Kindlasti olete lugenud lauseid, mille koondtüübid järgnevalt konstrueerin.
Poeet kirjutas oma luuletuse. Tüdruk pani oma kleidi selga. Kannatanu jäi oma silmast ilma. Pood teenindas oma ostjaid. Alustage oma harjutusi!
Ehk piisab. Kui neid lugeda, siis tekib tahtmine küsida, kelle siis veel? Oma on kõigis neis lauseis ülearune. On üsna vähe ütlemisi, kus peab rõhutama, et tegu on just selle inimese omandusega. Vahet on lihtne teha: kui püüate panna oma asemele enda, siis saab selgeks, kas rõhutamist on vaja või mitte.
Mõni näide, kus oma on vajalik:
Igaühel oma mure. Võtan süü omaks. Omadega mäel. Omal ajal oli teisiti. Sina kasvata oma lapsi, küll mina omadega toime tulen.
Eriti palju kohtab liigset oma tõlketekstides. Kui natuke mõelda, siis saab aru, miks see nii on. Eesti keeles grammatilist sugu pole, aga näiteks inglise keeles on kogu aeg lausetes his või her ning eestlane arvab, et need peab tingimata tõlkima. Sellele aga järgneb vägisi kiusatus lisada oma ka eestikeelsesse teksti.
Inna Saaret
Poeet kirjutas oma luuletuse. Tüdruk pani oma kleidi selga. Kannatanu jäi oma silmast ilma. Pood teenindas oma ostjaid. Alustage oma harjutusi!
Ehk piisab. Kui neid lugeda, siis tekib tahtmine küsida, kelle siis veel? Oma on kõigis neis lauseis ülearune. On üsna vähe ütlemisi, kus peab rõhutama, et tegu on just selle inimese omandusega. Vahet on lihtne teha: kui püüate panna oma asemele enda, siis saab selgeks, kas rõhutamist on vaja või mitte.
Mõni näide, kus oma on vajalik:
Igaühel oma mure. Võtan süü omaks. Omadega mäel. Omal ajal oli teisiti. Sina kasvata oma lapsi, küll mina omadega toime tulen.
Eriti palju kohtab liigset oma tõlketekstides. Kui natuke mõelda, siis saab aru, miks see nii on. Eesti keeles grammatilist sugu pole, aga näiteks inglise keeles on kogu aeg lausetes his või her ning eestlane arvab, et need peab tingimata tõlkima. Sellele aga järgneb vägisi kiusatus lisada oma ka eestikeelsesse teksti.
Inna Saaret
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar