Teadagi ilmub raamatututvustusi pea igas arvestatavas kultuuriväljaandes või siis ettenähtud leheküljel: mõni pikem, mõni lühem, üks sisukam, teine vaid reklaami teenistuses. Nii oleks õigustatud ka pärimine, miks Eesti Rahvusraamatukogu loob lisa -, virtuaallagendikud on niigi sõnadega üle kallatud.
RR-i kohustus ja kirjutaja südamesoov on tutvustada eeskätt eesti kirjandust, ja sellest rääkimine ei tohiks olla kunagi liiast. Rahvusraamatukogus töötamine eeldab igasuguse rahvuskirjanduse põhjalikumat tundmist, nõuab, et vaadatakse sügavamale, kui läikiv pealispind ja klantskaaned.
Eesti kirjandust, kirjandust üldse, voolab kui küllusesarvest. Seda leidub me kohal ja kõrval ning heidetakse nii jalge ette kui alla. Kui veel sajand tagasi jõudis tubli haritlane ehk kogu eestikeelse ilukirjanduse läbi lugeda, siis vaevalt leidub praegu me maal inimest, kes seda suudaks. Ent läbiloetud köidete arv polegi esmatähtis, sootu olulisem on, milliseid elamusi, mis veelgi tähtsam, millise sõnumi me sealt leiame.
Nii nagu pole iga inimene suutnud kaasa minna iseseisvuse taastamisjärgse ühiskondliku aja kulgemisega, on ka eesti kirjanduse lausa radikaalne vormi ja sõnastuse teisenemine nõudnud lugejalt tohutut kohanemisvõimet. Igal perioodil on omad kirjandusreeglid ja –suundumised, nendega võidelda on mõttetu. Keeleteadlane Ilse Lehiste ütles hiljuti, et iga uus põlvkond peab oma kirjanduse looma. Mõistagi ei jõua RR-i ajaveeb iga eesti kirjanduse lugejani, kuid need, kes seda kasutavad, võiksid kaasa mõelda isegi siis, kui üks või teine belletristikanäide on tema esteetilisi või kõlbelisi tundmusi riivanud. Pole mõtet võrrelda 1920ndate või 60ndate aastate kirjanike sõnajõudu nendega, kes alustasid 90ndate lõpus või alles hiljaaegu. Jah, sotsiaalset ängi, otsesõnalist hukkamõistu ja ropendamist on kirjanduses rohkem kui suudame vastu võtta. Nii ta on, pahameele asemel võiksime hoopis koos mõelda, miks taoline naturalism või peldikuseinarealism on oluliseks „väärtkirjanduse“ kriteeriumiks muutunud? On see aja vaim, kasutades Tuglase sõna või oleme oma väljendusvõimest sedavõrd eufooriasse sattunud, et unustanud WC-paberi kasutamise? Erinevalt kurjast inimesest jõhker või kummastav raamat meile kallale ei tule, ta räägib meiega oma võimete ja ande kohaselt. Me tajume seda oma teadmiste ja tundmuste kohaselt. Ometigi tean, et ma ei söanda alati kirjanikku vastu salvata, sest kui tema näeb elu just nõnda, ei tähenda see, et minu vaade on parem. Kuna meile on heldelt jagatud võimalusi oma mõtteid, seal hulgas ka kultuurimõtteid teistega jagada, siis püüdkem seda ikka väärikal ja iseennast austaval moel teha. Samaaegselt olgem ühiselt tänulikud, et meile on kingitud võimalus imestada kirjanduse üle. Hoidkem end vaos - küll ajalugu seab asjad korda, nagu ta ennegi teinud. Määrab, mis jääb klassikaks, mis unustatakse.
Autorist:
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina ning juba aastakümneid kirjutanud arvustusi, teinud kirjarahvaga intervjuusid erinevatele väljaannetele. Ka on mul ilmunud pikemaid artikleid kogumikes ning romaanide järelsõnu. Palju aastaid olen uurinud pagulaskirjandust, kuulusin töörühma, kes koostas hiljuti ilmunud eesti pagulaskirjanduse ajaloo. Minu eriline kiindumus kuulub aga ajaloolisele romaanile. Töötan Eesti Rahvusraamatukogus eesti kirjanduse referendina, enne seda olin pikemat aega erialaajakirja "Raamatukogu" toimetaja. Olen võtnud südameasjaks tutvustada kõige uuemat eesti kirjandust ja hoida silm peal noorte ja väga noorte autorite loomel. Et lugejaid hoida pidevalt uuega kursis, eriti just rahvaraamatukogude töötajaid, ilmub RR-i kodulehel rubriik "Liivametsa lugemised", kus samuti tutvustan ilmunud eesti kirjandust, kuid jagan julgemalt soovitusi kui ajaveebi leheküljel, kus avaldan vaid valiku oma mõtteid. Suure osa minu tööst võtavad loengud eesti kirjandusest, mida pean põhiliselt raamatukogudele, kuid ka koolidele jt. sel alal täienduskoolitust soovijatele. On juhtunud, et mõnikord jagan ajakirjanduses ka arvajana oma tähelepanekuid, kuid alati püüan lausekese eesti kirjandusest juurde lisada.
RR-i kohustus ja kirjutaja südamesoov on tutvustada eeskätt eesti kirjandust, ja sellest rääkimine ei tohiks olla kunagi liiast. Rahvusraamatukogus töötamine eeldab igasuguse rahvuskirjanduse põhjalikumat tundmist, nõuab, et vaadatakse sügavamale, kui läikiv pealispind ja klantskaaned.
Eesti kirjandust, kirjandust üldse, voolab kui küllusesarvest. Seda leidub me kohal ja kõrval ning heidetakse nii jalge ette kui alla. Kui veel sajand tagasi jõudis tubli haritlane ehk kogu eestikeelse ilukirjanduse läbi lugeda, siis vaevalt leidub praegu me maal inimest, kes seda suudaks. Ent läbiloetud köidete arv polegi esmatähtis, sootu olulisem on, milliseid elamusi, mis veelgi tähtsam, millise sõnumi me sealt leiame.
Nii nagu pole iga inimene suutnud kaasa minna iseseisvuse taastamisjärgse ühiskondliku aja kulgemisega, on ka eesti kirjanduse lausa radikaalne vormi ja sõnastuse teisenemine nõudnud lugejalt tohutut kohanemisvõimet. Igal perioodil on omad kirjandusreeglid ja –suundumised, nendega võidelda on mõttetu. Keeleteadlane Ilse Lehiste ütles hiljuti, et iga uus põlvkond peab oma kirjanduse looma. Mõistagi ei jõua RR-i ajaveeb iga eesti kirjanduse lugejani, kuid need, kes seda kasutavad, võiksid kaasa mõelda isegi siis, kui üks või teine belletristikanäide on tema esteetilisi või kõlbelisi tundmusi riivanud. Pole mõtet võrrelda 1920ndate või 60ndate aastate kirjanike sõnajõudu nendega, kes alustasid 90ndate lõpus või alles hiljaaegu. Jah, sotsiaalset ängi, otsesõnalist hukkamõistu ja ropendamist on kirjanduses rohkem kui suudame vastu võtta. Nii ta on, pahameele asemel võiksime hoopis koos mõelda, miks taoline naturalism või peldikuseinarealism on oluliseks „väärtkirjanduse“ kriteeriumiks muutunud? On see aja vaim, kasutades Tuglase sõna või oleme oma väljendusvõimest sedavõrd eufooriasse sattunud, et unustanud WC-paberi kasutamise? Erinevalt kurjast inimesest jõhker või kummastav raamat meile kallale ei tule, ta räägib meiega oma võimete ja ande kohaselt. Me tajume seda oma teadmiste ja tundmuste kohaselt. Ometigi tean, et ma ei söanda alati kirjanikku vastu salvata, sest kui tema näeb elu just nõnda, ei tähenda see, et minu vaade on parem. Kuna meile on heldelt jagatud võimalusi oma mõtteid, seal hulgas ka kultuurimõtteid teistega jagada, siis püüdkem seda ikka väärikal ja iseennast austaval moel teha. Samaaegselt olgem ühiselt tänulikud, et meile on kingitud võimalus imestada kirjanduse üle. Hoidkem end vaos - küll ajalugu seab asjad korda, nagu ta ennegi teinud. Määrab, mis jääb klassikaks, mis unustatakse.
Autorist:
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina ning juba aastakümneid kirjutanud arvustusi, teinud kirjarahvaga intervjuusid erinevatele väljaannetele. Ka on mul ilmunud pikemaid artikleid kogumikes ning romaanide järelsõnu. Palju aastaid olen uurinud pagulaskirjandust, kuulusin töörühma, kes koostas hiljuti ilmunud eesti pagulaskirjanduse ajaloo. Minu eriline kiindumus kuulub aga ajaloolisele romaanile. Töötan Eesti Rahvusraamatukogus eesti kirjanduse referendina, enne seda olin pikemat aega erialaajakirja "Raamatukogu" toimetaja. Olen võtnud südameasjaks tutvustada kõige uuemat eesti kirjandust ja hoida silm peal noorte ja väga noorte autorite loomel. Et lugejaid hoida pidevalt uuega kursis, eriti just rahvaraamatukogude töötajaid, ilmub RR-i kodulehel rubriik "Liivametsa lugemised", kus samuti tutvustan ilmunud eesti kirjandust, kuid jagan julgemalt soovitusi kui ajaveebi leheküljel, kus avaldan vaid valiku oma mõtteid. Suure osa minu tööst võtavad loengud eesti kirjandusest, mida pean põhiliselt raamatukogudele, kuid ka koolidele jt. sel alal täienduskoolitust soovijatele. On juhtunud, et mõnikord jagan ajakirjanduses ka arvajana oma tähelepanekuid, kuid alati püüan lausekese eesti kirjandusest juurde lisada.
