1. märts 2010

Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras


Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Nii tema proosas kui luules võib märgata sõna ümber värelemas toone, ja kui oled kiirustades lugenud, tuleb uuesti alustada, sest tabada tuleb tabamatut, mida võib nimetada arusaadavama sõnaga alateadvuseks. Paljudel juhtudel sümboliteks, tõeliselt isikupärasteks ja jõulisteks. Ilusateks. „Sügaval elu hämaras” on mõjus tervikuna kui ka üksiktekste hinnates. Ei mingit ruttamist, hoolimatult valitud sõnu, või kui ongi, siis vaid paar sõnakest, mõni reakene. Vallisoole ei osutanud ma asjata, sest mu lugejamälu oli ammust ajast talletanud midagi püsivat ajas ja kirjandusruumis, mis nüüd Heinsaare kaudu endast uuesti märku andis. Näiteks salapärase tänutunde elu ja inimeste ning elava looduse ees. Põgenemise kujutlusmaailma, mis ei hävita, vaid kaitseb ja õilistab. Heinsaarele näivad olevat olulised aastaajad, üksildus ja hing nende märksõnade sees. Taaskohtumised hommikutega, ent ka ärevus, mis nendega võib kaasneda, pidev erutusseis, et miski võib kohe muutuda. Kuid samuti päev ja õhtu. Kõik, mis tundliku meelega inimesest mööda ei lähe. Märkasin, et sageli on kasutusel sõna üminal, meenub, et Debora Vaarandil on samanimeline luuletus. Näitena tsiteerin nimiluuletuse, kuigi minu luulemaitset puudutavad teravalt ka „Vaia lihast väljatõmbamise laul”, „KIIRUSTADA EI MAKSA”, „VAHEL OLEN MAHAJÄETUD MAJA” ja „Lähevad aastad” kui kaunis armastusavaldus.
„Olen tunglemas / kummalise, saagiahne kalana / piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge / keskea sügavasse järve. / Jõuan kohale enne lõunat / ja sukeldun välkkiirelt / osjade, tõlkjate vahele - / vesi võngub mu kohal / kui pelglikult kalda all varjun. / Läbi veepinna kumendab rohekas taevas, / puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad / ning veel mingi peibutav sädelus - / läbi mille näen laskumas / rammusa vaglaga konksu. / Sukeldun põhja. / Olen nüüd suurem ja aeglasem, / valvsam ja targem / kui varem. Uimed liiguvad tasa, / kui mu pilk puurib siinsete / süvavee-aastate kollakat hämarust / pelglikult, vaagivalt - / selles sogases maailmas / on ohte ja endeid, pinnavee avarust, / mudaseid soppe ja õõnsusi - / mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda / kes maitsevad mulle - / ja neidki, kellele mina... / Tundub sügav ja sume / see pikkade aastate asum / ning küllap siin hää juba on - / kui mu pungsilmses peas / vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus - / kas leidub ses hämaras ilmas ka oja / mis voolab siit edasi?”
Meenutuseks. Kuigi enamik lugejatest tunneb Mehis Heinsaart prosaistina, on ta avaldanud oma esimesed luuletekstid juba koguteoses „Üheksavägine” (1997) ja „Harakkiri” (1999). Iga luulehuviline peaks Heinsaare viimasest raamatust leidma kas või mõned värsiread, mis sunniksid teda hiljem uuesti selle kogu lehti keerama. Ja kui ühel tavalisel lugejal oleks õigus otsustada, siis annaksin Kultuurkapitali 2009. aasta luulepreemia Mehis Heinsaarele.

Kommentaare ei ole: