9. dets 2010

Miks OMA õilmitseb?

Kindlasti olete lugenud lauseid, mille koondtüübid järgnevalt konstrueerin.
Poeet kirjutas oma luuletuse. Tüdruk pani oma kleidi selga. Kannatanu jäi oma silmast ilma. Pood teenindas oma ostjaid. Alustage oma harjutusi!
Ehk piisab. Kui neid lugeda, siis tekib tahtmine küsida, kelle siis veel? Oma on kõigis neis lauseis ülearune. On üsna vähe ütlemisi, kus peab rõhutama, et tegu on just selle inimese omandusega. Vahet on lihtne teha: kui püüate panna oma asemele ...
[Loe edasi]

KUIDAS KIRJUTADA AJAVAHEMIKKE

See kirjutis sai alguse ühest kuulutuse parandamise palvest. Kui olin vastanud, siis tekkis mõte, et võiksin seda veidi laiemalt ka teistele meelde tuletada. Kellel sellist teadmist tihti vaja läheb, võiksid selle tekstiosa lausa välja trükkida, et oleks kohe võtta, kui tarvis.
Muud kasulikku veel laiemalt lugege Ebeli Pirso päris heast artiklist “Tarbeteksti kirjutamine eeldab oskust” (KoolitusEkspress, 24. jaan. 2008).
Nüüd siis ajavahemikest.
Kuulutuses võivad arvud olla üksteise järel (aga ei ...
[Loe edasi]

LEGENDAARNE SÕNA legendaarne

Olete kindlasti tähele pannud, kui ülekoormatud on see sõna juba pikka aega olnud. Tarvitseb vaid kellelgi millegagi silma paista, kui ta kuulutatakse legendaarseks. Abiks pakun suvalises järjestuses sõnu, mida sobib selle asemel pruukida. Neid on üllatavalt palju ning tasub ka mõelda, milline tähendus tegelikult välja koorub:
muinaslooline, ebaharilik, enneolematu, imepärane, kuulus, nimekas, tuntud, teatud, mainekas, populaarne, maailmakuulus, tubli, silmapaistev, esileküündiv, suurepärane, imetlusväärne, imeteldav, klassik, elav klassik, kultuslik, teenekas, edukas, andekas, unustamatu, kõrgelt hinnatud, vana hea, armsaks saanud, särav isiksus, liider, igihaljas, parim.
Valige neist iga kord sobivaim või mõelge välja mõni uus väljend, siin pole kindlasti kõik kirjas.
Inna Saaret

29. okt 2010

Oskuskeelepäev tõi kokku üle sajaviiekümne huvilise


6. oktoobril peetud oskuskeelepäev näitas ilmekalt, kuidas aasta-aastalt on oskuskeelehuvi kasvanud. Juba kuuendat korda Rahvusraamatukogus korraldatud kokkusaamise juhtlõngaks oli sel korral e-keskkonna mõju terminikorrastusele. Omajagu meelitas kindlasti ajakohane ning pisut ehk intigeeriv teemakäsitus, rääkimata teada-tuntud esinejatest.
Oskuskeelekorrastajail ei ole alati pakkuda n-ö võtmed-kätte valmislahendusi ja polegi see alati parim lahendus, tõdes avasõnu lausudes muu hulgas peadirektor Janne Andresoo ning soovis kõigile mõttetihedat ning sisukat päeva.
Sel korral keskenduti eeskätt arhiivide, ...
[Loe edasi]

25. okt 2010

Tiit Aleksejev. Leegionärid.


Hiljuti kuulsime, et Tiit Aleksejev sai Euroopa kirjanduspreemia, see tähendab loodetavasti sedagi, et tema loomingut, eesti kirjandust, tõlgitakse ka Euroopa keeltesse. Olen eelmisi romaane „Valge kuningriik” (2006) ja „Palveränd” (2008) tutvustades kinnitanud, et olen ka ajalookirjanduse suur huviline, seega sobib Aleksejevi looming minu kirjandusliku maitsega igati. Tema väljendusstiil ja keel nagunii. Näidend „Leegionärid”, ärge peljake žanrit, see ei häiri sedapuhku üldse, kõneleb meestest, kelle saatus märgistati 1944. aasta septembrikuu päevil. ...
[Loe edasi]

