MARI SAAT. LASNAMÄE LUNASTAJA

Oma kaasaja nägu on alati raske mõista, ükskõik kuidas parimad me hulgast seda ka üritavad. Mari Saadi lühiromaan on ehe näide, kuidas empaatiavõimeline, tark, tasakaalukas ja tähelepanelik autor seda püüab teha. Võimalik, et „Lasnamäe Lunastaja“ ei kuulu suurde kirjandusajalukku, kuid kindlasti on ta katse selgitada ilukirjanduse kaudu inimeste eksistentsi ja olemist ühel kindlal ajahetkel. Samal ajal „Lunastajaga“ juhtusin lugema Nadežda Mandelštami memuaare pealkirja all „Esimene raamat“, kus põhirõhk autori abikaasa, juudipäritolu vene luuletaja Ossip Mandelštami (1891-1938) saatusel ja surmal 1930-ndate aastate NSVL-is. Need kaks eri ajal kirjutatud ja eri aega mõtestavad raamatud avavad mõlemal juhul vene inimese saatust. Üldistavalt koguni Venemaa saatust. Ja kindlasti seda, kuidas on nõukogude võim seda rahvast kohelnud. Kuidas hävitanud, võitmatuks kuulutanud ja siis taas hooletult hüljanud. Kahe raamatu vahel on ruum ja on aeg. Kaks vägevat jõudu.
Isiklikuks minnes küsin: kas Mari Saadi teos räägib minuga? Kas toetab mind kui lasnamäelast, eestlast, kes elab ühena võõraste keskel, küll omal maal? See on ohtlik ja ränk pärimine, ent teisiti ei saa. Kas ta aitab kuidagi teisiti ning paremini mõista ümbritseva linnaosa elanikke, kuigi jutt käib ilukirjandusest? Peategelase Natalja Filippovna elukäigu oleks võinud väga kergesti naistekaks kirjutada, ent Mari Saadi kvaliteediga autor on suutnud seda vältida. Mõned üldinimlikud asjad on paekivikindlad isegi või samuti Lasnamäel. Kõigepealt - helluse ja armastuse tarve ootab vastamist olenemata rahvusest ja usulisest kuuluvusest. Teiseks - 21.sajandi hakul on üheks võrdlemise mõõdupuuks ikkagi raha ning kolmandaks ühendab Lasnamäele jumal teab kust pillutatud inimesi aegadest aegadesse liikuv arvamine, et vanasti, kunagi varem, oli ikka parem, isegi siis, kui nälg oli külaliseks ja kusagil põletati raamatuid. Jätan vastamata, kas need arvamused aitavad inimesi ühes trepikojas liita, või on see ruum ja aeg, mis rahvaid eraldab, täidetud kõigele vaatamata erineva sisuga. „Lasnamäe Lunastaja“ on näiliselt lihtsale süžeele keeruline lugemine, kus mõistus ja tunded, teadmine ja arvamine vaatavad eri suundadesse. Tutvustuseks vaid paar lauset. Tehases töötav lahutatud venelanna jääb ühel päeval töötuks, nõnda kui seda ikka juhtub. Ta peaaegu et sunnitakse prostituudiks, kuid abistajate toel pääseb sellest ikkest, kuni lõpulehekülgedel üks endine soomlasest klient ta endale naiseks kutsub. Natalja kõrval on tütar Sofia, kes oskab siitmaa keelt ja analüüsib olukordi juba teisel tasandil, ning täiesti uskumatul moel tegevusse ilmunud, ühe võimaliku tegelasena Lunastaja positsiooni kandev Dmitri Dmitrjevitš. See Jeesus Kristuse teisikuna mõjuv hing võinuks päästa naise ja anda talle kaotatud ligimese armastuse tagasi, ent nii polnud ette nähtud. Lunastaja kui mehe ja päästja ja armastatu interpreteerimise jätan iga lugeja enda hooleks. Ma tõesti arvan, et seda tuleb igal ühel ise teha. Lunastaja kui sümbol muudab raamatu mitmetähenduslikuks, intrigeerivaks ja sunnib kaua-kaua mõtlema – kas Lasnamäel elavaid inimesi on võimalik päästa nende endi käest? Mina pole ka järgmisele enda esitatud küsimusele veel vastust leidnud. Kui palju taolised Lunastaja-kirega inimesed, ilmselt tõeliselt usklikud isiksused, suudavad tegelikult inimesi ja maailma muuta? Tsiteerin: „Tegelikult on eestlased teistmoodi kui venelased. Seda sai ta aru, kui oli ükskord vabaõhumuuseumis ekskursioonil: seal oli üks korstnata talumaja, suitsutare, igivana… See pidi olema tavaline talumeeste maja, aga ühes seinas oli nii jäme palk, et ta oli sama jäme kui Sofial pikkust, ja ta oli seinas koos oma juurtega, ja rehetoa põranda sillutiseks olid laiad lihvitud paeplaadid… Mõnes mõttes oli see küll talumaja, tillukeste akendega, madalate ustega, kõrgete lävepakkudega aga seal oli midagi igavest nagu vanades lossides. Vene majad tehti vundamendita – kui ta ükskord sõitis Peterburi, olid tee ääres vene külakesed, majad tihedalt üksteise küljes kinni ja mida vanem maja, seda enam viltu. Pärast seletas ema, et majad on ilma vundamendita, et kust selle vundamendi jaoks kivegi saaks – Venemaal on puhas muld ja pole kive, Eestis on jälle ainult kivid… Aga Sofia jaoks tegi see eestlased teistsuguseks kui venelased – eestlased olid siin oma maa sees nagu tilluke terav okas maa sisse kiilutud ja mis nad tegid, seda tegid justkui igaveseks, aga venelased paistsid olevat lahtiselt maapinna peal, pidevalt valmis liikuma – nagu see Ivan muinasjutus, kes sai oma ahjuga maad mööda ringi sõita – lesis ahju peal ja sõitis… Ivan oli laisk. Ja eestlased arvavad, et venelased on laisad, aga tegelikult pole see nii. Või kui ongi nii, siis ei pruugi eestlased oma virkusega paremad olla – nad on lihtsalt teistmoodi. Nad on järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad… Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam.“ Lisan, et minu Lasnamäe tundub küll tunnetavat teisiti, ja see Mari Saadi imepäraselt jõuline ning mõjus kujund majast on vist siiski seal pae ja tuule ja prahi ja väsimuse ja viina keskel liig kaunis. Liig igavikuline ja puhas. Selle võrdluse mõistmiseni on veel pikem tee kui siit Uraalideni sammuda. Me aimame, mida mõtlesid eestlased üle Lasnamäe tühermaa kõndides filmis „Sügisball“, kus minugi määrdunud paneelidesse vajunud kodumaja vastu vaatab, aga ega me ikkagi ei julge välja öelda, mida mõtlesid need noored poisid, kes peksid narkoraha otsides surnuks nende enda võimaliku Lunastaja. Tuule kätte jäi vaid üks kohvrist kukkunud raamat, mille Sofia koju emale viib, kes ootab parem siidipluus seljas elusat inimest, Dmitrit, mitte raamatut, mis jutustab küll inimlikust armastusest ja oli „tõesti paks ja raske; sinihallid peene soonilise kattega kaaned kõvasti kulunud ja laigulised, aga sees oli palju värvilisi pilte mahedavärvilisi…“. „Lasnamäe Lunastaja“ tuleks tõlkida vene keelde, meie eestlaste osaks jääb kuulata, mida lasnamäelaste enamus sellest arvab.