fs. ALASTI JA ELUS

Lühidalt – minule meelepärane lugemine, ehkki mõni sõna tundus liiast, aga teine lugeja arvab ehk teisiti. Noor kriitik Mariliin Vassenin arvab „Postimehes“ nõnda: „Kui aga fs-i kurbus on nagu sitahäda ja kaldub sageli olema miinusmärgiga, siis Rooste nukruses on alati maguskibedat valu“. Kontekstist väljavõetuna mõjub lause ebameeldivalt, ent fs-il on tõesti üks luuletus, mis algab „kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb“ See on veidi ehmatav, ent fs-i kogu on kokkuvõtvalt ehtne ja ilus. Pühast ühiskonnakriitikast isiklike valus-tüdimuslike mõteteni ulatuvas luules pole viha ega kättemaksuiha, kuigi süüdistusi ta esitab. Need näivad olevat tõesti kurbusest sündinud etteheited riigile, kes kirjutaja meelest ei hooli asjadest, mis tema jaoks on olulised. Küpse indiviidina näib kirjanik olevat valmis kõigeks, mis aeg ja lugu talle jalge ette heidavad. Aga kurbust on eri karva: „on olemas mitmesugust kurbust / piinlikku vanaaegset / nagu nähtaval kohal rippuv / vana naise aluspesu / selline tekib yksinda kodus / pyhapäeva selguses / või vaadates hirmsaid koolimaju / mis tehtud vägeval vanal ajal / ja tulevikuta lapsi / ja nahahaigeid kasse / see kõigile mõistetav läila tunne / kaastunnet või enesehaletsust / nõrkust või valu täis / igal juhul ometi painav / jah ka see on kurbus / kuid on ka teistsugust / astud bussi või trolli / näed korraks rääsuva päikse läigatust / pangahoone klaasist seinal / ja korraga oled kurb“ . Ja veel üks katke: „…eile nägin ma Eestimaad / kõrgeid majandusnäitajaid / kõrgusse tõusvaid pangahooneid / kõrgele jõudnud ametnikke / poliitikut kellel enam ei tõuse / ärimeest kellel ei vea / näitlejat kellel ei seisa / söök täna hommikul sees / reklaamifirma bossi / kelle käed ei kuula sõna / puru pudeneb vaibale / lauljast kelle naine on lits / luuletajat kes kaotas / kunstinäitusel päikeseprillid / palju palju muresid / eile nägin ma Eesti maad / kord ka Kalev hakkab rääkima“.