27. sept 2010

Ott. Raun. Iseenese väljanäitus


Kuigi Ott Raunil on ilmunud viis luulekogu, kõneldakse temast kui luuletajast harva. Rohkem on jäänud silma ehk proosa, kuid sellegi lugejaskond pole suur. Viimane kogu on koostatud varasemate „Hobusel on täna sünnipäev” (1973), „Kummelilõhn kirikus” (1991), „Silmlill” (1996), „Kaheks saa” (2002), „Alraun” (2005) põhjal. Kui üldistada, siis „Iseenese väljanäituses”, mis sisaldab luulet aastatest 1965-2005, prevaleerib intellektuaalne luule, mis eeldab mõnevõrra humanitaaralade tundmist, nõnda kui parafraasid ja viited eesti kirjanduselegi. Ent ...
[Loe edasi]

15. sept 2010

Lauri Vahtre. Torm

Uskumatu, Vahtrelt põnevusromaan! Kui näiteks Tiit Aleksejevi spiooniloo „Valge kuningriik” tegevus toimub Euroopas, siis „Tormis” viiakse lugeja Kuubasse ja USA-sse, raamatu lõpus ka eri kohtadesse Euroopas. Stiililt ja teemaarenduselt kaldub vaekauss pigem Aleksejevi kasuks, ent haaravad lugemised mõlemad. Nõnda kui Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist” ja „Ruutuemanada sündroom”. Kui mõelda viimastel aastatel märatsenud loodusjõududele, mõjub „Torm” kuidagi kurjakuulutavalt, isegi ettenägelikult...
Et Eesti riigiametnik, kes elab arusaamatul kombel Lasnamäel?, nimeks Adam Saks, ...
[Loe edasi]

8. sept 2010

Chris Kala. Ebaõnnestunud!

Loomulikult ehmatab viisakas ja kombekas inimlaps seda raamatut lugedes end kaameks või sõnatuks. Vanematel kerkib vererõhk, võib tekkida lämbumistunne. Arvatavasti ei loe siivas inimene seda lõpunigi, kuid mina ei kavatse karmi kohtumõistja positsiooni võtta. Kuna kuulun ealt autori vanaemade põlvkonda, püüan eelkõige mõista, miks Chris oma noore elu müügile pani? Kas suunasid tema ambitsioone tuntud nimede elulood ja -laulud, mida on kõik kohad täis, või ta soovis oma eakaaslaste (elu)rutiini ...
[Loe edasi]

27. aug 2010

Lugemisaastast terminoloogi pilguga

Käsilolev lugemisaasta on toonud raamatu ja lugemise mitmel eri moel taas tähelepanu keskmesse. Teema kehutas raamatukoguterminite andmebaasist välja korjama raamatut tähistavaid termineid – nii liigi, laadi või mõne muu tunnuse alusel kirja panduid.
Aabits, aadressiraamat, aastaraamat, ahelraamat, aimeraamat, ajaraamat, akefaalne raamat, anneraamat, antedateeritud raamat, antikvaarne raamat, armoriaal, fantoomraamat, heliraamat, homiliaar, horoloog, inventariraamat, irdlehtraamat, kirikuraamat, kirjaraamat, rullraamat, ksülograafiline raamat, kukkurraamat, missaal, palmilehtraamat, palveraamat, panoraamraamat, postdateeritud raamat, teadmisraamat, teadusraamat, ribaraamat, tirelraamat, tunniraamat, ...
[Loe edasi]

29. juuni 2010

Lugemisaasta auks ja raamatu kiituseks

Ühe lugejana tuhandete hulgas haaran kinni võimalusest ja usaldan teile oma suhtu­mise raamatusse, loe edasi

8. juuni 2010

VÕRDLUSSÕNAD

Võiks arvata, et pole midagi lihtsamat kui alg-, kesk- ja ülivõrde moodustamine. Ometi nägin raamatut, mille pealkiri oli “Kõige! Kõige? Kõige!” ning selle all sõnad “raskeim, kiireim, kuumim, pikim, tugevaim, näljaseim” jne.
Siin on pandud kokku liitülivõrde esimene sõna ning lisatud sellele lihtülivõrre, saades topelt võrdluse “kõige raskeim, kõige kuumim” jne.
Lihtülivõrret saab moodustada vaid neist sõnadest, millel on vokaalmitmus. I-mitmusega enamasti probleeme ei teki ning kõik oskavad võrrelda “pikk, pikem, pikim”. Tüveülivõrdes a-, e- ja u-tüveliste sõnade puhul kaob aga üks vokaal ära: “paha, pahem, pahim”. Raskused tekivad siis, kui seda ei tehta. Õiged vormid on olulisim, mitte oluliseim, paksim, mitte pakseim. Kui aga küsite, miks on õige õnnelikem, mitte õnnelikuim, kuigi õige on näljaseim, siis seetõttu, et nad käänatakse eri moodi: õnnelikke, kuid näljaseid. Tuleb välja, et polegi nii lihtne.
Inna Saaret

PIKK VÕI LÜHIKE MITMUSE OSASTAV?

