Avo Kull. Haigla

Järjekordne ENSV-d kujutav teos. Kirjeldus 1970ndate teisest poolest. Jutustus Lõuna-Eesti väikelinnas valitsenud stagnatsioonist, mis üldistab toonast „elutäiust” nii Eestis, kui terves nõukogulikus süsteemis. Taolisi raamatuid ju ikka ilmub. „Haigla” kompositsiooniga on asjad kombes – lugeja leiab romaanist neli massikirjanduse põhielementi: sentimenti, vägivalda, huumorit ja seksi. Kuna ma olin sunnitud elama nõukogude ajas, siis mind sedasorti tekstid enam väga ei huvita, omal ajal sai olmekirjandust väsimuseni loetud. Pealegi, partorgide käitumises ja sõnalises lolluses midagi uut ei märganud. Siiski, siiski, kuulaksin meeleldi nende toonaste kõrgametnike praegusest mõttemaailmast, aga see tundub olevat tabuteema?
Eks ma kergelt ikka muigasin, sest autor on suutnud funktsionääride kõik laused päris täpselt meelde jätta ja kirja panna. Teades seejuures, et nende aastate ajalehed on ju kohustuslikku teksti ääreni täis. Kirjuta maha ja ongi üllitis valmis. Põlvkonnad, kes oskavad täna petta, valetada ja hämada, said 1970ndatel hea kooli - minu seisukoht on, et oskused omandati just toona. „Haiglale" tehti tublisti reklaami, Avo Kulli võrreldi juba Eerik Tohvriga, varavõitu, kuid raske haiguse sissetoomine romaani on küll tohvrilik võte. Banaalsust ja naiivsust on tekstis palju, aga kirjutajat ei tohi selles süüdistada, sest Kulli eesmärk on ju tollele ühiskonnale hinnang anda. Võib-olla isegi hoiatada, vaadake, milleni võib viia mõtete ja ideede tsementeerumine! „Haigla” on paraku liiga pikaks venitatud, kuid romaani algusleheküljed on tõesti mõjusad. Ma pole küll kompetentne hindama, ent näib, et riikliku julgeoleku agenti Armin Raja kujutatakse liialt primitiivse ja napakana, ehk küllap oli temataolisigi. Arvestades, kuidas inimeste hingi hävitati, ei töötanud selles süsteemis pururumalad.
Tuletagem siis meelde: „„Kuhu lauad katame?” küsis Arne. „Ministri käsk oli operatsioonisaali, sünnitustuppa, peaarsti kabinetti ja konverentsiruumi. Nii et igale korrusele üks peopaik. Lugupeetud komisjoni liikmed ei pea viina pärast teps mitte palju pingutama.” Uhkuse- ja väärikusekoorma all vaevalt jalul püsides sisenesid sirgeseljalised komisjoniliikmed. Ukse juures nad seisatasid hetkeks ja vaatasid ümberringi, veendumaks, et nende ainulaadse ja kordumatu isiku saabumine on seisusekohast mõju avaldanud. Kohalolijad tõttasid neid tervitama ja kerge kummarduse saatel kätt suruma. Tähtsate ülemuste edevus ja eneseimetlus sai lisa aukraadilt alamate ametnike truualamlikust koogutamisest. Komisjoni avadefilee võimsaks finaaliks kujunes partei rajoonikomitee esimese sekretäri Vaike Marani ja minister Mati Parkeri saabumine. Jutuvada liftihallis vakatas kui lõigatult. Esimene sekretär noogutas kõigile tervituseks. Tema karusnahaga ääristatud tumehall talvemantel äratas tähelepanu isegi niisuguses paljunäinud seltskonnas. Raha ja kallist karusnahka poldud selle loomisel kokku hoitud. Riietus oli efektne ja rikkalik, sellest vaatas vastu toredus ja eksklusiivsus. Minister kandis samuti karusnahaga ääristatud pruuni seemisnahkset kasukat, mida venepäraselt dubljonkaks kutsuti. Niisugust luksust ei kandnud siin keegi teine./---/”Seltsimehed, täna näitame teile uut haigemaja, mis on eeskujulikult ehitatud ja tänapäeva moodsa meditsiinitehnikaga sisustatud. See avab meie töötavale rahvale uued, enneolematud ravivõimalused. Palun tutvuge majaga ja andke oma hinnang ehituse kvaliteedile. Kui leiate mingeid puudujääke, andke neist kohe teada ja meie tublid ehitajad likvideerivad need välgukiirul."”
Neile, kes ei suuda nii paksu romaani (428 lk.) läbi lugeda, teatan itsitades, et poolteist maapinnast allapoole jäävat korrust olid veel ehitamata, ja vahepeal see naljaga pooleks ehitatud hoone lausa varises, ent sest polnud midagi. Viina juuakse selles raamatus roppu moodi. Viinaga maksti kõige eest, see oli tasu elusolemise eest, viin päästis ja kaitses, viin tekitas usaldust, andis jõudu, mõtestas ühiskonna kulgemist. Kaine peaga poleks suutnud, vähemalt „Haiglas”, küll keegi toimetada. Huumor, kas pole?! Armini osaks jääb vägivalla demonstreerimine, verdtarretavalt kõlavad püstolipaugud, süütu inimese surm. Laskja enesetapp. Sentiment ja seks käivad tavaliselt käsikäes, haiglat ehitav töödejuhataja Kalvi ja naistearst Tiina täidavad oma kohustused korrektselt, ja romaan oligi valmis.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Krister Kivi. Üksteist

Tiitellehel on kirjas 11. Järgnevas tsiteeritud katkes avaldub suuresti romaani mõte: „Sa näed seda kõike üleloomulikult selgelt ja mõistad, kui võõras sa endale oled – võõram, kui kunagi enne -, ning ühtäkki mõjub see kummaliselt vabastavalt, sest sa ei hooli enam sugugi sellest tundmatust mehest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Tund aega hiljem marsib too keha välja ja kõnnib miilide kaupa piki jõeäärset promenaadi, olles otsustanud endast välja higistada selle kõik – pohmelli, alanduse, kogu lõppenud suve, võib-olla ka elu enda – ning taas näed sa seda kõike otsekui kusagilt eemalt: üht kõhna, rapsivat kogu, mis lükkab end jõuga läbi tuulest ja heledast oktoobripäikesest, edasi, edasi, edasi, kuni äkki ühe silla all kokku vajub ja kõõksudes oksendab, siis liikumatuks jäädes. Sest korraga on teda tabanud hirm, hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saada surnuks, olles jätkuvalt üksi. Hirm selle ees, et ta on klammerdunud esimese objekti külge, mille pimedas, külmas meres ärgates leidis; mõtte ees, et nüüd tuleb tal lahti lasta ja üksi ujumist jätkata, teadmata kuhu. Hirm selle ees, et ta ei pruugi enam kunagi ärgata kellegi teise kõrval; raev teadmisest, kuidas aeg läheb ja jookseb olematuseks nagu katkisest liivakellast. See õudus tuleb ja peatub ta silmaakende taga, surub oma näo klaasidele lähemale, avab hambutu suu ning hingab. Kuid siis on viirastus läinud; ja sa ajad end huuli pühkides püsti, põlved kruusatolmused, südame pekstes.”
„11” mõjub kui spliini ülemlaul, põlvkonnakroonika ehk romaan. Kõik näib olevat olemas, igapäevasest elust ent ei piisa, tuleb minna kaugemale, otsida elamise tarvis uusi tähendusi ning tõlgendusi. Maailmakodanikutunne pole sugugi kerge, elu hotellist hotelli või üüritoast puu alla, rannale, lennukilt teise, mingi nimetu igatsus turjal. Seisan silmitsi omamoodi põlvkonnadraamaga, inimes(t)ega, kes suhtlevad SMS-i kaudu, otsivad armastust messengerist, kellel on ühised suhtlusteemad, nt. ingliskeelne laul, mõned tsitaadid ühest ja teisest suust või väljaandest. Niisugune see moodsa aja sisu juba on, räägitakse kõigest ja mitte millestki, pealiskaudsus pea kohal kõrgumas. Naised võivad juua rummi ja mehed kanda punaseid kontsaga kingi. Kogu elu on valatud pisikesesse mobiilikastikesse. SMS-ist näed ise oma pisaraid, teised mitte. Tunded, eeskätt armastus, on markeeritud vaid suure tähega, kes tegelikult N-i või D-e taga peitub jääb selgusetuks. Ei kuuluta kuhugi, kõik on tegelikult võõras, ja ka ise oled kõigile ja lõpuks ka endale tundmatu. Ma natuke pelgan tegelasi, kes kõnelevad endast ainsuse teises pöördes, st. sa-vormis. Paistab, et eesti nüüdisromaan tegeleb üha süvenenumalt eksistentsi otsimisega, ja enda õigustamisega suures üleilmastuvas ruumis. Võõrandumine, millegi otsimine, mingi arusaamatu väsimus, vastukaaluks ja tasuks üksindus. Närvilisus, mis võib vihaks muutuda, pulbitseb naha all, sest keegi ei hooli sinust. Kummaline, et romaani vaade on tulevikus, aastas 2011 (ilmunud 2010), siit vahest pealkirigi.Ent mõistel ÜKSTEIST on mitu sisu. Ma pole kindel, kas sain sõnumist ikka õigesti aru. Kui ma ütleksin, et ma ei mõista Krister Kivi raamatust kõike, siis see ei tähendaks midagi, sest „11” polegi minu jaoks kirjutatud.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Rein Põder. Unustatud

