Kärt Hellerma. Unenäoliiv

Alapealkiri teatab, et raamat sisaldab novelle ja proosapalu aastatest 2005-2011. Kaheksast tekstist on pooled varem ajakirjanduse vahendusel ilmunud: „Üks õhtu” (2005), „Aet-Iris Tähelind. Kiri isale” (2008) „Veemõõtja” (2009), „Kott” (2010). Kärt pole oma põhiteemat – eakaaslasest naine silmitsi ühiskonna ja meestega – vahetanud. Küll on aga lisandunud, õieti küll süvendatult esile tõusnud, mõned uued rakursid. Niisiis on endiselt kesksel kohal autori isikulugu, mis on eriti nähtavalt kirjas kahes tekstis: „Teine mees” ja „Unenäoliiv”. Samal ajal kui Hellerma arutleb eelnimetatutes tekstides oma soo valikute ja võimaluste üle veel üsna ratsionaalselt, hakkab irratsionaalsuse tuul kogumiku viimastes tekstides juba vaikselt puhuma. Kuid toonid on võrreldes „Sinise missaga” sootu rahulikumad ja ükskõiksemadki. Tema peategelane, olgu nimi mis tahes, rändab siin ilmas üksinda, ja kuna üksi liikudes tajutakse maailma ja teisi inimesi süvenenumalt, siis toimub pidev (enese)analüüs. Eriti silmapaistvalt just nimijutustuses, kus Kreet, kes pole küll mina-vormis esineja, murrab ajaga piike. Aeg ongi uus vaatenurk, mis on Kärdi loomingusse sisse tunginud. Aeg hirmutab, aga see on loomulik protsess. Kreeda teekond jaanilaupäeval läbi linna ja kalmistu ühte tüüpilisse linnamagalasse kujuneb julgeks hingeliseks jutuajamiseks. Võib-olla natuke kaootiliseks, aga küllap piisavalt ausaks. Ühiskonnakriitilisus küll peegeldub, aga nõrgalt ja natuke otsitult. Kreeda prototüüpe liigub nii kirjanduses ja elus palju ringi: „Kas Kreedaga oli siis teisiti? Kuidas tema aega mõõtis? Aeg ja selle mõõdud libisesid tal üha läbi sõrmede, volksatasid kokku nagu väiksed veidrad terasvedrud, vilksatasid välguna õhku – tarretav, külm helk, üksainus elutu viiv, vakatav hirmusööst -, kõrvetasid sulatinana silma ja kadusid. /---/ Aeg oli ju vaid sõnadest tehtud, inimese keelest loodud, inimese oma. Aja tõi kohale inimese mõte, inimese loodud sõnad andsid ajale vormi. Lõpuks jäidki ainult sõnad, sõnad, sõnad. Või veel midagi? Mis see oli? Midagi sellist Kreet Kiek in de Köki mäest alla tulles endalt ei küsinud. Pea mõnusalt tühi – polnud seal küsimusi ega vastuseid, ei ühtki külge kleepunud sõnakõlksu -, astus ta tuttavast, natuke juba lagunemismärke kandvast trepist alla. Astmed nõudsid piisavalt tähelepanu ja riigipüha jättis ta külmaks. Polnud ühtki koormavat mõtet, ühtki sunnitud sõna. Kogu see kaootiline, kuuldamatu lärm, kõik need ideede ja seisukohtade kidad, kogu see kahtlane kaadervärk, mis Kreeda peas muidu tüütult ringi logistas – hindas, arvas, kirjeldas, osutas, heaks kiitis, hukka mõistis -, kõik oli haihtunud. Ta hõljus armastuse igavikus, inimlikest mõõdupuudest vaba. See oli õnnis olek, seisund, kus polnud ajamäärusi – aga see ei saanud jääda kestma.”
Need, kes on Hellerma varasema loominguga tuttavad, leiavad mõtteid ja arutlusi, millest osa juba tuttavad. Kuid kõik ongi päevast päeva korduv, kinnitab kirjanik ka ise, ja õieti ei üllatagi teda enam miski. Eks üllatuste aegki on tegelikkuses üürike! Soov olla „taevalinnaks” (novell „Taevalinn”) teisele inimesele, on mõistetav, aga üsna lootusetu täitumise mõttes. Autor on igatsenud ja otsinud kõigis oma belletristilistes teostes armastust. Kärt Hellerma pärib ikka ja jälle, miks küll on armastust nii vähe, miks ei hinnata naise kaunidust ja tarkust? Keegi tema tegelastest ei oska sellele ammendavat seletust anda. Võib-olla oskab ta ise kunagi sellel küsimusele vastata, kui asetab end kirjanikuna näiteks vastassoo positsiooni...
Kärt kõneleb enamasti siiralt ja tuliselt (eriti „Sinises missas”), uskudes oma sõnu, ja ega neis keegi suuremat kahtlegi, aga ehk peaks otsingute kese muutuma? Oht kujuneda kordajaks kumab juba kukla taga. Naise saatus tänapäevas keskkonnas on juba kümnes variatsioonis läbi kirjutatud. Väga keeruline on lisada uut üldteada seisukohale, et vanem naine ei pälvi ühiskonnas enam suuremat tähelepanu ja et naist, nooremat muidugi, hinnatakse vaid tema maise keha ilu järgi. Kärt Hellerma teemaarenduse kaitseks räägib aga autori oskus ja tahe ironiseerida nii novellis „Mängumeri” kui „Taevalinn”. Mängides näkki võid leida enda kõrvale küll imetleva tehispoisi, kuid kummalgi neist puudub võime inimese kombel armastada. Ja näkk läheb mängumerre tagasi...
„Unenäoliiv”, „Mängumeri” ja „Taevalinn” moodustavad omamoodi tsükli, kus kirjutaja jõuab otsusele, et ükskõik, kuhu poole kujutletud tegelane ka ei vaataks, ikka kujuneb taksituseks naiseks olemine. Sal-Salvadori ja Gala suhteid ja teineteise otsimist „Taevalinnas” sobib kohati lausa sarkastilisteks nimetada. Eriti peenelt irvitab autor ses tekstis raha, selle kultuurirahva igavese paine, ja teisalt tähelepanu nautimise, inimeste eneseimetlemise ning suurustlemise üle.
Kärdi laused on viimistletud, kohati ehk liigagi steriilsed, jahedad, vahel eeldaks isegi pehmemat väljenduslaadi. Tasub tähele panna, et proosakogu tegevuskohaks on kujunenud Tallinn. Autor jälgib oma tegelaste liikumist, uurides: „Millal sai Tallinnast koopiate linn, maailmalinnu järele aimav provints? Millal laotus tema üle raha hall vine ja ümbritses raha lämmatav kookon?” Võiks ju vastu küsida, kas Tallinn on üldse kunagi teistsugune olnud?
Hellerma proosa on seegi kord rangetest seisukohtadest üle koormatud, isegi kohati vaevatud. Nii mõnedki karmilt sõnastatud järeldused meenutavad kohtuniku otsust, kes annab hinnanguid vaid fikseeritud seaduste järgi. Kuid iga lugeja otsustab iseseisvalt, mõtlemapanevat leidub kogus „Unenäoliiv” keskealisele naisele piisavalt. Ja pöörake oma pilk ka kaanekujundusele, kus on kasutatud detaili Naima Neidre joonistusest „Pilvel ujuja”.