Kaua kestnud võitlus lühikese osastava eest on uues ÕSis lõppenud mõninga järeleandmisega, sest pikk mitmuse osastav tungib väga hoolega peale ning need muudatused tehti koolilaste hinnete huvides.
Lühidalt öeldes: mõned -ne lõpuga omadussõnad, mida seni lubati käänata vaid nagu tüüpsõna oluline (seega olulisi), on nüüd saanud loa ilmuda meie ette ka (mitte ainult!) tüüpsõna soolane (seega soolaseid) järgi käänatuna. Kui aga mingi vabadus on antud, siis tikutakse arvama, ...
[Loe edasi]

OSAD JA MITMED

Ma ei tea, kas eestlastel on alaväärsuskompleks, et nad tahavad kõike endaga seonduvat suure ja tähtsana näidata. Sellesse valdkonda kuuluvad ka väljendid osad inimesed ja mitmed üritused.
Õiges eesti keeles öeldakse muidugi osa inimesi või osa inimestest ning mitu üritust. Leo Kaagjärv Eesti Keele Kaitse Ühingust on väga tabavalt öelnud, et osa inimesi on sama kui kott kartuleid või kilo maasikaid. Me ei ütle ju kotid kartulid või ...
[Loe edasi]

31. mai 2010

Jaak Jõerüüt. Armastuse laiad , kõrged hooned


Kogu viimane luuletus „Vana maailma kurbus” lubab omal kombel üldistada ja väita, et Jõerüüt on valanud nii enda eksistentsiaalse kurbuse ja armastuse, kui terve maailma armastuse ja ängi, üheks suureks ajatuks olemisvõimaluseks. Luulekogu saadab leheküljelt teise iga rakuga tunnetatud inimelu fataalsus, mis sõnastatud avaridades: „nüüd ma tean, et kõik on üürike, / linnu lend ja inimese elu, / noot ja silp, ja lumesaju LÕPP, / armastuse aeg, mis antud ühes ...
[Loe edasi]

27. mai 2010

Donald Tomberg. Kazimir, Vladimir ja teised

Üks mõnusalt isevärki raamat, mida võiks nimetada lihtsalt mõtete mõlgutamiseks. Siin kohtuvad veidrikena näivad mehed ja aeg. Absurd vaatab silma, kuid mind võlub mees, kes tahab lennata – Kazimir nimeks. Lennukit tal vaesekesel pole, aga ka tahtmine võib õhku tõsta! Kõik tegelased puudutavad korraks üksteist, ja siis lähevad nad ise või läheb aeg oma teed. Kes sellest aru saab? Leheküljel 29 tõdeb autor ise, et lugejad, kes peavad tema raamatut ...
[Loe edasi]

21. mai 2010

Lauri Sommer. Kolm yksiklast


Kolm lugu ja ühtlasi saatust: „And”, „Sisepiiril”, „Hilised lemmehelbed”. Lugemiselamus, mis jääb kauaks meelde. Kolm üksiklast, kolm tundlikku meelt. Ühelt poolt inimese soovid ja unistused, teisalt halastamatu aeg ja reeglitega reglementeeritud ühiskond nende vastas. Esimene tekstidest jutustab külaravitsejast, setu naisest Darjast, teises on keskseks karakteriks noorelt surnud trubaduur Nick Drake ja viimases teoloog ja luuletaja Uku Masing. Lauri Sommeril on õnnestunud need erandlikud indiviidid, harimatust külanaisest erudiidi Masinguni ülendada sõna ...
[Loe edasi]

13. apr 2010

Siim Kera. Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks


Tunnistan, et luulekogu oli jäänud kahe silma vahele, aga kui juba välismaal, Struga rahvusvahelisel festivalil algaja autori kogu parimaks kuulutati, siis tuleb asja uurida. Kas Siim Kerast saab klassik? Praeguse põhjal veel seda öelda ei saa, kuid oleme rahvaraamatukogudega n.ö. mõttes kokku leppinud, et noorautorite esimestele kogudele tuleb tähelepanu osutada. Autor väidab, et tema luule on mõjutatud muusikast ja laulusõnadest, mida kuulab (The Smiths, Modest Mouse, Metro Luminal). Mina ei ...
[Loe edasi]