Tõeline, sõna otseses mõttes klassikaline romaan, mis täidab soliidsel tasemel oma žanri nõudeid. Neid ei ilmugi enam nii sageli, igatahes rahvaraamatukogud võivad rahuliku meelega seda kõigile soovitada. Mõnele varasemale romaanile mõeldes tuleb meelde, et kirjanik Rein Põder on keeranud tundeelu kirjeldades vindi veidi üle, mis inetu väljend minult, aga seekord on kõik kaunis tasakaalus. Nooremaid põlvkondi huvitab meie ajalugu ehk vähem, aga kolm teekonda on täpselt doseeritult, ja ühtlasi põnevalt kujutatud. Niisiis teekonnaromaan, nagu autor on ka tiitellehele lisanud. Täpsemalt põgenemisteekonnad, kuhu Teise maailmasõja käigus on sunnitud asuma fotograaf Richard Klinkmann, üks eesti naine Ellen koos tütardega ja grenader Kalju Illa. Nad liiguvad Saksamaa suunas erinevaid teid pidi, kuid suurt kaotust aimavale maale lähenedes toimuvad mõned kummalised, ent intrigeerivad kohtumised üksteisega. Kus need kolm teekonda kord siis lõpevad? Lisan vaid ühe täpsema teate, et Kalju käsutatakse tagasiteele, põgenemiskatse rongist küll õnnestub, aga kodulinnas leidub äraandja. Järgmine tee viib traataia taha, Komimaa metsadesse tööle, kuid ühel päeval jõuab ta siiski Tartusse tagasi. Siis on aga reetja oma eluga juba ise lõpu teinud. Ülejäänud teeliste kohta on kasutatud aastakümneid väljendit pagulased. Romaanist leiab ka viite pagulaskirjanikule Gert Helbemäele, kelle saatuslik pääsemine uputatud laevalt nimega Moero, võis anda inspiratsiooni Rein Põdrale, sama laeva kasutamiseks oma raamatus. Ellen pääseb Moeroga üle piiri, tema mees võis aga just sellega uppuda. Iga lugeja võib romaani pealkirja omal kombel lahti mõtestada, ise jagan muret, et uued elunõuded sunnivad meid mineviku unustama. Kuid seda me ei tohiks endale lubada.
Seistes silmitsi vene sõduri Sašaga, lihtsa tšehhi talunaise vägistajaga, mõtleb Kalju: „ Kuid samas manitses sisehääl, mida ta oli õppinud endas kuulama, seda teps mitte tegema. Mäletad, sa oled seda viha juba kord läbi elamud? Aga sa ei saavuta sellega mingit kättemaksu ega õiglust. Sõda ongi selline õudus, mis hakkab oma esimesest ohvrist peale looma uut julmust. Ja nii võib see kesta lõputult. Ometi, inimene peab suutma ükskord sellest ringist välja murda. Jah, kui sa nüüd lööd selle poisikeseohtu vägistaja ja pealegi poolpurjus mehe uimaseks ning tirid ta alla jõekese äärde ning lükkad seal vette, lastes jõel viia tasumine lõpuni, ei sünni sellest kokkuvõttes midagi muud kui vaid raskust su enda hingele. (Ei ole koma)Nad tulevad tagasi, nad tulevad hulgakesi ja leiavad lõpuks oma uppunud kaaslase üles. Ja nad teavad, keda kahtlustada. Nad lähevad ja tapavad seal talus kõik maha. Kas sa seda tahadki!? Ja pealegi ei ole see enam tükk aega sinu sõda! kuulis ta toda kainusehäält jätkamas. Nii nagu sinu jaoks, on sõda ka selle poolpoisikese jaoks läbi. Kas sa ei aima, milline kergendus tema sisemuses valitseb. Et ta on ellu jäänud, erinevalt kümnetest oma kamraadidest.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Lauri Vahtre. Torm

Uskumatu, Vahtrelt põnevusromaan! Kui näiteks Tiit Aleksejevi spiooniloo „Valge kuningriik” tegevus toimub Euroopas, siis „Tormis” viiakse lugeja Kuubasse ja USA-sse, raamatu lõpus ka eri kohtadesse Euroopas. Stiililt ja teemaarenduselt kaldub vaekauss pigem Aleksejevi kasuks, ent haaravad lugemised mõlemad. Nõnda kui Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist” ja „Ruutuemanada sündroom”. Kui mõelda viimastel aastatel märatsenud loodusjõududele, mõjub „Torm” kuidagi kurjakuulutavalt, isegi ettenägelikult...
Et Eesti riigiametnik, kes elab arusaamatul kombel Lasnamäel?, nimeks Adam Saks, läheb „Tormis” maailma katastroofi küüsist päästma, võib romaani žanrilt nimetada ka ulmekirjanduseks. Kas „Tormi” torm ehk orkaan (viienda või kuuenda kategooria oma) on päris või inimtarkuse korraldatud sündmus? 21. sajand suudab küllap viimastki? Loen: „Taolist rünnakut ei olnud ameeriklased mitte kunagi näinud ega kogenud. Isegi Pearl Harbor tundus nüüd koomilise kõrtsikaklusena. Miljonid inimesed olid otseselt hukkunud, miljonid võib-olla hukkumas, miljonid kodud hävinud, kommunikatsioonid purustatud, tuhanded ruutmiilid üle ujutatud, tuhanded barrelid naftat merre voolanud ja põhjavette imbunud. Kahjusid tuli lugeda mitte miljonite ja ka mitte miljardite, vaid triljonite dollaritega.”
Igatahes sõidab abielukriisis vaevlev Adam eriülesannetega Kuubasse. Havanna ehk Fidel Castro režiim on üldteada, ses mõttes autor midagi juurde ei fantaseeri, ent lugeja liigub hooga koos Adama, Marki (spioon ehk segaduses keerleja temagi) ja Manuelaga peagi edasi Ühendriikidesse. Seal on seis juba keerulisem, uskumatult segane, aga Stirlitzi-tüüpi Adam ja Mark pääsevad sealsestki põrgust esialgu terve nahaga. Vahtre analüütikuvõimed muudavad kirjutatu päris ilmekaks. Mõned sündmused toimuvad kui imeväel. Lõpuks sõidab kangelane, ta pole ju päris lihtne tegelane, kasutütreks „muundatud” Manuelaga koju tagasi, samal ajal pauguvad ümberringi püssid, inimesi langeb siit ja sealt poolt. Kõige hirmuäratavamalt mõjub aga mingil põhjusel nende seiklusrikas teekond Euroopa teedel. Mingil hetkel võib ju ununeda, et küllaltki turvalises Euroopas kaob kord – kohtuvad kaos ja anarhia. Tormist tõusnud kaose on autor pigem seikluslikuks kirjutanud. Kas tõesti suudab loodus tsivilisatsioonile lõpu peale teha? Kuuba muidugi vajaks oma raputavat „tormi”, aga on meil, eestlastel, vaja sinna jälle oma nina toppida? Viimane lauseosa on pigem metafoor, ei rohkemat. Muidugi tegutseb Adam koos teiste karmide meeste, ent julgete naistegagi, nende vastas on sedapuhku natuke nõrgemad, teisel juhul poleks ta Eestisse tagasi jõudnud. Siin ootab teda ees samuti korralagedus. Rohkem siiski isiklikumal tasandil, abikaasa ja lapsed. Nende keerdkäigud.
Lauri Vahtre romaan sobib igas eas ja erineva haridustasemega lugejale. Kuigi globaalse hävingu teemal on varemgi kirjutatud ja filme tehtud, pitsitab omamaine vaade natuke rohkem närvirakke. Võimalik, et meid iga päev ähvardav terrorism suudab kord romaanis kujutatud orkaanist sündinud kaose matkimiseni. Terves ilmas korraga, sest sinnapoole ta vist teel on. Nii et „Torm” on ühtlasi ka ohuromaan. Üks koomilisevõitu stseen teel üleüldisest kaosest puudutatud kodumaale: „Kuule, vana,” ütles Riina. „Las mina korraldan selle asja.” Vastust ootamata tõmbas ta taskust nutsaku, mis osutus kokkukäkerdatud kilekotiks, rebis pesunöörilt paar ettejuhtuvat pusa, toppis need kilekotti ja pidas hetkeks aru. Kuid juba selgines ta pilk, tüdruk tuustis veidi oma seljakotis, tiris sealt välja mobiiltelefoni akulaadija ja toppis kilekotti. Siis leidis ta seljakotist teibirulli, kohendas pusasid ja akulaadijat, nii et juhe kilekotist natuke välja paistma jäi ja teipis kotisuu hoolikalt kinni. „Kuidas on?” küsis ta. „Näeb välja nagu kinniteibitud kotitäis pesu,” kehitas Adam õlgu. „Aga mis sina arvad?” pöördus Riina Manuela poole. „Nagu pomm,” arvas Manuela. „Pomm?” päris Adam üllatuslikult. „Miks ta sulle pommi meenutab?” „Telekas näidati. Seal hotellis, kus me olime. Ameerikas. Mitu korda.” „Näedsa, sina saad asjadest aru,” lausus Riina rahulolevalt. „Nüüd ootate siin ja ei liigu, kuni ma ütlen.” Ta otsis seljakotist musta rätiku, sidus selle näo ette, lisas rätile päikeseprillid, võttis kinniteibitud kilekoti kaenlasse ja kadus. Natukese aja pärast nägid Adam ja Manuela, kuidas ta autode vahelt läbi jooksis, väga pahaendelisel viisil vasakule-paremale vaatas, piiripunkti ukseni jõudis, pambu ukse kõrvale maha jättis ja siis tulistvalu kadus. Loomulikult märgati teda autodest. Hetk kõhklust, siis paiskusid autouksed lahti ja inimesed tõttasid läbisegi välja. See omakorda ei jäänud märkamata piirivalvureile hoone sees. Taas hetk kõhklust, siis andsid niigi narmendavad närvid järele ja piirivalvuridki lahkusid joostes kõrvaluste kaudu. „Nüüd! Otse läbi heki!” kuulsid Adam ja Manuela kiirest jooksust hingeldavat häält. Nad kargasid püsti ja sööstsid raginal läbi sirelite pääsla poole, Riina kannul. Kuskilt kostis kisa ja hüüdeid. Kõlas pauk ja kuul vingatas Adami eest majaseina sisse. Kuid juba olid nad hoones varjul ja jäi vaid sellest läbi joosta, et olla üle piiri. See on halb unenägu, sähvatas Adamilc läbi pea. Kohe jäävad mu jalad nagu vatti kinni ja ma ärkan oiates üles. Või astub meie ette viimasel hetkel mingi sajakilone kapp ja püüab meid paljaste kätega kinni. Ei. Mitte midagi sellist. Nad tormasid takistamatult vastasuksest välja, Adam sasis Manuela sülle ja nad kadusid majade vahele. Nad olid Eestis, kuid sellele ei olnud aega mõelda. „Kes oleks osanud arvata, et maailmalõpp nii totter välja näeb,” pomises Adam, kui nad mingi ilmetu kiviaia taga hinge tõmbasid.” Olgu lisatud, et nutikas Riina on pisitegelane, kellega lõikus Adami tee vaid korraks.
Kuid surma, pealtkuulamist, reetureid ja oma tões veendunud fanaatikuid kohtate parajalt paksus „Tormis” (356 lk.) küllaga.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Donald Tomberg. Kazimir, Vladimir ja teised

