Kalev Kesküla. Elu sumedusest

Hiljuti avastasin laisklemise apologeedi Andrus Kasemaa, nüüd imestan, miks ma varem pole üles leidnud hea ja mugava inimese võrdkuju Kesküla? Kuidagi on nii juhtunud, et vaatamata varasematele lugemistele üllatusin tõsiselt Kalev Kesküla võrratust elujaatusest ja hingerahust, mida kogesin tema 50. sünnipäevaks ilmunud lühitekste lugedes. Äkki on kusagil veel mõni minusugune? Kalev Kesküla kirjutatut võib vabalt ka miniatuurideks ehk proosaluuleks nimetada, sest žanrimääratlus on meil postmodernsusest johtuvalt väga avaraks muutunud. Need ...

Hiljuti avastasin laisklemise apologeedi Andrus Kasemaa, nüüd imestan, miks ma varem pole üles leidnud hea ja mugava inimese võrdkuju Kesküla? Kuidagi on nii juhtunud, et vaatamata varasematele lugemistele üllatusin tõsiselt Kalev Kesküla võrratust elujaatusest ja hingerahust, mida kogesin tema 50. sünnipäevaks ilmunud lühitekste lugedes. Äkki on kusagil veel mõni minusugune? Kalev Kesküla kirjutatut võib vabalt ka miniatuurideks ehk proosaluuleks nimetada, sest žanrimääratlus on meil postmodernsusest johtuvalt väga avaraks muutunud. Need võluvad hulkuja hingelaulud jäävad muidugi eraklikeks tänapäeva valdavalt sotsiaalselt julma ning karmi sõnakasutusse vajunud raamatute hulgas. Võib tõesti juhtuda, et õiged lugejad ei avastagi neid. Kalev Kesküla saab palade pikkuse ja sõna väga hoolika valimise mõttes võrrelda Jaan Kruusvalliga. Mõlemad on rahulikud vaatlejad, ja üsna harvad arvajad. Kirjutamist silmas pidades! Muidugi on Kesküla luulekogu „Platoni riik“ ka õdus lugemine, ent seal pole suure sumedusega tegemist, pigem jahedam iroonia. Millest siis sume elu pajatab? Muidugi ei unusta autor osutamast veinidele, tema andumus veinikultuuri tutvustamisel on üldteada. Viitab oma lugemusele, või vähemalt nendele autoritele ja raamatutele, mida on käes hoidnud, tõstab esile mõne kirjanikunime üsnagi üllatavas kontekstis (Debora Vaarandi). Maigutab laisalt naishingedest kirjutades, eelistab lohutust otsida tõelise sõbranna õlalt. Ühiskonna peenemaid nüansse märkab küll, ent otseselt ta millelegi vasaraga ei põruta. Äkki ta ongi liiga mugav selleks? Igal sumedal lool on peen pealkiri ja lisaks on nad kenasti rühmitatud, aga see pole väga oluline. Lugege ise, sobib pühadeaegsele kirjutuslauale imehästi. Lisan eeltutvustuseks mõned Kesküla tähelepanekud, mida võib ju samahästi sententsideks nimetada: „Vanad raamatud nagu vanad riidedki on oma inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.“ ; „Kooselu pole muud kui väike rida kergelt loetavaid kolumne, mõned intervjuud, pühapäeval följetonid ja ristsõnad. Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma “Omadusteta mees.“ ; „Meil peab kogu rahvas innovatsiooniaastat ja mõttetalguid, kuidas muutuda virtuaalsemaks, rahast vähem haavatavaks. Ja nõuanne on ikka üks, armastage teineteist, mitte raha, sest armastus on siiski palju virtuaalsem kui raha ning seda saab peaaegu tasuta.“ ; “Eks omariiklus on meid kõiki tsiviliseerinud. Salaviina juuakse vähe, ja palga pealt makstakse riigile makse. Euroopa Liit annab ka tsiviliseerimistuge. Nüüd süüakse pastat ja prosciutto`t, basiilikut, rukolat ja lollo rosso`t, vahel koguni koorikloomi, Chateaubriand ja Tournedo Rossini on aidanud meid kultuurile lähemale. Teame, milline on fileerimisnuga ja milline peakokanuga. Kui sa oled see, mida sa sööd, siis pole me enam need, kes 20 aastat tagasi. Ja kas me oskamegi ennast mäletada nõukogude inimesena? Nüüd ongi nii, et kui küüditama tullakse, kutsume seekord politsei.“ ; „Minu elu jätkub ikka jalutades, vaatamata koertele, kes aedade taga lõugavad. Eestlase päikeselinnas on igaühel oma maja oma aiaga ja õue peal kuri koer. Ning ühine unistus, et keegi kunagi aiast mööda ei läheks – et koer ei ärrituks.“ Niisugused on hea inimese mõtted.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Mõtetega kirjandusfoorumilt

Pärast kirjandusfoorumi "Paabeli raamatukogu" kuulamist, mis kõigile teadaolevalt toimus 11.12.-12.12. Rahvusraamatukogus,üks tükike ka viimasel õhtul Kirjanike Majas, tahaks ju midagi ka arvata, sest küllap põhjalikumaid ülevaateid teevad teised nimed. Minu arvates, ja küsitletud kolleegide meelest,oli üritus kaasahaarav. Kordagi ei tekkinud tunnet, miks ma siin küll istun. Esinejate nimed on kõik Paabeli raamatukogu lehel ja KL-i kodulehel kirjas, seepärast ma neid üle ei korda, aga kõik kirjanike räägitu oli päris põnev ...

Pärast kirjandusfoorumi "Paabeli raamatukogu" kuulamist, mis kõigile teadaolevalt toimus 11.12.-12.12. Rahvusraamatukogus,üks tükike ka viimasel õhtul Kirjanike Majas, tahaks ju midagi ka arvata, sest küllap põhjalikumaid ülevaateid teevad teised nimed. Minu arvates, ja küsitletud kolleegide meelest,oli üritus kaasahaarav. Kordagi ei tekkinud tunnet, miks ma siin küll istun. Esinejate nimed on kõik Paabeli raamatukogu lehel ja KL-i kodulehel kirjas, seepärast ma neid üle ei korda, aga kõik kirjanike räägitu oli päris põnev ning ilmekas. Avas üsna hästi esinejate loomust, kuid ülejäänudki kirjandusega igal sammul silmitsi seisvad persoonid pajatasid toredasti. Viimase lausega on ettekannetele hinnang antud. Aga kohal olid ju ka kuulajad, eriti rohkesti just esimesel päeval, ning nende hulgas oli tubli kolmveerand lugejaid-raamatukoguhoidjaid. Neid tänades küsin, kuhu küll on kadunud eesti kirjanikud-lugejad? Miks vähemalt kõik need, keda juhtusin vaheaegadel silmama raamatute jõulumüügil lettide juures, ei astunud sisse foorumiruumi? Teemaks oli ometi kirjandus. Kirjandus, armsad eesti kirjanikud! Juttu tehti teie saatusest, kohast, väärtusest, tähendusest, olemisest, lugemisest, levikust, mõtetest..., neid märksõnu leiduks veelgi, aga peamine, kas teid ei huvitanud kirjandusfoorumi pealkirjas esitatud pärimine, kuidas teda, kirjandust siis, nähakse või kas ülepea nähakse? Esinejadki olid ju valdavalt kirjanikud, head kirjanikud! Luulet lugesid noored autorid, see võiks ju intrigeerida? Mõneti on puudumine muidugi andeksantav, sest küllap kõik kirjutasid meile uusi tekste.
Igal juhul unistan, et küsimustele, mida ise esitasin,lisaks mõnele ettepanekule, kunagi keegi KL-i esindajatest siiski vastab. Kuna ees terendab lugemisaasta, siis peame olema valmis erinevateks poleemikateks, mõttevahetusteks, ent teisalt ka ühiselt kõrvale lükkama tühitekste ja loba, kirjutagu neid siis kui tahes kaunis või ennast hindav inimene. Eesti ilukirjandust, päriskirjandust, paremat sõna hetkel ei leia, tuleb kaitsta devalveerimise eest. Muidugi mõõdab aeg meist igaühe tegemisi, leiab koha ka kõigile eesti kirjanikele, ent sellele vaatamata ei tohiks me oma kirjanduslikku, sõnatundlikku maitsemeelt lasta käest sisult odava, kuid vahel kalli reklaami eest müüdud kaupa haarates... Ma olen ikka veel vapustatud 8.detsembril nähtud saate "Vabariigi kodanikud" esinejate valiku üle, sealt eetrisse jõudnud tõelise mõttetühjuse pärast. Kas tõesti üks keskpärane eesti näitleja või tundmatu beibeilus raamatutega tegeleja tõuseb lisaks kõigele veel kirjandustäheks? Arvamusliidriks? Ja ülejäänutegi sõnavõtud sunnivad pead raputama ja viisakalt pobisema, hoidku küll... Kuidas selline asi üht mu lemmiksaadet tabas? ERR kingib kirjandusele nõnda harva ja vähe aega, sellel on kullahind, rohkem veel, ja nüüd läks see aeg tühja. Ent eesti kirjandus elab edasi, lugejad on otsustajad, ega siin ei tohi etteheiteid teha, ent mõtteid sobib ikka vahetada.Lisan oma ettekande "Eesti kirjanikud, te olete meile tuttavad!", kus üritan vaadelda 2009. aasta kirjanduselu n.ö. lugeja positsioonilt. Siin ta on.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Jan Kaus. Hetk

Romaani esitlusel ütles kirjandusteadlane Piret Viires, et Jan Kaus on lõpetanud igasugused postmodernistlikud mängud tekstiga. Nii see on, sest kõige võimsamana tõusebki esile tekst ise, keel ja väljendustihedus. Kausi laused on muutunud iga teosega plastilisemaks. Igal sõnal on kaal ja õige koht. See on tõelise puhta proosa näide. „Hetk“ jagab autori põlvkonna seisukohti, nende eksistentsiaalseid otsinguid. Viiteid leidub väga paljudele nähtustele (armastusest jumalaotsinguteni, mis võib olla ju üks ja see ...

Romaani esitlusel ütles kirjandusteadlane Piret Viires, et Jan Kaus on lõpetanud igasugused postmodernistlikud mängud tekstiga. Nii see on, sest kõige võimsamana tõusebki esile tekst ise, keel ja väljendustihedus. Kausi laused on muutunud iga teosega plastilisemaks. Igal sõnal on kaal ja õige koht. See on tõelise puhta proosa näide. „Hetk“ jagab autori põlvkonna seisukohti, nende eksistentsiaalseid otsinguid. Viiteid leidub väga paljudele nähtustele (armastusest jumalaotsinguteni, mis võib olla ju üks ja see sama), nii et tekkis hetkeks mõte, kas „Hetk“ võib olla sissejuhatus mingile pikemale ja sügavamale analüüsile, järgmisele otsinguromaanile? Ometigi pole „Hetkes“ midagi pealiskaudset, sest üha sügavamaks, õieti tuleks vist öelda lausa filosoofilisemaks muutub Kausi mõte. Eks mõiste hetk kätkeb ju endas eri tähendusi, hetke ajamõõde võib olla muutuv suurus, vähemalt ilukirjanduses. Hetki põhiliselt meenutatakse, sest teadagi „On hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud…“, aga tegelikult viibitakse hetkes siiski kauem. Loen lause, mis tundub oluline: „Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib enda sellesse kinni.“ Aja pärast ollakse romaanis mures, selle ees tuntakse hirmu - üksindushirmu, kaotushirmu, surmahirmu. On lihtsamaid, on ülevamaid hetki. Kuid just tavalistel hetkedel tajub peategelane Joosep, et ta on surelik, et kõigel on ka lõpp. Mehe huvi surnuaedade vastu ja jalutuskäigud nendesse võivad viidata ju ka sellele. Küllap nooremale keskeale lähenedes taolised mõtted on paratamatud ja loomulikud. Kuna eesti kirjandus on valdavalt jumalapõlglik, mis on veel sõbralik hinnang, siis Joosepi karakter on küllaltki ainulaadne. Kuigi ta oma jumala- ja eksistentsiotsingute sunnil usuõpingud pooleli jätab, on noor mees ometigi valmis küsimuse üle edasi juurdlema. Olen viimastel aastatel kohtunud eesti kirjanduses enamasti pealiskaudsete tegelastega, küll sadistlike joomalõugade ja muud sorti yuppie`dega, rahahimuliste ja muidu magedate valgekraedega, ja nüüd korraga märkad inimest, kes teenib leiba roolikeeramisega, kes püüab kõikeunustavalt rohkem teada saada, kui eeldaks. Eksistentsiaalselt tundlik taksojuht, kõlab kummaliselt! Kuid kohe romaani alguses ulatab autor lugejale võtme naistegelase Eda kaudu, kes meenutab, kuidas Joosep kord tantsis, et mitte mõelda asjadele, mida ta teises olukorras mõtleb või mõtlema peab. Joosep on viibinud hetkes, mis tõi teadmise, et tema ja maailma vahel haigutab sügav lõhe. Ta unistab tantsida ennast olevikku…, raskesti avatav mõte, kuid romaani ingliskeelne moto Stevie Nicksi laulust „Gypsy“ aitab mind Joosepi käitumist paremini mõista. Aitab mõista, miks romaanis nõnda palju pühendatakse tagasivaadetele minevikku.
Olen varemgi imetlenud ja imestanud, kuidas nooremapoolsed autorid otsivad minevikukujundeid, kuidas neid kirjeldavad. Minu osutus näib küll banaalne, kontekstist välja rebituna, aga kartulisalatil, kui ühel tüüpilisel eestlaste roal, on tõesti mingi tähendus meie talupoeglikult aeglaselt arenevas söömiskultuuris, sest kuuldavasti ihkavad välismaale läinud noored just seda taga, ja nüüd „Hetkes“ visatakse see lausa näkku, kui oleviku võrdlus minevikuga - vaba Eesti salatid tunduvad vettinud saepuruna! Meenub, et Tõnu Õnnepalu „Piiririigi“ vanaemal on oluline mälusümbol ungari õun, mida alistunud meelel kooriti ja aeglaselt mäludes alla neelati. Tegelikult sorib „Hetk“ minevikus elegantselt, kiivuse ja vaenuta. Ja need valuliselt täpsed kirjeldused, küll Tallinna linna osade, küll Tallinna kui terviku kohta. Vaid mõne lausega on heidetud üldistav vaade Lasnamäele, ja see ei jää kujutuslikult alla visuaalsele panoraamile filmis „Sügisball“. Üks peatükke, „Tallinn, mu Tallinn“, on kui omaette jõuline novell, mida võib nautida ka ilma tegelasteta. Või siis 1980ndate Tallinna pimeduse-valguse vaheline seos. Jan Kaus on täpne linnakirjanik, nõnda kui omas ajas Mati Unt. Ta tajub linna kui tervikut, kuid inimesi märkab indiviidide ning üksiklastena selles väiksemõõdulises, kuid kaootilises kohas. Mul jätkub julgust üldistada ja arvata, et „Hetke“ tegelased polegi nii suured kohanejad, kui eeldaks autori põlvkonna puhul. Ühe märksõna kisun „Hetkest“ veel välja. Nimelt on üles kasvanud põlvkond, kes on kaotanud võime hinnata asju, ja nad ei varjagi seda. Ihalus muidugi on, aga jätaks selle teema pooleli. Kui vaid seda ükskõiksust ees ei oleks… Kaus püüab üsna lühikese romaaniga (207 lk.) öelda väga palju, noppida üles erinevaid ühiskonda purevaid momente, kuid ühtegi neist ei arenda pikemaks teemaks. Näiteks ei tea kust ilmunud äriideede genereerija Helmer oma pealiskaudsusega iseloomustab küllap üht kindlat klassi ühiskonnas, Meez on mees, kes keskendub kasulikkusele ja enesearmastusele.
Pisut eemalejäävana, kuidagi üksikuna mõjub mulle romaani eelviimane 17. peatükk „Pakk“, kus Joosepi ema jutustab pojale isaisa saatusest ja toob nõnda romaani küüditamise, st. eesti rahva ajaloo. Iseseisva novelli või jutustusena, pigem iseseisva romaanina oleks olnud selle loo mõjusus kindlasti suurem. Praegu ta küll üllatab, romaani lõpus taoline ootamatu teemaarendus, kuid sellest jääb väheks! Kui see lugu uuesti läbikirjutatult lugeja lauale toodaks, saaks eesti kirjandus ju oma päris „Puhastuse“? Armastusteemast arvan sedapuhku vähe, kuigi see on ju inimsuhete üks olulisemaid tundeid. Eda pole tüüpiline ega erandlik, ei vaja kaastunnet ega tuge, aga ka ei heiduta kedagi. See lugu on vaikne ja sügav, mõtlik ja tähelepandamatu variatsioon igavesel teemal, nii erinev teistest viimasel aastal loetud eesti armastuslugudest. Sellisena ometigi mõtlema sundiv. Nooremad lugejad pööravad kindlasti rohkem tähelepanu tegelaste kunagistele muusikalistele tegemistele, bändile nende elus, selle psühholoogilisele mõjule, sealt alanud suhtele, mis võimalik, et on palju määravam Joosepi ja Eda elukäigule, kui mina adun ja kirjeldan. Ent jälgige Jan Kausi: „Nii nad tegidki oma bändi – keset meretuultest ümbritsetud tehasehoonet, rõõmsate kirikutornide vahel. Nendesamade paisunud ja lõbusatooniliste kirikute taustal olevat nad Joosepiga esimest korda kohtunud. Eda seda ei mäletanud, Joosep aga rääkis, et tal olid päikeseprillid juustel ning seljas lillemustriline kleit. Kuidas sulle see meelde jäi? küsis Eda. Mulle meeldib kiskuda hetki välja nende üürikesest eksistentsist, vastas Joosep, ma kannan neid endaga kaasas, nad kasvavad oma mõõtmetest välja, nad muutuvad pidevaks olevikuks. Jälle see olevik, aasis Eda. /---/ Alles hiljem hakkas ta mõistma nendes aastate laiunud vabadust. Ei, kahetsema ei pidanud. Kas või juba Joosepi pärast. See mõte üllatas teda, kas ta siis ei kahetsenud Joosepiga juhtunut? Kui poleks olnud bändi, poleks ehk tulnud Joosepit. Poleks olnud kahetsust, viha ega valu. Poleks olnud fotoks saanud hetke palavast suvepäevast, hetkest, kus miski poleks saanud olla paremini.“
Ärge unustage „Hetke“ lugemast!

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Õige terminikasutus – loomusund või tüütu norm?

Seekordne kirjatükk on ajendatud paarist juhuvestlusest ning filosoofilisemat laadi kui tavapärane termininõuanne.
Ikka ja jälle lahvatavad vaidlused selle ümber, mis on terminoloogia, kes seda peaks looma, kes kasutama, ning tagatipuks sekka ka kõhklusi korrastatud terminite vajalikkusest üldse. Inimloomusele on ilmselgelt omane aeg-ajalt kõige ja kõigi vastu mässata ... seda eriti ettekirjutuste vastu. Teisalt on aga ootused n-ö valmislahendustele üsna kõrged. Vaja on uut terminit ja ...KOHE. Ka see on mõistetav, ...

Seekordne kirjatükk on ajendatud paarist juhuvestlusest ning filosoofilisemat laadi kui tavapärane termininõuanne.
Ikka ja jälle lahvatavad vaidlused selle ümber, mis on terminoloogia, kes seda peaks looma, kes kasutama, ning tagatipuks sekka ka kõhklusi korrastatud terminite vajalikkusest üldse. Inimloomusele on ilmselgelt omane aeg-ajalt kõige ja kõigi vastu mässata ... seda eriti ettekirjutuste vastu. Teisalt on aga ootused n-ö valmislahendustele üsna kõrged. Vaja on uut terminit ja ...KOHE. Ka see on mõistetav, sest terminiloome ja -korrastuse köögipool on asjaga mitteseotuile sageli teadmata ning kõrvalseisjaile võibki tunduda arusaamatuna, milleks on vaja kulutada pikki tunde terminite (ehk siis sõnade) ümber targutades. Ometigi ON vaja. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminoloogia väljatöötamisel ning korrastamisel suur kaal kokkulepetel. Kokku lepitakse aga eeskätt ikkagi selleks, et ümbritsevat võimalikult ühtviisi tõlgendada. Sama mõiste erinevad määratlused ja tähistusviis tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust. Kuigi ad hoc terminitöö on tänapäeval sageli suisa möödapääsmatu vajadus, sest tõlketekstide rohkus sunnib omakeelseid termineid n-ö käigu pealt välja mõtlema ning terminikomisjonide töö tulemus jõuab kasutajani märksa pikema ajalõtkuga, on viimane variant ometigi usaldusväärsem. Kogu eelnev jutt tundub klišeemaigulisena, kuid probleem ei ole tekkinud, või tekitatud, tühjale kohale.
Miks ei tehta tänini vahet traditsioonilistel raamatukoguterminitel „laenama“ ja „laenutama“, miks näiteks eri juhendmaterjalides on „laudimeetri“ seletustes pakutud mõõdud erinevad? Miks siis, kui juba aastaid on üllitatud tõsiste asjatundjate koostatud terminiallikaid nagu „Arvutikasutaja sõnastik“ (praeguseks on ilmunud juba neli täiendatud trükki) või arvutitermineid seletavat „E-teatmikku“ leidub veel ikka keegi, kes avastab jalgratast ja asub meedias targutama selle ümber, mis on (tema arvates) näiteks „veebisait“, muudest IT-terminitest rääkimata? Jutu mõte on selles, et jäägu iga valdkond n-ö oma liistude juurde ja kui on vaja kasutada teise valdkonna termineid, on igati arukam leida asjakohane sõnaraamat ning sealt järele vaadata, selle asemel, et pead vaevata ja niigi nappi aega tühja raisata. Siinkohal ka mõned vihjed terminiallikatele: oskuskeelerubriigis on välja pandud rida linke veebis leitavatele terminisõnastikele; Rahvusraamatukogu veebisaidi ürituste arhiivist leiate oskuskeeleseminaride ettekanded, mida lehitsedes samuti üht-teist kasulikku võib meelde tuletada. Ja üks eriti huvitav veebikoht on http://www.imprimaatur.ee/artiklid/kirjaosk.html, kus Vello Hanson mõlgutab mõtteid kirjaoskuse ja terminikasutuse üle. Sama veebisaidi artiklite rubriik sisaldab teisigi huvitavaid kirjutisi arvutiterminitest, autoriteks Vello Hanson ja Arvi Tavast. Kummagi nimi ei tohiks lugejale teadmata olla. Eelmainitud kirjatükid on küll autoritele omaselt pisut teravkeelsed, kuid ajendatud soovist abiks ning toeks olla. Nii mõnigi arvutitermin võib ju pentsikult kõlada, aga ju siis pole paremat olnud välja pakkuda ning tuleb olemasolevaga harjuda. Nii ka raamatukoguterminoloogia puhul. Kindlasti on ka selle valdkonna terminite hulgas selliseid, mis „ei meeldi“, aga leppida tuleb, sest vastasel juhul jõuaks sõnavaliku vabadus tõsise kaoseni. Oluline on meeles pidada, et korrektne terminikasutus on vajalik ennekõike ametlikes dokumentides, juhendmaterjalides jm ametlikus keelekasutuses. ERÜ terminoloogiatoimkonna täiendatud ja parandatud ning 2009. aasta juunikuu koosolekul kinnitatud tööpõhimõtete punkt 6 ütleb järgmist: „Toimkonna otsusega kinnitatud terminid ja muud oskuskeelenõuanded loetakse valdkonna termininormiks.” Eelmainitud dokumendi täistekst on leitav ERÜ veebisaidilt, rubriigist struktuur >toimkonnad.
Sõna on sageli käsitatud võimu tööriistana ja seda ta tõepoolest sageli ka on. Võimalik, et ka termininorm tekitab samalaadseid tundmusi, kuigi loogika ütleb teist – selleks, et sõna abil võimu saavutada, on mõistete ähmasus märksa kasulikum, kas mitte??? Terminikorrastajad püüavad aga, just vastupidi, asju võimalikult selgelt ja ühetimõistetavalt seletada. Kes nad siis on – kas sõnavõimu nautlejad või hoopis abikäe ulatajad? Mõelgem selle üle! Raamatukoguterminite sõnastiku uus veebiversioon on kasutuses olnud pea aasta ning selle kasutussageduse üle kurta ei saa, veebisõnastiku statistikamoodul toob lisaks välja ka selle, milliseid sõnu otsitakse. Selline tagasiside on terminikorrastajaile igati abiks.Endiselt on oodatud kõik kommentaarid.

Sirvigem siis aeg-ajalt eespool nimetatud allikaid ning mõtisklegem SÕNADE ja nende TÄHENDUSE üle. Ning mis peamine – usaldagem nii oma kui ka teiste alade asjatundjaid.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Oskuskeele teemad väärinuksid mitut väitluspäeva

Neljandat aastat peeti Rahvusraamatukogus oskuskeeleseminari, mis eelmistega sarnaselt tõi kokku pea sadakond huvilist raamatukogudest, mitmest ametkonnast ja ülikoolidest.
Hea tava kohaselt juhtis seminari selgi korral Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu (ERÜ) terminoloogiatoimkonna esimees Kalju Tammaru. Avasõnad ütles Eesti Rahvusraamatukogu (RR-i) teadus- ja arenduskeskuse juhataja Mihkel Volt, kes tegi põgusa tagasivaate eesti oskuskeele kujunemise algusaastatesse, juhtides tähelepanu korrastatud oskuskeele vajadusele ning nentides, et ei mõisted ega ka neid tähistavad oskussõnad sünni iseenesest. ...

Neljandat aastat peeti Rahvusraamatukogus oskuskeeleseminari, mis eelmistega sarnaselt tõi kokku pea sadakond huvilist raamatukogudest, mitmest ametkonnast ja ülikoolidest.
Hea tava kohaselt juhtis seminari selgi korral Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu (ERÜ) terminoloogiatoimkonna esimees Kalju Tammaru. Avasõnad ütles Eesti Rahvusraamatukogu (RR-i) teadus- ja arenduskeskuse juhataja Mihkel Volt, kes tegi põgusa tagasivaate eesti oskuskeele kujunemise algusaastatesse, juhtides tähelepanu korrastatud oskuskeele vajadusele ning nentides, et ei mõisted ega ka neid tähistavad oskussõnad sünni iseenesest.
Pikemaks ettekandeks sai sõna „Eesti märksõnastiku” töörühma üks juhtidest Sirje Nilbe, kes rääkis kahe eraldi märksõnastiku, INGRID-i ja „Eesti üldise märksõnastiku” liitmise põhjustest ja eeldustest, kirjeldas töö käiku ning ka ühitamiskeerukust.
Mõtlemisainet pakkuva ettekande tegi TLÜ Infoteaduste Instituudi lektor Elviine Uverskaja, kes käsitles mõiste "bibliograafia" ajas muutumist ja muutmist, juhtides tähelepanu sellele, et kõnesoleva mõiste käsitamine tegevusalana on eksitav. Kuigi selle terminiga on pikka aega tähistatud ka asjakohast tegevust, pidas esineja vajalikuks eelmainitud mõiste määratlus uuesti läbi vaadata.
Tartu Ülikooli semiootika magistrant Maarja Läänesaar rääkis terminoloogiast tõlkekriitikas ajakirja Vikerkaar näitel. Ta nentis, et eestikeelne tõlketeooria on suures osas võõrsõnaline ja tõlkelaenuline, oskussõnavara on ühtlustamata, puudub oskussõnastik. Esineja viitas Tõnu Kaalepi ütlusele, et „ /.../eesti kultuuriajakirjanduse ja kriitika keel on välja suremas. Ja isegi ei nuteta.” Maarja Läänesaar väitis: „Tõlkimise nimetamine vahenduseks, ümberütlemiseks, tõlgenduseks, eestinduseks, “eesti keeles ilmumiseks” või maakeelseks (Heideggeriks), ei ole enamasti pelgalt sama info edastamine mitmel analoogsel moel, vaid selline näiline sünonüümia peegeldab kriitiku suhtumist tõlkeprotsessi üldiselt, tema ootusi tõlkele ja eeldusi tõlkijale.”
Metafoorseid filmindustermineid käsitles Tallinna Ülikooli ligvistika doktorant Margit Maran, tõdedes, et eestikeelne filmindusterminoloogia on isetekkeline ja sõnastikes fikseerimata , põhisõnavara tekkis vene keeleruumi mõjusfääris, sellele on lisandunud inglise keele mõju, filmiloolisi raamatuid on ilmunud väga vähe, terminoloogia hulgas on slängi, metafoorsust, palju otsetõlkeid, tsitaatsõnu, võõrsõnade mugandusi. Ettekanne sisaldas hulganisti näiteid metafoorsetest filmindusterminitest, ning päädis tsitaadiga: „Metafoorid on meie olulisimad vahendid püüda mõista osaliselt seda, mida ei ole võimalik mõista täielikult.“ (Lakoff & Johnson Metaphors we live by,1980: 193)
Viimaseks ettekandeks sai sõna Tartu Ülikooli kirjaliku tõlke magistrant Edvin Aedma. Rohkete illustratsioonidega vürtsitatud slaidiesitlusega „Fantaasia, folklorism ja arvutimängud” kaasnes arutlus üldisest kultuuriteoreetilisest taustast, mütoloogiast, fantaasiaolenditest ja nendega seotud terminoloogia edasikandumisest kultuuris. Tekib hierarhia või keeruline süsteem erinevate olendite ja nimetuste vahel, erinevatest keeltest või kultuuridest pärit terminid leiavad oma koha hierarhias ja oma kanoonilise kujutamise, millega tõlkimisel tuleb arvestada. Arvutimängud on teiste meediavormide kõrval oluliselt mõjutamas mõistekäsitusi ja keelekasutust tervikuna. Et aga enamik arvutimänge on ingliskeelsed, kanduvad sealt eesti keelde ka võõsõnalised n-ö libaterminid. Arvutimängude eesti keelde tõlkimine oleks küll hädavajalik, kuid võib takerduda ressursinappuse tõttu.
Seminari lõpetas diskussioon, mis võinuks seatud ajapiirist kauemgi kesta. Nii mõnestki käsitletud teemast võiks aga kokku panna terve väitluspäeva. Saadud teadmised kulusid kindlasti marjaks kõigile.
Päeva võttis kokku Kalju Tammaru, kes tänas kõiki esinejaid, korraldajaid ja kohaletulnuid ning soovis jõudu ja indu terminoloogiatoimkonnale, kellel tööl lõppu ei näi paistvat.