29. märts 2010

KES ON PAŠA JA MIS ON PASHA

Pühad varsti tulemas ja jälle räägitakse lihavõttetoitudest. Mõnigi sõnasaaja arvab, et lihavõtteks tehtav kohupiimatoit on paša (nii öeldaksegi!). Paljud aga ei taha kirjas tunnistada š-tähte ning kirjutavad selle asemel kõikjal sh.
Mõnel aga on arvamus, et kui s ja h kõrvuti, tuleb alati välja lugeda š. Paša (s.t. kõrgem sõjaväelane või riigiametnik sultaniaegses Türgis) tõenäoliselt pashat (s.t. lihavõtteaja kohupiimatoitu) ei söönud, sest usulised tõekspidamised ei lubanud, aga kindel on see, et neid sõnu ühtmoodi küll välja ei öelda. Kõlaks ju hullusti, kui nakkušaigel oleks ka põletušaav või metšani kitkuks ükšaaval aašeina üles.
Lausa kahju on tegevsporti naasnud iluuisutajast Jevgeni Pljuštšenkost, kelle nime igapidi väänatakse. Eestlased kirjutavad üldjuhul õigesti š-dega, ilmselt muidu läheks väga kirjuks, aga muus maailmas on mindud lihtsustavat teed. Ülilihtsustajad kirjutavad Plushenko.

12. märts 2010

Sirje Kiin. Marie Under


Mul kulus raamatuga põhjalikumaks tutvumiseks kolmkümmend kaks päeva, tõsi, päris iga päev ei jõudnud lehekeeramiseni, kuid käsi südamel kinnitan, ma lugesin Underi monograafia korralikult läbi. Olen kontrollinud, st. küsitlenud lugejaid siit ja sealt ning jõudnud järelduseni, et kõik seda ei tee. Ühtlasi kahtlustan, et mõni valju ütlemisega arvustaja pole samuti vaevaks võtnud Sirje Kiini mammutkäsitlusega sügavuti tutvuda. Ikkagi 815 lehekülge, lisaks kasutatud allikate loetelu ja isikuregister.
Igal lugejal on õigus ...
[Loe edasi]

1. märts 2010

Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras


Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Nii tema proosas kui luules võib märgata sõna ümber värelemas toone, ja kui oled kiirustades lugenud, tuleb uuesti alustada, sest ...
[Loe edasi]

18. veebr 2010

Väitlusringis terminoloogia stipendiaadid


4. veebruaril 2010 toimus Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis järjekordne oskuskeeletundjate ja -huviliste ühisseminar. Sel korral rääkisid oskuskeele erisustest ja võimalustest Tartu Ülikooli õppejõud ja teadurid, kes 2009. aastal konkursi korras eestikeelse terminoloogia stipendiumi pälvisid. Teemaring hõlmas nii loogika, semiootika kui ka pragmapoeetika oskuskeeleloomet.
Seminari korraldas Eesti Terminoloogia Ühing koostöös Tartu Ülikooli Sihtasutuse ja Eesti Rahvusraamatukoguga. Seminari toetas Haridus- ja Teadusministeerium.
Tähenduslikuks nimetas RRi peadirektor Janne Andresoo tervituskõnes seda, et oskuskeelepäevi peetakse ...
[Loe edasi]

15. veebr 2010

TEMA OMA TÖÖ SAAB TEMA OMA POOLT TEHTUD või TA TEEB TÖÖD?

Selliseid lauseid nagu pealkirjas esimesena kirjas, kohtab suisa igal sammul. Milles asi? Miks ei saa inimesed lihtsalt öeldud: “Ta teeb tööd”?
Eks ikka seetõttu, et inglise keeles on nii ja arvatakse, et ka eesti keeles peab samamoodi ütlema. Hakkame algpõhjusi otsima ja seletama.
Meie laused lausa kubisevad sõnast oma, mida enamasti pole üldse tarvis rõhutada. Põhjus on selles, et teistes keeltes eristatakse sugu ning inglise keeles on selles kohas ...
[Loe edasi]

TEADLIK VIGA NORMIKS?

