Birk Rohelend. Alexander ja Belle

122-leheküljeline ballaad. Kasutaks kohe võõrsõna - ekstraordinaarne. Lugulaul Kaljumägedelt toodud kaunist 20-ne aastasest kuningannast Alexandrast, kes kannatab kibedasti oma hingesaladuse pärast, sest on tegelikult Alexander ja armunud imekaunisse neiusse Belle`sse. Kuninganna elab ja valitseb imelises kuldses linnas, kannab samavärvi kleite ja unistab kullasest armastusest. Kusagil kaugetel hõbelinna teedel olevat hukkunud tema abikaasa, vana kuningas Augustus, kelle positsiooni koos imeilusa valitsejannaga ihkab kuninga noorem vend Quido. Tema käsi lükatakse aga tagasi. Ballaadivormis tekst on jaotatud peatükkidesse, algab muidugi proloogiga, nagu kord ja kohus ette näeb. Pole mõtet hakata Rohelennu loodud teksti võrdlema aegade jooksul kirjutatud lugudega, ega otsima allussioone või muinasjutu elemente, mõelda keeruliseks põhjuks, miks niisugune lugu üldse kirjutati? Seda võib näiteks nimetada katseks postmodernismile kinnas heita! Ent „Alexander ja Belle“ pole pelgalt armastuslugu, selles põimuvad võimukirg, inimlik suurus, naiste meelejõud ja tahe, kannatus, sõjavastasus jm. teemad. Kuninganna meeletu armastus saab teadagi avalikuks, kurjad keeled ei kao kunagi. Belle lahkub linnast valgel ratsul uut armastust - tõelist meest otsima. Samal ajal taotakse juba relvi, Quido ihkab võimu, on vaja minna taplusteele…, hõbedase linna vastu, kuigi lahingust enam mehi tagasi ei tulnud. Surid ka naised, lapsed ja loomad, lõpuks suri ka kuldne linn ise. Rahvas nõuab kättemaksu, rahvas nõuab verd, nõnda kui mõistab alati hukka teistmoodi mõtlevaid indiviide. Kuninganna on sõja vastu, sest tema on hoidnud käte vahel oma isa purustatud pead. Alamad ei suuda mõista, miks kuninganna ise läheb põua-ajal põllule, algul ihuüksi, et läbi kuldse sõela eraldada mullast viljaterad, mis pole tärganud. Neist saaks ju jahu jahvatada… Kuldne linn vajab toitu. Ja valitsejanna arutleb: „Ma pole piisavalt vist kannatanud, / et armastada elu, mida elate…/ Ei suuda olla osake / hirmsuurest, jõhkrast kellavärgist, / mis tiksub üha edasi… / Kui suren, säilivad kõik illusioonid… / ja üha tiksub jõhker kellavärk… / On nähtamatud sidemed siin suuremad kui surm. / Seepärast surema pean mina / --- / Ja seisab rõdul kaunis kuninganna. / All ootab rahvahulk. / On väga vaikne. / On kuninganna silmad sügavad ja kurvad / ja enam seal ei hiilga raud. / On rahval õigus kuningannale… / Ei tohi kuningannal olla südant. / Ta õrna kulmu tabab terav kivi, / mis heidetud on väga täpse käega. / Ja veri voolab soojalt / ta valgel kitsal näol, / mis pole üldse terav, / vaid hoopis väga õrn! / Ja väga, väga noor! /--- / Ei ole valus kuningannal. / Kes kaotanud on kõik, ei tunne enam valu. / Vaid sooja vere voolamist on tunda. / Ta oiatab ja käega rõdust haarab. / On käsi, valge, juba verine. / Ja viimne kivi purustab ta pea / ja suleb sinisilmad halastuse kinnas… / Nii lahkub elu raudsest kuningannast / ja lendab ära tema kuldne hing. /--- / Ei mahtund ilma ära tunne liiga suur… / Nad tema õnne taluda ei suutnud / ja armastuse pärast teda vihkasid. / Ja selle pärast neile kaasa tundis see, kes suri. / ja nende kannatuste tee ei lõpe iial, / kuid nad ei tea, et lootust enam pole. /On õndsad teadmatud.“
Leian raamatust märke, et see on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Tõepoolest, illustratsioonidele ja raamatu välimusele tasub pilk heita. Birk Rohelend on varem avaldanud kolm raamatut: „Mustade kaantega kaustik“ , „Mina, Mortimer“, „Enesetapjad“.