Rein Põder. Unustatud

Tõeline, sõna otseses mõttes klassikaline romaan, mis täidab soliidsel tasemel oma žanri nõudeid. Neid ei ilmugi enam nii sageli, igatahes rahvaraamatukogud võivad rahuliku meelega seda kõigile soovitada. Mõnele varasemale romaanile mõeldes tuleb meelde, et kirjanik Rein Põder on keeranud tundeelu kirjeldades vindi veidi üle, mis inetu väljend minult, aga seekord on kõik kaunis tasakaalus. Nooremaid põlvkondi huvitab meie ajalugu ehk vähem, aga kolm teekonda on täpselt doseeritult, ja ühtlasi põnevalt kujutatud. Niisiis teekonnaromaan, nagu autor on ka tiitellehele lisanud. Täpsemalt põgenemisteekonnad, kuhu Teise maailmasõja käigus on sunnitud asuma fotograaf Richard Klinkmann, üks eesti naine Ellen koos tütardega ja grenader Kalju Illa. Nad liiguvad Saksamaa suunas erinevaid teid pidi, kuid suurt kaotust aimavale maale lähenedes toimuvad mõned kummalised, ent intrigeerivad kohtumised üksteisega. Kus need kolm teekonda kord siis lõpevad? Lisan vaid ühe täpsema teate, et Kalju käsutatakse tagasiteele, põgenemiskatse rongist küll õnnestub, aga kodulinnas leidub äraandja. Järgmine tee viib traataia taha, Komimaa metsadesse tööle, kuid ühel päeval jõuab ta siiski Tartusse tagasi. Siis on aga reetja oma eluga juba ise lõpu teinud. Ülejäänud teeliste kohta on kasutatud aastakümneid väljendit pagulased. Romaanist leiab ka viite pagulaskirjanikule Gert Helbemäele, kelle saatuslik pääsemine uputatud laevalt nimega Moero, võis anda inspiratsiooni Rein Põdrale, sama laeva kasutamiseks oma raamatus. Ellen pääseb Moeroga üle piiri, tema mees võis aga just sellega uppuda. Iga lugeja võib romaani pealkirja omal kombel lahti mõtestada, ise jagan muret, et uued elunõuded sunnivad meid mineviku unustama. Kuid seda me ei tohiks endale lubada.
Seistes silmitsi vene sõduri Sašaga, lihtsa tšehhi talunaise vägistajaga, mõtleb Kalju: „ Kuid samas manitses sisehääl, mida ta oli õppinud endas kuulama, seda teps mitte tegema. Mäletad, sa oled seda viha juba kord läbi elamud? Aga sa ei saavuta sellega mingit kättemaksu ega õiglust. Sõda ongi selline õudus, mis hakkab oma esimesest ohvrist peale looma uut julmust. Ja nii võib see kesta lõputult. Ometi, inimene peab suutma ükskord sellest ringist välja murda. Jah, kui sa nüüd lööd selle poisikeseohtu vägistaja ja pealegi poolpurjus mehe uimaseks ning tirid ta alla jõekese äärde ning lükkad seal vette, lastes jõel viia tasumine lõpuni, ei sünni sellest kokkuvõttes midagi muud kui vaid raskust su enda hingele. (Ei ole koma)Nad tulevad tagasi, nad tulevad hulgakesi ja leiavad lõpuks oma uppunud kaaslase üles. Ja nad teavad, keda kahtlustada. Nad lähevad ja tapavad seal talus kõik maha. Kas sa seda tahadki!? Ja pealegi ei ole see enam tükk aega sinu sõda! kuulis ta toda kainusehäält jätkamas. Nii nagu sinu jaoks, on sõda ka selle poolpoisikese jaoks läbi. Kas sa ei aima, milline kergendus tema sisemuses valitseb. Et ta on ellu jäänud, erinevalt kümnetest oma kamraadidest.”