29. märts 2010

KES ON PAŠA JA MIS ON PASHA

Pühad varsti tulemas ja jälle räägitakse lihavõttetoitudest. Mõnigi sõnasaaja arvab, et lihavõtteks tehtav kohupiimatoit on paša (nii öeldaksegi!). Paljud aga ei taha kirjas tunnistada š-tähte ning kirjutavad selle asemel kõikjal sh.
Mõnel aga on arvamus, et kui s ja h kõrvuti, tuleb alati välja lugeda š. Paša (s.t. kõrgem sõjaväelane või riigiametnik sultaniaegses Türgis) tõenäoliselt pashat (s.t. lihavõtteaja kohupiimatoitu) ei söönud, sest usulised tõekspidamised ei lubanud, aga kindel on see, et neid sõnu ühtmoodi küll välja ei öelda. Kõlaks ju hullusti, kui nakkušaigel oleks ka põletušaav või metšani kitkuks ükšaaval aašeina üles.
Lausa kahju on tegevsporti naasnud iluuisutajast Jevgeni Pljuštšenkost, kelle nime igapidi väänatakse. Eestlased kirjutavad üldjuhul õigesti š-dega, ilmselt muidu läheks väga kirjuks, aga muus maailmas on mindud lihtsustavat teed. Ülilihtsustajad kirjutavad Plushenko.
bxAv110 bxAv110 bxAv110

12. märts 2010

Sirje Kiin. Marie Under


Mul kulus raamatuga põhjalikumaks tutvumiseks kolmkümmend kaks päeva, tõsi, päris iga päev ei jõudnud lehekeeramiseni, kuid käsi südamel kinnitan, ma lugesin Underi monograafia korralikult läbi. Olen kontrollinud, st. küsitlenud lugejaid siit ja sealt ning jõudnud järelduseni, et kõik seda ei tee. Ühtlasi kahtlustan, et mõni valju ütlemisega arvustaja pole samuti vaevaks võtnud Sirje Kiini mammutkäsitlusega sügavuti tutvuda. Ikkagi 815 lehekülge, lisaks kasutatud allikate loetelu ja isikuregister.
Igal lugejal on õigus oma arvamusele, ometigi on minu jaoks ehmatav senine põlglik suhtumine väljaandesse, teadagi leidub ka erandeid. Näib, et Sirjet on tahetud tuleriidale visata, kuid Underi loomingu uurijana ei tohiks ta sellest ju heituda. Üheks põhjuseks võib olla kirjutajate maailmavaade, teiseks hindajate kiirustav pealiskaudsus, materjalile allajäämine.
Arvamustest õhkub rohkem suhtumist monograafia autorisse, kui tema teksti. Need, kes valisid või valivad välja vaid Underi eluloolise teekonna ja muu suuremat ei huvita, peaksid olema hinnangutes ettevaatlikumad.
Kõige olulisemaks pean, et nii mahukat käsitlust võivad lugeda ka väiksema kirjandusteaduspagasiga inimesed, ka need, kes kirjandusloolisi kogumikke tavaliselt kätte ei võta. Aastakümnetega on Eesti lugejate teadvusesse kinnistunud kujutlus Underist kui pühakust ja klassikust, nüüd aga korraga teavitatakse, et sarnaselt lihtsurelikele oli temagi hingest ja kehast inimene. Et ta on elanud rikast ja jõulist isiklikku elu. Julgen koguni üldistada - me kohtume monograafia kaudu ühe suure armastuslooga, kuhu kuuluvad küll konkreetsed isikud, kuid eelkõige Underi looming. Meenutuseks, enne kui Under muutus jumaldatud poetessiks, pidi ta üle elama rohkesti alandavaid sõnu oma kriitikutelt, kellest mõnel pole märkimisväärset kohta meie kultuuriloos. Äkki võinuks monograafia karmimad hindajad hädakisa tõsta juba siis, kui Sirje Kiin avaldas ajakirjas „Looming” 2008, nr. 12 ja 2009 nr. 10 väljavõtteid monograafiast? Need ju kompasid omal kombel olukorda, andsid aimu, mida monograafiast võib leida. Miks siis keegi ei osutanud Adsoni märkmetele? Need intiimsushetked pani kord Artur Adson ise kirja, ja neid uuesti tsiteerides ei tee ju keegi kuritegu või pattu. Võiks ju küsida, millist eetikat kannavad need, kes süüdistavad faktide ülekordamisega nende väljatoojat? Inimene, kes avaldas oma arvamuse pealkirja all „Kuidas Under Adsonit magatas” ei riiva Sirjet kuidagi, vaid solvab sügavalt poetess Underit, aga selle vääratuse mõistjad võib-olla alles õpivad lugemist. Teisalt, kui midagi muud lugejale meelde ei jäänud, siis olgu pealegi. Kuna 2002. a. ilmunud väljaandes „Tammsaare elu härra Hansenina” on Elem Treier avaldanud A. H. Tammsaare majandusliku arvepidamise, mis samuti väga isiklik asi, kuigi mitte sedavõrd hõrk materjal kui erootika, siis võib süüdimatult pärida, miks Underit puudutavad märkmed kuuluvad erandlikumasse kategooriasse?
Underi monograafiaga tutvudes saavad lugejad tegelikult ülevaate peaaegu tervest 20. sajandi kirjanduselust nii kodus kui võõrsil. Kuulevad nt. Aleksander Aspelist ja Ants Orasest, Aleksis Rannitist, need on aga tähtsad nimed Underi, kogu eesti kirjandusajaloo jaoks. Sirje Kiin on järjekindlalt rõhutanud, et jätkates Erna Siiraku tööd on tal õnnestunud pärast okupatsiooni jõuda kirjade ja materjalideni, mis aastakümneid seisnud kusagil varjul. Underi käekäigu kaudu peaksid kaasamõtlevad lugejad suutma mõista eesti kirjanduse käekäiku eelmisel sajandil. Seal leidub valusaid detaile..., mõnestki olime teadlikud, ent ikkagi... Eks teadnud minagi natuke Underist, Adsonist, Tuglasest ja teistest Eesti kultuuriinimestest, aga ma leidsin Sirje doktoritööst kümneid pisifakte ja interpretatsioone, millest varem polnud aimugi. Pean erakordselt huvitavaks, lausa ainulaadseks, uurija retrospektiivset lähenemist Underi loomingule, seega doktoritöö teist poolt. Loomulikult on teadjamaid, kes näiteks Underi kirjavahetuse läbi töötanud, aga minutaolisele pakkus huvi nt. Dagmar ja Hermann Stocki käekäik, Underi suhtlusulatus kultuuriinimestega. Olgugi, et Adsoni kirjutatu, kas või „Marie Underi eluraamatu” kaks osa pole mulle võõrad, ei tule mul mõttessegi sealt tsiteerimist ette heita. Tore seegi, et meenutati, kuidas 1930ndatel, majanduskriisi aastatel, asendati luule proosaluulega, nõnda kui praegu. Jah, leidub liigseid ülekordusi, mõni isegi ehk häirib, aga mõistmiseks saab kasutada lauset – kordamine on tarkuse ema! Olulisem on teadmine, et nüüd on ehk lõpuks kokkuvõetud kõik Underi luule tõlgendusvõimalused. Teame tänaselt vaateveerult, kuidas Underit on loetud ja mõistetud. Kunagi ehk hinnatakse sedagi, kuidas Sirje Kiini monograafiat Underist interpreteeriti. Järeltulevad kirjandusteadlaste põlvkonnad valivad oma rakursi, oma mõistmise. Kokkuvõtvad laused Sirje Kiinilt: „Marie Underi sisemine areng suundus romantiliste sonettide ning ekspressionistlike tundepursete juurest sügavate metafüüsiliste, eksistentsiaalsete teemade poeetilise mõtestamiseni. Ent mida suuremaks kasvas tema luules väljenduv esksitentsiaalne pinge, seda suurema klassikalise lihtsuse ning selguse suunas arenes tema esteetika, stiil ja väljendusviis. 1930. aastate lõpuks jõudis Under arusaamale, et tema luule areng on saanud teatud mõttes niivõrd valmis, et ta nõustus koostama kolmeköitelise kogutud luuletuste väljaande. Luuletaja osutus ettenägelikuks, justkui oleks aimanud, et üks loominguperiood on lõplikult ümber saamas. Samas oli tema minapilt jätkuvalt kriitiline varasema erootilise luule suhtes, mida mõjutas tugevasti aastatetagune siuruaegne vastuoluline vastuvõtt – toonane häbi ning avalikkuses toimunud mõnitamise šokk ei läinud meelest. Under asus otsustavalt tsenseerima ja kärpima kolme esimese kogu noorusluulet, muutes tekstid küll kohati kunstiliselt sujuvamaks, kuid kaotades samas palju nende omaaegsest originaalsest värskusest ning sensuaalsest särast. Tulemuseks olid luuletused, mille puhul on raske tagantjärele ära tunda, mille üle toona erututi, pahandati, vaieldi ja vaimustuti. Under ei tajunud ise üldse, kuivõrd oluline, nii esteetiliselt kui moraalselt, ja kuivõrd revolutsiooniline pedagoogiliselt oli olnud kaasaegseile lugejaile sonettide luule tähendus. Under reageeris ning lähtus omaenese tekste tsenseerides ainult isiklikust negatiivsest emotsioonist, mis talle oli jäänud kaasaegsest vastuvõtust, teadvustamata oma noorusluule märksa suuremat positiivset mõju.”
Underi monograafia kaudu saate te aimu, millised olid muudatused, ja kuna kogu käsitlus on pikitud luulenäidetega, siis ühtlasi tuletatakse meelde, milliseid luuletusi tasuks üle lugada. Milliseid esitrükke võiks raamatukogude hoidlatest välja otsida.
bxAv110 bxAv110 bxAv110

