Tallinna Kirjandusfestival oli sisult võimas

Eelmisel nädalal toimunud kirjandusfestival jäi küll reklaamijõult natuke Tartu Prima Vistale alla, ent haardelt ja sisult ei tohiks küll keegi midagi ette heita. Tuuline ilm võis muidugi natuke pelutada (telk plagises üsna hoiatavalt), aga kava oli võimas. Jah, eesti kirjanike kuulajaid oli vähem, eriti päevasel ajal, aga ilmselt võtab tallinlastel teadmine, et meilgi on oma kevadine kirjandussündmus, rohkem aega. Kunstiline juht oli teatavasti Jan Kaus, kellel ideedest ei näi olevat kunagi puudust, kuid keda teiste asjatoimetuste tõttu polnud näha. See-eest kõndis EKL-i esimees Karl Martin Sinijärv mõõdukal ja soliidsel ilmel ikka telki sisse ja välja - kui vaja, tutvustas võõras keeles esnejaid, kui vaja, ajas kohalolijatega törtsu juttu. Ja Jürgen Rooste, tema jõudis oma väledatel jalgadel igale poole, küll juhtima, küsima, nõu andma, tervitama ja külalisi ära saatma. Isegi pleede külmetajatele jagama. Kõik, kes vähegi festivali kava jälgisid ja esinejaid kuulasid, küllap nõustuvad, et kolmik väärib tänusõnu. Kindlasti väärivad tänusõnu ka tekste lugenud ja küsimustele vastanud kirjanikud ise. Loodatavasti meedial jätkub täheruumi või diktofonilinti nendegi tarvis..., kogu mahtu ei saa ometi poliitilisele sehkendamisele kulutada. Ei hakka ma üles lugema ega üle kordama, kes ja kuidas ja mida sõnas. Teate niigi, et Sofi Oksase ajal oli telk puupüsti täis, nõnda kui õhtuti, mil toimus Poetry slam või jazz. Ahsoo, üllatuskülalisena serveeriti Hiina Rahvavabariigi kirjanike juhti ja õpetajat, oli huvitav tedagi vaadata. Pisku ka isiklikku. Mind vaimustas Islandi kirjanik Eirikur Örn Norddahl, kes oli täiesti teistsugune kui ootasin. Pigem suurepärane näitleja, nagu mõned meiegi noored kirjanikud. N.-ö. moodsa ja tänapäevase piirideta luule esindaja. Tema sotsiaalse sõna- ja häälikumänge võimaldava loomingu puhul kasutati väljendit "sound poems". Kuid huvi suurenes ka noore luuletaja Paavo Piigi loomingu vastu. Veel kord üllatas mind Ivar Sild, ja väga noorte hulgast tuleb jälgida Triin Tasuja sõnade käiku. Huvitav, et Sauteri auhinnatud näidend "Keldris" mõjus kuulates natuke jõulisemalt kui ajakirjast lugedes. Tõsi, mõnigi kuulaja mu läheduses hakkas paari väljendi pärast nihelema, kuid Sauteri vali hääl kostus telgisüdamest kaugemalegi... Pärast seda, kui kuulsin telesaates ropendavaid korravalvajaid ja paar päeva hiljem ühe poliitiku sõnavara, ei sobi mul endal ega tohiks keegi enam kurjustada kirjanikega roppuste pärast, sest nemad kujutavad ju elu ennast - elu suurepärases eheduses. Õhtul mõtlesin, et Sauteri näidend on omal moel 21. sajandi variatsioon Tammsaare romaanile "Elu ja armastus"!? Teised head autorid mõjusid nagu ikka headena. Mõne suhtes olen küll natuke ükskõiksem, aga lugupidamine kirjanike vastu eeldab, et ma neid ei nimeta. Kahju muidugi, et kirjarahvast ennast oli kolleege kuulamas napilt ja ega ma raamatukogurahvastki eriti kohanud. Kahju, et Tiit Aleksjev ei jõudnud kohale. Ent kokkuvõtvalt - väärt tegu!
NB! Leidsin telgist ühe väikese väljaande "Väike-Ameerika Hääl", mis sisaldab mõndagi huvitavat: nt. kavatsetakse Koidu tänava kirjanike maja (seal elab mitu neist) keldris pisiraamatukogu avada! Uurige asja!