Üks mõnusalt isevärki raamat, mida võiks nimetada lihtsalt mõtete mõlgutamiseks. Siin kohtuvad veidrikena näivad mehed ja aeg. Absurd vaatab silma, kuid mind võlub mees, kes tahab lennata – Kazimir nimeks. Lennukit tal vaesekesel pole, aga ka tahtmine võib õhku tõsta! Kõik tegelased puudutavad korraks üksteist, ja siis lähevad nad ise või läheb aeg oma teed. Kes sellest aru saab? Leheküljel 29 tõdeb autor ise, et lugejad, kes peavad tema raamatut hüplikuks, hajusaks ja segaseks, on arvanud õigesti ja et niisugusena lugu ka lõpeb. Autor kinnitab, et ei teagi, millest õigupoolest kirjutab. Nii palju ma siiski taipan, et Kazimir ehitab lennumasinat, millega viimaks või siis kohe alguses lendu tõuseb, võta nüüd kinni, millal see õieti toimub? Aga stardikoht asub igal juhul Valdeku poe juures. Pidevalt nohune, miinus nelikümmend kuus prille kandev Vladimir seab aga sagedasti malendeid lauale. Siis on veel tegelasteks, nendeks teisteks siis, nimeta noormees, kes armastab pikajalgset tüdrukut ülikooli esimeselt kursuselt, ja alustab iga päev uut elu. Kindlasti väärib märkimist tagasihoidlik, tõlkijana leiba teeniv Maarja Jakovlevna, kelle põranda all krabistavad hiired sunnivad naist üha sagedamini jalutuskäikudele. Üksildane uitaja Maarja tunneb igatsust aga millegi suure ja ilusa järele, ja selleks võiks olla Kazimir! Äärelinnas, Maarja lähedal elav luuletaja maadleb aga eleegilise distihhoniga, mille kaudu püüab edasi anda inimisiksuse kordumatust. Luuletaja leiab seltsiliseks prostituudi, nii et rõõme ikka jagub... Kahe meestegelase kohtumised on omaette vaate- või kuuldepildid, mida lugeja võib nautida küll. Tombergi raamatut tuleb lugeda lapsemeelse siiruse ja usuga ning suurte sisuliste ootusteta. Vaid siis tunnetad naivismi, koomikat ja tõsist traagikatki, üksildaste hingete otsimisvõimet ja lahtilaskmishirmu. Üks katke: „Imepärane kohtumine Kazimiri ja Vladimiri vahel leidis aset kell kuus õhtul. Vladimir oli ostnud uued saapad ja oli nendega ühte lompi roninud, et näha, kui kaua uued saapad vett peavad. Vladimir viskas jala üle põlve. Kazimir katsus meenutada, kui kaua ta juba on lombis seisnud. Vladimir nõjatus pingi seljatoele. Kazimir luges mõttes numbreid. Vladimir oli niisama. Kazimir lasi ajal veereda. Möödus aeg. Siin-seal toimus midagi, sekundid tiksusid maailma ajalukku. Vladimir pani suitsu ette ja kohendas prille. Kazimir ootas. Vladimir lõpetas sigareti. Kazimir ootas. Vladimir otsis taskust mütsi. Kazimir tammus jalalt jalale. Maailma ajalugu täienes rahulolevalt kõige sellega, mis temas ikka on toimunud, mille olulisemad hetked aga mööduvad ikka just nagu märkamatult.”
Kuigi mulle isiklikult meeldis väga ühe kastanimuna saatuse kirjeldus siin ilmas, jääb see teile nautida, sest tsiteerin hoopis mõtte, mis ehk suunab rohkem lugejat raamatu poole: „Kazimir tõusis lendu Valdeku poe ees. Siinkohal võib küsida, miks Kazimir lendas? Võib ka vastata. Kazimir lendas, sest see oli tema jaoks tavaline. Lennates üle linna vaatas Kazimir tänavaid ja maju ja mõtles sellest, et kõik kord kaob. Ja Kazimir oleks tahtnud midagi teha, kõige kadumine peatada, aga Kazimir ei teadnud, mis see täpselt peaks olema, mida teha, ja kui Kazimir selle üle mõtles, ei tulnud talle ka midagi tarka pähe.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Jan Kaus. Hetk

Romaani esitlusel ütles kirjandusteadlane Piret Viires, et Jan Kaus on lõpetanud igasugused postmodernistlikud mängud tekstiga. Nii see on, sest kõige võimsamana tõusebki esile tekst ise, keel ja väljendustihedus. Kausi laused on muutunud iga teosega plastilisemaks. Igal sõnal on kaal ja õige koht. See on tõelise puhta proosa näide. „Hetk“ jagab autori põlvkonna seisukohti, nende eksistentsiaalseid otsinguid. Viiteid leidub väga paljudele nähtustele (armastusest jumalaotsinguteni, mis võib olla ju üks ja see sama), nii et tekkis hetkeks mõte, kas „Hetk“ võib olla sissejuhatus mingile pikemale ja sügavamale analüüsile, järgmisele otsinguromaanile? Ometigi pole „Hetkes“ midagi pealiskaudset, sest üha sügavamaks, õieti tuleks vist öelda lausa filosoofilisemaks muutub Kausi mõte. Eks mõiste hetk kätkeb ju endas eri tähendusi, hetke ajamõõde võib olla muutuv suurus, vähemalt ilukirjanduses. Hetki põhiliselt meenutatakse, sest teadagi „On hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud…“, aga tegelikult viibitakse hetkes siiski kauem. Loen lause, mis tundub oluline: „Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib enda sellesse kinni.“ Aja pärast ollakse romaanis mures, selle ees tuntakse hirmu - üksindushirmu, kaotushirmu, surmahirmu. On lihtsamaid, on ülevamaid hetki. Kuid just tavalistel hetkedel tajub peategelane Joosep, et ta on surelik, et kõigel on ka lõpp. Mehe huvi surnuaedade vastu ja jalutuskäigud nendesse võivad viidata ju ka sellele. Küllap nooremale keskeale lähenedes taolised mõtted on paratamatud ja loomulikud. Kuna eesti kirjandus on valdavalt jumalapõlglik, mis on veel sõbralik hinnang, siis Joosepi karakter on küllaltki ainulaadne. Kuigi ta oma jumala- ja eksistentsiotsingute sunnil usuõpingud pooleli jätab, on noor mees ometigi valmis küsimuse üle edasi juurdlema. Olen viimastel aastatel kohtunud eesti kirjanduses enamasti pealiskaudsete tegelastega, küll sadistlike joomalõugade ja muud sorti yuppie`dega, rahahimuliste ja muidu magedate valgekraedega, ja nüüd korraga märkad inimest, kes teenib leiba roolikeeramisega, kes püüab kõikeunustavalt rohkem teada saada, kui eeldaks. Eksistentsiaalselt tundlik taksojuht, kõlab kummaliselt! Kuid kohe romaani alguses ulatab autor lugejale võtme naistegelase Eda kaudu, kes meenutab, kuidas Joosep kord tantsis, et mitte mõelda asjadele, mida ta teises olukorras mõtleb või mõtlema peab. Joosep on viibinud hetkes, mis tõi teadmise, et tema ja maailma vahel haigutab sügav lõhe. Ta unistab tantsida ennast olevikku…, raskesti avatav mõte, kuid romaani ingliskeelne moto Stevie Nicksi laulust „Gypsy“ aitab mind Joosepi käitumist paremini mõista. Aitab mõista, miks romaanis nõnda palju pühendatakse tagasivaadetele minevikku.
Olen varemgi imetlenud ja imestanud, kuidas nooremapoolsed autorid otsivad minevikukujundeid, kuidas neid kirjeldavad. Minu osutus näib küll banaalne, kontekstist välja rebituna, aga kartulisalatil, kui ühel tüüpilisel eestlaste roal, on tõesti mingi tähendus meie talupoeglikult aeglaselt arenevas söömiskultuuris, sest kuuldavasti ihkavad välismaale läinud noored just seda taga, ja nüüd „Hetkes“ visatakse see lausa näkku, kui oleviku võrdlus minevikuga - vaba Eesti salatid tunduvad vettinud saepuruna! Meenub, et Tõnu Õnnepalu „Piiririigi“ vanaemal on oluline mälusümbol ungari õun, mida alistunud meelel kooriti ja aeglaselt mäludes alla neelati. Tegelikult sorib „Hetk“ minevikus elegantselt, kiivuse ja vaenuta. Ja need valuliselt täpsed kirjeldused, küll Tallinna linna osade, küll Tallinna kui terviku kohta. Vaid mõne lausega on heidetud üldistav vaade Lasnamäele, ja see ei jää kujutuslikult alla visuaalsele panoraamile filmis „Sügisball“. Üks peatükke, „Tallinn, mu Tallinn“, on kui omaette jõuline novell, mida võib nautida ka ilma tegelasteta. Või siis 1980ndate Tallinna pimeduse-valguse vaheline seos. Jan Kaus on täpne linnakirjanik, nõnda kui omas ajas Mati Unt. Ta tajub linna kui tervikut, kuid inimesi märkab indiviidide ning üksiklastena selles väiksemõõdulises, kuid kaootilises kohas. Mul jätkub julgust üldistada ja arvata, et „Hetke“ tegelased polegi nii suured kohanejad, kui eeldaks autori põlvkonna puhul. Ühe märksõna kisun „Hetkest“ veel välja. Nimelt on üles kasvanud põlvkond, kes on kaotanud võime hinnata asju, ja nad ei varjagi seda. Ihalus muidugi on, aga jätaks selle teema pooleli. Kui vaid seda ükskõiksust ees ei oleks… Kaus püüab üsna lühikese romaaniga (207 lk.) öelda väga palju, noppida üles erinevaid ühiskonda purevaid momente, kuid ühtegi neist ei arenda pikemaks teemaks. Näiteks ei tea kust ilmunud äriideede genereerija Helmer oma pealiskaudsusega iseloomustab küllap üht kindlat klassi ühiskonnas, Meez on mees, kes keskendub kasulikkusele ja enesearmastusele.
Pisut eemalejäävana, kuidagi üksikuna mõjub mulle romaani eelviimane 17. peatükk „Pakk“, kus Joosepi ema jutustab pojale isaisa saatusest ja toob nõnda romaani küüditamise, st. eesti rahva ajaloo. Iseseisva novelli või jutustusena, pigem iseseisva romaanina oleks olnud selle loo mõjusus kindlasti suurem. Praegu ta küll üllatab, romaani lõpus taoline ootamatu teemaarendus, kuid sellest jääb väheks! Kui see lugu uuesti läbikirjutatult lugeja lauale toodaks, saaks eesti kirjandus ju oma päris „Puhastuse“? Armastusteemast arvan sedapuhku vähe, kuigi see on ju inimsuhete üks olulisemaid tundeid. Eda pole tüüpiline ega erandlik, ei vaja kaastunnet ega tuge, aga ka ei heiduta kedagi. See lugu on vaikne ja sügav, mõtlik ja tähelepandamatu variatsioon igavesel teemal, nii erinev teistest viimasel aastal loetud eesti armastuslugudest. Sellisena ometigi mõtlema sundiv. Nooremad lugejad pööravad kindlasti rohkem tähelepanu tegelaste kunagistele muusikalistele tegemistele, bändile nende elus, selle psühholoogilisele mõjule, sealt alanud suhtele, mis võimalik, et on palju määravam Joosepi ja Eda elukäigule, kui mina adun ja kirjeldan. Ent jälgige Jan Kausi: „Nii nad tegidki oma bändi – keset meretuultest ümbritsetud tehasehoonet, rõõmsate kirikutornide vahel. Nendesamade paisunud ja lõbusatooniliste kirikute taustal olevat nad Joosepiga esimest korda kohtunud. Eda seda ei mäletanud, Joosep aga rääkis, et tal olid päikeseprillid juustel ning seljas lillemustriline kleit. Kuidas sulle see meelde jäi? küsis Eda. Mulle meeldib kiskuda hetki välja nende üürikesest eksistentsist, vastas Joosep, ma kannan neid endaga kaasas, nad kasvavad oma mõõtmetest välja, nad muutuvad pidevaks olevikuks. Jälle see olevik, aasis Eda. /---/ Alles hiljem hakkas ta mõistma nendes aastate laiunud vabadust. Ei, kahetsema ei pidanud. Kas või juba Joosepi pärast. See mõte üllatas teda, kas ta siis ei kahetsenud Joosepiga juhtunut? Kui poleks olnud bändi, poleks ehk tulnud Joosepit. Poleks olnud kahetsust, viha ega valu. Poleks olnud fotoks saanud hetke palavast suvepäevast, hetkest, kus miski poleks saanud olla paremini.“
Ärge unustage „Hetke“ lugemast!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Robert Randma. Sigaret