Seminari korraldasid RR-i teadus- ja arenduskeskus ning ERÜ terminoloogiatoimkond. Juba kolmandat aastat toetab Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Eesti Terminoloogia Ühinguga riikliku programmi kaudu edukamaid terminikomisjone ning jagab terminoloogia sihtsipendiume. ERÜ terminoloogiatoimkond on saanud tegevustoetust kahel korral ning mõlemal kasutanud üht osa toetusest oskuskeelepäeva korraldamiseks.

Ettekanded pannakse välja Rahvusraamatukogu veebisaidile.


NB!
20. novembri Sirbi keele-elu rubriigis on avaldatud oskuskeelepäeva järgne intervjuu Sirje Nilbega, kõneks „Eesti märksõnastik“, küsitleja Aili Künstler.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Robert Randma. Sigaret

Noore autori (s.1984) romaan on moodsalt hull, ka kaanekujundus on vastav. Oma arvamust ei oska ma päris täpselt lahti harutada, aga kui üks inimene vajab endasse süüvimiseks ja oma eksistentsist arusaamiseks ühest kehast teise kolimist, siis päris loomulik see ju ei peaks olema. Ent peatugem, tegemist võib olla hoopis mäluteemaga, ja see on erakordselt tõsine ning oluline, sest mälu on kõik. Mõistagi sunnib suur juhtija, Uudishimu, inimhingi katsetama kõikvõimalikke ebareaalseid ...

Noore autori (s.1984) romaan on moodsalt hull, ka kaanekujundus on vastav. Oma arvamust ei oska ma päris täpselt lahti harutada, aga kui üks inimene vajab endasse süüvimiseks ja oma eksistentsist arusaamiseks ühest kehast teise kolimist, siis päris loomulik see ju ei peaks olema. Ent peatugem, tegemist võib olla hoopis mäluteemaga, ja see on erakordselt tõsine ning oluline, sest mälu on kõik. Mõistagi sunnib suur juhtija, Uudishimu, inimhingi katsetama kõikvõimalikke ebareaalseid mänge. Eriti tundlikud on ilmselt noored, kuid 50 aasta pärast võib-olla ei kergitata seda lugedes enam kulmugi. Mida küll arvatakse siis Internetist, narkootikumidest, siis, kui kehast kehasse rändamine võib tehnika abil tõepoolest võimalik olla… Randma kirjutatut võib vabalt ulmeromaaniks nimetada, ja siis on kõik lubatud. Ulme puhul võib juhtuda, et lugeja ei saanud kõigest päris täpselt aru. Kunagi hüppasid neiukesed jalalt jalale ja kurtsid „mu hing on haige“, nüüd aitavad sellest hädast välja joovastavad joogid ja droogid. Ma mõistan, et depressiooni puhul võib inimene hakata enese peal eksperimenteerima ükskõik mida, et säilitada elujõud. Vist on tõesti vaimujõud see, mis meil kipub kõige kergemini kaduma. Ent „Sigaretis“ on minu jaoks rohkesti kurbust, mis tuleneb identiteedikriisist, noorte ahastusest teabekiiruse ja infopaljususe pärast. Kurbus peitub lootusetuses kõike endasse ahmida, kurbust märkab küllastumisekstaasiski. Randma raamatus toimub hinge liikumine kehast kehasse veidralõhnaliste heintest keeratud sigarettide abil. Noor mees Raul langes teadmata põhjusel koomasse, misjärel tema hing ruttab vägagi erinevatesse kehadesse ning katsub nende kaudu heita pilku erinevatesse maailmadesse, tehes seda küll vana naise ja kauni noore tüdruku või mehe kaudu. Nõnda püüab ta mõista peegeldusi iseendast. Tegelik keha jääb haiglavoodisse lamama. Kohati on Randma tegelane kehi „jahtides“ pila-aldis (inimeste võimalik kiibistamine, koopiate valmistamine entsüklopeediast jms.), siis muutub aga mõtlikuks (nt. vana naise elulugu jälgides). Enne kui tsiteerin katke, mida oli keerulise konteksti tõttu raske valida, kinnitan, et lugesin „Sigaretti“ huvi ja hooga, ega leidnud ainsatki põhjust kurtmiseks. Pisut ehk hämmastas algaja kirjamehe hea keelekasutus ning igapäevanähtuste nüansirikas kasutamine. Sobib kõigile, kes tunnevad huvi tänapäeva noorte inimeste hingeelu vastu. „Kui ma nüüd ütlen sulle, et mitte ainult üks inimene, vaid terve rahvas uskus kord sellesse, et nende hinged rändavad kehast eemale nende eluaja jooksul, siis see ei ole enam üks veidrik – see on midagi palju suuremat. See võtab teised tõedimensioonid. Täna me kõnnime siin tänaval, kus on veel mitukümmend, mitusada inimest ja ma julgen arvata, et keegi neist ei usu seda täie siirusega. Aga me oleme seesama rahvas – nendesamade vanemate lapsed, kes kunagi talitasid kogu oma elu selle teadmise järgi. Kuhu see teadmine on kadunud? Me oleme jõudnud uude aega. Uude aega, kus vanad teadmised ei ole enam tänapäevast teadmiste aluseks, vaid on asendunud millegagi, mis tegelikult ei ole kunagi täiel määral meie omad olnud. Ühte kultuuri ei tohiks teisega asendada. Mõistad? Me moderniseerume, käime ajaga kaasas – see on arusaadav, aga kultuur peaks selle arenguga ajas läbi põimuma. See on meie eripära. Ja kui sa millessegi väga usud – millessegi, mida su vanemad ja nende vanemad on ammu siiralt uskunud, siis võib-olla oli neil õigus. Võib-olla tõesti hinged eluajal rändavad kehast kehasse nagu anumast anumasse ja sa ei ole midagi rohkemat kui moosipurk. Kaas maha ja uus kraam sisse.“
Kuulsin, et kaubanduskettide raamatuosakonnad polevat respekteerinud „Sigareti“ kõlvatuvõitu kaanepilti, minu meelest natuke dekameroonlikku ja põnevat!

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Birk Rohelend. Enesetapjad

Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“. Kõigepealt küsin: kas ainult tänase verinoore põlvkonna saatus on närune, nende tegelikkus vastamisi suurte unistustega? Igal põlvkonnal on omad noored Wertherid, variatsioonid teemal kannatused, mis tunduvad erinevad olevat, ent on mõttejõult ometi sarnased. Kas tõesti on elamine ise, ...

Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“. Kõigepealt küsin: kas ainult tänase verinoore põlvkonna saatus on närune, nende tegelikkus vastamisi suurte unistustega? Igal põlvkonnal on omad noored Wertherid, variatsioonid teemal kannatused, mis tunduvad erinevad olevat, ent on mõttejõult ometi sarnased. Kas tõesti on elamine ise, kohustus elada, lihtsalt olemas olla, põlvkondlik kannatus? Küllap on enamik põlvkondadest omas ajas lootnud, et elu peaks olema muinasjutt. Kes on aga lõpuks süüdi, et enesearmastus muutub sisemiseks vihaks? Just nendele küsimustele otsin mina, lugeja, praegu vastust. Vaatamata eale tean, et ajastumärkideks on anonüümsed ühendused, narkootikumide lihtsamast lihtsam kättesaadavus, depressioon, väsinud õpetajad, perekondade armastuse-viha segu üksteise vastu. Kuulen kirjanduse kaudu, et mitte millelgi pole väärtust, ei kunstil, ei ilul-elul. Ometi käib pidev täiuslikkuse otsing. Harald, kes katsetab enda peal erinevaid droogisegusid, unistab elueliksiirist. Ta teab oma sõnutsi, mida kujutab endast tõeline pargu, ja selle kirjeldus on mõjus. Ometi peaks poja silme ees seisma hoiatus - Haraldi ema tegi enesetapu, kui poiss oli 10-aastane. Pia peab „Kuritööd ja karistust“ maailma parimaks raamatauks.
Pealkiri on täpne, enesetapjad, eks igaüks interpreteerib noorte tegelaste enesevaatlust ja otsuseid omamoodi. Kes nad õigupoolest oma olemuselt on, meie tulevik ja lootus, kes on sattunud kasiinovõrku või kihutavad purjuspäi autodega ülepeakaela? Keda rahuldavad hoolimatus ja julmad naljad? Tegelane Mia ütleb oma õele, kui saab teada isa ajuvähist, et oleksid võinud roobiga kõvemini lüüa, sest haiguse põhjustas ilmselt kunagine löök vastu isa pead! Noor tüdruk Sofia ei suuda meenutada iseennast.
Hulk lugejaid suudab tsiteerida peast klassiku luuleridu „Nii ilus on surra, kui oled noor /nii päikesen magama minna. / Su ümber on sõprade leinai koor, / sa nende südamen igavest noor…“ , kuid need kirjutas Visnapuu noorte langenud sõdurite mälestuseks. Samas üks Rohelennu tegelane mängib enesetapmist, kui see aitab tal targemaks saada, siis olgu pealegi. Ent kõrvalseisjad, kuidas nemad peavad toimima? Kuulakem: „Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, et ta silmitseb teda pilkavalt üle õla. Ta kägardas paberi vihaselt nutsakuks ja surus kõrvallaual olevasse tuhatoosi. Lind… Kui Zen oleks lindu joonistanud, teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida. Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus. Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid. Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest. Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.“ ; „“Piakene,“ ütles ema paluva häälega, „Midagi ei ole ju halvasti.“ Ta ei uskunud seda isegi. Oli. Kõik oli halvasti. Pia lihtsalt ei teadnud, miks ta oli. Miks ta olemas oli. Miks ta kössitas siin sellel neetud punalillelisel päevatekil ja oli. Reaalsuses oli kohutavalt palju kohustusi. Need väljendusid ootustena. Õhk Pia ümber oli teiste inimeste ootustest paks. Ema ootas, et ta saab sellest kõigest üle ja edaspidi läheb paremini. Mia ootas, et see laastab ta täielikult ja Pia laseb kõigel minna. Langeb depressiooni, sööb ennast paksuks ja teeb mõne avaliku enesetapukatse. Isa ootas ka. Tema ootas, et Piast saab järgmine Einstein või Universumi President. Sest vähemaga poleks isa kunagi rahul olnud. Isa ei olnud kunagi rahul.“ Sama Pia ent loodab, et kui tema oleks Jumal, siis tema kummardajad peaksid armastama elu ja üksteist ja tööd. Tahaksid luua, mitte hävitada. Et neil poleks põhjust uskuda enesetapjate paradiisi. Alati võib tunduda, et just sina ei sobi sellesse aega ja kohta.
Romaan saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastus „Tänapäev“ 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Pühendatud Andresele ja Raulile, keda enam ei ole.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

LAHTI VÕI KINNI?

Ütlen kohe, et sabast otseselt juttu pole, kaudselt küll.
Käibele on läinud seletamatu väljend lahti ühendama, mis koosneb kahest täiesti ühendamatust poolest. Kui saaks midagi lahti ühendada, siis peaks saama ka kinni lahutada? Et asi selgem saaks, toon teise näite. Oletame, et ees on selline ebameeldiv toiming kui abielulahutus. Kas siis ütlete, et ühendate oma abielu lahti? Kui samast loogikast lähtuda, siis abiellumisel ilmselt lahutasite end oma abikaasaga kinni?
Ebardi allikas on muidugi ingliskeelne disconnect, mida truult ja mõtlemata täht-tähelt tõlgitakse. Eesti keeles öeldakse selle kohta eraldama, välja lülitama, ühendust lahutama või katkestama.
Varese saba ja nokaga vanasõna kõlaks moodsal kujul ilmselt nii: Nokk lahti ühendatud, saba kinni lahutatud; nokk kinni lahutatud, saba lahti ühendatud!
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KAS METSHALDJAS MUUTUB METSIKUKS?

Telesaates käskis kokk võtta metsikut riisi. Selle taga kummitab inglise wild rice, kuid ega see tee eestlasele riisi veel metsikuks. Võib-olla eksitab mõnelgi sellisel puhul arvamus, nagu peaks mets- seostuma vaid metsaga. Aga metspart ei ela ju metsas, metskaptenist rääkimata. Peale metsriisi on olemas vesiriis. Kas see oleks siis vesine riis? Kui ohtra veega keeta, siis ehk ongi.
Kui see näide ei veena, siis võrrelge edasi. On olemas metskassid, ...

Telesaates käskis kokk võtta metsikut riisi. Selle taga kummitab inglise wild rice, kuid ega see tee eestlasele riisi veel metsikuks. Võib-olla eksitab mõnelgi sellisel puhul arvamus, nagu peaks mets- seostuma vaid metsaga. Aga metspart ei ela ju metsas, metskaptenist rääkimata. Peale metsriisi on olemas vesiriis. Kas see oleks siis vesine riis? Kui ohtra veega keeta, siis ehk ongi.
Kui see näide ei veena, siis võrrelge edasi. On olemas metskassid, kuid kui teie armas kodukiisu metsikuks läheb, siis see ei tee temast veel metskassi. Metshani on siiski keegi muu kui metsikuks muutunud koduhani, kes tiibu lehvitades kallale tormab. Metskaptenil pole ametitunnistust ette näidata, aga diplomiga kapten võib ka vahel metsik olla. Metsik maasikas või vaarikas oleks juba päris jabur.
Ega siis ilmaasjata ole olemas üldnimetused metsloom ja metsinimene, kes erinevad metsikust loomast ja metsikust inimesest.
Samasuguse pika jutu võinuks kirjutada sõnu kodu- ja kodune aluseks võttes.
Inna Saaret

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

ABSOLUUTSELT

Oleme jõudnud absolutismi ajastusse. Sageli ei lepita enam sellega, et millestki või kellestki rääkimisel iseloomustatakse, kirjeldatakse, hinnatakse teda tavalisel kombel, nii ütelda normaalselt. Liialt sageli väljendatakse nüüd seda hoopis ekstreemselt, kasutades sõna absoluutselt, mis kõnes kõlab pealegi appsaluutselt.
Lubatagu siin avaldada absoluutselt kindlat arvamust, et sellise kõnepruugiga läheme absoluutselt ja kindlalt eemale korralikust ja ilusast eesti keelest. Muidugi ei saa seda sõna absoluutselt ehk täielikult välja tõrjuda. Kuid väga veider (ei, ikka absoluutselt kurioosne!) oleks ligemail päevil saada tervitusi kujul:
Absoluutselt mõnusaid jõulupühi!
Absoluutselt head uut aastat!
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kristiina Ehin. Emapuhkus.

Alustan luuletusega: „Las trammid kaovad / taamal teetolmu / las kajakad liuglevad / Stockmanni Hullude Päevade kohal / nagu lastelennukid / Las pajud ajavad urbi / ja lumi jätab endast viimaseid / haledaid laike / Komeedikommipaki ja kasemahlapudeliga / istume noorte mändide alla maha / keset käbisid ja liiva / paiselehti ja kive / parki linnamüüri taha / Mul on hariliku pliiatsi karva silmad / ja käeseljad suudlusi täis / ...