Tallinnas on tiigiäärne lumelinn usinasti kasutuses ning lapsi kutsutakse mängima. Nagu karta võis, on kümnest juhust üheksal kirjas, et tulge Shnelli tiigi äärde. On läinud täide see, mille eest hoiatati juba siis, kui kunagine suur rahvuslane Tiit Pruuli Balti jaama hotelli püsti pani ja selle vastuväidetest hoolimata Shnelliks nimetas. Talle tuletati küll meelde, et õiged on kaks võimalust: saksapärane Schnelli või eestipärane Snelli, aga seda ei pannud ärimees tähele. Keeleinimesed ...
[Loe edasi]

9. veebr 2010

Tõnu Õnnepalu. Paradiis


See on hingerahu süvendav raamat. Unustasin tükiks ajaks koha ning aja, kus viibisin. Mõistsin, et kaduvus võib olla uuemaski eesti kirjanduses hingestatud, ja et ses meeletus maailmas suudab kirjasõna vahel aidata inimlapsel tasakaalu leida. Teise inimlik kurbus puudutab igat meist eri moel, kuid mõjuta ei tohiks jätta kedagi, nõnda kui ei jäta kummelikompress leevendamata põletikku. Õnnepalul on õnnestunud aja kui mõõtme kõrval tabada ka aja hinge. Kindlasti põrbitakse sekka, oh ...
[Loe edasi]

1. veebr 2010

Indrek Hirv. Ülalt valla.

Religioosne luuleraamat, mida on trükitud 360 autori signeeritud ja nummerdatud eksemplari, osta saab aga vaid Pirita kloostrist. Väljaandjaks Vello Salo kirjastus „Maarjamaa”. Kuna „Ülalt valla” satub ilmselt vähestesse raamatukogudesse, küllap ka väheste lugejate lauale, jääb minu osaks tähelepanu osutamine kogu olemasolule, sest väljaandest pool sisaldab Rebekka Lotmani ülimalt põhjalikku sissevaadet Hirve loomingusse pealkirja all ”Jambi hing”. Olen alati küll tajunud Hirve luule mõttemaailma erilisust ja pidanud tunnistama, et mõndagi jääb ...
[Loe edasi]

27. jaan 2010

Elo Viiding. Meie paremas maailmas

Üdini sotsiaalne luule, jõuline ja karm. Irooniline, osati üleolevgi. Mingil põhjusel ei suuda taolisi, olevikku lahtipurevaid tekste Elo Viidingu isiksuse, tema imagoga seostada, ent raamatu lillakspunaste kaante vahel seisab alasti ja halastamatu tõde meist endist, meie elust. Kuid suur emotsioonaalsus puudub. Jahe, kohati lausa kalk pilk fikseerib puudused ja jätab su siis neid ükskõikselt lahti mõtestama. Ühiskonna lausa ennasthävitavat olemust rõhutatult ja jäigalt kirjeldades eeldab ehk mõni lugeja rohkem sisemist ...
[Loe edasi]

12. jaan 2010

Virve Osila. Läbi enese.

Kuigi Virve Osila loomingust kirjanikuimagot loovates väljaannetes ei kirjutada, on tal oma austajate ring, kuid mis olulisem, ta räägib õigupoolest samadel teemadel, kui postmodernistlikud autoridki, ainult tema kujundid ja väljenduslaad on konservatiivsemad, luule enamasti riimis. Näeb vigu ja valu Osila moodi. Ja ehkki kirjutaja väidab „Sel ajal, mil ma kaugenesin melust, / sees hääbus vaikselt kogu isepäisus - / ja aegamisi eemaldudes elust, / sain kõrvalseisjaks, kellel hinges jäisus…“ , ...
[Loe edasi]

8. jaan 2010

NÕUKAAEG

See üha enam vohama kippuv sõna on minus juba tükk aega tekitanud nõutust, et mitte öelda tülgastust. Kõigepealt pole ta sõna ega midagi. See on muidugi maitseasi, kuid sama arvamust olen kuulnud mujaltki. Minu vastumeelsus on tingitud pigem sellest, et meie, kes me sel ajal elasime, pole kunagi niisugust väljendit kasutanud. Meie rääkisime Vene ajast ja Eesti ajast, mitte NSV Liidu ajast ega nõukogude ajast ega nõukaajast. Nõukogude võeti suhu ...
[Loe edasi]