Noore autori (s.1984) romaan on moodsalt hull, ka kaanekujundus on vastav. Oma arvamust ei oska ma päris täpselt lahti harutada, aga kui üks inimene vajab endasse süüvimiseks ja oma eksistentsist arusaamiseks ühest kehast teise kolimist, siis päris loomulik see ju ei peaks olema. Ent peatugem, tegemist võib olla hoopis mäluteemaga, ja see on erakordselt tõsine ning oluline, sest mälu on kõik. Mõistagi sunnib suur juhtija, Uudishimu, inimhingi katsetama kõikvõimalikke ebareaalseid mänge. Eriti tundlikud on ilmselt noored, kuid 50 aasta pärast võib-olla ei kergitata seda lugedes enam kulmugi. Mida küll arvatakse siis Internetist, narkootikumidest, siis, kui kehast kehasse rändamine võib tehnika abil tõepoolest võimalik olla… Randma kirjutatut võib vabalt ulmeromaaniks nimetada, ja siis on kõik lubatud. Ulme puhul võib juhtuda, et lugeja ei saanud kõigest päris täpselt aru. Kunagi hüppasid neiukesed jalalt jalale ja kurtsid „mu hing on haige“, nüüd aitavad sellest hädast välja joovastavad joogid ja droogid. Ma mõistan, et depressiooni puhul võib inimene hakata enese peal eksperimenteerima ükskõik mida, et säilitada elujõud. Vist on tõesti vaimujõud see, mis meil kipub kõige kergemini kaduma. Ent „Sigaretis“ on minu jaoks rohkesti kurbust, mis tuleneb identiteedikriisist, noorte ahastusest teabekiiruse ja infopaljususe pärast. Kurbus peitub lootusetuses kõike endasse ahmida, kurbust märkab küllastumisekstaasiski. Randma raamatus toimub hinge liikumine kehast kehasse veidralõhnaliste heintest keeratud sigarettide abil. Noor mees Raul langes teadmata põhjusel koomasse, misjärel tema hing ruttab vägagi erinevatesse kehadesse ning katsub nende kaudu heita pilku erinevatesse maailmadesse, tehes seda küll vana naise ja kauni noore tüdruku või mehe kaudu. Nõnda püüab ta mõista peegeldusi iseendast. Tegelik keha jääb haiglavoodisse lamama. Kohati on Randma tegelane kehi „jahtides“ pila-aldis (inimeste võimalik kiibistamine, koopiate valmistamine entsüklopeediast jms.), siis muutub aga mõtlikuks (nt. vana naise elulugu jälgides). Enne kui tsiteerin katke, mida oli keerulise konteksti tõttu raske valida, kinnitan, et lugesin „Sigaretti“ huvi ja hooga, ega leidnud ainsatki põhjust kurtmiseks. Pisut ehk hämmastas algaja kirjamehe hea keelekasutus ning igapäevanähtuste nüansirikas kasutamine. Sobib kõigile, kes tunnevad huvi tänapäeva noorte inimeste hingeelu vastu. „Kui ma nüüd ütlen sulle, et mitte ainult üks inimene, vaid terve rahvas uskus kord sellesse, et nende hinged rändavad kehast eemale nende eluaja jooksul, siis see ei ole enam üks veidrik – see on midagi palju suuremat. See võtab teised tõedimensioonid. Täna me kõnnime siin tänaval, kus on veel mitukümmend, mitusada inimest ja ma julgen arvata, et keegi neist ei usu seda täie siirusega. Aga me oleme seesama rahvas – nendesamade vanemate lapsed, kes kunagi talitasid kogu oma elu selle teadmise järgi. Kuhu see teadmine on kadunud? Me oleme jõudnud uude aega. Uude aega, kus vanad teadmised ei ole enam tänapäevast teadmiste aluseks, vaid on asendunud millegagi, mis tegelikult ei ole kunagi täiel määral meie omad olnud. Ühte kultuuri ei tohiks teisega asendada. Mõistad? Me moderniseerume, käime ajaga kaasas – see on arusaadav, aga kultuur peaks selle arenguga ajas läbi põimuma. See on meie eripära. Ja kui sa millessegi väga usud – millessegi, mida su vanemad ja nende vanemad on ammu siiralt uskunud, siis võib-olla oli neil õigus. Võib-olla tõesti hinged eluajal rändavad kehast kehasse nagu anumast anumasse ja sa ei ole midagi rohkemat kui moosipurk. Kaas maha ja uus kraam sisse.“
Kuulsin, et kaubanduskettide raamatuosakonnad polevat respekteerinud „Sigareti“ kõlvatuvõitu kaanepilti, minu meelest natuke dekameroonlikku ja põnevat!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Birk Rohelend. Enesetapjad

Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“. Kõigepealt küsin: kas ainult tänase verinoore põlvkonna saatus on närune, nende tegelikkus vastamisi suurte unistustega? Igal põlvkonnal on omad noored Wertherid, variatsioonid teemal kannatused, mis tunduvad erinevad olevat, ent on mõttejõult ometi sarnased. Kas tõesti on elamine ise, kohustus elada, lihtsalt olemas olla, põlvkondlik kannatus? Küllap on enamik põlvkondadest omas ajas lootnud, et elu peaks olema muinasjutt. Kes on aga lõpuks süüdi, et enesearmastus muutub sisemiseks vihaks? Just nendele küsimustele otsin mina, lugeja, praegu vastust. Vaatamata eale tean, et ajastumärkideks on anonüümsed ühendused, narkootikumide lihtsamast lihtsam kättesaadavus, depressioon, väsinud õpetajad, perekondade armastuse-viha segu üksteise vastu. Kuulen kirjanduse kaudu, et mitte millelgi pole väärtust, ei kunstil, ei ilul-elul. Ometi käib pidev täiuslikkuse otsing. Harald, kes katsetab enda peal erinevaid droogisegusid, unistab elueliksiirist. Ta teab oma sõnutsi, mida kujutab endast tõeline pargu, ja selle kirjeldus on mõjus. Ometi peaks poja silme ees seisma hoiatus - Haraldi ema tegi enesetapu, kui poiss oli 10-aastane. Pia peab „Kuritööd ja karistust“ maailma parimaks raamatauks.
Pealkiri on täpne, enesetapjad, eks igaüks interpreteerib noorte tegelaste enesevaatlust ja otsuseid omamoodi. Kes nad õigupoolest oma olemuselt on, meie tulevik ja lootus, kes on sattunud kasiinovõrku või kihutavad purjuspäi autodega ülepeakaela? Keda rahuldavad hoolimatus ja julmad naljad? Tegelane Mia ütleb oma õele, kui saab teada isa ajuvähist, et oleksid võinud roobiga kõvemini lüüa, sest haiguse põhjustas ilmselt kunagine löök vastu isa pead! Noor tüdruk Sofia ei suuda meenutada iseennast.
Hulk lugejaid suudab tsiteerida peast klassiku luuleridu „Nii ilus on surra, kui oled noor /nii päikesen magama minna. / Su ümber on sõprade leinai koor, / sa nende südamen igavest noor…“ , kuid need kirjutas Visnapuu noorte langenud sõdurite mälestuseks. Samas üks Rohelennu tegelane mängib enesetapmist, kui see aitab tal targemaks saada, siis olgu pealegi. Ent kõrvalseisjad, kuidas nemad peavad toimima? Kuulakem: „Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, et ta silmitseb teda pilkavalt üle õla. Ta kägardas paberi vihaselt nutsakuks ja surus kõrvallaual olevasse tuhatoosi. Lind… Kui Zen oleks lindu joonistanud, teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida. Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus. Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid. Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest. Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.“ ; „“Piakene,“ ütles ema paluva häälega, „Midagi ei ole ju halvasti.“ Ta ei uskunud seda isegi. Oli. Kõik oli halvasti. Pia lihtsalt ei teadnud, miks ta oli. Miks ta olemas oli. Miks ta kössitas siin sellel neetud punalillelisel päevatekil ja oli. Reaalsuses oli kohutavalt palju kohustusi. Need väljendusid ootustena. Õhk Pia ümber oli teiste inimeste ootustest paks. Ema ootas, et ta saab sellest kõigest üle ja edaspidi läheb paremini. Mia ootas, et see laastab ta täielikult ja Pia laseb kõigel minna. Langeb depressiooni, sööb ennast paksuks ja teeb mõne avaliku enesetapukatse. Isa ootas ka. Tema ootas, et Piast saab järgmine Einstein või Universumi President. Sest vähemaga poleks isa kunagi rahul olnud. Isa ei olnud kunagi rahul.“ Sama Pia ent loodab, et kui tema oleks Jumal, siis tema kummardajad peaksid armastama elu ja üksteist ja tööd. Tahaksid luua, mitte hävitada. Et neil poleks põhjust uskuda enesetapjate paradiisi. Alati võib tunduda, et just sina ei sobi sellesse aega ja kohta.
Romaan saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastus „Tänapäev“ 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I-II koha. Pühendatud Andresele ja Raulile, keda enam ei ole.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Olavi Ruitlane. Naine