1. märts 2010

Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras


Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Nii tema proosas kui luules võib märgata sõna ümber värelemas toone, ja kui oled kiirustades lugenud, tuleb uuesti alustada, sest tabada tuleb tabamatut, mida võib nimetada arusaadavama sõnaga alateadvuseks. Paljudel juhtudel sümboliteks, tõeliselt isikupärasteks ja jõulisteks. Ilusateks. „Sügaval elu hämaras” on mõjus tervikuna kui ka üksiktekste hinnates. Ei mingit ruttamist, hoolimatult valitud sõnu, või kui ongi, siis vaid paar sõnakest, mõni reakene. Vallisoole ei osutanud ma asjata, sest mu lugejamälu oli ammust ajast talletanud midagi püsivat ajas ja kirjandusruumis, mis nüüd Heinsaare kaudu endast uuesti märku andis. Näiteks salapärase tänutunde elu ja inimeste ning elava looduse ees. Põgenemise kujutlusmaailma, mis ei hävita, vaid kaitseb ja õilistab. Heinsaarele näivad olevat olulised aastaajad, üksildus ja hing nende märksõnade sees. Taaskohtumised hommikutega, ent ka ärevus, mis nendega võib kaasneda, pidev erutusseis, et miski võib kohe muutuda. Kuid samuti päev ja õhtu. Kõik, mis tundliku meelega inimesest mööda ei lähe. Märkasin, et sageli on kasutusel sõna üminal, meenub, et Debora Vaarandil on samanimeline luuletus. Näitena tsiteerin nimiluuletuse, kuigi minu luulemaitset puudutavad teravalt ka „Vaia lihast väljatõmbamise laul”, „KIIRUSTADA EI MAKSA”, „VAHEL OLEN MAHAJÄETUD MAJA” ja „Lähevad aastad” kui kaunis armastusavaldus.
„Olen tunglemas / kummalise, saagiahne kalana / piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge / keskea sügavasse järve. / Jõuan kohale enne lõunat / ja sukeldun välkkiirelt / osjade, tõlkjate vahele - / vesi võngub mu kohal / kui pelglikult kalda all varjun. / Läbi veepinna kumendab rohekas taevas, / puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad / ning veel mingi peibutav sädelus - / läbi mille näen laskumas / rammusa vaglaga konksu. / Sukeldun põhja. / Olen nüüd suurem ja aeglasem, / valvsam ja targem / kui varem. Uimed liiguvad tasa, / kui mu pilk puurib siinsete / süvavee-aastate kollakat hämarust / pelglikult, vaagivalt - / selles sogases maailmas / on ohte ja endeid, pinnavee avarust, / mudaseid soppe ja õõnsusi - / mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda / kes maitsevad mulle - / ja neidki, kellele mina... / Tundub sügav ja sume / see pikkade aastate asum / ning küllap siin hää juba on - / kui mu pungsilmses peas / vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus - / kas leidub ses hämaras ilmas ka oja / mis voolab siit edasi?”
Meenutuseks. Kuigi enamik lugejatest tunneb Mehis Heinsaart prosaistina, on ta avaldanud oma esimesed luuletekstid juba koguteoses „Üheksavägine” (1997) ja „Harakkiri” (1999). Iga luulehuviline peaks Heinsaare viimasest raamatust leidma kas või mõned värsiread, mis sunniksid teda hiljem uuesti selle kogu lehti keerama. Ja kui ühel tavalisel lugejal oleks õigus otsustada, siis annaksin Kultuurkapitali 2009. aasta luulepreemia Mehis Heinsaarele.
bxAv110 bxAv110 bxAv110