Alustan luuletusega: „Las trammid kaovad / taamal teetolmu / las kajakad liuglevad / Stockmanni Hullude Päevade kohal / nagu lastelennukid / Las pajud ajavad urbi / ja lumi jätab endast viimaseid / haledaid laike / Komeedikommipaki ja kasemahlapudeliga / istume noorte mändide alla maha / keset käbisid ja liiva / paiselehti ja kive / parki linnamüüri taha / Mul on hariliku pliiatsi karva silmad / ja käeseljad suudlusi täis / Sul on punane lõng ümber käe / ja käed ümber minu / Ma õitsen ja valutan / pikkade paekivikarva juuste all / ja meie südamed on selle maavaratu Maarjamaa / viimased põlevkivitükid / Varsti lõpevad needki / Me ärkame surmaunest / suurte suguvõsade viisi / ajame varred sirgu / harutame keeled sõlmest lahti / Globaalküla kutsub meid kokku / ühe elektrikamina ette / ja kujutlus tulest / seob meie sooned ja südamed“.
Kristiina Ehini viienda luulekogu põhitonaalsus pole muutnud, juurde on küll tulnud argipäevasemaid motiive ja konkreetsemaid märksõnu, ent põhimeeleolu on valulik. Raamatu kujunduselementide hulka kuuluvad esivanemate fotod ja nende kõrval ühe ja sama käekirjaga lisatud tekstid nende saatuse kohta. Selged, üldistavad ning aukartust äratavad, nõnda kui kogu Ehini luulegi. Tähtsamateks motiivideks jäävad endiselt esivanemate veri, põlvest põlve pärandatud sõnumid, taassünd, järjepidevus. Jõulisemalt on lisandunud uue järglase sünnist algavad mured, tüdrukust naiseks saamise habras ilu, sellega seonduv vabaduse mõõt. Üldisemad teemadki: globaalküla tähendus juurtele, mõiste naftalind, järjest lähemale trügiv autode müra, mis halvab rahu ja mõtte, inimeste hoolimatus pärandatu vastu, isegi täna ajakohane lepitamismotiiv („Lapsed ehitavad“). „Emapuhkuse“ kohal hõljub alverlik vaim, puhtus, suursugusus ning aimamisanne, ent autor ei varjagi seda (nt. „Lendavad linnad“. Kuid ka underlikult naiselikku elevust koos nukrusega ( „Merest tulevad lehmad“). Veidi ka tundlikku irooniat oma rahva suunas (nt. Kaduneljapäevaõhtul“). Ükskõik millisel tunnil või päeval ma ka ei võta Ehini luulekogusid kätte, taas ja taas leian sealt hiidvana armastust, hiidvanu hirme, kuid ka usku ja lootust. Lõpetuseks värsiridu luuletusest „Ümin Eestile“: „Vaata seda siinset inimhõimu / aasta külmimal kuul / põhjamaa tähttaeva all / tähistavad nad oma püüdmatusepäeva / Prii ja pisut pelglik tõug / rahvasteookeanis / pärit pimedatest / puhastest / põhjaveekihtidest“.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Uute kohtumisteni, kirjarahvas!

Niisiis kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ (26.10.-29.10.) on läbi, on alanud hingedeaeg. Ehk leiab ka mõne kirjaniku hing üles oma maa ja rahva, kuulatab, mis meil täna oleks talle öelda…, millised vaevad ja valud on igavikulised, millised uuemad ja raskemad… Kuid mõelgem hetkeks, mida jutustaksid meile lahkunud ise: need, kes olid sunnitud pagulusse peituma (nt. Marie Under), need, kes allutasid oma ande võimu teenistusse (nt. Juhan Smuul), need, kes kaua ...

Niisiis kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ (26.10.-29.10.) on läbi, on alanud hingedeaeg. Ehk leiab ka mõne kirjaniku hing üles oma maa ja rahva, kuulatab, mis meil täna oleks talle öelda…, millised vaevad ja valud on igavikulised, millised uuemad ja raskemad… Kuid mõelgem hetkeks, mida jutustaksid meile lahkunud ise: need, kes olid sunnitud pagulusse peituma (nt. Marie Under), need, kes allutasid oma ande võimu teenistusse (nt. Juhan Smuul), need, kes kaua vaikisid, ent viimaks siiski oma sõnad üles leidsid (nt. Betti Alver), mõni nende seast, kes kurjalt kirjutasid, (nt. Egon Rannet), kes kartsid?
Ent tuur? Arvan, et võime Jürgen Roostega rahulikult ohata, asi sujus kenasti, mõni pisikene viperus ju juhtus, ent kui arvestada, et seitse ekipaaži ja kakskümmend kaheksa isiksust oli teel, siis ei tohi nuriseda. Kogu senine tagasiside raamatukogudelt on olnud positiivne ja täis valmidust järgmisel aastal taas kohtuda. Kuna liikusin kaasa seltskonnaga, kuhu kuulusid luuletaja ja eesti kirjanike juht Karl Martin Sinijärv, endine kirjanike karjane (viimane sõna on laenatud ajakirjandusest), prosaist ja luuletaja Jan Kaus, poeet Jürgen Rooste ja noor proosakirjutaja Birk Rohelend, siis minu otsesemad ja täpsemad tähelepanekud on seotud nende esinemistega ning Hiiumaa ja Läänemaa rahvaga. Üht võin kinnitada, iga esinemine oli uus, sest improvisatsioonid teemal eesti kirjandus olenesid ju kuulajaskonnast. Kirjanduslikuks „avastuseks“ kujunes paljudele Birk Rohelend, kelle looming ja särav isik minu arvates vastanduvad. Ent põhiline on, et lugejad süüviksid tema raamatutesse, kuulaksid noort, jõulist ja väga enesekindlat sõnumitoojat, mõtleksid tema tegelaste elukäsitluse ja vaimu üle. Birk oli sunnitud kordama, et tema viimast teost „Minu sõraline sõber“ on peetud koleraamatuks koleraamatute pikas reas, vähemalt olevat interneti retseptsioon selline. Kuid küllap kuuleme ka sügavamaid analüüse, sest Rohelennu kirjanduslik lend on veel ees. Sel kirjandustuuril, mis oli juba kuues, juhtus enneolematu lugu, võimalik, et isegi kirjandusajaloo seisukohalt – nimelt paluti Jan Kausi teist korda lugeda üht proosaluuletust „Miniatuuride“ raamatust, mis algab nõnda: „11 995/30 000: Uurija Smith teatab Jayle, et Jake ei tapnud Johni…“. Põhjuseks kahtlemata autori iroonilis-vaimukas esinemislaad. Ent uurige järele, milles siis kirjutaja sarkasm õieti peitub! Ja Karl Martini sõna- ja häälikumängulisele luuletusele soovis väga noor luulekuulaja „eestikeelset tõlget“! Niisugused mälestused siis Suuremõisa lossis toimunud kohtumisest, kus istus ka rohkesti tulevasi potentsiaalseid meeslugejaid. Tüdrukuid nagunii.
Paar märkust veel, mis väärivad kordamist. Mõtestades Ene Mihkelsoni romaani „Ahasveeruse uni“ kui tüveteksti, mis endiselt tundub eesti lugejatele raskevõitu, arvas Jan, et raamatukoguhoidjad võiks paariks nädalaks saata Käsmu loomemajja seda raamatut lugema. See oli igati sõbralik soovitus ja osutas võimalusele Mihkelsoni loomingu üle ühiselt diskuteerida. Kolmes esinemiskohas põrkus minu arvamus, et eesti kirjandus (eriti praegu olulisemate autorite looming) on pigem sünge ja karm, kohti isegi jube, vastu Jürgeni väidet, et tegelikult on tänases eesti luules ka väga palju ilusat. Olen mitu päeva tema arvamuse peale mõelnud ja jagan tõde, et leidub ka kaunist, emotsionaalselt sooja, kuid proportsioonid on siiski sotsiaalselt julmema sõna ja mõtte kasuks. Miks paistab tänane maailm sellisena on juba omaette teema. Olen iga tuuri järel väitnud ja kordan taas: noorema põlvkonna kirjanikud on suurepärased esinejad, n.ö. hääd müügimehed. Lisaks Janile ja Jürgenile on mitmel korral pälvinud kuulajate kiidu rühmituse „Purpurmust“ (seekord Kaarel B Väljamäe (Bööma), Tuuli Taul, Urmo Mets, Robert Randma) esindajad. Kuid tuur-tuurilt kogunevad kogemused ning kirjanikud, nende keeleline individuaalsus, maailmavaade jms. on leidnud alati mõistmist ja tähelepanu. Olge tänatud kuulajad, olge tänatud esinejad!

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Triin Tasuja. Provintsiluule.

Luule põhjal otsustades tuleb Triin Tasuja Lääne-Virumaalt ja on noore inimesena pilgeni valu, alandust, mittemõistmist ja lootusetust täis. Ta on tõesti alles laps, nõnda kinnitab autor isegi, kes kipub täiskasvanuks saama ehk eeskätt seetõttu, et paremat maailma kohata? Tema senine keskkond on tüdruku mällu jäänud kurja, hukutava, ükskõikse ja ülbena, kuid õnneks on ta leidnud üles oma luuleande ja nii saanud kõik painava lugejateni tuua. Mina küll tänan noort inimest ...

Luule põhjal otsustades tuleb Triin Tasuja Lääne-Virumaalt ja on noore inimesena pilgeni valu, alandust, mittemõistmist ja lootusetust täis. Ta on tõesti alles laps, nõnda kinnitab autor isegi, kes kipub täiskasvanuks saama ehk eeskätt seetõttu, et paremat maailma kohata? Tema senine keskkond on tüdruku mällu jäänud kurja, hukutava, ükskõikse ja ülbena, kuid õnneks on ta leidnud üles oma luuleande ja nii saanud kõik painava lugejateni tuua. Mina küll tänan noort inimest selle eest ja jälgin meeleldi Triinu tulevast kirjanduslikku teed. Lisan sedagi, et palju ilusat on ju veel ees, tõsi, selle leidmiseks tuleb tööd teha ja vaeva näha. Oleksin soovinud tsiteerida kogu viimast luuletust „ma olen blond sinisilmne naiivitar“, ent tuli valida lühem: „vahel tundub, et mu ümber / on ainult joodikud ja hullud / kui käin mööda kodutänavaid / mõtlen: / kuhu ja mis edasi? / väikelinnad ongi Eestimaa / pole patriotism see, vaid fakt / iga 9. on ehitaja / iga teine elab väikelinnas / noored joovad / stressist ennast purju / mõni joob mõttetusest / jääbki jooma / mina pole ütleja / kas vale see või õige / siitsamast tulen ju isegi / purjus hull joodik“. „Provintiluulet“ tasub tähele panna, sest eesti teravalt sotsiaalsete luuletajate ritta rühib uus nimi.Jõudu talle!

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Lembit Uustulnd. Merejutud

On kaht sorti jutte: tõsiseid ja muhedaid. Need viimased on kirjavormis ja saare keeles. Noor junga Volli saadab kodusaarele oma esimese merereisi kirjeldusi. Igal juhul on traallaevale „Kopli“ sattunud vaimukad mehed, keegi pole suu peale kukkunud. Nende tööks on püüda Aafrika vetes suurele kodumaale kalakest. Kirjutaja tuletab ühtlasi meelde, kuidas toona kalapüük käis, milline oli meremeeste elu-olu nõukogude ajal. Võib-olla pakub see rohkem huvi keskealistele ja vanemale põlvkonnale, sest mõned ...

On kaht sorti jutte: tõsiseid ja muhedaid. Need viimased on kirjavormis ja saare keeles. Noor junga Volli saadab kodusaarele oma esimese merereisi kirjeldusi. Igal juhul on traallaevale „Kopli“ sattunud vaimukad mehed, keegi pole suu peale kukkunud. Nende tööks on püüda Aafrika vetes suurele kodumaale kalakest. Kirjutaja tuletab ühtlasi meelde, kuidas toona kalapüük käis, milline oli meremeeste elu-olu nõukogude ajal. Võib-olla pakub see rohkem huvi keskealistele ja vanemale põlvkonnale, sest mõned faktid on noorematele ilmselt võõrad: vaevalt nad teavad, kes oli näiteks Raikin! Raamatu alguses leiab aga mitu tormi kirjeldust, mis on ülestähendatud kogenud meremehe rahulikkuse ja teadmistega. Palju erialaseid nimetusi, mõni oli päris võõras kohe, aga meestele pakub kindlasti lusti lugeda. Ent eks Lembit Uustulnd ongi ju elukutseline meremees, kaanelt loetu põhjal praegu kapten. Volli mälestusi Angolast: „Et natuksegi meite muremõtteid leevendada, organiseeris Juurikas ükspäe Luanda linna ühiskülastuse. Muidugist jagati meiteid jälle sedati kolme kaupa „piilkondadeks kut Palmaseskid, ning söit läks laiva päästepaatidega otse kaubasadamasse. Vaatamist oli ikka kövasti. Esiti pörutasime mööda mitmetest kalalaivadest, mille nimed andsid tunnistust Maarjamaa päritolust: „Kabli“, „Kassari“, „Kiipsaare“, „Sörve“. Keigi päält lehvitati meitele ning Juurikas, kes ise ahtripinkis troonis, lehvitas väärikalt vastu. Sellest keigest jähi moole sihuke tunne, et terve meite Eestimaa oo seia Angolamaa pääle üle kolind. Eks ta ole öige ka, sest äga Läänemeri änam jaksa meite meestele vastu seista. Ise tead, kuda seda mönda üksikut kilupoiga söuke laevastik taga ajab, et üsna imestama panab, kuda nad ikka sääl merel teineteisest mööda mahtuvad. Sii Aafrikamaal aga paistab värki veel jaguvat ning eesti meest veib Luanda linna vahel kohata sagedamini kut meite koloosi mehi Rohelise Konna körtsu juures Kuressaare parkis. Ja tösi ta oo, et pääle meite viie ookeanilaiva oo sii veel kaldapüügimeeste brigaad, kes peab pigisi kaldal öige joone pääl ning öpetab neile kalapüüdmiskunstisid. Ma`p imestaksgid midad, kui „Saare Kalurist“ nüüd „Angola Kalur“ saaks. Selle ajas sees, kui ma sedati omi mötteid mölgutasin, hakkaskid Juurikas paati kai ääre tüürima ja siis ma märkasi küll, et keik see, mis eemalt valge ja kaunis tundus, oli lähemalt tükkis teist karva. Vee pääl ujus igasugust paska ja pahna, alustades pudelitest ja kastidest ning löpetades igatsugu inimtegevuse jäätmetega. Merevesi sädeles vikerkaarevärvides naftast ning hais tahtis hinge matta. Katsusime, et paadist kai pääle saime ja panime kohe padavai sadamaväravate poole minema. Me veisime ju kiiresti käia küll, aga silmi polnud panna kusagile poole ning terve sadam, mis eemalt nii pagana uhke tundus, meenutas lähemal uurimisel prügimäge ning haises ka just sedaviiti. Köikjal vedelesid laivadest kaile lossitud kaubad, pilla-palla kastid ja konteinerid, segamini igatsugu tehnika ja träniga. Mönes kohtas tuli meil pölvest saati maisis sumbata ja teises jällegi mingi muu sodi sees. Angaar täädis rääkida, et nenda nagu see abi säält Liidust tuleb, nii ta siia vedelema ka jääb, välja arvatud toiduained, mis kaovad imekiiresti. Tead sa, Ruudi, moole tuli nutumaitse suhu, kui ma vaatsi, kuda pigid sii tehnikaga ringi käivad. Meite inimene korjab päev päeva körvas aastate kaupa rublasid, et kui ühekorra suur önn naeratab, siis see Ziguli ära tuua, sii aga ajab pigi tuttuue Lada 2106 laiva päält maha, käristab esimesele konteinerinurgale sisse ja sinna see jääb. Söukseid punase tolmukorra all lossutavaid masinaid oo sadam pungil täis. Söuke pilt tegi hinge haigeks. Sadamaväravas seisis trobikond rohelises riides kohalikke, vene Kalašnikovid risti-rästi üle öla. Angaar tonksas moole külje pihta ja nooksas peaga pigide ja nende automaatide poole: „Vaada, Jospel, see sääl on hoopis see öige internatsionaalne abi, mette need autoromud.“

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Tule, ma jutustan sulle loo. Noori autoreid` 08

Kokku 19 kirjutajat. Meil on mõnestki asjast nappus käes, aga kirjanike puudust Eestis ei tule. Seekord panen kirja hoopis need, kes vähemtuntud või täiesti uued nimed: Kara Lynn, Liisa-Lotte Käärd, Põim Kama, Jüri Reimand, Ralf Sauter, Silja Paulus, Dagmar Lamp, Natasha Bluu, Kristo Viiding, Andris Reinman, Piret Jaaks, Martin Oja. Kogumiku on koostanud Dagmar Lamp ja toimetanud Berk Vaher. Muidugi on väljaanne tänapäeva noorte inimeste nägu, õnneks mitte tige, kuid ...

Kokku 19 kirjutajat. Meil on mõnestki asjast nappus käes, aga kirjanike puudust Eestis ei tule. Seekord panen kirja hoopis need, kes vähemtuntud või täiesti uued nimed: Kara Lynn, Liisa-Lotte Käärd, Põim Kama, Jüri Reimand, Ralf Sauter, Silja Paulus, Dagmar Lamp, Natasha Bluu, Kristo Viiding, Andris Reinman, Piret Jaaks, Martin Oja. Kogumiku on koostanud Dagmar Lamp ja toimetanud Berk Vaher. Muidugi on väljaanne tänapäeva noorte inimeste nägu, õnneks mitte tige, kuid pilav ja salvav küll, ja eeskätt neid endid puudutavaid probleeme haarav. Emata lapse teemast lapsehoidmiseni välismaal välja. Peaaegu kõik tekstid on sotsiaalse alatooniga, mõni globaalselt mõtlev (Jim Ashilev). Teadagi, ühel õnnestub ühiskonnakriitika paremini, teisel nõrgemalt. Paari teksti pean ise üsna nõrgukeseks, aga ei hakka algajatele näpuga näitama, st. ära nimetama. Noor olevus on palju tundlikum kui kriitikaga pargitud vanem. Ühe noorima autori, Ralf Sauteri „Huulepulgadraama“ on huvitava süžeega ja kirjas ka päris kenasti. Tähelepanu - mitmes tekstis on sisse toodud prostitutsiooni teema ja päris novelliliku puändiga (nt. Piret Jaaks, Natasha Bluu). Ise nautisin sedapuhku küll juba nime teinud Vahur Afanasjevi (enese)irooniat või sarkasmi koos kõigega, mis võib üht inimest Euroopa Liidu südames elades tabada. „Tagasi karu perse ehk seitseteist ilusat hetke“ kiikab ühest nurgast nn. usupropagandistide ja rahva naiivsust ärakasutavate (siin budistide) rahateenimissüsteemi – „Om money, bad me hum, money, bad me hum.“ Keegi tõmbab ikka kellelgi naha üle kõrvade, uurige järele, kes kellel… Dagmar Lambi „Tiidu uus korter“ ja Silja Pauluse „Maatüdruk ja uss“ jäid meelde ootamatu lõpu tõttu. Teistest vanema kirjutaja Anna-Maria Penu „Ööd on siin mustad“ on lustakas lugu Hispaania noormehest Juliost, keda meie kaunis saaremaastik koos alkoholiga „hulluks“ ajab, ning kuulub pigem pilkavate tekstide sekka. Põim Kama on teemaks valinud kaks meest, kellest üks koduga ja teine koduta. Koolides võiks „Tule, ma jutustan…“ soovitada ka gümnaasiumiõpilastele. Katke Liisa-Lotte Käärdi loost „Lärmiküla lapsed“ : ““Jah, vaadake, see oleks kodule palju lähedamal ning ma saaksin endale uue keele suhu,“ lõksutasin oma keeleneeti üles-alla. Ei, päriselt ka, ma ei tea, mis mind valdas sellel hetkel. Ma vahetasin välja musta kohvi ja croissant`id Bullerby laste vastu? Ning kõige hämmastavam oli tädi Maia vastus seal teisel pool lauda: „Oh, lapseke, see pole üldse probleem. Ma saan sinust aru! Kui vaid teised tüdrukud ka nii mõistlikud oleksid!“ Kes sellest aru ei saanud, olid mu sõbrannad. „Sa läed mingit Liljat panema!“ viskas väga vihane ja pohmis Siiri. Ma ei saanudki aru, kas teda häirib, et ta on Rootsis käinud ja Prantsusmaal mitte ning ma lasin ta reisimise plaanidele vee peale, või proovib ta mulle aru pähe panna. „Vaata, see on kodule lähedamal. Ma võin tihedamalt sinuga kokku saada,“ piuksusin haledalt. Ma ei tea, miks ma proovisin end vabandada. „Sa lähed sakste sitta kraapima!“ teatas ta vihaselt. Mind üllatas kuulda sellist väljendit 19-aastaselt tüdrukult, mitte oma vanaemalt. Sest Siiri uskus, nagu ka mu perekond, et ma tahan kodule lähemal olla. Hüvasti couture, ma lähen Bullerby laste maale! "Olgu, ma kordan veel kord üle, et ma seisan korteris, milles on üheksa tuba ja millel on seinal originaal-Warhol. Ma olen au pair , majapidajanna, lastega ma eriti ei tegele. Ma valmistan hommikuks puuviljasalati, korjan nõud. Söödan-joodan jänese, kaks merisiga ning kõrbehiired. Ma ei üllatu, kui poisi toast leian aknalaualt surnud teod ning ühe selle karbitu nälkja mööda akent vabaduse poole roomamas. Ma koristan korterit kaks korda nädalas teisipäeval ja neljapäeval. Ökoloogiliste koristusvahenditega. Isegi mu kindad on taaskasutatavast kummist! Tase! Ma viskan kilekottidesse pressitud prügi kaks korda päevas prügišahti. Mulle kangastuvad Lasnamäe prügišahtid, kus ma nägin kord rotti mööda seda ligast seina seitsmendalt korruselt kaheksandale ronimas. Siin tulevad prügiautod ja imevad šahtidesse visatud prügi välja. See seletab miks rotte pole.“ Kirjeldus jätkub…, mina aga lõpetan.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

KAS TÄHT ON TÄHTIS?

Mõte sel teemal kirjutada tekkis mul siis, kui hakati jälle rääkima pommidest. Enamasti oli õigesti kirjas, et pommid õhitakse, kuid mõnigi kord öeldi, et need hoopis õhatakse. Vahe pole ju suur ja aru saab, milles asi, aga õhkamine ehk igatsemine kellegi järele on siiski midagi muud kui õhkimine ehk lõhkeaine taeva poole saatmine.
Kui tekib mulje, et tegu tähenärimisega, siis toon veel mõned sõnad, mis erinevad vaid ühe tähe poolest, ...

Mõte sel teemal kirjutada tekkis mul siis, kui hakati jälle rääkima pommidest. Enamasti oli õigesti kirjas, et pommid õhitakse, kuid mõnigi kord öeldi, et need hoopis õhatakse. Vahe pole ju suur ja aru saab, milles asi, aga õhkamine ehk igatsemine kellegi järele on siiski midagi muud kui õhkimine ehk lõhkeaine taeva poole saatmine.
Kui tekib mulje, et tegu tähenärimisega, siis toon veel mõned sõnad, mis erinevad vaid ühe tähe poolest, kuid neid tavaliselt ära ei vahetata ega pruugita teineteise asemel:
lonkama ja lonkima, nuuskima ja nuuskama, lõhkuma ja lõhkema, ristama ja ristuma, nõelama ja nõeluma, lendama ja lenduma.
Hoopis omamoodi on paarid, kus sõnad tähendavad küll päris ühtlaadi tegevust, kuid ühe tähe vahetus muudab enesekohasust. Kui üks inimene solvab teist, siis see teine solvub. Kui unustan ukse sulgeda, siis jääb üle loota, et see sulgub. Kui me kedagi toetame, siis ta saab meile toetuda.
Eks siis toetumegi keelepruugis ka sellele, et täht on tähtis.
Inna Saaret

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

LIIGA PALJU POLE HEA

Armastus võõrsõnade vastu tekitab vahel üsna absurdseid ütlusi. Kas on õige püüda põhisõna tähendust rõhutada, lisades täiendi täpselt sama tähendusega sõna näol? Näiteist ei tule puudust:
vana veteran, pidulik aktus, esmane prioriteet, piiratud limiit, haruldane rariteet, visuaalne nägemine, negatiivne tagajärg, positiivne tulemus, potentsiaalne võimalus, lahti analüüsima, isikuportree, informatsiooniline teadaanne, militaarne sõjavägi, katseline eksperiment, lineaarne pikkus, ainus uunikum, ette prognoosima, kokku komplekteerima, kontakttelefon, ajaperiood, üksikindiviid, välisvaluuta, preemiaauhind, ajamoment, postside, lihakarn, hetkemoment, lõppfinaal, protsendisuhe, erialaspetsialist, kogusumma, kirjašrift.
Mida teha? Probleemküsimuse(?) lahendus on õppida selgeks sõnade tähendus.
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

NÄIDEND, LAVASTUS JA ETENDUS

Hiljuti rääkis saatejuht algusest lõpuni ainult etendusest, kuigi saatesse kutsutu püüdis igati teda õigele järjele juhtida ja selgeks teha, et tema on lavastaja, kes lavastas näidendi.
Et puust ja punaselt selge oleks, siis kõigepealt kirjutatakse näidend (näitemäng, teatritükk, lavatükk, lavateos), millest lavastaja teeb lavastuse, millega õnnestub anda 10 või 100 või 500 etendust.
Kui nüüd mõni lugeja mõtleb, et mis tähtsust sel on, siis sisuliselt tähendab see sama, kui öelda koer ja mõelda selle all kõiki koduloomi.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kokku või lahku?

Tean keeletundlikke inimesi, keda ei häiri lugematud kokkukirjutused, aga mind kahjuks häirivad ja püüan siia kirja panna, miks. Minu eelistused on paksult ja kursiivis, eitan neid, mis lihtsalt paksus kirjas.
Ma ei hakka muidugi rääkima elementaarsetest näidetest, et tuleb vahet teha, kas raamat on läbi loetud ja kas läbiloetud raamat ka meeldis. Teine lugu on aga siis, kui kohtad geniaalseid kokkukirjutusi. Üks teatriarvustus lausa kubises sellistest, panen siia kirja vaid ...

Tean keeletundlikke inimesi, keda ei häiri lugematud kokkukirjutused, aga mind kahjuks häirivad ja püüan siia kirja panna, miks. Minu eelistused on paksult ja kursiivis, eitan neid, mis lihtsalt paksus kirjas.
Ma ei hakka muidugi rääkima elementaarsetest näidetest, et tuleb vahet teha, kas raamat on läbi loetud ja kas läbiloetud raamat ka meeldis. Teine lugu on aga siis, kui kohtad geniaalseid kokkukirjutusi. Üks teatriarvustus lausa kubises sellistest, panen siia kirja vaid paar parimat: mõtlemaärgitamisambitsioonita, hakkamasaamismurede. Nende kõrval on minu seni parim avastus, nimelt vägavaevumärgatav, lausa poisike.
Püüan hakata üldistama.
Oli kunagi pikk kontserdisari Urmas Alendri lauludest, nimetuseks “Teiselpool vett”. Austusest Alendri vastu võinuks siiski vaadata, et tema kirjutas laulu “Teisel pool vett”. Kas nüüd hakkame kirjutama ka paremalpool teed, sõidan Tallinnapoole, lähen sõbrapoole?
Alles tuli ette vorm selajal. Kas siis ka selkaugelajal, ammuselajal?
Enam ei kohta peaaegu üldse, et kirjutataks nii palju kui. Ikka on niipalju kui või isegi niipaljukui. Kas siis ka niisee kuikateine, niikiiresti?
Teine selline väljend on veel kord. Ikka kohtab vaid veelkord. Kui aga hakata mõtlema, mis selliste sõnade taga on, siis peaks ju selgeks saama, et veel kord väljendab sama mõtet mis mitu korda, seitse korda, seitsekümmend seitse korda. Neid vist ikka veel kokku ei kirjutata? Pealegi on ju kolm täiesti erinevat mõtet, kui kirjutada üks kord, veel üks kord ja ükskord.
Need on muidugi äärmused, mille kohta peaks selge olema, kuidas õige, aga millegipärast selle peale ei mõelda. On ka sellised, mille kohta võib öelda, et maitse asi (või maitseasi?). Paljud ütlevad, et on täiesti õige kirjutada seadusegakaitstavad või traditsioonearvestav või muljetavaldav. Nende kohta arvan mina nii: kokku tuleks kirjutada kindlaks kujunenud (kindlakskujunenud?) mõisted, aga mis on kellegi arvates kindlad mõisted ja mida saab ka teiste sõnadega lahedalt kokku panna, on suvaline. Mina kirjutaksin siiski seadusega kaitstavad, nagu ka relvaga kaitstavad või sõnadega kaitstavad, ning traditsioone arvestav, nagu ka olukorda arvestav või minuga arvestav. Kolmanda näitega on keerulisem. Selliste sõnade puhul mõtlen, kas ma ka mingi pikema sõnaga selle sõnaosa kokku kirjutaksin. Kas ka kaastunnetavaldav või armastustavaldav? Mina ei kirjutaks neid kokku.
Selle viimase arutlusviisi võiksitegi kahtluse puhul aluseks võtta. Kui ei tea, kas lahku või kokku, mõelge ette mingi pikem sõna ja arutlege, kas ka selle kirjutaksite kokku. Eespool toodud näidete puhul tuleks aga vaadata, kas näiteks pole tegu võrdlusega vms. või kas ka mingi sarnase mõtte väljendamisel kirjutaksite need sõnad kokku.
Kui keeruline sai, siis mõelge, et elu ei peagi lihtne olema.
Inna Saaret

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Olavi Ruitlane. Naine

Ei kahtle, et „Naist“ loetakse, kogunisti vaimukaks peetakse ning seejuures mõnuga ka itsitatakse, kuid minu kirjandus see pole. Eelnevad teosed „Kail“ ja „Kroonu“ sobisid minu kirjutuslauale sootu paremini. Mu eetiline närv on hakanud tõmblema pärast kümnete ja kümnete eesti kultuuri „rikastavate“, väga isiklike nais- või meeslugudega tutvumist. Olen alati hoidunud emantsipeerumast, aga nüüd küll ütleks, et romaani peategelane on paras tüütus. Kuna Mees on hädaldaja, joomar, üleaisalööja, lisaks edev luuletaja!, ...

Ei kahtle, et „Naist“ loetakse, kogunisti vaimukaks peetakse ning seejuures mõnuga ka itsitatakse, kuid minu kirjandus see pole. Eelnevad teosed „Kail“ ja „Kroonu“ sobisid minu kirjutuslauale sootu paremini. Mu eetiline närv on hakanud tõmblema pärast kümnete ja kümnete eesti kultuuri „rikastavate“, väga isiklike nais- või meeslugudega tutvumist. Olen alati hoidunud emantsipeerumast, aga nüüd küll ütleks, et romaani peategelane on paras tüütus. Kuna Mees on hädaldaja, joomar, üleaisalööja, lisaks edev luuletaja!, siis vaevalt et ta enda kõrvale targemat naist väärib? Muidugi peab Mees end vaimukaks, eks ta vahel ongi, kuid „Naisest“ leian pigem kättemaksuhimulist sarkasmi. Selge, et autor protestib teatavat tüüpi naiste vastu, enamasti löövad nemad aga taolistele meestele täpselt sama jõuga vastu. Sõnavara on peaaegu üks ja mõtted väga sarnased. Taolises tonaalsuses purskab oma tunded meeste vastu välja nt.Kati Murutar kogumikus „Naised valivad“, ja ega teisedki naisautorid seal väga palju alla jää (paar erandit siiski on). Ikka see tuline tigedus, mis muutub üsna ruttu silmituks igavuseks. Mees sülitab kord ühele, siis teisele Naisele näkku, kuid olen aus, ega ta ennastki tümitamata jäta. See korvab mõnevõrra naistest kirjutamise üldist fooni. Mina ei pruugi ju teada põhjuseid, miks autor ühe abielu, kuuldavasti enda oma, ilmarahvale naeruks kirjutas. Isiklikkusele on teised arvustajad viidanud, korjasin teadmise lihtsalt üles. Kõik öeldu ei tähenda, et naissoo rumalust, egoismi, rahaahnust ja kavaldamist ei tuleks teemaks võtta, kuid liialt üheülbaline jutt ja Naise karakteri pealiskaudsus ei suuda teha raamatut psühholoogiliselt haaravaks, kuigi kirjutaja laual võis seista suurepärane materjal. Lugeja saab küll mingi kirjandusliku pildi erinevate loomuomadustega naistest, ent kas sellest piisab, et romaani pjedestaalile tõsta? Ikka tuleb meelde, et kunagi ilmus võluv ja sümpaatne Enn Vetemaa „Näkiliste välimääraja“, sõnavabaduse tipphetkedel kuulame järjepanu robustsusega epateerivaid mehi ja naisi. Tunnistan, et seekord juhtusid romaani tutvustamisel natuke karmimad sõnad ette, kuid eks meie, lugejad, oleme ka süüdi, et pealiskaudsete naisromaanide kiidusadu ei lakka! Lisan ka tekstinäite, mille kaudu annan märku, et minu arvamust ei pruugi arvestada : ““ Millega te tegelete?“ tahab Kohtunik teada. „Kirjutan… Luuletusi kirjutan…“ Kohtus kõlab see lollakalt. Naine ja Kohtunik muigavadki. Põlastavat.

paugub pakane ja talv / ümber perseuru / aga kannikate all / on kaks laiku muru

„Te peate endale uue tegevuse leidma,“ teatab Ametnik, „ mis võimaldaks teil oma kohust Lapse ees täita!“ Uue tegevuse?! Aga ma ei oska ju midagi muud. Ma olen eluaeg luuletusi kirjutanud ja esimest korda öeldakse mulle, et ma ei saa hakkama. Õnneks ei ole Kohtuniku arvamus minu jaoks autoriteetne. Mõtlen korraks tal prillid eest tõmmata ja vehmreidpidi silmaaukudesse torgata. Niikuinii ei näe ta sittagi – las saab endale juhtkoera, see koostanuks olukorrast adekvaatsema pildi. Kohtunik tõuseb ja sellega on istung lõppenud. Ta on samasugune Türa nagu ma isegi. Ainult, et ta ei saa sellest aru!“

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Birk Rohelend. Alexander ja Belle

122-leheküljeline ballaad. Kasutaks kohe võõrsõna - ekstraordinaarne. Lugulaul Kaljumägedelt toodud kaunist 20-ne aastasest kuningannast Alexandrast, kes kannatab kibedasti oma hingesaladuse pärast, sest on tegelikult Alexander ja armunud imekaunisse neiusse Belle`sse. Kuninganna elab ja valitseb imelises kuldses linnas, kannab samavärvi kleite ja unistab kullasest armastusest. Kusagil kaugetel hõbelinna teedel olevat hukkunud tema abikaasa, vana kuningas Augustus, kelle positsiooni koos imeilusa valitsejannaga ihkab kuninga noorem vend Quido. Tema käsi lükatakse aga tagasi. ...

122-leheküljeline ballaad. Kasutaks kohe võõrsõna - ekstraordinaarne. Lugulaul Kaljumägedelt toodud kaunist 20-ne aastasest kuningannast Alexandrast, kes kannatab kibedasti oma hingesaladuse pärast, sest on tegelikult Alexander ja armunud imekaunisse neiusse Belle`sse. Kuninganna elab ja valitseb imelises kuldses linnas, kannab samavärvi kleite ja unistab kullasest armastusest. Kusagil kaugetel hõbelinna teedel olevat hukkunud tema abikaasa, vana kuningas Augustus, kelle positsiooni koos imeilusa valitsejannaga ihkab kuninga noorem vend Quido. Tema käsi lükatakse aga tagasi. Ballaadivormis tekst on jaotatud peatükkidesse, algab muidugi proloogiga, nagu kord ja kohus ette näeb. Pole mõtet hakata Rohelennu loodud teksti võrdlema aegade jooksul kirjutatud lugudega, ega otsima allussioone või muinasjutu elemente, mõelda keeruliseks põhjuks, miks niisugune lugu üldse kirjutati? Seda võib näiteks nimetada katseks postmodernismile kinnas heita! Ent „Alexander ja Belle“ pole pelgalt armastuslugu, selles põimuvad võimukirg, inimlik suurus, naiste meelejõud ja tahe, kannatus, sõjavastasus jm. teemad. Kuninganna meeletu armastus saab teadagi avalikuks, kurjad keeled ei kao kunagi. Belle lahkub linnast valgel ratsul uut armastust - tõelist meest otsima. Samal ajal taotakse juba relvi, Quido ihkab võimu, on vaja minna taplusteele…, hõbedase linna vastu, kuigi lahingust enam mehi tagasi ei tulnud. Surid ka naised, lapsed ja loomad, lõpuks suri ka kuldne linn ise. Rahvas nõuab kättemaksu, rahvas nõuab verd, nõnda kui mõistab alati hukka teistmoodi mõtlevaid indiviide. Kuninganna on sõja vastu, sest tema on hoidnud käte vahel oma isa purustatud pead. Alamad ei suuda mõista, miks kuninganna ise läheb põua-ajal põllule, algul ihuüksi, et läbi kuldse sõela eraldada mullast viljaterad, mis pole tärganud. Neist saaks ju jahu jahvatada… Kuldne linn vajab toitu. Ja valitsejanna arutleb: „Ma pole piisavalt vist kannatanud, / et armastada elu, mida elate…/ Ei suuda olla osake / hirmsuurest, jõhkrast kellavärgist, / mis tiksub üha edasi… / Kui suren, säilivad kõik illusioonid… / ja üha tiksub jõhker kellavärk… / On nähtamatud sidemed siin suuremad kui surm. / Seepärast surema pean mina / --- / Ja seisab rõdul kaunis kuninganna. / All ootab rahvahulk. / On väga vaikne. / On kuninganna silmad sügavad ja kurvad / ja enam seal ei hiilga raud. / On rahval õigus kuningannale… / Ei tohi kuningannal olla südant. / Ta õrna kulmu tabab terav kivi, / mis heidetud on väga täpse käega. / Ja veri voolab soojalt / ta valgel kitsal näol, / mis pole üldse terav, / vaid hoopis väga õrn! / Ja väga, väga noor! /--- / Ei ole valus kuningannal. / Kes kaotanud on kõik, ei tunne enam valu. / Vaid sooja vere voolamist on tunda. / Ta oiatab ja käega rõdust haarab. / On käsi, valge, juba verine. / Ja viimne kivi purustab ta pea / ja suleb sinisilmad halastuse kinnas… / Nii lahkub elu raudsest kuningannast / ja lendab ära tema kuldne hing. /--- / Ei mahtund ilma ära tunne liiga suur… / Nad tema õnne taluda ei suutnud / ja armastuse pärast teda vihkasid. / Ja selle pärast neile kaasa tundis see, kes suri. / ja nende kannatuste tee ei lõpe iial, / kuid nad ei tea, et lootust enam pole. /On õndsad teadmatud.“
Leian raamatust märke, et see on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Tõepoolest, illustratsioonidele ja raamatu välimusele tasub pilk heita. Birk Rohelend on varem avaldanud kolm raamatut: „Mustade kaantega kaustik“ , „Mina, Mortimer“, „Enesetapjad“.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Kas 'infoteadus' või 'infoteadused' või mõlemad?

Elektroonilise keskkonnaga seonduva terminoloogia määratlemine on muuhulgas ka ERÜ terminoloogiatoimkonna üks viimase aja põhiprobleeme. Kui IT-terminite seletusi leidub nii asjakohastes standardites kui ka teistes allikates, siis raamatukogutöös vajaminevaid oskussõnu tuleb luua ning korrastada oma valdkonna asjatundjail.

Muude terminite kõrval on vaidlusi tekitanud ka mõiste „infoteadus” määratlemine. Terminoloogiatoimkonnale kinnitamiseks on TLÜ Infoteaduste Instituudi lektor Elviine Uverskaja esitanud järgmised määratlused:
„infoteadused” – mõistega on tähistatud multidistsiplinaarset valdkonda, millesse kuuluvad infoteadus, raamatukoguteadus, raamatuteadus, ...

Elektroonilise keskkonnaga seonduva terminoloogia määratlemine on muuhulgas ka ERÜ terminoloogiatoimkonna üks viimase aja põhiprobleeme. Kui IT-terminite seletusi leidub nii asjakohastes standardites kui ka teistes allikates, siis raamatukogutöös vajaminevaid oskussõnu tuleb luua ning korrastada oma valdkonna asjatundjail.

Muude terminite kõrval on vaidlusi tekitanud ka mõiste „infoteadus” määratlemine. Terminoloogiatoimkonnale kinnitamiseks on TLÜ Infoteaduste Instituudi lektor Elviine Uverskaja esitanud järgmised määratlused:
„infoteadused” – mõistega on tähistatud multidistsiplinaarset valdkonda, millesse kuuluvad infoteadus, raamatukoguteadus, raamatuteadus, bibliograafia-, dokumendi- ja arhiiviteadus. Infoteadus on kujunemas neid valdkondi hõlmavaks katusmõisteks.
„infoteadus” – teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandite (indiviidide, gruppide, organisatsioonide, institutsioonide) traditsioonilise ja digitaalse infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasusi sotsaal-kultuurilises kontekstis.
„raamatukoguteadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib raamatukogusid ja nende tegevust.
„raamatuteadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib traditsioonilist ja digitaalset raamatut, selle kirjastamist, levitamist ja arengut.
„raamatukogundus” – raamatukogude tegevus- ja ainevaldkond.
„raamatukogu- ja infoteadus” – raamatukogu ja infospetsialiste ettevalmistava eriala nimetus LIS (library and information science).
„bibliograafiateadus” – infoteaduse valdkond, mis uurib bibliograafia teooriat, metoodikat ja ajalugu.

Läinud aastal täiendas ja korrastas ERÜ terminoloogiatoimkond säilituskorralduse termineid. Terminiloome ühe näitena olgu toodud seni kasutusel olnud pisut lohisevat terminifraasi „digitaalsena sündinud” asendav termin „digitaaltekkeline” (ingl k natively digital, born digital), ehk siis lahtiseletatult: digitaalseid meetodeid kasutades loodud, mis paigutub termini “digiteeritud” (ingl k digitized) kõrvale; termini seletus: analoogobjektist digiteerimise teel saadud.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Veel kord terminitest 'veebisait' ja 'koduleht

Kui traditsioonilised terminid on suuremal või vähemal määral arusaadavad ning harjumuspärased, siis elektrooniline keskkond on kõige hea kõrval toonud nähtavale ka ebakõlad terminoloogias. Kasutajad on tihtilugu segaduses, suutmata otsustada, mis õige, mis vale või kellelt nõu küsida. Eri teooriakäsitlustes, kus mingi valdkonna või koolkonna esindaja oma valikuid argumenteerib, on ka erinev terminikasutus mõneti põhjendatav. Probleemid saavad alguse juhul, kui terminid hakkavad suunama protsesse või muutuvad liigitustähisteks. Sama mõiste erinevad määratlused ...

Kui traditsioonilised terminid on suuremal või vähemal määral arusaadavad ning harjumuspärased, siis elektrooniline keskkond on kõige hea kõrval toonud nähtavale ka ebakõlad terminoloogias. Kasutajad on tihtilugu segaduses, suutmata otsustada, mis õige, mis vale või kellelt nõu küsida. Eri teooriakäsitlustes, kus mingi valdkonna või koolkonna esindaja oma valikuid argumenteerib, on ka erinev terminikasutus mõneti põhjendatav. Probleemid saavad alguse juhul, kui terminid hakkavad suunama protsesse või muutuvad liigitustähisteks. Sama mõiste erinevad määratlused tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust.
Hulganisti esmapilgul arusaamatuina tunduvaid termineid on seotud infotehnoloogiaga. Jättes kõrvale eelmainitud valdkonna eriomased terminid, on palju ka selliseid mõisteid, mis on väga tihedalt sisuga seotud. Terminoloogidelt oodatakse tavaliselt n-ö valmis lahendusi. Siinkohal on paslik veelkord meelde tuletada, et termineid ei loo pelgalt terminoloogid, olgu nad siis filoloogid või mingi valdkonna asjatundjad. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminikorrastuses suur kaal kokkulepetel. Mõiste panevad paika ala asjatundjad ning filoloogid jälgivad keelekorrektsust. Esmapilgul võib küll tunduda, et liites traditsiooniks kujunenud terminile näiteks sõna „elektrooniline”, olekski probleem justnagu lahendatud. Termin kuulub aga ühte kindlasse mõistesüsteemi ja kui on muutunud mõiste ise (tähendus), tuleb leida ka uus tähistaja (termin). Elektrooniline keskkond on kaasa toonud täiesti uue mõistesüsteemi, mistõttu ei saa traditsiooniks kujunenud termineid niisama lihtsalt teise süsteemi ümber tõsta, kuigi hõlbustaks taoline moodus ka terminoloogide tööd.
Üheks kujukaks näiteks võib tuua arutelu terminite „kodulehekülg“, „koduleht” ja „veebisait” teemal. Probleemiks kujunes terminite leht-lehekülg-sait kasutus. Oleme harjunud trükitud raamatuga, mille iga lehekülg järgneb loogiliselt eelmistele. Veebi lehitsemine pole lineaarne, lugejad (kasutajad) n-ö hüppavad lehelt lehele ja ka ühelt veebisaidilt teisele. Kitsamas ringis on eelmainitud teemat juba käsitletud, kuid on asjakohane jagada seda ka laiema lugejaskonnaga. Järgnevalt selgitus „E-teatmiku” autorilt Heikki Vallastelt:
Valdav enamik võrguterminitest on pärit inglise keelest sel lihtsal põhjusel, et Internet ise sai alguse USA sõjaväe arvutivõrgust Arpanet. Internet ja veeb on kaks täiesti erinevat asja – Internet on ülemaailmne "võrkude võrk" ehk üle tavaliste sideliinide kokku ühendatud arvutivõrkude võrk. Teisiti öeldes, Internet on see füüsiline keskkond, kus informatsioon liigub. "World Wide Web" ehk veeb on aga kõigi Internetis leiduvate veebilehtede kogum. Veebileht sarnaneb tavalisele raamatulehele, kus leidub nii teksti kui pilte. Et arvuti teaks, kuidas neid ekraanile kuvada, on tekstile ja piltidele lisatud HTML-keele märgendid. Põhimõte on pärit trükiasjandusest, kus käsikirjatekstile lisatud märgendid näitavad, kui suur peab tekst olema, kus peab olema rasvane kiri ja kus kaldkiri, kuhu tuleb paigutada pildid jne.
Peale veebilehtede liiguvad Internetis ka elektronposti sõnumid, failid jms. Sellepärast ongi inglise keeles kasutusel kaks terminit "net" ja "web" – üks füüsilise keskkonna ja teine selles keskkonnas asuvate veebilehtede tarvis. Tavakeeles tähendavad mõlemad võrku – üks kalavõrku ja teine ämblikuvõrku.
Nüüd siis veebisaidist. Ega see eesti hääldusele mugandatud "website" just eriti kaunis sõna ole, aga paraku pole ka sakslased, prantslased, itaallased ega ka hispaanlased leidnud midagi omakeelset selle mõiste tähistamiseks. Probleem algab sellest, et mitmeski keeles ei ole erinevaid sõnu kalavõrgu ja ämblikuvõrgu jaoks – võrk on võrk.
Veebist kui maailma kõigi veebilehtede kogumist oli juba juttu. Et neid lehti oleks võimalik üles leida, on Interenetis kasutusel Interneti-aadresside ehk IP-aadresside süsteem. Tavaelus ollakse harjunud mõtlema, aadressid on ainult majadel, kuid tegelikult on aadressid ka tühjadel kruntidel, kus (veel) maju ei ole. Internetis saab iga soovija endale hankida IP-aadressi, mis vastab mingis konkreetses veebiserveris (Internetiga ühendatud arvutis) paiknevale "veebikrundile" ehk veebisaidile. Ehitusterminoloogias tõlgitakse "construction site" küll "ehituskrundiks" või "ehitusplatsiks", aga ega "veebikrunt" või "veebiplats" kõla paremini kui "veebisait". Niisiis, igale IP-aadressile saab teha veebisaidi nii nagu igale postiaadressile saab teha ehituskrundi. Nii nagu igas majas on teatud arv kortereid, on ka igal veebisaidil mingi arv veebilehti. Nagu igal korteril on oma number, on ka igal veebilehel oma aadress ehk URL, mille järgi seda on võimalik üles leida. Kui nüüd veebikasutaja läheb mingile IP-aadressile, siis avaneb talle kõigepealt sellel aadressil asuva veebisaidi esileht, kust saab hõlpsasti liikuda sama saidi teistele lehtedele. Inglise keeles on kombeks nimetatada seda esilehte "home page" või lühemalt "home", mistõttu ka teistes keeltes on hakatud veebisaidi esilehte kutsuma koduleheks (nt soome k. kotisivu).
Samalaadseid mõisteid selgitav sõnastik on leitav: http://vallaste.ee/

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Paavo Piik. Kokkuplahvatus

Luulekogu jõudis minuni igati sümpaatsel moel, tuli ise, nii polnud vaja oodata sundeksemplari saabumist Rahvusraamatukogusse. Kevadiselt kirjandusfestivalilt Tallinnas jäi meelde autori täpne vastus minu natuke kummalisele küsimusele põlvkondadest. Ka tema varasemad luulekogud on mind huvitanud ja usun, et need sobivad igas eas lugejale, ehkki nooremad mõistavad „Kokkuplahvatuses“ sageli kasutatud märksõna üksindus-üksildus just ealäheduse tõttu teisiti, küllap paremini. Kogus on isiklikumaid ja sotsiaalsemaid, koguni kriitilisi tekste vaat et pooleks. Kuid autor ...

Luulekogu jõudis minuni igati sümpaatsel moel, tuli ise, nii polnud vaja oodata sundeksemplari saabumist Rahvusraamatukogusse. Kevadiselt kirjandusfestivalilt Tallinnas jäi meelde autori täpne vastus minu natuke kummalisele küsimusele põlvkondadest. Ka tema varasemad luulekogud on mind huvitanud ja usun, et need sobivad igas eas lugejale, ehkki nooremad mõistavad „Kokkuplahvatuses“ sageli kasutatud märksõna üksindus-üksildus just ealäheduse tõttu teisiti, küllap paremini. Kogus on isiklikumaid ja sotsiaalsemaid, koguni kriitilisi tekste vaat et pooleks. Kuid autor ei doseeri millegagi üle. Nähtavasti on ta juba jõudnud mõistmiseni, mida üldistan luuletaja enda ridadega, ja mis pärinevad natuke pikemast luuletekstist: „Eks see ole ikka nii - / mis kauge, tundub tähtsam, / kui mis nina ees. / (Sest selle poorid ei ole / nii hästi näha.)“ Paavo Piigi kui noore autori maailmavalu pole enam kõige noorem, ta paistab olevat mõistnud juba paljutki, mis koondub mõistesse ebatäiuslikkus, mõistab konkreetse aja ja ruumi olemasolu ja selle võimu inimeste üle. Õige varsti peaks ta kuuluma sõnajõult ühte ritta, vähemalt suund on kindel, meie tänaste jõulisemate luuletajatega ( fs, Künnap, Rooste), üldistatult - nendega, keda nimetatakse sotsiaalseteks linnaluuletajateks. Piik kasutab sõnu vähe ja read on lühikesed, ent need on esteetiliselt mõjuvad, vängete sõnadega tema ei hoople. Alati sooviks tsiteerida mitut teksti, seekordne valik ütleb kommentaaritagi mis vaja: „Tühjuse tuhudes ja võib-olla / on seal ka natuke autentset nukrust hulgas / oleme lõputult sarkastilised / ja linn toob taaskord välja me halvimad küljed. / Ma oskan lõhkuda nagu eikeegi teine, / lüüa tükke küljest nii Kreeka marmorilt / kui Varanasi vandlilt / võimsa õpetatud haamriga, / mis puutub õnnekäsitlustesse. / Ma oskan tappa vange võtmata. - / Üle ahervaremate liigume, / ambitsioonikad, enesekesksed, edevad, / midagi üles ehitamata, / ja linn toob taaskord välja me halvemad küljed.“

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Holger Kaints. Lennukivaatleja

Kipun arvama, et see Siugja Sulepea auhinna pälvinud ning kohe hooga tuntuks räägitud raamat võib väga meeldida, aga mõne natuke segadusse ajada. Mina tajusin just viimast, arusaamatust, kas võtta kirjutatut huumori või meelehärmiga, kuigi kinnitan, raamat on hästi kirjutatud. Sotsiaalselt tundlikud ja ühiskondlikult aktiivsed kirjanikud (Rooste, Helme, Sinijärv ja Künnap) on kõigele vaatamata hea otsuse teinud. „Loomingu Raamatukogus“ avaldatud lühiromaanimõõtu „Lennukivaatleja“ peategelane, perekonnanimega Vunder, on siiski eestlane, kuid liigub põhiliselt ...

Kipun arvama, et see Siugja Sulepea auhinna pälvinud ning kohe hooga tuntuks räägitud raamat võib väga meeldida, aga mõne natuke segadusse ajada. Mina tajusin just viimast, arusaamatust, kas võtta kirjutatut huumori või meelehärmiga, kuigi kinnitan, raamat on hästi kirjutatud. Sotsiaalselt tundlikud ja ühiskondlikult aktiivsed kirjanikud (Rooste, Helme, Sinijärv ja Künnap) on kõigele vaatamata hea otsuse teinud. „Loomingu Raamatukogus“ avaldatud lühiromaanimõõtu „Lennukivaatleja“ peategelane, perekonnanimega Vunder, on siiski eestlane, kuid liigub põhiliselt venelastest elule allajääjate ja joomameeste (Valeri, Nikita, Igor, Roman, ka Tauno jt.) seltskonnas. Pange tähele, ta pole asotsiaal sõna täpses tähenduses: mees suudab vahel isegi alkoholist loobuda, tal on mingi katus pea kohal, leibki laual, ja mis kõige olulisem, on aus oma kaaslaste suhtes. Ega neile iseseisva Eesti elu eriti ei istu: kes endine kagebešnik, kes igavene Hruštšovi imetleja, kes sõjaväelane, kes tõsimeelne kommunist, minajutustaja kunagine sõjatehase tööline. Nüüd siis lennukite jälgija. Nimelt arvab ta, et Eestis on kindlasti ka salavanglaid ja need suured lennukuid, mis ei lenda graafiku järgi, veavad vange siia. Selle ajakirjanduses liikunud fakti tõestamiseks läheb ta isegi raamatukogusse, et jälgi taga ajada. Suurem osa raamatust kulub küll Vunderi turuteekondade, viinahankimise ning joomise, väljaüüritud korteri keldris raamatukastides tuhnimise ning muu igapäevaelu täitvate toimingute kirjeldamiseks. Kuid põhi-iva seisneb hoopis selles, et ühel päeval „märkab“ vaene mehike, kuidas üks must auto, seega KAPO, jälitab teda. Põhjus: mees jälgib ju lennukeid, teab täpselt, mis toimub! Nii kavatsebki ta enne, kui kinni võetakse, ka Euroopale „tõde teatada“. Ent ütleme etteruttavalt, need BMW-mehed ajavad palju proosalisemaid asju - hurtsikute all on ju hinnaline maa, mida tahetakse osta… Leidub ka väga odavalt müüjaid, pärast hea samagonni või mõnd teist sedasorti rüübet osta. Vunderi kirjakirjutamise ning -tõlkimise protsess toimub üsna koomiliselt, kuid raamatu lõpp on traagiline. Õieti kohtab traagilist paljude käekäigus. Lennuväljaäärset daatšade keskkonda oma tragikoomika ja tüüpkarakteritega on kujutatud inimlikult, koguni sooja kaastundega. Kõige enam pälvib pilget KAPO, eks teisedki meite elu tahumata nurgad. Igatahes kinnitab Vunder, et temal küll seda riiki pole vaja. Ja lugedes mõistad, et nendel seda pole tõepoolest vaja. Kui, siis ainult arsti juurde minekuks (peksmishaavad) ja toetusraha saamiseks… „Lennukivaatleja“ on Mari Saadi „Lunastaja“ kõrval juba teine uuem belletristlik käsitlus nõukogude inimeste saatusest pärast okupatsiooni. „Lennukivaatleja“ näitab õige mitut elu, mitut võimalikku elustiili tänapäeva Eestis. Tekib küsimus, kui palju niisuguseid elulookesi on Ida-Euroopas tegelikult, kui palju leidub kirjanduslikke tekste toimunu tagajärgede kohta? Ei hooli suur Venemaa oma ustavatest poegadest nende kurvastuseks suuremat, ehkki endiselt usutakse müüti kommunismist, vendlusest ja võrdsusest. Kuulake Vunderi varianti: „Kaks aastat, mis ma TPI-s käisin, enne seda, kui mind sõjaväkke võeti, sõitsin ka mina selle trammiga. Sel ajal olid trammis konduktorid ja hõiskasid heleda häälega üle vaguni: „Telliskivi!“, „Volta!“, „Erika!“, „Sitsi!“ ja nii edasi. Ühele trammikonduktorile lõime poistega koeruse pärast külge. Ta oli noor ja meie meelest natuke lihtsameelne, ebahariliku nimega: Oktjabrina. Eesti keeles oskas ta ainult mõnd üksikut sõna, näiteks trammipileti hinda öelda, meie aga lõõpisime temaga just eesti keeles. Meie jutt pani ta alati punastama, ja kui me oma kahemõtteliste naljade peale naerma hakkasime, lõkerdas tema kaasa, vahel lausa suu kõrvuni. Küsisime talt alati lüpsisooje pileteid: tolleaegsetel konduktoritel rippusid piletirullid rinnal ja Oktjarbina rind polnud just kõige tagasihoidlikuma kumerusega. Kolm aastat hiljem rääkisin ma vene keelt paremini kui eesti keelt, sest ma ei olnud kogu soldatiaja jooksul ühegi eestlasega kokku juhtunud, puhkust mulle ka ei antud. Minu üle poleks küll sel kombel irvitada saanud, nagu me ise Oktjabrinat nöökasime, aga vahepeal tekkinud aktsendi ja takerduma kippuva väljendusoskuse pärast tundsin ma piinlikkust, nii et kohe õpinguid jätkata ma ei tahtnud. Keeleoskus taastus mõne kuuga, õpinguteele aga lõin ma jäädavalt käega. Tundsin, et koolipingi nühkimisest on mul villand. Ma ei osanud muud targemat teha kui võtta kätte sõjaväeosast saadud suunamine, mille enamik teisi lihtsalt minema viskas, ja astuda Tallinnas ühe sõjatehase kaadriosakonna uksest sisse. Enesele teadmata olin oma saatuse sellega ära määranud.“
Holger Kaints on kirjutanud ka ulmejutu “Teekond mäetipu poole“.

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Mats Traat. Soe õht.u

Tagakaanel on tsiteeritud Rein Veidemanni, kes kinnitab, et Mats Traadi loomingus leiab Juhan Liivi valu, Gustav Suitsu vormiteadlikkust ja Ernst Enno aistivat kõiksuseühtsust.
Niisugune tunnetusniit jookseb ka läbi „Sooja õhtu“. Mõtleja koos oma mälestuste kui mingi võlakoormaga kõnnib piki randu, vanu paiku ja otsib midagi. Võib-olla lohutust, sest ta näeb nüüd maailma, põhiliselt küll enda ümbrust, nõnda muutunult. Ja ta on päris sarkastiline. Traat on varemgi kasutanud sõnamängu, ent seekord ...