Ei kahtle, et „Naist“ loetakse, kogunisti vaimukaks peetakse ning seejuures mõnuga ka itsitatakse, kuid minu kirjandus see pole. Eelnevad teosed „Kail“ ja „Kroonu“ sobisid minu kirjutuslauale sootu paremini. Mu eetiline närv on hakanud tõmblema pärast kümnete ja kümnete eesti kultuuri „rikastavate“, väga isiklike nais- või meeslugudega tutvumist. Olen alati hoidunud emantsipeerumast, aga nüüd küll ütleks, et romaani peategelane on paras tüütus. Kuna Mees on hädaldaja, joomar, üleaisalööja, lisaks edev luuletaja!, siis vaevalt et ta enda kõrvale targemat naist väärib? Muidugi peab Mees end vaimukaks, eks ta vahel ongi, kuid „Naisest“ leian pigem kättemaksuhimulist sarkasmi. Selge, et autor protestib teatavat tüüpi naiste vastu, enamasti löövad nemad aga taolistele meestele täpselt sama jõuga vastu. Sõnavara on peaaegu üks ja mõtted väga sarnased. Taolises tonaalsuses purskab oma tunded meeste vastu välja nt.Kati Murutar kogumikus „Naised valivad“, ja ega teisedki naisautorid seal väga palju alla jää (paar erandit siiski on). Ikka see tuline tigedus, mis muutub üsna ruttu silmituks igavuseks. Mees sülitab kord ühele, siis teisele Naisele näkku, kuid olen aus, ega ta ennastki tümitamata jäta. See korvab mõnevõrra naistest kirjutamise üldist fooni. Mina ei pruugi ju teada põhjuseid, miks autor ühe abielu, kuuldavasti enda oma, ilmarahvale naeruks kirjutas. Isiklikkusele on teised arvustajad viidanud, korjasin teadmise lihtsalt üles. Kõik öeldu ei tähenda, et naissoo rumalust, egoismi, rahaahnust ja kavaldamist ei tuleks teemaks võtta, kuid liialt üheülbaline jutt ja Naise karakteri pealiskaudsus ei suuda teha raamatut psühholoogiliselt haaravaks, kuigi kirjutaja laual võis seista suurepärane materjal. Lugeja saab küll mingi kirjandusliku pildi erinevate loomuomadustega naistest, ent kas sellest piisab, et romaani pjedestaalile tõsta? Ikka tuleb meelde, et kunagi ilmus võluv ja sümpaatne Enn Vetemaa „Näkiliste välimääraja“, sõnavabaduse tipphetkedel kuulame järjepanu robustsusega epateerivaid mehi ja naisi. Tunnistan, et seekord juhtusid romaani tutvustamisel natuke karmimad sõnad ette, kuid eks meie, lugejad, oleme ka süüdi, et pealiskaudsete naisromaanide kiidusadu ei lakka! Lisan ka tekstinäite, mille kaudu annan märku, et minu arvamust ei pruugi arvestada : ““ Millega te tegelete?“ tahab Kohtunik teada. „Kirjutan… Luuletusi kirjutan…“ Kohtus kõlab see lollakalt. Naine ja Kohtunik muigavadki. Põlastavat.

paugub pakane ja talv / ümber perseuru / aga kannikate all / on kaks laiku muru

„Te peate endale uue tegevuse leidma,“ teatab Ametnik, „ mis võimaldaks teil oma kohust Lapse ees täita!“ Uue tegevuse?! Aga ma ei oska ju midagi muud. Ma olen eluaeg luuletusi kirjutanud ja esimest korda öeldakse mulle, et ma ei saa hakkama. Õnneks ei ole Kohtuniku arvamus minu jaoks autoriteetne. Mõtlen korraks tal prillid eest tõmmata ja vehmreidpidi silmaaukudesse torgata. Niikuinii ei näe ta sittagi – las saab endale juhtkoera, see koostanuks olukorrast adekvaatsema pildi. Kohtunik tõuseb ja sellega on istung lõppenud. Ta on samasugune Türa nagu ma isegi. Ainult, et ta ei saa sellest aru!“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Holger Kaints. Lennukivaatleja

Kipun arvama, et see Siugja Sulepea auhinna pälvinud ning kohe hooga tuntuks räägitud raamat võib väga meeldida, aga mõne natuke segadusse ajada. Mina tajusin just viimast, arusaamatust, kas võtta kirjutatut huumori või meelehärmiga, kuigi kinnitan, raamat on hästi kirjutatud. Sotsiaalselt tundlikud ja ühiskondlikult aktiivsed kirjanikud (Rooste, Helme, Sinijärv ja Künnap) on kõigele vaatamata hea otsuse teinud. „Loomingu Raamatukogus“ avaldatud lühiromaanimõõtu „Lennukivaatleja“ peategelane, perekonnanimega Vunder, on siiski eestlane, kuid liigub põhiliselt venelastest elule allajääjate ja joomameeste (Valeri, Nikita, Igor, Roman, ka Tauno jt.) seltskonnas. Pange tähele, ta pole asotsiaal sõna täpses tähenduses: mees suudab vahel isegi alkoholist loobuda, tal on mingi katus pea kohal, leibki laual, ja mis kõige olulisem, on aus oma kaaslaste suhtes. Ega neile iseseisva Eesti elu eriti ei istu: kes endine kagebešnik, kes igavene Hruštšovi imetleja, kes sõjaväelane, kes tõsimeelne kommunist, minajutustaja kunagine sõjatehase tööline. Nüüd siis lennukite jälgija. Nimelt arvab ta, et Eestis on kindlasti ka salavanglaid ja need suured lennukuid, mis ei lenda graafiku järgi, veavad vange siia. Selle ajakirjanduses liikunud fakti tõestamiseks läheb ta isegi raamatukogusse, et jälgi taga ajada. Suurem osa raamatust kulub küll Vunderi turuteekondade, viinahankimise ning joomise, väljaüüritud korteri keldris raamatukastides tuhnimise ning muu igapäevaelu täitvate toimingute kirjeldamiseks. Kuid põhi-iva seisneb hoopis selles, et ühel päeval „märkab“ vaene mehike, kuidas üks must auto, seega KAPO, jälitab teda. Põhjus: mees jälgib ju lennukeid, teab täpselt, mis toimub! Nii kavatsebki ta enne, kui kinni võetakse, ka Euroopale „tõde teatada“. Ent ütleme etteruttavalt, need BMW-mehed ajavad palju proosalisemaid asju - hurtsikute all on ju hinnaline maa, mida tahetakse osta… Leidub ka väga odavalt müüjaid, pärast hea samagonni või mõnd teist sedasorti rüübet osta. Vunderi kirjakirjutamise ning -tõlkimise protsess toimub üsna koomiliselt, kuid raamatu lõpp on traagiline. Õieti kohtab traagilist paljude käekäigus. Lennuväljaäärset daatšade keskkonda oma tragikoomika ja tüüpkarakteritega on kujutatud inimlikult, koguni sooja kaastundega. Kõige enam pälvib pilget KAPO, eks teisedki meite elu tahumata nurgad. Igatahes kinnitab Vunder, et temal küll seda riiki pole vaja. Ja lugedes mõistad, et nendel seda pole tõepoolest vaja. Kui, siis ainult arsti juurde minekuks (peksmishaavad) ja toetusraha saamiseks… „Lennukivaatleja“ on Mari Saadi „Lunastaja“ kõrval juba teine uuem belletristlik käsitlus nõukogude inimeste saatusest pärast okupatsiooni. „Lennukivaatleja“ näitab õige mitut elu, mitut võimalikku elustiili tänapäeva Eestis. Tekib küsimus, kui palju niisuguseid elulookesi on Ida-Euroopas tegelikult, kui palju leidub kirjanduslikke tekste toimunu tagajärgede kohta? Ei hooli suur Venemaa oma ustavatest poegadest nende kurvastuseks suuremat, ehkki endiselt usutakse müüti kommunismist, vendlusest ja võrdsusest. Kuulake Vunderi varianti: „Kaks aastat, mis ma TPI-s käisin, enne seda, kui mind sõjaväkke võeti, sõitsin ka mina selle trammiga. Sel ajal olid trammis konduktorid ja hõiskasid heleda häälega üle vaguni: „Telliskivi!“, „Volta!“, „Erika!“, „Sitsi!“ ja nii edasi. Ühele trammikonduktorile lõime poistega koeruse pärast külge. Ta oli noor ja meie meelest natuke lihtsameelne, ebahariliku nimega: Oktjabrina. Eesti keeles oskas ta ainult mõnd üksikut sõna, näiteks trammipileti hinda öelda, meie aga lõõpisime temaga just eesti keeles. Meie jutt pani ta alati punastama, ja kui me oma kahemõtteliste naljade peale naerma hakkasime, lõkerdas tema kaasa, vahel lausa suu kõrvuni. Küsisime talt alati lüpsisooje pileteid: tolleaegsetel konduktoritel rippusid piletirullid rinnal ja Oktjarbina rind polnud just kõige tagasihoidlikuma kumerusega. Kolm aastat hiljem rääkisin ma vene keelt paremini kui eesti keelt, sest ma ei olnud kogu soldatiaja jooksul ühegi eestlasega kokku juhtunud, puhkust mulle ka ei antud. Minu üle poleks küll sel kombel irvitada saanud, nagu me ise Oktjabrinat nöökasime, aga vahepeal tekkinud aktsendi ja takerduma kippuva väljendusoskuse pärast tundsin ma piinlikkust, nii et kohe õpinguid jätkata ma ei tahtnud. Keeleoskus taastus mõne kuuga, õpinguteele aga lõin ma jäädavalt käega. Tundsin, et koolipingi nühkimisest on mul villand. Ma ei osanud muud targemat teha kui võtta kätte sõjaväeosast saadud suunamine, mille enamik teisi lihtsalt minema viskas, ja astuda Tallinnas ühe sõjatehase kaadriosakonna uksest sisse. Enesele teadmata olin oma saatuse sellega ära määranud.“
Holger Kaints on kirjutanud ka ulmejutu “Teekond mäetipu poole“.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Tiina Laanem. Sidrunid ja siilid

