Olavi Ruitlane. Naine

Ei kahtle, et „Naist“ loetakse, kogunisti vaimukaks peetakse ning seejuures mõnuga ka itsitatakse, kuid minu kirjandus see pole. Eelnevad teosed „Kail“ ja „Kroonu“ sobisid minu kirjutuslauale sootu paremini. Mu eetiline närv on hakanud tõmblema pärast kümnete ja kümnete eesti kultuuri „rikastavate“, väga isiklike nais- või meeslugudega tutvumist. Olen alati hoidunud emantsipeerumast, aga nüüd küll ütleks, et romaani peategelane on paras tüütus. Kuna Mees on hädaldaja, joomar, üleaisalööja, lisaks edev luuletaja!, siis vaevalt et ta enda kõrvale targemat naist väärib? Muidugi peab Mees end vaimukaks, eks ta vahel ongi, kuid „Naisest“ leian pigem kättemaksuhimulist sarkasmi. Selge, et autor protestib teatavat tüüpi naiste vastu, enamasti löövad nemad aga taolistele meestele täpselt sama jõuga vastu. Sõnavara on peaaegu üks ja mõtted väga sarnased. Taolises tonaalsuses purskab oma tunded meeste vastu välja nt.Kati Murutar kogumikus „Naised valivad“, ja ega teisedki naisautorid seal väga palju alla jää (paar erandit siiski on). Ikka see tuline tigedus, mis muutub üsna ruttu silmituks igavuseks. Mees sülitab kord ühele, siis teisele Naisele näkku, kuid olen aus, ega ta ennastki tümitamata jäta. See korvab mõnevõrra naistest kirjutamise üldist fooni. Mina ei pruugi ju teada põhjuseid, miks autor ühe abielu, kuuldavasti enda oma, ilmarahvale naeruks kirjutas. Isiklikkusele on teised arvustajad viidanud, korjasin teadmise lihtsalt üles. Kõik öeldu ei tähenda, et naissoo rumalust, egoismi, rahaahnust ja kavaldamist ei tuleks teemaks võtta, kuid liialt üheülbaline jutt ja Naise karakteri pealiskaudsus ei suuda teha raamatut psühholoogiliselt haaravaks, kuigi kirjutaja laual võis seista suurepärane materjal. Lugeja saab küll mingi kirjandusliku pildi erinevate loomuomadustega naistest, ent kas sellest piisab, et romaani pjedestaalile tõsta? Ikka tuleb meelde, et kunagi ilmus võluv ja sümpaatne Enn Vetemaa „Näkiliste välimääraja“, sõnavabaduse tipphetkedel kuulame järjepanu robustsusega epateerivaid mehi ja naisi. Tunnistan, et seekord juhtusid romaani tutvustamisel natuke karmimad sõnad ette, kuid eks meie, lugejad, oleme ka süüdi, et pealiskaudsete naisromaanide kiidusadu ei lakka! Lisan ka tekstinäite, mille kaudu annan märku, et minu arvamust ei pruugi arvestada : ““ Millega te tegelete?“ tahab Kohtunik teada. „Kirjutan… Luuletusi kirjutan…“ Kohtus kõlab see lollakalt. Naine ja Kohtunik muigavadki. Põlastavat.

paugub pakane ja talv / ümber perseuru / aga kannikate all / on kaks laiku muru

„Te peate endale uue tegevuse leidma,“ teatab Ametnik, „ mis võimaldaks teil oma kohust Lapse ees täita!“ Uue tegevuse?! Aga ma ei oska ju midagi muud. Ma olen eluaeg luuletusi kirjutanud ja esimest korda öeldakse mulle, et ma ei saa hakkama. Õnneks ei ole Kohtuniku arvamus minu jaoks autoriteetne. Mõtlen korraks tal prillid eest tõmmata ja vehmreidpidi silmaaukudesse torgata. Niikuinii ei näe ta sittagi – las saab endale juhtkoera, see koostanuks olukorrast adekvaatsema pildi. Kohtunik tõuseb ja sellega on istung lõppenud. Ta on samasugune Türa nagu ma isegi. Ainult, et ta ei saa sellest aru!“