Arved Viirlaid. Põhjatähe pojad

Mälestusi ilmub ja ilmub, muu seas, ka rootslastel käivat memuaaride buum. Taas 450 lehekülge loetud ja võin rahulolevalt kinnitada – huvitav! Sõna huvitav on natuke ehk primitiivne hinnang, sest Viirlaid jutustab, kuidas ta ise ja tema koolivennad ning sõbrad sattusid 1943. aastal Soome sõjatandrile. Iga taoline lugemine tuletab meelde oma rahva ajalugu, inimeste otsustusi Teise maailmasõja käigus. Kaotusi ja kannatusi. Võite, nagu me teame, meile ei jagatud. Mõistagi on raamat pigem meeste raamat, ent soovitaksin seda lugeda just gümnaasiumide viimaste klasside poistel, et nad mõistaksid, mida kunagi nende eakaaslased läbi elasid. Aeg, mida kirjeldab Viirlaid, kestab 1944. aastani, mil allesjäänud noored eesti mehed tulevad Soomest koju tagasi ja katsetavad siin sama edukalt oma maad kaitsta. Ent juba septembris tuleb kiiresti tagasi suunduda, kuid ajalugu ei lubanud neil jääda sinna. Tuli liikuda venelastele väljaandmishirmus Rootsi ja sealt kaugemale, Viirlaidil näiteks lõpuks Torontosse. Autor keskendub viie relvavenna, ise kuues, sõduriõppustele, isevärki lahinguvõtetele (tuli õppida suusatamist), kuid lisab ülestähendustele värvi väikeste seikluste, lühiarmumiste ja noorte kuraasikate meeste tempude meenutamisega. Viirlaid ise küll Karjala kannase tõrjelahingutest osa ei võtnud, kuid neli verevenda, nagu nad üksteist kutsusid, küll. Paraku langesid kuuest kaks kodus Tartu all. Põhjatähe poegi jäi Malmi kalmistule 303 - Viirlaidi väljend „külmad ja vaikivad numbrid“ on tõesti kõle oma igavikulises tähenduses. Ehk jätkub teil aega kuulata : /---/ “Räägiti ka, et sõbrad Eesti rinnetel heitnud neile ette kodurahva unustamist – reetmist oma naha hoidmisega. Kuna siingi suhtuti kõrgemal pool tõrjuvalt meie palvetele pääseda vendadele kodumaal appi, siis ei ole reaktsiooni raske mõista.“ „Mehed ütlesid seda ise, ja nii tundsime meie kõik,“ sekkus juttu oma sõnu peaaegu kuulipildujavalanguna puistav Raimond Viik. „Tundsime, et mingu pikalt kõik keerutajad ja venitajad – me tulime üle lahe oma rahadega ja tagasi saab mindud samuti!“ „Muidugi, ega see omavoli meie nimele kullasära too,“ muheles Väike-Ats, nagu tunneks ta jooksu läinute teost rõõmu. “Soomlastel on üks nurk meie mõistmises tume ja sellesse pole valgust lootagi. Nemad oma vabale maale, kehtivale korrale ja seadustele ei oska üldse kõrvale panna meie arusaamu, mis kujunenud kahe vaenuliku režiimi kütkes vingerdamisest. Et jääda vaimult vabaks indiviidiks, oleme pidanud võõraste utoopiate sumas valetama ja varastama, käima kõige kõveramatel radadel oma arusaamu ja tõdesid hõlma all kandes nagu varas laternat. Vaevalt oleme korda ja käsklusi siin Soome armeeski täie tõsidusega omaks võtnud. Okupeeritud riigis võitlesime orjastamise vastu, kuid selle võitluse traagika on see, et endale märkamatult muututakse ka ise: kunagistest sirgetest tõdedest on ühel päeval saanud jahmatavad kõverikud. Taevas halastagu, mis võib küll ühest rahvast saada niiviisi pikas perspektiivis! – Anarhistide ja orjade ristsugutis – ajaloo veidrik.“ Arved Veemets ehk Väike-Ats oli üks nendest, kes langes Tartu all.