Mõned inimtüübid on ju päris huvitavad, aga tegevustik kohati kaootiline. Ilmselt sobitub see hajusate ja ebakindlate vaadetega tegelastega, kes romaani sisu kujundavad. Kuid loo keskmes tegutsevad kontoriinimesed jätsid mind ükskõikseks (Ralf, Martin, Robert, Uku), neid lihtsalt tuleb üksteise järel robinal eesti kirjandusse. Vrd. kas või Armin Kõomägi, Peeter Helme! Tahaks midagi jõulisemat ja üldistavamat. Ja siis pealkiri!? Tõsi, sidruneid süüakse ja mahla tilgutatakse, siilidki käivad ühes Virumaa talus, nimega Mudaaugu, piima joomas, kuid nende kujundite kaudu inimesi iseloomustada tundub naljakas. Siiski -, vabakutseline näitlejanna Nora tupsutab hommikuti silmaaluseid sidrunimahlase veega ja joob paari sidruni sisu. Tema, jah, arvab end olevat sidruniusku, sest need väga hapud viljad peaksid aitama „väsimuse, tujutuse, vanaduse, vaimunõtruse ja kõigi teiste koleduste“ vastu. Daam sidrunkollase kleidiga… Koomilist münti lisab, vähemalt minu arvates, uue rahvameelsete partei rajamise kirjeldus ning Ralfi vanaonu Kusti eluvaatlus koos sitaveoga. Pealegi turtsub Kusti kui siil… Minevikuvarje otsitakse ka, seda vanade kirjade leidmist ja nende üle arutamist on sageli ilukirjanduses kasutatud, ei midagi uut.
Ilmselt tahab autor kõnelda nn. tegusaid indiviide hävitavast ükskõiksusest, rutiinist, enesekaotamisohust, tüdimusest, peataolekust. Kuid kujutletu valgub laiali. Liiga palju detaile, mis kipuvad kuhjuma, nii et ükski ei osutu lõppkokkuvõttes põnevaks või oluliseks. Mõned viited ja seigad jäävad arusaamatuteks. Miks osutatakse konkreetses kontekstis Kunda kultuurile ning Lembitule endale? Nõnda näib trafaretne viidegi, et igas sadamas on keegi, kel eestlase verd. Siis veel majauss kui mäletamiste kandaja, mis võinuks muutuda oluliseks märksõnaks, kuid jäi välja arendamata. Vundamendi seest leitud aardekarp lisas küll mitukümmend rida, aga ei öelnud mitte midagi. Järgnev võimaldab ehk mõista autori positsiooni ja ühtlasi minuga polemiseerida: „“Meil on Ralfiga ühine kirg,“ ütleb Nora ja viskab jala üle põlve. „Tuli välja, et me mõlemad sõltume sidrunitest. Veider, kas pole?“ „Mida sa silmas pead?“ küsib Aljo, julgustades teist edasi rääkima. „Sidrun tähendab ju midagi värsket,“ lausub Nora mõtlikult. „Ja meil on pidev vajadus millegi värske järele.“ „Et silmad säraks ja tülpimus üle läheks?“ küsib terapeut. „Jah, ilmselt küll.“ „Ükskord avastasin, et pigistan sidrunit juba peaaegu igale toidule peale, et see maitsed esile tooks,“ lisab Ralf omalt poolt. „Muidu tundub tuim.“ „Või nii,“ noogutab Aljo / terapeut-ML / mõtlikult pead. „Vahel joon lihtsalt sidrunimahla,“ jätkab Ralf. „ See tõmbab pildi selgemaks ja aitab vist isegi keskenduda. „Varsti tuleb keskendumisõpetus koolides kohustuslikuks aineks teha,“ täheldab Nora kõrval istuv lühikest kasvu siilisoenguga mees. „Vist küll,“ nõustub Ralf. „Ühe asja juures püsimine nõuab ikka sangarlikku kannatust.“ /---/ „Mõnikord on lausa piinlik,“ jätkab Nora. „Eriti tööga seoses. Uues lavastuses alustan ikka suure õhinaga. Aga need tükid, mis pikalt laval püsivad, oh jumal, kohati tuleb niisugune tüdimus peale, et vaevu suudan seda varjata. Võiks ju rollis vaikselt küpseda ja areneda, aga ei, mina kibelen juba edasi minema. Mängulist kaob ära.“ „Sa suudad vähemalt pause taluda,“ sekkub Ralf muiates. „Üks tuttav just rääkis, kuidas teda tabab sümfooniakontserdil eriti kirgas tunne siis, kui muusikas pikem paus tehakse. Kuramus! Mina ainult ootan, et nad jälle kiiresti mängima hakkaksid.“ Korraks ringi vaatav Ralf näeb enda ümber noogutavaid päid, kõik on temaga nõus. „Üks asi on veel hirmus,“ jätkab Ralf. „Midagi ei seisa enam meeles. Trehvad kellegagi kokku, räägid juttu, aga veerand tundi hiljem ei mäleta enam tuhkagi. Millest me jutustasime? No kurat, ei tule meelde, täitsa kohutav.“ Hetkeks hinge tõmbav Ralf sügab laupa ja imestab eelpool öeldu üle veel kord. „Infot tuleb metsikult peale,“ kurdab ta edasi.“ Teinekord vaatad koosolekul enda ümber istuvaid kujusid. Täielikult kalapilgud! Heal juhul mäletavad midagi eilse ja tänase kohta, aga ärge jumala eest kaugemalt küsige. Must auk, mõne üksiku ähmase piirjoonega.“ „Mul oleks ikka sama soovitus,“ katkestab Aljo teda vaikselt. „Nädalavahetus on tulemas. Tehke endale üks täiesti tühi päev. Nii tühi, kui suudate.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Sofi Oksanen. Puhastus