Tagakaanel on tsiteeritud Rein Veidemanni, kes kinnitab, et Mats Traadi loomingus leiab Juhan Liivi valu, Gustav Suitsu vormiteadlikkust ja Ernst Enno aistivat kõiksuseühtsust.
Niisugune tunnetusniit jookseb ka läbi „Sooja õhtu“. Mõtleja koos oma mälestuste kui mingi võlakoormaga kõnnib piki randu, vanu paiku ja otsib midagi. Võib-olla lohutust, sest ta näeb nüüd maailma, põhiliselt küll enda ümbrust, nõnda muutunult. Ja ta on päris sarkastiline. Traat on varemgi kasutanud sõnamängu, ent seekord eriti rohkesti. Üha enam tajub ta ka lootusetust, et midagi saaks teiseks, paremaks teha. Kuid suurte luuletajate sõnum sisaldab enamasti ikka sotsiaalset münti, püüdu kaitsta vaevatuid ja põlatuid, hoida oma keskkonda tasakaalus, mõtestada suuremate ohtude tagajärgi. Luuletus „Mõranenud“: „Laeaknast lahjat valgust / toob sitting-ruumi sügis lage. / Et sitkest, soolasest saaks mage, / nüüd vesist vestlust edendage. / Meel ummikutest tõusnud. / Kas ta nüüd heledam ja ergem, / kõrglennuerksam, linnukergem – / või veel hoovõtust nõdrem, nõrgem? / Kõik põline kui põhk nüüd põlu all. / Üks päev vaid korraga – nii hõikab / must müügimees, laushämma põikab / ja Sihi oksad maha lõikab. /Vaim elab isepäi. / Kõrb laieneb – ja hüüdja hääl / vaibvaikselt liival kostub sääl, / kus Arve trambib hinge pääl. / Kas kõverdi või otse? / Ei põika kõrvale, ei page. / Et sitkest, soolasest saaks mage, / groteskset väitlust edendage.“ Lisaks mõelge kaasa „Enesega“: „Kas iga samm ja mõte vajab tõestust, / kui ennast avad? Arvad, ei sa matki / küll kedagi, vaid vaatled elu nõestust. / Pead üritama endast enamatki. / Ei sinu oma ole lõpuks miski. / Sa oled pärinud vaid iseenda. Sa kannad olemise risti, riski: / veel loodad inimeses leida venda.“

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Triin Soomets. Varjatud ained

Suuresti tunnetustele keskendunud kogust on ETV luulesaate jälgija kuulnud näiteks luuletust "my estonian" - huvitava sõnumiga tekst, mis baseerub keelel ja avab omal kombel ka eestlase keelelist alateadvust. Soometsa luule on mitmekihiline ja vaid näiliselt lihtne. Autor otsib, igatseb, selgitab, mõistab, põikleb, küsib, kurdab, valuleb, vaeb ja vaevab ennast – teeb kõik selleks, et uuesti ja uuesti sind imestama panna: kui palju võimalusi ja detaile leidub elu ja ilma kujutamiseks. ...

Suuresti tunnetustele keskendunud kogust on ETV luulesaate jälgija kuulnud näiteks luuletust "my estonian" - huvitava sõnumiga tekst, mis baseerub keelel ja avab omal kombel ka eestlase keelelist alateadvust. Soometsa luule on mitmekihiline ja vaid näiliselt lihtne. Autor otsib, igatseb, selgitab, mõistab, põikleb, küsib, kurdab, valuleb, vaeb ja vaevab ennast – teeb kõik selleks, et uuesti ja uuesti sind imestama panna: kui palju võimalusi ja detaile leidub elu ja ilma kujutamiseks. Luuletajad on, ja peavadki olema, enesekesksed. Nad võivad jätta mõtte pooleli ja alustada uuega. Neil on õigus jätta sügavamad kihid varjatuks, ehk viitab pealkirigi sellele, et mõelge ise juurde, mina vaid juhin teid oma mõttetee algusesse. Kuulake ja mõelge kaasa: „Kui keegi ei saa sulle pihta, / ei taba sind enam, / siis oled vaba. / Kellegi kujutlus enam ei määra su kuju, / kellegi vääratus enam su võimu ei väära. / Valu ei ole enam / su mõistatus, mälestus, määratlus. / Sa oled vaba. / Keegi ei talu sind kaua, / su külma ja kuuma. / Keegi ei saa sinust aru. / Siis oled viirastus. / Kellegi teise elu, / kellegi mõõdud ja määrad. / Kui vaatad endale silma, / siis kaotad aru. /Kellegi teise elu, kellegi piirid ja pahed, tahe ja tegu, / ruum, / tyhi. / Siis oled väljas. / Enam ei lähe kaua.“
Triin Soometsa „Varjatud ained“ sobitub minu luuleootustega enam kui ükski tema varasematest kogudest. Hindan teda kui üht filosoofilisema tundelaadiga poetessi - mõistvat ja vaimset. Ja kui mõned read näivadki sõnade mängu ja otsinguna, mõjuvad nad siiski maagiliselt. Kisun kontekstist välja kaks rida ja lisan üldistusena luuletaja enda read: „lihtsuse nõelasilma / su lugu lihtsalt ei mahu.“ Kuulun kindlalt Soometsa intelligentse loomingu soovitajate hulka. Põnevalt mõjuvad ka kujunduselemendina kasutatud luuletused, millele on kriips peale tõmmatud, kuigi mõne sõnakese ikka suudad välja lugeda. Meenutan, et tänavu kevadel anti Juhan Liivi luuleauhind Triin Soometsale eelmisel aastal „Loomingus“ (nr. 12) ilmunud erakordsuseni lihtsaks sõnastatud luuletuse „surm ei mõõdu meist“ eest. Nõnda siis: „surm ei möödu meist; ta on kohal / kogu aeg, ta on määratud / aega. / mida enam oleme ise, / seda enam sureme. / kui vaadata lehti puul, näha. / siis on selge, et aeg ei möödu. ta on ümar ja kohal. / jumal!“ Aastal 2000 anti sama auhind Soometsa luuletusele „Sulle ma kingiksin sydame…“ .

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

Tiina Laanem. Sidrunid ja siilid

Mõned inimtüübid on ju päris huvitavad, aga tegevustik kohati kaootiline. Ilmselt sobitub see hajusate ja ebakindlate vaadetega tegelastega, kes romaani sisu kujundavad. Kuid loo keskmes tegutsevad kontoriinimesed jätsid mind ükskõikseks (Ralf, Martin, Robert, Uku), neid lihtsalt tuleb üksteise järel robinal eesti kirjandusse. Vrd. kas või Armin Kõomägi, Peeter Helme! Tahaks midagi jõulisemat ja üldistavamat. Ja siis pealkiri!? Tõsi, sidruneid süüakse ja mahla tilgutatakse, siilidki käivad ühes Virumaa talus, nimega Mudaaugu, ...

Mõned inimtüübid on ju päris huvitavad, aga tegevustik kohati kaootiline. Ilmselt sobitub see hajusate ja ebakindlate vaadetega tegelastega, kes romaani sisu kujundavad. Kuid loo keskmes tegutsevad kontoriinimesed jätsid mind ükskõikseks (Ralf, Martin, Robert, Uku), neid lihtsalt tuleb üksteise järel robinal eesti kirjandusse. Vrd. kas või Armin Kõomägi, Peeter Helme! Tahaks midagi jõulisemat ja üldistavamat. Ja siis pealkiri!? Tõsi, sidruneid süüakse ja mahla tilgutatakse, siilidki käivad ühes Virumaa talus, nimega Mudaaugu, piima joomas, kuid nende kujundite kaudu inimesi iseloomustada tundub naljakas. Siiski -, vabakutseline näitlejanna Nora tupsutab hommikuti silmaaluseid sidrunimahlase veega ja joob paari sidruni sisu. Tema, jah, arvab end olevat sidruniusku, sest need väga hapud viljad peaksid aitama „väsimuse, tujutuse, vanaduse, vaimunõtruse ja kõigi teiste koleduste“ vastu. Daam sidrunkollase kleidiga… Koomilist münti lisab, vähemalt minu arvates, uue rahvameelsete partei rajamise kirjeldus ning Ralfi vanaonu Kusti eluvaatlus koos sitaveoga. Pealegi turtsub Kusti kui siil… Minevikuvarje otsitakse ka, seda vanade kirjade leidmist ja nende üle arutamist on sageli ilukirjanduses kasutatud, ei midagi uut.
Ilmselt tahab autor kõnelda nn. tegusaid indiviide hävitavast ükskõiksusest, rutiinist, enesekaotamisohust, tüdimusest, peataolekust. Kuid kujutletu valgub laiali. Liiga palju detaile, mis kipuvad kuhjuma, nii et ükski ei osutu lõppkokkuvõttes põnevaks või oluliseks. Mõned viited ja seigad jäävad arusaamatuteks. Miks osutatakse konkreetses kontekstis Kunda kultuurile ning Lembitule endale? Nõnda näib trafaretne viidegi, et igas sadamas on keegi, kel eestlase verd. Siis veel majauss kui mäletamiste kandaja, mis võinuks muutuda oluliseks märksõnaks, kuid jäi välja arendamata. Vundamendi seest leitud aardekarp lisas küll mitukümmend rida, aga ei öelnud mitte midagi. Järgnev võimaldab ehk mõista autori positsiooni ja ühtlasi minuga polemiseerida: „“Meil on Ralfiga ühine kirg,“ ütleb Nora ja viskab jala üle põlve. „Tuli välja, et me mõlemad sõltume sidrunitest. Veider, kas pole?“ „Mida sa silmas pead?“ küsib Aljo, julgustades teist edasi rääkima. „Sidrun tähendab ju midagi värsket,“ lausub Nora mõtlikult. „Ja meil on pidev vajadus millegi värske järele.“ „Et silmad säraks ja tülpimus üle läheks?“ küsib terapeut. „Jah, ilmselt küll.“ „Ükskord avastasin, et pigistan sidrunit juba peaaegu igale toidule peale, et see maitsed esile tooks,“ lisab Ralf omalt poolt. „Muidu tundub tuim.“ „Või nii,“ noogutab Aljo / terapeut-ML / mõtlikult pead. „Vahel joon lihtsalt sidrunimahla,“ jätkab Ralf. „ See tõmbab pildi selgemaks ja aitab vist isegi keskenduda. „Varsti tuleb keskendumisõpetus koolides kohustuslikuks aineks teha,“ täheldab Nora kõrval istuv lühikest kasvu siilisoenguga mees. „Vist küll,“ nõustub Ralf. „Ühe asja juures püsimine nõuab ikka sangarlikku kannatust.“ /---/ „Mõnikord on lausa piinlik,“ jätkab Nora. „Eriti tööga seoses. Uues lavastuses alustan ikka suure õhinaga. Aga need tükid, mis pikalt laval püsivad, oh jumal, kohati tuleb niisugune tüdimus peale, et vaevu suudan seda varjata. Võiks ju rollis vaikselt küpseda ja areneda, aga ei, mina kibelen juba edasi minema. Mängulist kaob ära.“ „Sa suudad vähemalt pause taluda,“ sekkub Ralf muiates. „Üks tuttav just rääkis, kuidas teda tabab sümfooniakontserdil eriti kirgas tunne siis, kui muusikas pikem paus tehakse. Kuramus! Mina ainult ootan, et nad jälle kiiresti mängima hakkaksid.“ Korraks ringi vaatav Ralf näeb enda ümber noogutavaid päid, kõik on temaga nõus. „Üks asi on veel hirmus,“ jätkab Ralf. „Midagi ei seisa enam meeles. Trehvad kellegagi kokku, räägid juttu, aga veerand tundi hiljem ei mäleta enam tuhkagi. Millest me jutustasime? No kurat, ei tule meelde, täitsa kohutav.“ Hetkeks hinge tõmbav Ralf sügab laupa ja imestab eelpool öeldu üle veel kord. „Infot tuleb metsikult peale,“ kurdab ta edasi.“ Teinekord vaatad koosolekul enda ümber istuvaid kujusid. Täielikult kalapilgud! Heal juhul mäletavad midagi eilse ja tänase kohta, aga ärge jumala eest kaugemalt küsige. Must auk, mõne üksiku ähmase piirjoonega.“ „Mul oleks ikka sama soovitus,“ katkestab Aljo teda vaikselt. „Nädalavahetus on tulemas. Tehke endale üks täiesti tühi päev. Nii tühi, kui suudate.“

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

PARADIISIST JA PÕRGUST

Kui arvate, et mind inspireerivad usuteemad, siis kaugel sellest. Lugu hoopis maine.
Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. Mind on juba ammu häirinud ususõnade kasutamine kaubanduses. Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused ...

Kui arvate, et mind inspireerivad usuteemad, siis kaugel sellest. Lugu hoopis maine.
Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. Mind on juba ammu häirinud ususõnade kasutamine kaubanduses. Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused nagu Tolmulestade Põrgu, Batsillide Põrgu, Tselluliidi Põrgu, Koerakirpude Põrgu.
Siis aga hakkasid kirjastused (eriti agaralt Sinisukk) kuritarvitama sõna piibel. Viimane tilk minu karikasse kukkus, kui korraga nägin raamatupoe riiulil kümmekond sellist raamatut: “Akvaariumikalade piibel”, “Kassitõugude piibel”, “Koeratõugude piibel”, ”Värviskeemide piibel”, “Koekirjade piibel”, “Lapimustrite piibel”, “Tikkimispistete piibel”, “Toataimede piibel”, “Maletaja piibel”, “Värviefektide piibel”. Küllap mõni jäi ka kahe silma vahele.
Saan aru, et tegu on tõlkeraamatutega ning see hullus ammu üleilmne, aga kas peame iga tobeduse üle võtma?
Kui 1960ndatel ilmusid Leo Taxili “Lustakas piibel” ja “Lustakas evangeelium”, siis kindlasti pahandasid need tõsiusklikke, aga neis oli siiski juttu piiblist, kuigi äraspidiselt ja pilavalt. Nüüdne pruuk aga hakkab lausa vastu.
Inna Saaret

bxAv110 [Loe edasi] [Kinni]

KUIDAS HÄÄLETADA

Valimisi olnud ja tulemas, ehk ongi õige aeg hääletamisest rääkida.
Ega ma ei kavatse teha valimispropagandat ühe või teise poliitilise jõu poolt või vastu. Asi ikka keeleline.
Mitmes kohas olen lugenud üleskutset: HÄÄLETA OMA LEMMIKU EEST! Mõeldud on muidugi kutsuda üles hääletama oma lemmiku POOLT!
Milles vahe? Vahe on muidugi lihtne, sest kellegi eest saab hääletada siis, kui see isik ise ei viitsi hääletama minna ning te mingil salakavalal kombel teete selle toimingu tema eest ehk tema nimel ära. Poolt hääletanu aga annab oma hääle kellegi heaks, hüvanguks või toetuseks.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

ESIMENE JA ESMANE

Sõnad esimene ja esmane ei ole täpselt sama tähendusega. Esimene tähendab täiesti esimest asja, millest esimesemat ei saa olla ja mida võib nummerdada (nr. 1). Teine iseloomustab mõistet, mis koos mõne teisega kuulub esimeste (eesmiste) hulka.
Näiteid liitsõnadena: esikoht võistluses, esisilp sõnast, esimast laeval, esikümme (1 kuni 10), esiratas jalgrattal jne., kuid esmaabi (esiteks osutatud abi), esmavajadused (tähtsad vajadused), esmajärjekorras (järjekorra eesotsas) jne.
Millegipärast on tekkinud nihestusi ning hakatud kõnelema ja kirjutama raamatute esmatrükkidest ja näidendite esmalavastustest. Terminina on need ekslikud. Raamatu vm. trükise puhul tuleb öelda esitrükk, esiväljaanne, esikaas, esileht, esitäht jne. Teatreis, kontserdisaalides, kinodes on ikka esilavastus, esitendus, esiettekanne, esilinastus jne.
Kuidas meeldiks, kui esimehed ja esinaised muutuksid esmameesteks ja esmanaisteks?
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110