja isegi vägivalla ilminguid. Ainult kes on see naine? Kas ürgselt soomeugrilik loitsija või allegooriatest lummatud kaasaja kaunis daam, kes nõuab elult rohkem ja rohkem, kuni ka ise küllastub? Ma jään vastuse võlgu. Üldistatult saab iga meeski aru, et naine, kes peitub luuletustes ja veikleb juttudes vihapursete vahel, tajub oma sugu suuremana, kui tavaline igapäevast väsinud naine. Tal on jõudu veel mõelda hirmudele ja muredele, mida armastus kaasa toob. Eriti just hingele. Keha on lihtsalt lisatasu. Kristiina Ehini tekstides toimuvad üksteisest lahkuminekud jõuliselt ja valuga, kättemaks aga on väge täis. Tema allegooriates võib peituda karm feminism, mida ma varem pole ehk ära tundnud? Mul on „Viimase monogaamlase” luuletuste osaga kergem toime tulla. Nende tonaalsus, isegi mõningane sõnavalik ja rütm on juba varasematest kogudest tuttav, ja see paelub mind kõigele vaatamata edasi.
Jutud ent tundavad esimesel lugemisel küll klaarid, ilusad ja uskumatud, nõnda kui muinaslood ikka, aga natuke hiljem tunned, et need on liiga kunstlikud. Kohtumised Jaanide ja jumalustega ei veena mind. Aga igal kirjanikul, igal inimlapsel on õigus oma kõige salajasemad ihalused kirja panna. Mõistukõnega peibutavates kunstmuinasjuttudes leidub rohkesti tänapäevaseid ohkeid ja viiteid võimalustele, kuidas saab armastust korvata. Viimases jututekstis „Kohtamisõhtu” peitub üldistus, kus antakse mõista, et õnnelik lõpp pole isegi armastuses võimatu: „”Sa ahvatled kõiki. Kõiki,” ütles Elulugu.” „Elulood painduvad sinu järgi, käänduvad ja väänduvad. Sa hellitad neid pisut ja jätad siis maha. Ja me lõpetame oma lood pettunult, segaduses, õnnetud ja ilma ühegi valemita. Ilma ühegi pagana valemita!” Ta tundis kuklas Õnne Valemi kuuma hingeõhku. See joovastas teda. Õnne Valem pani oma käe Eluloo kaela peale. „Sääsk sõi sind!” Ta torkas männiokkaga Eluloo põske. „Ja sööb veel...” sosistas ta. Elulugu pööras ringi ja vaatas vihaselt Õnne Valemi ülemeelikult helkivatesse silmadesse. „Ega mina ei ole naine. Ja sina ei ole mees. Ja isegi kui oleksime, tead sa väga hästi, kui ohtlik on oodata õnne kelleltki teiselt. Õnne ei või oodata isegi endalt mitte. Elulugu peab keskenduma millelegi muule, kindlasti mitte õnnele ja kindlasti mitte valemile. Siis võib-olla... Aga ära tule mind ahvatlema oma lõhnavate ümbrike, termosokkide, lemmikjäätise ja Igale-Valule-Leidub-Rohtu-filosoofiaga.” „Ma olen palju rohkemat kui lemmikjäätis ja termosokid,” lausus Õnne Valem. „Hüva. Aga ma olen õnnelikum ilma sinuta.” Ja Elulugu läks ära. Ja männipuu otsast hüppas talle õlale tema Aju Ahvipärdik. Ja kusagilt kõrgelt maandus ta teisele õlale tema Armastuse Punane Faasan. Ja ta läks, et hoolitseda aia eest, kus tema Ahvile ja Faasanile meeldis elada. Ja ühel õhtul, kui Ahvipärdik juba magas, tuli Õnne Valem nagu kevadsadu. Nad kohtusid ootamatult sinkjal paadisillal ning Punase Faasani sulgede ja punaste merepoide paistel kooris Elulugu Õnne Valemi seljast ja Õnn päästis Elu ettevaatlikult Loost lahti. Jäid Õnn ja Elu, kes said teineteisele osaks sel pimeneval paadisillal. Ei ühtegi sõna, sääske ega männiokast.”
See katke peaks emotsionaalsetele lugejatele hinge pugema, kuigi kõik jutud pole sedavõrd otsekohesed. Kristiina Ehin kuulutab, et naised on ühest küljest metsikud, teiselt poolt õrnad, ülitundlikud, kes võivad kergesti mehe hävitada. Mõni moondub mustaks toonekureks, mõne tööks on „tasasel tulel isaste pealtvaatajate südamete ja ihuliikmete praadimine”.
Kuid ühte loen küll välja, et armastus ei jäätuks, et ta kestaks, tuleb tublisti tööd teha. Armastuse Asjaajaja palkamisest pole kasu, ikka tuleb ise midagi ette võtta. „Sürrealisti tütre” ja „Maasturi tütre” lood aga jätavad ühetoonilise, isegi arusaamatu mulje. Müütiline Uitlaiu Lena sümboliseerib nähtavasti midagi igikauget, kuid osutab samas alati su kõrval ootavatele võitutele ja kaotustele. Aga üldistavalt: eks iga lugeja interpreteerib Kristiina Ehini lugusid ja laule oma ea, fantaasiavõime ja soovide kohaselt. Vaevalt et neile tekstidele leidub kolme-nelja ühtmoodi mõtestajat. „Kuldvõtmes” leidub kuldvõti, mida me kõik kaasas tahaksime kanda, et hoida oma saladusi uudishimulike eest.
Nagu varemgi, ilmutavad Kristiina Ehini luules end iidvanad märksõnad: ikka on armastus käsil, selle kõrval rusud, ja lõpmatu lootus. Aga praegu kõlab ajatult: „Kolletav kurguni kinni nööbitud / sügis / seisab seljaga vastu/ alasti puud”. Kõik on nii ju ka saja aasta pärast ja igal pool. Võimalik, et poetess tahab lugejat veenda, et inimsuhete keerulisus ja igikestvus leiab igal ajajärgul oma luulekeele. Kui keegi küsiks, kummast köitest alustada, siis ikka luuletustest, Kristiina Ehini loomingu pärisosast.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]