Loeme ja soovitame endiselt hoole ja armastusega

Rõõmustan koos eesti kirjanikega, et viimaks jõuti otsuseni eelistada raamatute kirjutajaid nende tõlkijatele. Autorihüvitiste mõttes. Loodan, et ka raamatukogurahvas jagab seda arvamust. Kuigi leidub tõlkevirtuoose (nt. Riina Jesmin), kelle kõrval paljud ennast kõrgelt hindavad sõnaseadjad peaksid piinlikkust tundma, neilt koguni õppima. Ent leidsin eilse „Postimehe“ (5.05) juhtkirjast ühe väite ja kaks küsimust, mis puudutavad meie ametit. Tsiteerin: „ Omaette küsimus on väärtkirjanduse tõlgete vähesus raamatukogus. Raha raamatute tellimiseks napib ja see pisku, mis on, kulutatakse populaarse kiirkirjanduse peale. Mis sai plaanist püüda raamatukogudesse soetada vähemalt kirjanike liidu või rahvusraamatukogu soovitusliku kirjanduse hulgas olevaid teoseid?“ Keeruline ja mõnevõrra üllatuslik arupärimine. Kõigepealt kostaks, et rahast pole mõtet praegu kõnelda –, seda pole raamatukogudele kunagi kandikul ette kantud. Teiseks, ei tea mina, mida mõeldakse kiirkirjanduse all? Kas angloameerika naistekaid või „hulluksajavalt haaravaid“ elulootekste tuntud eesti persoonidest? Tõsi mis tõsi, taoliste raamatute lugejate järjekorrad on sama pikad kui odavlennupiletite kampaaniate aegu. Põlva Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Külli Otsa arvates on ajaviitekirjanduse huvi püsinud jeenuveeva-aegsetest lugudest saati ühesugune, kuigi rahva haridustase on tunduvalt tõusnud. Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendina tutvustan rahvaraamatukogude töötajatele loetud eesti kirjandust elektrooniliselt. Nüüd on meil, nagu märkate, ka ajaveeb. Kuuldavasti on mu paljulugenud kolleegid need lugemised poolehoiuga vastu võtnud. Keskendun põhiliselt uudiskirjandusele, eriti aga noorematele autoritele, sest nemad vajavad alguses toetust. Loodan, et need arvamused on pälvinud ka komplekteerijate tähelepanu, ent üks on kindel, kui ikka raamat ei leia rahvaraamatukogudes lugejat, siis pole ju seda mõtet tellida. Head inimesed, meil on kokkuhoiuaeg! Muidugi on ohtlik ja pisut subjektiivnegi otsustada, et see kirjanik võib raamatukogudes lugejate soosingu pälvida, teine mitte, kuid sama riskantse vastutuse võtab enda peale iga teine kriitik või kirjanik või soovitaja ajalehes ja ajakirjas. Meie erapooletust tagab ka mitmesuguste sõpruskondade ja rühmituste puudumine, mida kirjarahva endi seas aeg-ajalt võib tunnetada. Ka on Rahvusraamatukogu korraldanud üle Eesti kümneid ja kümneid tutvustavaid loenguid, arutanud erinevatel kokkusaamistel lugemisolukorda – seega, oleme püüdnud täita oma kohustusi eesti kirjanduse ja kultuuri ees. Meie, st. raamatukogurahva, võimalus toetada eesti kirjandust peitub põhiliselt lugemises ja soovitamises, mida jätkuvalt teeme, käske me lugejatele ei tohi jagada.