Palun vabandust, kuid juba esimestest lehekülgedest ununes meelest, et loen soome kirjaniku romaani. Õieti ei suutnud mõeldagi, kes on selle kirja pannud. Et autoriks on noor inimene. Tõesti, meie olevik muutub minevikuks liiga kiiresti, meil endil, st. eestlastel pole leidunud jõudu mõelda süvenenumalt 1990ndate peale. Ja endiselt suhtume kuidagi heitlikult hirmuaastakümnetesse. Miks me peame unustama, mis meiega on juhtunud, mis on toimunud? Vastupidi, tahaks kuulda, kes annavad vastuseid, kes kannavad vastutust? Küll aga meenus lugedes, et olen „Puhastuse“ Aliide-mõõtu tegelast kohanud Ene Mihkelsoni „Katkuhauas“ - nimeks Kaata, kes keeldus patukahetsusest. Kuid nende elulugudes on juhuse ja valiku vahekord äärmiselt keeruline. Kuid ka Sanna ja proua Binta sooviksid: „UNUSTAME ÄRA, alustame puhtalt lehelt, homne päev on nii täielikult homme, et eilsega seob teda vaid meie ihumahlades õhetav keha“. Nõnda kui Mihkelsoni tegelane, (tegelased) kidub ka Aliide hing elu lõpuni, kuid tal polnud ka kuigi palju valikuid tehtust vabanemiseks. Tundub, et ta ei otsinudki andestust. „Puhastus“ on mälu lugu. Aliide sugulane, Venemaalt Eestisse taritud Zara on näide, kuidas on katsetatud muuta meie identiteeti, lõhki kiskuda mälu. Kelle süül? Mäletamisele vastandatakse unustamine. Aliidegi on juhtunu sügavale mälusoppi lükanud, ja et see välja imbuks, oli vaja šokki kui teraapiat. Tuleks tähele panna, et mõlemad kirjanikud toovad teksti keha kannatused. Pidevalt kombatakse keha ja hinge, sugulaste ja võõraste ning elu ja surma piiride taluvust. Zarale oli ju keha needuseks, ta sunniti libuks. See oli trauma. Kehaline ja hingeline trauma oli osaks saanud ka Aliidele ja tema õele Inglile (Zara vanaemale) kunagi 40ndatel vallamajas ülekuulamisel. Sealt algas Aliide teine valik. Oksanen oskas meie ajaloo üles otsida ja teeb seda valdavalt naiste kaudu. Aliided on viimased, kes veel midagi teavad, tuleb loota nende individuaalsele mälule. Nende tahtele vabastada end mäletamistaagast. Kollektiivne mälu on meil ikka veel ligipääsmatu. Niipea kui tegevusse astus Vladivostokist Eestisse sattunud Zara, meenus et tema saatusekaaslane oli kõnelnud ka Eeva Pargi romaanis „Lõks lõpmatuses“. Need kolm kirjanikku ja nende romaanid sunnivad mõtlema ajastuomastele seostele. Kannatused pesitsevad mälus, nõnda on pealkirjastatud ka üks „Puhastuse“ peatükk.
Kuid te olete kindlasti juba lugenud Oksaneni raamatut. Üht variatsiooni teemal „Eesti lugu“. See on minu arvates lugu hirmust, mis on kestnud aastakümneid ja pole tänagi kadunud. See on lugu ka armastusest, kirest, reetmisest, enesehävitamisest ja alistamatusest. Kuid ennekõike järeljätmatult piinavast hirmust, mis on sirutanud oma jääkülmad kombitsad igasse aega, ja mis on muutnud paljude perekondade ja suguvõsade olemise ning olemuse. Kuhu ta saabki kaduda? Hirmu on kujutatud paljudel lehekülgedel ja erinevate tegelaste puhul. Mida lõpu poole - seda sugestiivsemalt. See ajab peaaegu hulluks ausa Hansu, kes on sunnitud ülesandmishirmus aastaid peidikus elama. Hirm haarab kõrist ka Aliide mehel, koletul partorgil Martinil, kes pärast Tšernobõli katastroofi koduõuel kokku variseb, uurides juhtunu mõju lehekesele... Aastakümneid hirmuga kahevõitlust pidanud peategelane Aliidegi tunneb end lõpuks väsinuna ja teeb fataalse otsuse. Meenutagem vaid üht situatsiooni: „Aliide ajas selja sirgu, jättis kapi rahule, kallas endale klaasi viina ja läigatas selle endale kurku, nuusutas käist peale. Nagu venelased. Aliide polnud veel kindel, kuidas tegutseda ja mida teha. Ta ninna tungis kaselõhn, ta tundis sõõrmetes kasevett, millega Ingel oli pesnud ennast ja oma juukseid, seda rasket kaselõhna, mis oli pahvatanud laiali alati siis, kui Ingel oli palmiku lahti sõrmitsenud. Kaselehk ei kadunud ka pärast teist klaasi, Aliidet ajas öökima. Uuesti hämardusid ta mõtted, need hakkasid ajukoore all loksuma nagu vaakumis, läksid hetkeks selgemaks, kuid siis algas jälle loksumine. Aliide märkas, et mõtleb tüdrukust kui tüdrukust, kummaline küll, aga tema nimi oli kadunud, ta ei osanud seda kasutada. Tüdruku hirm oli olnud ehtne. Põgenemine pidi olema ehtne. Mafioosod olid ehtsad. Nad polnud huvitatud temast, vaid tüdrukust. Võib-olla pidas mafioosode jutt paika, võib-olla oli saatus heitnud tüdruku Tallinnasse, tüdruk oli tapnud oma kliendi ja ära põgenenud ega polnud teadnud ühtegi teist kohta, kuhu pakku minna. See oli usutav lugu. Võib-olla ei tahtnudki tüdruk midagi. Võib-olla ei teadnud ega tahtnud tüdruk muud, kui pakku pääseda. Võib-olla oli see nii. Aliide teadis küll, kuidas see oli, kui oli vaid tahtmine minema pääseda. Martin oli tahtnud osaleda poliitikas, aga Aliide mitte kunagi, kuigi oli marssinud Martini kõrval. Võib-olla oli tüdruku lugu sama lihtne. Kuid tüdrukust tuli lahti saada, Aliide ei tahtnud mafioososid oma koju. Mida ta tegema peaks? Võib-olla ei peaks tegema midagi. Kui keegi tüdruku järele ei igatse, võib konku õhuaugud kinni toppida. Aliide aju oli paks. Kardinad laperdasid ägedalt, klambrid kõlksusid, riie plagises. Tule praksumine oli lakanud, tuul oli katnud kella tiksumise. Kõik kordus. Kuigi rublad olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi Pika Hermanni kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast saabas, ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi kõri peale astuv. Kaevikud olid sisse vajunud, padrunikestad metsades tuhmunud, punkrid kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma.“
Tõe väljapressimine Aliide käest toimub gradatsioonis. Zaras vallandub jõud. Kuid vastaspool on tugevam, seda me ju teame. Nõukogude KGB või vene mafioosod: mõlemal on samad võtted, sama jõhkrus, sama soov võimul püsida. Eriti halastamatult koheldakse naisi, nõnda kui sõdade ja vallutuste aegu enamasti. Nõnda õõvastavalt pole naiste vägistamist eesti kirjanduses vist kujutatud? Soome kirjanduse puhul ei tea vastust. Sugestiivsuse suurendamiseks on autor kasutanud aistinguid, looduspilte, suurepäraseid võrdlusi, säravaid detaile, mida tuleks kindlasti jälgida. Just nende abil pääseb mõjule me ajaloo ja inimelu dramatism. Vahel on tundunud, et hakkan väsima traagikast, kaotustest, taasalustamisvaevast ja tagasivaatamisvalust, ent „Puhastus“ sunnib erksusele. Sunnib veelgi sügavamalt vaatama sündmustesse, mis enda suguvõsa ja sõprade perekondi neil aastail tabasid. Veel pole tärganud tahe andestada „Puhastuse“ Vollidele, kes habisevi käsi kordavad – me olime ometi head inimesed, olime vaid käsualused.
Ja lõpetuseks: Jan Kausi tõlge on vaimustav.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Peeter Helme. September

Romaan on piisavalt tähelepanu pälvinud, ent olen hoidunud kuulamast, lugemast – ikka isikliku arvamuse kujundamise mõttes. Üks „Septembri“, pange tähele - sügiskuu, prevaleeriv tunne on tuimus või tüdimus, mis peategelase ümber ja kõrval haigutab. Kuulakem ja siis mõelgem edasi: “Asutusse jõudnud, poeb Siiri oma laua taha, naeratab korra ja süveneb siis paberitesse. Lähen oma tuppa. Uks on lahti, aga kedagi ei ole. Ilmselt jookseb Eve kuskil maja mööda ringi… Vaatan lootusetu pilguga oma laua poole, avan kõige ülemise sahtli ning kraamin paberid välja. Koridorist kostab kleepjaid samme. Alo. Vaatan üle õla. Seisab ukse peal. Kuidas läheb? Õlakehitus. Alo lahkub. Uksepaugutus. Istun maha ja uurin pabereid. Avastan üsna ruttu, et viimased seitse lehte ei lisa enam midagi uut. Seega: kõik on olemas. Lappan veel viimased leheküljed läbi, süvenen natuke kõige viimasesse, kokkuvõtete osasse ja võin endale öelda, et tänaseks on kõige raskem möödas. Mingit kokkuvõtet ma enam kirjutama ei hakka, tassin paberid õhtul koju kaasa ja lappan nad seal veel läbi… „Stopp! Kas sa võtad tõesti tööd koju kaasa?!“ katkestan oma peas täiesti tahtmatult tekkinud mõttekäigu. Tõstan pea paberite kohalt, panen käed kuklale ja nõjatun tooli seljatoele. „Kas selline sa oledki?“ Kas selline ma olengi? Kas ma olen muutunud? Tahaksin natuke järele mõelda, aga ma ei saa…“ /---/ „Istun veel kord maha ja vaatan paberid jälle läbi. Koju ma neid küll võtta ei kavatse! Mis jabur luul see veel oli? („Jah, mis jabur luul see oli?“) Oeh! Ma ei saa niimoodi enam… Surun pea veelgi sügavamale paberite kohale ja katsun olulisemad laused meelde jätta… Kuid sedagi tegevust jätkub vaid kümneks minutiks – veerandtunniks, siis olen neid jälle tüdimuseni uurinud…“
Niisugune ta siis on, „meie aja kangelane“, olemisest vaevatud, ent enesekindel. Teiste suhtes hoolimatu, aga elu hindav koos selle võimaluste ja paremate paladega! Tuim ja kale! Mees, kel korralik juuraharidus, aga kes on liiga laisk, et advokaadiks hakata. Pealegi kindlustab töö riigiettevõttes õlle ja toidu. Kontorimauk, kel isegi vist omad unistused ja soovid, ent kes on mugav ega viitsi neid realiseerida. Tekst jookseb kui film: pikk olemise tee viib veel pikemasse olemisse, kuigi lobedasse elurutiini lüüakse romaani lõpupoole mõra sisse. See ei tähenda aga midagi. Peagi leiab meie valgekraeline uue töökoha ja kõik algab otsast peale. Muiged, tüdimus ja alatu soov kõrvalseisjaid proovile panna. Peeter Helme raamatu peategelane tuletab mulle natuke meelde Jan Kausi “Tema“, mõnel silmapilgul isegi Kaur Kenderi „Yuppiejumalat“, kedagi Armin Kõomägi tekstidest. Neid olemisega silmitsi seisvaid peetersauterlikke hingi, keda huvitab iseenese seedimise kulg ja hääled tualetipotil ning isiklik esteetiline löövus! Olen ilus mees, mul on ka ülikond ja … midagi veel. Kui neid kujutatakse, siis tähendab, et niisugused ametnikukarakterid eksisteerivad meie ümber. Jah, tööpostil olemise kirjeldamine võimaldab luua ajanäolise tegelase imago. Inimtüübi, kelle ajaviide on arvutimängud, alkohol, juhuslikud naised, ükskõiksustunne surma ja leina puhul. Ainus, mis Helme tegelase meeled äratab, on kujutelm või mälestus surnud teismelisest õest, kelle keha ta oli kord oma ajju jäädvustanud. Kuid seegi kirg tundub olevat perverssevõitu!? Poole raamatu peal tuli igavus peale, lõpus siiski äratati üles ja muiates ma lugemise lõpetasin. Romaanil pole ju viga, lugege ikka, pealegi võib niisuguste meeste elukord teiseneda…, aeg muutub teistsuguseks. Loodetavasti.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Helga Pärli-Sillaots. Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär

Kirjastus „Eesti Raamat“ on juba aastaid teinud kirjandusajaloo seisukohalt väärt tööd ja avaldanud „Eesti romaanivara“ sarjas ka raamatuid, mille autorinimi pole üldtuntud. Nii kuulub psühholoogilise romaani viljelejana alustanud Helga Pärli-Sillaots n.-ö. unustatud kirjanike nimistusse. Põhjuseks tema varane surm (1912-1939). Siiski on jõudnud ta kirjutada kolm romaani, millest kaks leiavad teise trüki. Nõnda kui kaks esimest romaani pälvisid „Looduse“ romaanivõistlustel tähelepanu, teine neist III auhinna, võitis tema viimane raamat, täpsemalt suvitusromaan „Tee viib järveni“ „Päevalehe“ 1939. aasta romaanivõistlusel teise auhinna. Mõlemad romaanid pole pelgalt lood aastakümnete tagant, vaid sobituvad kenasti tänase ajavaimuga, mil kombeks rõhutada märksõnu karjäär, ebaõnnestumine ametialal, edulugu, igav keskpärasus jne. Eks osutaks praegugi raamatu arvustaja, nagu toonanegi, väikelinna hüljatusele, depressiivsusele, mõttelamedusele, isegi rumalusele ja pealiskaudsusele. Kindlasti peab meenutama, et kirjutamisajal olid moes psühhoanalüüs ja freudism, ja just 1930ndatel sai hoo sisse tegelaste psühholoogiline lähivaatlus. Kuigi Pärli-Sillaotsa romaanides leidub kohati must-valgeid kontraste, mõne tegelase ilmselget ilustamist või ülearust pilamist, kohatist liiga teoreetilist sõnastatust („vrd. „Karjäär“), tuleb rõhutada, et 1920ndate ja 30ndate aastate haritud naise iseseisvusaste oli juba sedavõrd kõrge, et tema suhtlemispõhimõte intelligentse mehega ei pruukinud olla tavaline läheduse taotlemine, vaid vaimse sideme otsimine. Vaimsuse igatsus, mis on nüüdseks nii loomulik ja läbikirjutatud teema. Väikelinnas Rakveres oli see aga veel toona põlastusväärne. Mängutoosist, mis esitab ilma väiksemagi tooni muutmiseta üht kindlat moetut meloodiat, saab väikelinna elu staatilisust näitav kujund. Noore koolidirektoriproua esmastest tunnetest võõras linnakeses: „Läksin koju läbi vaikse tänava, kus ei liikunud kedagi peale punaka kassi. Kusagil madalas hallis hoones oli aken avatud ja kostis mingit helinat. Kui jõudsin lähemale, sain aru, et see oli mängutoos. Vana viis kõlas kindlalt ja ettevaatlikult ühtlasi. Ikka ja ikka uuesti algas motiiv, lõppes, algas jälle. Arvatavasti keerati mehhanism ikka uuesti üles. Imelik on kuulata nägematut mängutoosi üksinda vaikses suveõhtus. Olen kuulanud läbi akna kostvat klaverimängu, vana raskemeelset viisi. See teeb kurvaks, kuid äratab ellu huvi mängija isiku ja saatuse vastu. Selle kurbuse taga on elu ja inimesed. Olen kuulnud kaugelt aiast kostvat peomuusikat puhkpilliorkestrilt. Seegi teeb kurvaks, ta viib mõtted kaugele minevikku, läbielatud metsapeole, kus vilumatu maanoormees avaldas sulle esmakordselt armastust ja kus sina olid nii rumal, et põgenesid ja vaevlesid pärast teadmatuses, et mis oleks olnud siis, kui sa poleks põgenenud. Olen kuulanud kontsertaiast kostvat head sümfooniat. See äratab inimeses lootusi, paneb uskuma enese suurtesse võimetesse. Ühe niisuguse müüri tagant kuuldud motiivi mõjul jooksin kord koju, olles ise täis usku, et minust saab suur kunstnik. See õnn kestis ainult selle lühikese öö. Hommikul tegid vanemad ja majaperenaine mulle selgeks, et öösine viiuldamine on majarahu ja tervise rikkumine. Kuid olin olnud õnnelik. Ning olen kuulnud kuuenda korruse aknast kostuvat flöödimängu. See kõlab nagu kutse kõrgustesse. Kuid mängutoosimuusika madalat aknast, - see kõlab nagu õrnalt, kuid püsivalt ja kindlalt sind kusagile kindlale paigale naelutav tagumine. Need helid tahavad piirata su vabadust ja tahet, su liikumist ja mõtlemist. Seisin lühikest aega ja kuulasin ja juba oligi mul tunne, et pean seisma samal paigal kuni leierdamise lõppemiseni. Ent millal see oleks lõppenud? Kiskusin enese lahti ja ruttasin koju.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

MARI SAAT. LASNAMÄE LUNASTAJA

Oma kaasaja nägu on alati raske mõista, ükskõik kuidas parimad me hulgast seda ka üritavad. Mari Saadi lühiromaan on ehe näide, kuidas empaatiavõimeline, tark, tasakaalukas ja tähelepanelik autor seda püüab teha. Võimalik, et „Lasnamäe Lunastaja“ ei kuulu suurde kirjandusajalukku, kuid kindlasti on ta katse selgitada ilukirjanduse kaudu inimeste eksistentsi ja olemist ühel kindlal ajahetkel. Samal ajal „Lunastajaga“ juhtusin lugema Nadežda Mandelštami memuaare pealkirja all „Esimene raamat“, kus põhirõhk autori abikaasa, juudipäritolu vene luuletaja Ossip Mandelštami (1891-1938) saatusel ja surmal 1930-ndate aastate NSVL-is. Need kaks eri ajal kirjutatud ja eri aega mõtestavad raamatud avavad mõlemal juhul vene inimese saatust. Üldistavalt koguni Venemaa saatust. Ja kindlasti seda, kuidas on nõukogude võim seda rahvast kohelnud. Kuidas hävitanud, võitmatuks kuulutanud ja siis taas hooletult hüljanud. Kahe raamatu vahel on ruum ja on aeg. Kaks vägevat jõudu.
Isiklikuks minnes küsin: kas Mari Saadi teos räägib minuga? Kas toetab mind kui lasnamäelast, eestlast, kes elab ühena võõraste keskel, küll omal maal? See on ohtlik ja ränk pärimine, ent teisiti ei saa. Kas ta aitab kuidagi teisiti ning paremini mõista ümbritseva linnaosa elanikke, kuigi jutt käib ilukirjandusest? Peategelase Natalja Filippovna elukäigu oleks võinud väga kergesti naistekaks kirjutada, ent Mari Saadi kvaliteediga autor on suutnud seda vältida. Mõned üldinimlikud asjad on paekivikindlad isegi või samuti Lasnamäel. Kõigepealt - helluse ja armastuse tarve ootab vastamist olenemata rahvusest ja usulisest kuuluvusest. Teiseks - 21.sajandi hakul on üheks võrdlemise mõõdupuuks ikkagi raha ning kolmandaks ühendab Lasnamäele jumal teab kust pillutatud inimesi aegadest aegadesse liikuv arvamine, et vanasti, kunagi varem, oli ikka parem, isegi siis, kui nälg oli külaliseks ja kusagil põletati raamatuid. Jätan vastamata, kas need arvamused aitavad inimesi ühes trepikojas liita, või on see ruum ja aeg, mis rahvaid eraldab, täidetud kõigele vaatamata erineva sisuga. „Lasnamäe Lunastaja“ on näiliselt lihtsale süžeele keeruline lugemine, kus mõistus ja tunded, teadmine ja arvamine vaatavad eri suundadesse. Tutvustuseks vaid paar lauset. Tehases töötav lahutatud venelanna jääb ühel päeval töötuks, nõnda kui seda ikka juhtub. Ta peaaegu et sunnitakse prostituudiks, kuid abistajate toel pääseb sellest ikkest, kuni lõpulehekülgedel üks endine soomlasest klient ta endale naiseks kutsub. Natalja kõrval on tütar Sofia, kes oskab siitmaa keelt ja analüüsib olukordi juba teisel tasandil, ning täiesti uskumatul moel tegevusse ilmunud, ühe võimaliku tegelasena Lunastaja positsiooni kandev Dmitri Dmitrjevitš. See Jeesus Kristuse teisikuna mõjuv hing võinuks päästa naise ja anda talle kaotatud ligimese armastuse tagasi, ent nii polnud ette nähtud. Lunastaja kui mehe ja päästja ja armastatu interpreteerimise jätan iga lugeja enda hooleks. Ma tõesti arvan, et seda tuleb igal ühel ise teha. Lunastaja kui sümbol muudab raamatu mitmetähenduslikuks, intrigeerivaks ja sunnib kaua-kaua mõtlema – kas Lasnamäel elavaid inimesi on võimalik päästa nende endi käest? Mina pole ka järgmisele enda esitatud küsimusele veel vastust leidnud. Kui palju taolised Lunastaja-kirega inimesed, ilmselt tõeliselt usklikud isiksused, suudavad tegelikult inimesi ja maailma muuta? Tsiteerin: „Tegelikult on eestlased teistmoodi kui venelased. Seda sai ta aru, kui oli ükskord vabaõhumuuseumis ekskursioonil: seal oli üks korstnata talumaja, suitsutare, igivana… See pidi olema tavaline talumeeste maja, aga ühes seinas oli nii jäme palk, et ta oli sama jäme kui Sofial pikkust, ja ta oli seinas koos oma juurtega, ja rehetoa põranda sillutiseks olid laiad lihvitud paeplaadid… Mõnes mõttes oli see küll talumaja, tillukeste akendega, madalate ustega, kõrgete lävepakkudega aga seal oli midagi igavest nagu vanades lossides. Vene majad tehti vundamendita – kui ta ükskord sõitis Peterburi, olid tee ääres vene külakesed, majad tihedalt üksteise küljes kinni ja mida vanem maja, seda enam viltu. Pärast seletas ema, et majad on ilma vundamendita, et kust selle vundamendi jaoks kivegi saaks – Venemaal on puhas muld ja pole kive, Eestis on jälle ainult kivid… Aga Sofia jaoks tegi see eestlased teistsuguseks kui venelased – eestlased olid siin oma maa sees nagu tilluke terav okas maa sisse kiilutud ja mis nad tegid, seda tegid justkui igaveseks, aga venelased paistsid olevat lahtiselt maapinna peal, pidevalt valmis liikuma – nagu see Ivan muinasjutus, kes sai oma ahjuga maad mööda ringi sõita – lesis ahju peal ja sõitis… Ivan oli laisk. Ja eestlased arvavad, et venelased on laisad, aga tegelikult pole see nii. Või kui ongi nii, siis ei pruugi eestlased oma virkusega paremad olla – nad on lihtsalt teistmoodi. Nad on järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad… Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam.“ Lisan, et minu Lasnamäe tundub küll tunnetavat teisiti, ja see Mari Saadi imepäraselt jõuline ning mõjus kujund majast on vist siiski seal pae ja tuule ja prahi ja väsimuse ja viina keskel liig kaunis. Liig igavikuline ja puhas. Selle võrdluse mõistmiseni on veel pikem tee kui siit Uraalideni sammuda. Me aimame, mida mõtlesid eestlased üle Lasnamäe tühermaa kõndides filmis „Sügisball“, kus minugi määrdunud paneelidesse vajunud kodumaja vastu vaatab, aga ega me ikkagi ei julge välja öelda, mida mõtlesid need noored poisid, kes peksid narkoraha otsides surnuks nende enda võimaliku Lunastaja. Tuule kätte jäi vaid üks kohvrist kukkunud raamat, mille Sofia koju emale viib, kes ootab parem siidipluus seljas elusat inimest, Dmitrit, mitte raamatut, mis jutustab küll inimlikust armastusest ja oli „tõesti paks ja raske; sinihallid peene soonilise kattega kaaned kõvasti kulunud ja laigulised, aga sees oli palju värvilisi pilte mahedavärvilisi…“. „Lasnamäe Lunastaja“ tuleks tõlkida vene keelde, meie eestlaste osaks jääb kuulata, mida lasnamäelaste enamus sellest arvab.

bxAv110 bxAv110 bxAv110