KIRJANIKUD JA LUULETAJAD

Eelmise aasta lõpp oli väga rikas kirjandussündmuste poolest. Kahjuks aga hakkas jälle kõrva ja silma pealkirjaks pandud väljend, mis tundub juba päris üldine olevat, kuigi loogikat pole siin karvavõrdki. Õnneks kuulsin Paabeli raamatukogus seda vaid korra, aga näiteks raadio kultuurisaated üllatavad tihtipeale ja tänases Sirbis oli Underi biograafia arvustuses jälle see kõrvutus.
Esmapilgul võib tunduda, nagu olekski kõik korras. Kui aga toon kõrvale sarnased väljendid, näiteks inimesed ja mehed, loomad ja rebased, puuviljad ja õunad, siis ehk tundub juba paljudele, et midagi on viltu.
Kui nüüd tulla tagasi kirjanike ja luuletajate juurde, siis paar lihtsat tõde: seotud kõne = luule, sidumata kõne = proosa, ilukirjandus jaguneb lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks.
Inna Saaret

5. jaan 2010

HÄDA NENDE NIMEDEGA!

Nimedega on igasuguseid raskusi. Mõnikord lihtsalt ei osata muukeelset kuju eestikeelsega kokku viia. Siit tulevad need Bavaria pro Baier, Bohemia pro Böömimaa, Laibach pro Ljubljana jne. Karta on, et selliseid vigu tuleb aiva juurde, kuigi need oleksid kergesti välditavad, kui natuke viitsitaks vaadata, millega tegu. Kui ikka fotol on selgesti äratuntav Kölni katedraal ja tekstis öeldud, et Reini jõgi on selle ees puud üle ujutanud, siis on üsna jabur kirjutada ...
[Loe edasi]

RIIAKAD JÕHVIKAD

Isikut päritolu järgi eristades kasutab eesti keel liidet -lane. Enamasti on aluseks rahvuse või koha nimi: eestlane, tallinlane, saarlane, skandinaavlane, eurooplane, sakalane (Sakalast), hiidlane jne., vahel ka muu tunnus: estoonlane (Estonia teatrist), riigikogulane (Riigikogust), võõramaalane jne.
Liide -kas on väheproduktiivne ja see on andnud sõnu asjade, taimede, loomade jm. kohta: purjekas, viilakas, pastakas, vetikas, ohakas, kajakas, sitikas jne. Ka osutab ta mingi omaduse rohkusele: punakas, arvukas jm. Veel on hulk ...
[Loe edasi]

TEEKOND PIRITALT MUSTAMÄE ALLA

Seisin kunagise Pirita kino ees ja lugesin silti “Pirita vaba aja keskus”, sain sealt omnibussile ja mõtlesin: ”Pirital on õnneks siiski klooster, mitte nunnakeskus”. Teisel pool jõge ei saanud omnibussi aknast näha, kas mõnel hoonel ehk on silt Olümpiakeskus. Ja Lauluväljaku peatuse juures ei kõnelnud miski, et tegemist oleks Laulukeskusega. Kuid endine Kadrioru kohvik oli Kadrioru keskus, Narva maanteed pidi sõites sattusid silma veel Verekeskus ja Koopiakeskus. Ent vana pritsimajagi ...
[Loe edasi]

VEIDI TÕLKIMISEST

Päris veider, aga kuigi ma mõtlesin tükk aega, ei meenunud mulle ühtki naljakat tõlget vene keelest eesti keelde ega vastupidi, mis oleks ka ilmunud. Ei tea, kas vene keelt osati paremini või oli (enese)kontroll ja hirm nii suur, et kõik mõeldi korralikult läbi. Munakivitee kui яйцекаменная дорога oli konstrueeritud nali.
Kui Soomega lähemalt suhtlema hakati, siis ühe ja teise tõlkega muidugi alt mindi, aga need on ka vanad näited ning ...
[Loe edasi]

MIKS ÖELDA KEERULISELT, KUI SAAB KA KEERULISELTSESTI?

Mis erinevus on kiiruses, kui ütleme koheselt, mitte kohe? Kas üks on teisest aeglasem? Teadagi nõuab rohkem aega koheselt, sest neli häälikut või tähte on ju juures!
Miks midagi ei toimu ööpäev läbi, terve ööpäeva, ööpäeva jooksul, vaid ainult ööpäevaringselt? Vist ei tule meil enam aastas läbida kaksteist kuud, vaid me viibime aastaringselt kaheteistkümnes kuus. Kui varem mõnigi toiming, tegevus, ülesanne oli igal aastal, siis nüüd käivad need iga-aastaselt. Mingiks ...
[Loe edasi]