28. jaanuaril 2009 toimus Eesti Rahvusraamatukogus üleriigiline terminoloogianõupidamine, millele korraldajad ülearu suuri ootusi panna ei söandanud, küll aga salamisi siiski lootsid – ehk ...ükskord ometi.
Millest selline ebakindlus? Paraku, elust enesest...Kõneka näitena olgu siinkohal nimetatud paari asjakohast artiklit aastast 1967, mis ilmusid tollase ajalehe „Edasi“ 24. veebruari ja 1. augusti numbrites, artiklite autoriteks Heido Ots ja Rein Kull. Kirjutajaid tsiteerimata öeldagu vaid niipalju – 42 aastat tagasi välja öeldud terminitöö mured ja probleemid on üks-ühele kandunud aastasse 2009. Kuigi kirja pandud 1960ndaile iseloomulikus keelepruugis, ei ole asja sisu mitmekümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Kel huvi, leidke mõnest raamatukogust eelmainitud lehenumbrid ja veenduge ise.
Milles siis ikkagi asi? Mis muudab terminitöö nii eripäraseks, et seda ühelgi moel paika ei õnnestu panna? Ja kas peabki?
Nendele, ja muudelegi küsimustele otsiti vastuseid ka 28. jaanuari nõupidamisel.
Kuigi ka seekordse ürituse nimetus võis halvemal juhul eeldada järjekordset kokkusaamist, kus räägitakse populistlikku tühijuttu ning keerutatakse sõnavahtu üllatest eesmärkidest ja imesid korda saata aitavatest tähtsatest dokumentidest, kujunes nõupidamisest asjalik mõttevahetus.
Eesti oskuskeele ja selle korralduse seisu kirjeldavate üldisemat laadi ettekannete järel liikus jututeema üha rohkem ja rohkem lähemale sisuküsimustele. Mõnesse ettekandesse oli ridade vahele peidetud väike intriig, et ärgitada mõtlema ja kui vaja, argumenteeritult vastu vaidlema. Nõupidamise teises pooles oli sõnavõtjaidki mitmeid ning nende öeldu tekitas mõõduka pingega diskussiooni.
Üksikute terminikäsituste kõrval räägiti nii töökorraldusest kui ka eri asutuste rollist ning võimalustest terminoloogiategevust toetada.
Mööda ei hiilitud ka mureküsimustest – terminiallikad on hajali ja neid on keerukas leida, eri valdkondade terminiloojate vahel peaks olema tihedam suhtlus jmt – kuid tänapäeval siit-sealt kostuv, sageli variserlik halamine „elu võimatusest“ selles saalis kohta ei leidnud. Võimalik, et tuli see kenast talveilmast või saali kogunenud inimeste vahel tekkinud omalaadsest karismaatilisest õhustikust, raske öelda, pigem siiski viimasest ...
Kindla veendumusena jäi kõlama, et mingeid uusi seadusi ega muid normivaid õigusakte juurde ei looda. Olemasolevategi järgimisega on sageli tükk tegemist. Ja mis kasu olekski veel ühest eraldi seadusest, mis hakkaks täitma n-ö terminipolitsei rolli. Vaevalt, et see vähemalgi määral midagi muudaks, pigem vastupidi. Ka terminiloome on tegelikult looming selle sõna kõige ehedamas tähenduses. Kes suudaks sundida kunstnikku maalima või muusikut helisid looma, ega ometi seadused? Pigem on see soodus keskkond ja teadmine, et loodut on kellelegi vaja. Nii nagu muusikut innustab publik, on ka terminiloojaile vaja teadmist, et nende töö läheb kellelegi korda ning aitab inimestel paremini üksteist mõista.
Kokkusaamine sisendas positiivset lootust, et praegused terminoloogiategevuse mureküsimused leiavad kindlasti mingi lahenduse, võtku see siis aega, kaua võtab ning seni pisut leigevõitu suhtlus asjatundjate ja -huviliste vahel muutub elavamaks.
Napis tekstis ei saa anda edasi toimunu täpset sisu. Ka sisaldab iga ümberkirjutus paratamatult kas või pisut kirjutaja hinnangut, sestap ei tsiteerinud täpselt ühtegi väljaöeldud mõtet ega maininud teadlikult ühegi sõnavõtnu nime.
Vihjeks vaid niipalju – sajakonna osavõtja hulgas olid nii ministeeriumide ja mitmete asutuste esindajad kui ka terminoloogid, kõik teada tuntud asjatundjad.
Kokkuvõtteks: kui suures saalis ja saja inimese vahel tekib mõttevahetus, ei ole olukord kaugeltki lootusetu.
Neile, kellel on huvi ja aega kogu nõupidamist videopildis (veel kord) vaadata-kuulata, pakub Eesti Rahvusraamatukogu võimaluse nõupidamisel asjatundlikult salvestatud ja hiljem toimetatud audio-videofailid(AVI.failid) sobiva andmekandja vahendusel arvutisse laadida ja oma silmaga kaeda.
