Peeter Helme. September

Romaan on piisavalt tähelepanu pälvinud, ent olen hoidunud kuulamast, lugemast – ikka isikliku arvamuse kujundamise mõttes. Üks „Septembri“, pange tähele - sügiskuu, prevaleeriv tunne on tuimus või tüdimus, mis peategelase ümber ja kõrval haigutab. Kuulakem ja siis mõelgem edasi: “Asutusse jõudnud, poeb Siiri oma laua taha, naeratab korra ja süveneb siis paberitesse. Lähen oma tuppa. Uks on lahti, aga kedagi ei ole. Ilmselt jookseb Eve kuskil maja mööda ringi… Vaatan lootusetu pilguga oma laua poole, avan kõige ülemise sahtli ning kraamin paberid välja. Koridorist kostab kleepjaid samme. Alo. Vaatan üle õla. Seisab ukse peal. Kuidas läheb? Õlakehitus. Alo lahkub. Uksepaugutus. Istun maha ja uurin pabereid. Avastan üsna ruttu, et viimased seitse lehte ei lisa enam midagi uut. Seega: kõik on olemas. Lappan veel viimased leheküljed läbi, süvenen natuke kõige viimasesse, kokkuvõtete osasse ja võin endale öelda, et tänaseks on kõige raskem möödas. Mingit kokkuvõtet ma enam kirjutama ei hakka, tassin paberid õhtul koju kaasa ja lappan nad seal veel läbi… „Stopp! Kas sa võtad tõesti tööd koju kaasa?!“ katkestan oma peas täiesti tahtmatult tekkinud mõttekäigu. Tõstan pea paberite kohalt, panen käed kuklale ja nõjatun tooli seljatoele. „Kas selline sa oledki?“ Kas selline ma olengi? Kas ma olen muutunud? Tahaksin natuke järele mõelda, aga ma ei saa…“ /---/ „Istun veel kord maha ja vaatan paberid jälle läbi. Koju ma neid küll võtta ei kavatse! Mis jabur luul see veel oli? („Jah, mis jabur luul see oli?“) Oeh! Ma ei saa niimoodi enam… Surun pea veelgi sügavamale paberite kohale ja katsun olulisemad laused meelde jätta… Kuid sedagi tegevust jätkub vaid kümneks minutiks – veerandtunniks, siis olen neid jälle tüdimuseni uurinud…“
Niisugune ta siis on, „meie aja kangelane“, olemisest vaevatud, ent enesekindel. Teiste suhtes hoolimatu, aga elu hindav koos selle võimaluste ja paremate paladega! Tuim ja kale! Mees, kel korralik juuraharidus, aga kes on liiga laisk, et advokaadiks hakata. Pealegi kindlustab töö riigiettevõttes õlle ja toidu. Kontorimauk, kel isegi vist omad unistused ja soovid, ent kes on mugav ega viitsi neid realiseerida. Tekst jookseb kui film: pikk olemise tee viib veel pikemasse olemisse, kuigi lobedasse elurutiini lüüakse romaani lõpupoole mõra sisse. See ei tähenda aga midagi. Peagi leiab meie valgekraeline uue töökoha ja kõik algab otsast peale. Muiged, tüdimus ja alatu soov kõrvalseisjaid proovile panna. Peeter Helme raamatu peategelane tuletab mulle natuke meelde Jan Kausi “Tema“, mõnel silmapilgul isegi Kaur Kenderi „Yuppiejumalat“, kedagi Armin Kõomägi tekstidest. Neid olemisega silmitsi seisvaid peetersauterlikke hingi, keda huvitab iseenese seedimise kulg ja hääled tualetipotil ning isiklik esteetiline löövus! Olen ilus mees, mul on ka ülikond ja … midagi veel. Kui neid kujutatakse, siis tähendab, et niisugused ametnikukarakterid eksisteerivad meie ümber. Jah, tööpostil olemise kirjeldamine võimaldab luua ajanäolise tegelase imago. Inimtüübi, kelle ajaviide on arvutimängud, alkohol, juhuslikud naised, ükskõiksustunne surma ja leina puhul. Ainus, mis Helme tegelase meeled äratab, on kujutelm või mälestus surnud teismelisest õest, kelle keha ta oli kord oma ajju jäädvustanud. Kuid seegi kirg tundub olevat perverssevõitu!? Poole raamatu peal tuli igavus peale, lõpus siiski äratati üles ja muiates ma lugemise lõpetasin. Romaanil pole ju viga, lugege ikka, pealegi võib niisuguste meeste elukord teiseneda…, aeg muutub teistsuguseks. Loodetavasti.