Millest selline ebakindlus? Paraku, elust enesest...Kõneka näitena olgu siinkohal nimetatud paari asjakohast artiklit aastast 1967, mis ilmusid tollase ajalehe „Edasi“ 24. veebruari ja 1. augusti numbrites, artiklite autoriteks Heido Ots ja Rein Kull. Kirjutajaid tsiteerimata öeldagu vaid niipalju – 42 aastat tagasi välja öeldud terminitöö mured ja probleemid on üks-ühele kandunud aastasse 2009. Kuigi kirja pandud 1960ndaile iseloomulikus keelepruugis, ei ole asja sisu mitmekümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Kel huvi, leidke mõnest raamatukogust eelmainitud lehenumbrid ja veenduge ise.
Milles siis ikkagi asi? Mis muudab terminitöö nii eripäraseks, et seda ühelgi moel paika ei õnnestu panna? Ja kas peabki?
Nendele, ja muudelegi küsimustele otsiti vastuseid ka 28. jaanuari nõupidamisel.
Kuigi ka seekordse ürituse nimetus võis halvemal juhul eeldada järjekordset kokkusaamist, kus räägitakse populistlikku tühijuttu ning keerutatakse sõnavahtu üllatest eesmärkidest ja imesid korda saata aitavatest tähtsatest dokumentidest, kujunes nõupidamisest asjalik mõttevahetus.
Eesti oskuskeele ja selle korralduse seisu kirjeldavate üldisemat laadi ettekannete järel liikus jututeema üha rohkem ja rohkem lähemale sisuküsimustele. Mõnesse ettekandesse oli ridade vahele peidetud väike intriig, et ärgitada mõtlema ja kui vaja, argumenteeritult vastu vaidlema. Nõupidamise teises pooles oli sõnavõtjaidki mitmeid ning nende öeldu tekitas mõõduka pingega diskussiooni.
Üksikute terminikäsituste kõrval räägiti nii töökorraldusest kui ka eri asutuste rollist ning võimalustest terminoloogiategevust toetada.
Mööda ei hiilitud ka mureküsimustest – terminiallikad on hajali ja neid on keerukas leida, eri valdkondade terminiloojate vahel peaks olema tihedam suhtlus jmt – kuid tänapäeval siit-sealt kostuv, sageli variserlik halamine „elu võimatusest“ selles saalis kohta ei leidnud. Võimalik, et tuli see kenast talveilmast või saali kogunenud inimeste vahel tekkinud omalaadsest karismaatilisest õhustikust, raske öelda, pigem siiski viimasest ...
Kindla veendumusena jäi kõlama, et mingeid uusi seadusi ega muid normivaid õigusakte juurde ei looda. Olemasolevategi järgimisega on sageli tükk tegemist. Ja mis kasu olekski veel ühest eraldi seadusest, mis hakkaks täitma n-ö terminipolitsei rolli. Vaevalt, et see vähemalgi määral midagi muudaks, pigem vastupidi. Ka terminiloome on tegelikult looming selle sõna kõige ehedamas tähenduses. Kes suudaks sundida kunstnikku maalima või muusikut helisid looma, ega ometi seadused? Pigem on see soodus keskkond ja teadmine, et loodut on kellelegi vaja. Nii nagu muusikut innustab publik, on ka terminiloojaile vaja teadmist, et nende töö läheb kellelegi korda ning aitab inimestel paremini üksteist mõista.
Kokkusaamine sisendas positiivset lootust, et praegused terminoloogiategevuse mureküsimused leiavad kindlasti mingi lahenduse, võtku see siis aega, kaua võtab ning seni pisut leigevõitu suhtlus asjatundjate ja -huviliste vahel muutub elavamaks.
Napis tekstis ei saa anda edasi toimunu täpset sisu. Ka sisaldab iga ümberkirjutus paratamatult kas või pisut kirjutaja hinnangut, sestap ei tsiteerinud täpselt ühtegi väljaöeldud mõtet ega maininud teadlikult ühegi sõnavõtnu nime.
Vihjeks vaid niipalju – sajakonna osavõtja hulgas olid nii ministeeriumide ja mitmete asutuste esindajad kui ka terminoloogid, kõik teada tuntud asjatundjad.
Kokkuvõtteks: kui suures saalis ja saja inimese vahel tekib mõttevahetus, ei ole olukord kaugeltki lootusetu.
Neile, kellel on huvi ja aega kogu nõupidamist videopildis (veel kord) vaadata-kuulata, pakub Eesti Rahvusraamatukogu võimaluse nõupidamisel asjatundlikult salvestatud ja hiljem toimetatud audio-videofailid(AVI.failid) sobiva andmekandja vahendusel arvutisse laadida ja oma silmaga kaeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar